KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuni 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-2778

) § 22 lg 31 alusel esitama maksuhaldurile perioodil november

1. a kuni aprill
2. a ettevõtlusega tegelemist tõendavad majandustegevuse dokumendid. Korraldus kuulus täitmisele hiljemalt 24.05.
4. Rosneft Partners OÜ ei esitanud toodud tähtajaks ettevõtlust tõendavaid dokumente, põhjendades seda enda mittesüüstamise privileegiga, kuna MTA tunnistas tema juhatuse liikme Teet 3-10-2778 Raatsini kahtlustatavaks kriminaalmenetluses seoses äriühingu raamatupidamise korraldamata jätmise ja pankrotiavalduse esitamata jätmisega. 24.05.2010 taotluses palus äriühingu esindaja MTA-lt vastust küsimusele, kuidas peab äriühing käituma haldus- ja kriminaalmenetluse konfliktis. PMTK vastas taotlusele 22.06.2010 kirjaga.
5. Rosneft Partners OÜ esitas PMTK 12.05.2010 korralduse peale vaide, mille MTA jättis 19.07.2010 vaideotsusega rahuldamata.
6. PMTK kustutas 30.06.2010 otsusega nr 11860 Rosneft Partners OÜ

§ 22

lg 31 alusel käibemaksukohustuslaste registrist alates 07.07.2010, sest äriühing ei tõendanud Eestis ettevõtlusega tegelemist.

1. Rosneft Partners OÜ esitas PMTK 30.06.2010 otsuse peale vaide, mille MTA jättis 24.09.2010 vaideotsusega rahuldamata.
2. Rosneft Partners OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 30.06.2010 otsuse nr 11860 tühistamiseks ja PMTK-le ettekirjutuse tegemiseks kanda kaebaja käibemaksukohustuslaste registrisse. 1)

§ 22

lg 3 kohaselt on maksuhalduril õigus kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei ole esitanud käibedeklaratsiooni 6 viimase järjestikuse maksustamisperioodi kohta. Kuna kaebaja on 2010. a veebruari käibedeklaratsiooni esitanud, oli registrist kustutamine ebaseaduslik. 2) Maksuhaldur ei ole tõendanud, et kaebaja ei tegele ettevõtlusega.

tähenduses on ettevõtlusega tegelemine määratlemata õigusmõiste. Seaduseelnõu 740 SE III seletuskirja järgi tulnuks maksuhalduril tuvastada, et kaebaja on nn riiulifirma või on seotud laialdaste maksupettuste toimepanemisega. Kaebajale ei ole sellekohast etteheidet tehtud ning tema suhtes algatatud kriminaalasi on lõpetatud. 3) Maksuhalduril tulnuks kaaluda, kas kaebajal on võimalik tegelda ettevõtlusega olukorras, kus tal on maksuhalduriga pooleli mitmeid vaidlusi nii vaide- kui halduskohtumenetluses. Sellises olukorras võivad olla kaebaja ettevõtlusega tegelemise võimalused piiratud, sest selleks jääb vähe aega. Seejuures kinnitab maksuõigusvaidluste olemasolu kaebaja tegelemist ettevõtlusega. 4) Ettevõtlusega tegelemine ei tarvitse tähendada teatud aja kestel tehingute teostamist, sest võimalikud on läbirääkimised lepingupartneritega, uute võimaluste otsimine ettevõtluse intensiivistamiseks jne. Kaebaja tegeleb ettevõtlusega vormis, mis ei ole seotud igapäevaste majandustehingutega krediidiasutuste kaudu. Krediidiasutuste kaudu tehingute puudumine ei tõenda ettevõtlusega mittetegelemist. Kaebaja õiguste piiramine registrist kustutamise kaudu, tuginedes määratlemata õigusmõistele, on ebaseaduslik. Olukorras, kus kaebaja on keeldunud dokumentide esitamisest põhiseaduse § 22 lg 3 alusel, tuleks maksuhalduril eriti hoolikalt kaaluda ja põhjendada registrist kustutamise proportsionaalsust või ettevõtlusvabaduse tagamist. 5) Maksuhalduri nõutav teave võib kaasa tuua kaebaja või tema juhatuse liikme suhtes kriminaalmenetluse alustamise ja seda mitte niivõrd teabe iseloomu, kui just uurimisasutustele antud pädevuse tõttu hinnata ümber maksukohustuslase poolt heas usus esitatud informatsiooni, dokumente ja teavet tulenevalt nende hinnangust majandustehingute sisule. Kaebaja ei esita seetõttu soovitud teavet niikaua, kuni maksuhaldur ei välista sellise teabe potentsiaalset kasutamist kaebaja või juhatuse liikme vastu kriminaalmenetluses. Kuigi samas asjas ei toimu paralleelselt kriminaalmenetlust, on kaebajal õigus keelduda informatsiooni andmisest. Vaikimisõiguse kasutamise tõlgendamine kaebajale kahjulikult ja sunni kohaldamine on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. 7. PMTK palus jätta kaebuse rahuldamata. 2

§ 22lg 31.

Kuna kaebaja ei soostunud ettevõtlusega tegelemist tõendama, leidis maksuhaldur uurimispõhimõttest lähtudes kogutud tõendeid kogumis hinnates, et ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud. 2) Kaebaja on esitanud kontrollitud perioodi 6 kuu kohta käibedeklaratsiooni üksnes veebruarikuu osas ja sedagi hilinemisega. Võib arvata, et kaebaja soovis selle deklaratsiooni esitamisega vältida

§ 22lg-st 3 tulenevat tagajärge.

Kuna ettevõtlusega tegelemist tõendavad dokumendid on reeglina ettevõtja ja tema tehingupartnerite mõjusfääris, on maksuhalduri initsiatiivil tõendite kogumine piiratud. Käibemaksukohustuslasena registreeritud isik peab ise näitama üles piisaval määral aktiivsust, et vajadusel enda väiteid usaldusväärsete tõenditega kinnitada. Mõistlikult käituv äriühing peab vähemalt arvestama võimalusega, et kui dokumendid jäetakse esitamata, võib ettevõtlusega tegelemise fakt jääda tuvastamata. 3) Kaebaja taotlus dokumentide uurijate kätte jõudmise välistamise osas on ebaseaduslik. Maksuhaldur ei saa ega tohi maksumenetluses tõendeid kogudes ette ära otsustada, milliseid tõendeid hilisemas võimalikus süüteomenetluses kasutada võib. Maksumenetluses ei ole ühelgi tõendil ega asjaolul ette kindlaksmääratud ja absoluutset tõenduslikku jõudu. Maksuhaldur analüüsib ja hindab tõendeid ja asjaolusid kogumina. Maksu- ja kriminaalmenetlused on erinevad menetlused, mille otsustamisprotsessi juhivad teineteisest sõltumatult erinevad institutsioonid. EIK praktikat enese mittesüüstamise privileegi osas ei saa tõlgendada selliselt, et see välistaks maksumenetluses tuvastatud õigussuhtele kohaldatavad ja maksuõiguslikud järeldused. Maksuhaldurile on MKS §-st 11 tulenevalt uurimisprintsiibile tuginedes õigus selgitada välja menetluses tähendust omavad asjaolud ja teha nende põhjal otsustus ning seda sõltumata sellest, kas isik otsustab menetluses täita kaasaaitamiskohustust või tugineb MKS § 64 lg 1 p-le 6. 4) Ettevõtluse olemasolu või puudumise tuvastamisel on üheks argumendiks tehingute toimumise fikseerimine. Krediidiasutuste kaudu toimunud tehingud ei ole ainsaks võimalikuks tõendiks ettevõtlusega tegelemise kohta. Kui kaebaja väitel toimub majandustegevus valdavalt sularaha kasutades, oleks mõistlik, et ta esitaks ka asjakohased tõendid, mitte ei vaidleks paljasõnaliselt vastu ega püüaks maksuhalduri uurimiskohustusele tuginedes tõendamiskoormist kallutada. Ebaõige on kaebaja arusaam, et käibemaksukohustuslase registrist kustutamine on lubatud üksnes siis, kui maksuhaldur tõendab, et äriühingu puhul on tegemist riiulifirmaga või ta osaleb maksupettuses. Seadusandja on pannud tõendamiskohustuse pigem käibemaksukohustuslasele. Ettevõtlusega tegelemine ei saa olla hüpoteetiline, vaid peab olema reaalselt kontrollitav. 5) Absurdne on tõendada ettevõtlusega tegelemist üksnes asjaoluga, et äriühing on seotud mitmete õigusvaidlustega. Ettevõtlusega tegelemine ei ole määratlemata õigusmõiste. Tegemist on

§ 2

lg 2 järgi isiku iseseisva majandustegevusega, mis on suunatud käibe tekkimisele – kauba müümisele või teenuse osutamisele ettevõtluse käigus. Nõustuda ei saa väitega, et enese mittesüüstamise privileegi kaitseala laieneb maksukohustuslasele või tema esindajale kogu maksumenetluse ulatuses. Tavapärase ja seadusliku majandustegevuse käigus tehinguid kajastavad algdokumendid ei saa olla iseenesest süüstavad, samuti ei saa eeldada, et ettevõtlusega tegelemise fakti tõendamine on süüstav. Kui aga tegemist on tõepoolest dokumentidega, mis viitaksid ebaseaduslikule tegevusele (nt maksupettustele), siis on põhjendatud isiku kustutamine käibemaksukohustuslaste registrist. Olenemata asjaolust, kas soovitakse õigustada käibemaksukohus- 3

§ 22

lg 31 alusel, mille kohaselt on maksuhalduril õigus kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei tegele Eestis ettevõtlusega. Kui maksukohustuslase ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda maksukohustuslaselt lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Maksuhaldur teatab maksukohustuslasele registrist kustutamise kavatsusest kirjalikult ning annab tähtaja ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks. Kui ettevõtlusega tegelemine ei ole ettenähtud tähtaja jooksul tõendatud, kustutab maksuhaldur maksukohustuslase registrist. Vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole tuginetud

§ 22lg-le 3, seega on sellekohased väited asjakohatud.

2) Maksuhaldur on tuvastanud kaebajal ettevõtluse puudumise järgmiste tõendite alusel: 1) kaebaja ei esitanud

1. a novembri- ja detsembrikuu ning
2. a jaanuari-, märtsi-, aprilli- ja maikuu käibedeklaratsioone ning
3. a jaanuari- kuni
4. a maikuu tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioone; 2) kaebaja ei deklareerinud
5. a augusti-, septembri- ja oktoobrikuu ega
6. a veebruarikuu käibedeklaratsioonidel maksustatavat käivet; 3) Swedbank AS 31.05.2010 vastuse kohaselt puudusid kaebajal ajavahemikul 01.11.2009-30.04.2010 arvelduskontol toimingud; 4) AS SEB Pank 10.06.2010 vastuse kohaselt teostati kontol ajavahemikul 01.11.2009-30.04.2010 viimane toiming 10.03.2010; 5) kaebajal ei ole arvelduskontosid teistes krediidiasutustes. Ühtlasi ei esitanud kaebaja maksuhaldurile majandustegevust tõendavaid dokumente. 3) Ebaõige on kaebaja väide, et ettevõtlusega tegelemine on määratlemata õigusmõiste.

§ 2

lg 2 järgi on ettevõtlus isiku iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata eesmärgist või tulemustest. Seega ei pea maksuhaldur äriühingu ettevõtluse olemasolu või puudumist kindlaks tegema määratlemata õigusmõiste „riiulifirma“ tõlgendamise või äriühingu maksupettuste olemasolu või puudumise tuvastamise kaudu. Ettevõtluse kindlakstegemisel on oluline tuvastada käibe toimumine. Käivet defineerib

§ 4

lg 1 ja käibemaksukohustuslase kohustused toob ära

§ 24lg 1.

Eeltoodust lähtudes tuleb pidada käibedeklaratsioone oluliseks tõendiks äriühingu ettevõtluse olemasolu või puudumise kohta ning nende esitamata jätmine tekitab põhjendatud kahtluse äriühingul ettevõtluse puudumises. 4) Maksuhaldur kontrollis kaebaja ettevõtlusega tegelemist ajavahemikul

1. a november kuni
2. a aprill. Nimetatud perioodil on kaebaja esitanud käibedeklaratsiooni vaid
3. a veebruari kohta, kuid sellelt ei nähtu, et kaebaja oleks veebruaris kaupa võõrandanud või teenust osutanud. See seab kaebaja poolt ettevõtlusega tegelemise tõsise kahtluse alla. Alates
4. a jaanuarist maksudeklaratsioonide esitamata jätmine ainult süvendab seda kahtlust. Põhimõtteliselt on võimalik ka olukord, kus äriühing tegeleb ettevõtlusega

§ 24

lg-st 1 tulenevaid kohustusi rikkudes ja kohustuste rikkumine iseenesest ei tõenda ettevõtluse puudumist. AS SEB Pank poolt esitatud kaebaja konto väljavõttest nähtub, et kaebaja pangakontole on tehtud ülekandeid, mis võivad olla seotud ka kontrollitud perioodil toimunud teenuste osutamise või kauba müügiga (18.11.2009 ja 10.03.2010 OÜ Tarvo Auto poolt arvete nr 3, 4 ja 5 eest tasumine; AS Spacecom poolt 19.11.2009 arve nr 1 17.11.09 eest tasumine; RKO Platvorm OÜ poolt 23.02.2010 tasumine selgitusega „Võlgnevus pangale“). Kuid nende paari pangaülekande põhjal ei saa kindlalt järeldada, et kaebaja on

-st rikkudes jätnud kauba käibe deklareerimata ning ettevõtlus siiski toimus. Tõendeid kogumis hinnates on maksuhaldur asunud õigele seisukohale, et maksukohustuslase ettevõtlusega tegelemine ei ole tõendite alusel piisavalt tõendatud.

§ 22

lg-st 31 tulenevalt läheb olukorras, kus maksukohustuslase poolt ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud, tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. 4

§ 22

lg 31 kohaldamisel ei oma tähtsust asjaolud, mis takistasid kaebajal ettevõtlusega tegelemast, vaid ainult ettevõtluse olemasolu või puudumine. Maksuhalduril on võimalik kontrollida isiku poolt ettevõtlusega tegelemist vaid tema käsutuses olevate võimaluste piires. Olukorras, kus kaebaja keeldus koostööst maksuhalduriga, oli maksuhalduril võimalik pöörduda teabe saamiseks vaid talle teadaolevate kolmandate isikute poole. Äriühingu konto väljavõtted võivad vaieldamatult kinnitada isikul ettevõtluse olemasolu. Seega oli maksuhaldur õigustatud pöörduma teabe saamiseks krediidiasutuste poole. Kaebaja ei ole avaldanud maksuhaldurile teavet isikute kohta, kellega ta pidas vaidlusalusel perioodil läbirääkimisi ettevõtluse eesmärgil. Seetõttu ei olnud maksuhalduril võimalik teabe saamiseks nende poole pöörduda. 6) Kaebaja on püüdnud tõendamiskoormusest vabaneda sellega, et on tuginenud enese mittesüüstamise privileegile. PMTK 22.06.2010 vastusest kaebaja taotlusele nähtub, et kaebaja vaikimisõigust (MKS § 64 lg 1 p 6) on aktsepteerinud ka maksuhaldur, kes ei ole kohaldanud korralduse täitmiseks sunnivahendit ega karistanud kaebajat korralduse mittetäitmise eest. Samuti ei ilmne, et maksuhaldur oleks kohustanud kaebajat eraldi põhjendama, miks 12.02.2010 korralduse täitmine võiks juhatuse liiget T. Raatsinit kriminaalmenetluses ohustada. Eeltoodust tulenevalt on kaebuses väljendatud selleteemalised arutlused, viited Riigikohtu ja EIK kohtuasjadele ülearused. Käibemaksukohustuslaste registrist kustutamine ei olnud seotud kaebaja poolt MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud õiguse kasutamisega, vaid küsimusega sellest, kas kogutud tõendid kinnitavad või ei kinnita kaebaja poolt ettevõtlusega tegelemist. Maksuhaldur ei ole kasutanud kaebaja poolt tõendite mitteesitamist tema vastu, vaid on tuvastanud kaebajal ettevõtluse puudumise kogutud tõendite alusel. Kaebaja poolt tõendite mitteesitamist saaks põhiargumendina käsitleda vaid siis, kui maksuhalduri poolt kogutud muud tõendid kinnitaksid kaebajal ettevõtluse olemasolu. Kuna maksuhaldurile kogutud tõendeid ümberlükkavaid tõendeid ei esitatud, oli maksuhaldur õigustatud tegema otsuse talle teadaolevatele tõenditele tuginedes. Maksuhalduri poolt kogutud tõenditele tuginedes tehtud otsus on kaalutletud ja seadusega kooskõlas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 9. Rosneft Partners OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja saata asja tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 1) Halduskohtu kohaldatud käibe mõiste eeldab, et isik on saavutanud oma tegevusega teatud rahalise tulemi. Käibe puudumine on samuti tulemus, kuid

§ 2

lg 2 kaudu ei ole tulemus seotud ettevõtlusega.

ei välista, et ettevõtlus võib olla ka ühekordne tehing teatud ajaperioodi vältel.

§ 22lg 3 määratleb registrist kustutamise alusena 6-kuulise ajaperioodi.

Halduskohus viitas otsuses 10.03.2010 ja 23.02.2010 toimunud pangatehingutele. Nendest tehingutest ei olnud möödunud 6 kuud enne kaevatava otsuse tegemist. Kohus ega vastustaja ei selgita, miks ei ole nende tehingute tegemine piisav tuvastamaks ettevõtlusega tegelemist. Halduskohus ei märgi, et ettevõtlusega tegelemine eeldab teatud ulatuses käibe olemasolu, vaid viitab üksnes käibele kui niisugusele. Seetõttu ei ole halduskohtu otsus kooskõlas

-ga. 2) Haldusasjas nr 3-09-3018 ei nõustunud maksuhaldur kaebaja seisukohaga, et kaebajal puudub käive majandustegevusest, ning esitas Tartu Ringkonnakohtule 03.01.2011 seisukoha, milles märkis, et äriühingu kassas oli vähemalt 07.04.2010 rahalisi liikumisi rohkem kui 3 miljoni krooni väärtuses. Maksuhaldur annab riigivõimu esindajana võlaõigussuhetele hinnanguid vastavalt oma suvaotsustest, mis ei ole kooskõlas õigusriigi üldpõhimõtetega. 3) Halduskohus rikkus menetlusnorme, sest ei võtnud seisukohta kaebaja taotluse osas teha vastustajale ettekirjutus kaebaja käibemaksukohustuslaste registrisse kandmiseks. 10. PMTK palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. 5

§ 22

lg 31 kehtib järgmises sõnastuses: „Maksuhalduril on õigus kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei tegele Eestis ettevõtlusega. Kui maksukohustuslase ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda maksukohustuslaselt lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Maksuhaldur teatab maksukohustuslasele registrist kustutamise kavatsusest kirjalikult ning annab tähtaja ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks. Kui ettevõtlusega tegelemine ei ole ettenähtud tähtaja jooksul tõendatud, kustutab maksuhaldur maksukohustuslase registrist.“ Sätte sõnastusest järeldub, et maksuhalduri põhjendatud kahtluse, et isik ettevõtlusega ei tegele, peab üldjuhul ümber lükkama maksukohustuslane ise. 13. Käesoleval juhul oli maksuhalduril piisavalt alust kahtluseks, et ettevõtlusega tegelemist ei toimu, sest käibedeklaratsioone polnud kuude vältel esitatud ning esitatud deklaratsioonist käivet ei nähtunud. Maksuhaldur teatas kaebajale 12.05.2010 korraldusega nr 12.2-3/3826-1 kirjalikult registrist kustutamise kavatsusest ja andis tähtaja tõendite esitamiseks (tl 43). Kaebaja juhatuse liige tõendeid ei esitanud, leides, et tal on alust tugineda MKS § 64 lg 1 p-le 6 (tl 44). Seega on maksuhaldur põhimõtteliselt kõik

22 lg 31 sätestatud tagajärje rakendamiseks olulised eeldused täitnud – kahtlust on põhjendatud, kaebajat on tagajärgedest hoiatatud, talle on antud tähtaeg tõendite esitamiseks ning tõendeid ei esitatud. Olukorra muudab keeruliseks asjaolu, et kaebaja keeldus tõendite esitamisest viitega

§ 64lg 1 p-le 6.

1. Kohtumenetluses on tekitanud mitmetimõistetavust maksuhalduri 22.06.2010 vastus nr 12.23/3826-1-2 kaebaja taotlusele selgitada, kuidas tal tuleb käituda tingimustes, kus ta soovib kasutada õigust MKS § 64 lg 1 p 6 alusel tõendeid mitte esitada. Toimiku lehel 45 asuvast vastusest selgub, et maksuhaldur on vastuse kolmandas lõigus aktsepteerinud kaebaja õigust tugineda 12.05.2010 korralduse osas enese mittesüüstamise privileegile. Järgmises lõigus on maksuhaldur selgitanud, et eeltoodu tähendab, et õigusest korralduse täitmisest keelduda tuleneb keeld kohaldada korralduse täitmiseks sunnivahendit ja karistada isikut korralduse mittetäitmise eest, kuid see ei too kaasa maksuhalduri poolt läbiviidava menetluse peatamist. Maksuhaldur märkis, et tal on uurimisprintsiibile tuginedes õigus välja selgitada menetluses tähendust omavad asjaolud ja teha nende põhjal otsus sõltumata sellest, kas kaebaja täidab oma kaasaaitamiskohustust või mitte. Maksuhaldur juhtis täiendavalt tähelepanu asjaolule, et 12.05.2010 korraldus on antud ettevõtlusega tegelemise kontrollimise eesmärgil ning kui ettevõtlusega tegelemine pole ettenähtud aja jooksul tõendatud, kustutab maksuhaldur kaebaja registrist.
2. Eelmises punktis tsiteeritud vastusest saab küll järeldada, et kaebajal puudus 12.05.2010 korraldusega nõutud tõendite ja teabe esitamise kohustus äriühingu ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks ning maksuhaldur kavatses koguda tõendeid iseseisvalt, kuid samas väljendas maksuhaldur piisavalt selgelt ja arusaadavalt, et kui tema kogutud tõenditest ettevõtlusega tegelemine ei nähtu, kustutatakse kaebaja registrist. Seega ei saanud esitatud vastusest kaebajal tekkida arusaama, et maksuhaldurile ettevõtlusega tegelemist kinnitavate tõendite või selgituste esitamine polnud enam üldse vajalik. 6

mõttes on avatud

§ 2

lg-s 2 ning tähendab isiku iseseisvat majandustegevust, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest. Halduskohus ei ole viidatud sätet ebaõigesti kohaldanud ega asunud seisukohale, et ettevõtlus eeldab teatud ulatuses käibe olemasolu. Kaebaja on vastupidise järelduse teinud ilmselt asjaolust, et kohus ei pidanud pangakonto väljavõttest nähtuvaid üksikuid ülekandeid piisavaks tõendiks ettevõtluse toimumise kohta. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et kohus on esitatud tõendeid analüüsinud ja leidnud, et kuigi AS Spacecom 19.11.2009 pangaülekanne on tehtud 17.11.2009 arve nr 1 alusel ja Tarvo Auto OÜ 18.11.2009 ja 10.03.2010 ülekanded määratlemata kuupäevadega arvete 3, 4, 5 (mõlemal ülekandel on aluseks sama numbriga arved) alusel, pole kaebaja nendel perioodidel käivet deklareerinud, mistõttu ei saa ülekannete põhjal kindlalt väita, et ettevõtlus toimus. 18. Kaebaja leiab, et halduskohtu poolt viidatud 23.02.2010 ja 10.03.2010 tehingud on tehtud viimase poole aasta jooksul enne registrist kustutamist ning kuna

§ 22

lg 3 määratleb registrist kustutamise alusena 6-kuulise ajaperioodi, välistavad need tehingud kaebaja registrist kustutamise. Kõigepealt,

§ 22

lg-t 3 ei ole maksuhaldur kaebaja käibemaksukohustuslaste registrist kustutamisel aluseks võtnud, seepärast ei ole kaebaja viide 6-kuulisele ajaperioodile asjakohane. Isikul võib reaalne majandustegevus puududa ka käibedeklaratsiooni esitamise kohustuse formaalse täitmise korral.

§ 22

lg 31 ei viita ajaperioodile, mille möödumisel võib ettevõtlusega mittetegeleva äriühingu käibemaksukohustusalaste registrist kustutada. Oluline on asjaolu, et ettevõtlusega tegelemise kohta pole maksuhalduri poolt määratud perioodi jooksul tõendeid leitud. 19. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja kohtuga, et viidatud kaks ülekannet kaebaja pangakontole ei tõenda kaebaja ettevõtlust. Kaebaja viidatud 23.02.2010 ülekanne ei kajasta kaebaja ja tema äripartneri vahel toimunud tehingut vaid võlgnevuse tasumist pangale. Tarvo Auto OÜ 10.03.2010 ülekanne viitab küll arvetele nr 3, 4, 5, kuid, nagu eelpool märgitud, pole ülekande põhjal võimalik tuvastada arve kuupäeva ja kuna kaebaja pole selle perioodi osas käivet deklareerinud, võib teha järelduse – tegemist on varasematest perioodidest pärit arvete võlgnevuse kustutamisega. 7

§ 27

lg-st 3 võinuks ta esitada käibedeklaratsioon äriühingu tegelikku majandustegevust kajastavate andmetega. Kuigi maksuhaldur juhtis juba 12.05.2010 korralduses kaebaja tähelepanu käibedeklaratsioonide mitteesitamisele ning sellest tehtavale järeldusele, kaebaja käivet kajastavaid deklaratsioone ei esitanud. Käibedeklaratsioonide esitamise kohustust ei saa jätta täitmata enese mittesüüstamise privileegile toetudes.

1. Maksuhaldur leidis vaidlustatud otsuses, et kuna kaebaja ei tõendanud ettevõtlusega tegelemist ega loonud maksuhaldurile võimalust seda täiendavalt kontrollida, samuti ei leidnud ettevõtlusega tegelemine tõendamist maksuhalduri poolt kogutud pangakonto väljavõtetest, tuleb kaebaja käibemaksukohustuslaste registrist kustutada. Halduskohus leidis õigesti, et kuna maksuhalduri otsus oli põhjendatud ja kaalutletud, läks tõendamiskoormus selle otsuse tühistamiseks käivas kohtumenetluses üle kaebajale. Kaebaja ei esitanud ka kohtumenetluses selliseid tõendeid, mille põhjal selguks, et maksuhalduri järeldus kaebajal iseseisva majandustegevuse puudumise kohta oleks ekslik.
2. Kuna kaebaja pole käivet deklareerinud ka apellatsioonimenetluses esitatud kassa sissetuleku orderi kviitungil näidatud arve nr 5 osas, ei saa ka seda tõendit hinnata kui maksuhalduri järeldust kummutavat tõendit. Ülejäänud kassa sissetulekuorderid ja dokumendid kajastavad vaidlusalusest varasemat perioodi ning ringkonnakohus neil ei peatu. Asjaolu, et kaebaja on varem ettevõtlusega tegelenud, pole praegu vaidluse all.
3. Apellandi viide maksuhalduri poolt Tartu Ringkonnakohtus menetletavas haldusasjas esitatud seisukohale, et kaebaja kassast nähtub rahalisi liikumisi rohkem kui 3 miljoni krooni väärtuses, pole asjakohane, sest raha liikumised kassas ei näita ettevõtlusega tegelemist – majandustegevust iseloomustab kaupade müük või teenuste osutamine.
4. Kaebaja on leidnud veel, et kohus on rikkunud menetlusnorme, jättes ühe kaebaja nõude käsitlemata. Kaebaja nõude näol – teha ettekirjutus maksuhaldurile kaebaja käibemaksukohustuslaste registrisse kandmiseks – on tegemist tühistatud haldusakti tagasitäitmise nõudega (HKMS § 26 lg 1 p 1). Kuna maksuhalduri otsus kaebaja käibemaksukohustuslaste registrist kustutamise kohta jäi muutmata, langes ära alus ka selle tagasitäitmise nõude rahuldamiseks ning seda polnud vaja eraldi põhjendada, sest tegemist on seotud taotlustega. Kohus jättis kogu kaebuse otsuse resolutsioonis rahuldamata, seetõttu on võetud seisukoht kaebaja kõigi nõuete osas.
5. Eelnevast tulenevalt jääb esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 8