← Eesti

3-10-3204/24

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 27.05.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-3204 Haldusasi OÜ Hagudi Kruus kaebus õigusliku aluseta tasutud keskkonnale tekitatud kahju hüvitise osalise tagastamise nõudes Asja läbivaatamise viis Kohtuistung,

  1. mail 2011.a. Tallinnas Menetlusosalised Kaebuse esitaja: OÜ Hagudi Kruus Esindaja: vandeadvokaat Martin Triipan Vastustaja: Keskkonnainspektsioon Esindajad: Madis Piirla ja Dora Kukk RESOLUTSIOON
  2. Rahuldada kaebus osaliselt, tunnistada vastustaja 05.11.2010 vastus taotlusele nr. J6-3/1132-2 õigusvastaseks ja tühistada see ning mõista Keskkonnainspektsioonilt kaebaja kasuks RVastS § 22 alusel välja õigusliku aluseta saadud 19191,79 eurot kaebaja poolt vabatahtlikult tasutud keskkonnale tekitatud kahju hüvitisest.
  3. Mõista vastustajalt HKMS § 23 lg 1 alusel kaebaja kasuks intressina alusetult saadud raha eest perioodil 22.06.2009 kuni 27.05.2011 välja 2220,99 eurot ja täiendavalt intress 6% aastas summalt 19191,79 alates 28.05.2011 kuni resolutsiooni punktis 1 nimetatud summa (19191,79 eurot) tasumiseni.
  4. Mõista HKMS § 92 kg 2 alusel vastustajalt kaebaja kasuks kaebuse rahuldamisega proportsionaalne osa kantud menetluskuludest summas 3233,33 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD
  5. Kaebuse esitaja alustas
  6. mail
  7. a väljastatud maavara kaevandamise loa nr Rapm-008 alusel aastal 2000 kaevandamisega Raplamaal Rapla vallas Hagudi külas Hagudi kruusakarjääris katastriüksustel 66903:003:0259 ja 66903:003:
  8. 1
  10. jaanuaril
  11. a teostatud markšeidermõõdistamise andmetest ilmnes, et Hagudi kruusakarjääris on maavaravaru kaevandatud allapoole mäeeraldise alumist piiri (s.o 66 m abs).
  13. veebruaril
  14. a alustati mäeeraldise piire ületavast kaevandamisest tulenevalt KarS § 363 lõike 2 tunnustel kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr
  17. juuni
  18. a kirjaga nr LÄR-6-37187-1 esitas Keskkonnainspektsiooni Lääne regioon OÜ-le Hagudi Kruus ettepaneku keskkonnakahju vabatahtlikuks hüvitamiseks summas 715 239,20 krooni (45 712,12 eurot). Kaebaja tasus vabatahtlikult keskkonnakahju hüvitisena Keskkonnainspektsiooni poolt nõutud summa.
  20. juuni
  21. a lõpetas Lääne Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse nr 09940000002 seoses avaliku menetlushuvi puudumisega (tl 53). asjas
  23. märtsil
  24. a kirjaga pöördus kaebuse esitaja Keskkonnaministeeriumi poole, vaidlustades tema poolt tellitud eksperthinnangute põhjal keskkonnale tekitatud kahju aluseks oleva keskkonnatasu arvestuse ning paludes üle vaadata Keskkonnainspektsiooni
  25. juuni
  26. a maapõueõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise akt kriminaalasjas nr
  28. mail
  29. a pöördus kaebuse esitaja kirjaga õiguskantsleri poole, juhtides tähelepanu Keskkonnaministeeriumi soovimatusele sisuliselt hinnata vaidlustatud keskkonnale tekitatud kahju arvestamise metoodikat.
  30. juuni
  31. a kirjaga nr 7-4/100976/1003531 juhtis õiguskantsler Keskkonnaministeeriumi tähelepanu vajadusele hinnata kaebuse esitaja taotlust keskkonnakahju hüvitise tagastamise kohta sisuliselt ning vastata kaebuse esitaja taotlusele motiveeritult.
  32. augustil
  33. a kirjaga nr 2-3/4478-5 keeldus Keskkonnaministeerium sisuliselt menetlemast OÜ Hagudi Kruus poolt esitatud taotlusi.
  35. septembril
  36. a esitas kaebuse esitaja Keskkonnainspektsioonile kirjaliku taotluse alusetult makstud keskkonnale tekitatud kahju hüvitise tagastamiseks, tuginedes nii keskkonnale tekitatud kahju puudumisele kui keskkonnale tekitatud kahju arvutuse väära ning õigusvastase metoodika kasutamisele (tl 15-16).
  37. Keskkonnainspektsioon vastas oma
  38. novembri
  39. a kirjaga nr J-6-3/1132-2, millega ei nõustunud kaebuse esitaja taotluses esitatud seisukohaga ning leidis, et keskkonnakahju hüvitamise nõue on esitatud õiguspäraselt (tl 39)
  40. OÜ Hagudi Kruus esitas 07.12.2010 kaebuse Tallinna Halduskohtule (tl 7-10) ja palus kohustada Keskkonnainspektsiooni tagastama OÜ-le Hagudi Kruus enam tasutud keskkonnale tekitatud kahju hüvitis summas 373 159,20 krooni (23 849,22 eurot) koos hüvitise tagastamiseni arvestatava viivisega ja intressiga seaduses sätestatud määras ja tühistada Keskkonnainspektsiooni
  41. novembri
  42. a kirjas nr J-6-3/1132-2 sisalduv haldusakt alusetu rikastumise nõude rahuldamata jätmise kohta.
  43. Tallinna Halduskohus võttis oma 8.03.2011 korraldava määrusega OÜ Hagudi Kruus kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse. Vastustaja esitas kohtule oma seisukoha kaebusele 22.03.2011 (tl 51-52).
  44. Kohtuistung toimus 04.05.2011 mõlema menetluspoole osavõtul Tallinna Halduskohtu Tallinna kohtumajas (protokoll tl 91-100). KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  45. Kaebaja esimeseks nõudeks on kohustada Keskkonnainspektsiooni tagastama OÜ-le Hagudi Kruus enam tasutud keskkonnale tekitatud kahju hüvitis summas 373 159,20 krooni (23 849,22 eurot) koos hüvitise tagastamiseni arvestatava viivisega ja intressiga seaduses sätestatud määras. 2
  46. Kaebaja selgitab, et keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise eelduseks on keskkonnale kahju tekitamine ning, juhul kui kahju on faktiliselt tekitatud, siis kahju hüvitise arvestamine faktiliselt kaevandatud maavaravaru koguste ning kaevandamisõiguse tasu määrade alusel. Käesoleval juhul on vastustaja jätnud tähelepanuta, et keskkonnale ei ole kaevandamisega kahju tekitatud ning isegi, kui kahju oleks tekitatud, ei ole hüvitise arvestamisel tuginetud korrektsetele maavaravaru koguseid ja liiki käsitlevatele andmetele. Need eksimused on toonud kaasa keskkonnale tekitatud kahju hüvitise tasumise õigusliku aluseta ning selline hüvitis tuleb riigivastutuse seaduse § 22 lõike 1 alusel kaebuse esitajale tagastada.
  47. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist alusetu rikastumise nõudega, kuna kaebuse esitajale esitatud ettepanekul keskkonnakahju vabatahtlikuks hüvitamiseks ja kaebuse esitaja poolt vastava ettepanekus märgitud summa tasumisel puudus õiguslik alus.
  48. Kaebuse esitaja on seisukohal, et keskkonnakahju hüvitise nõudmine summas 715 239,20 krooni, milles sisaldub kaebuse nõudesumma, ei olnud õiguspärane. Kaebaja selgitab lisaks, et kuigi kaebuse esitaja nõue ei käsitle tasutud keskkonnale tekitatud kahju hüvitise kogusumma tagastamist, on kaebuse esitaja siiski seisukohal, et faktilise keskkonnakahju puudumisel on hüvitise nõue tervikuna õigusliku aluseta. Sellist kahju hüvitist ei tohiks põhimõtteliselt kohaldada, samuti on kahju hüvitise nõude aluseks olevad maapõueseaduse sätted vastuolus põhiseadusega.
  49. Kaebaja selgitab, et regulatsioon, mille kohaselt ei ole tegelik kahju ja riigi nõutav tasu ilmselt ekvivalentsuse seoses, ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-ga 53, mille kohaselt on igaüks kohustatud hüvitama üksnes selle kahju, mille ta on keskkonnale tekitanud. Kaebaja lisab, et kui asuda seisukohale, et seadus ei võimalda tegeliku kahju asjaoludega arvestada, ilmneks käesoleval juhul maapõueseaduse § 74 vastuolu Põhiseaduse §-ga 11 eriti reljeefselt: kuigi eksperdid on tuvastanud keskkonnakahju puudumise, loeb haldusorgan maapõueseadusele tuginedes keskkonnale tekitatud kahju arvestuse ning hüvitise tasumise jätkuvalt õiguspäraseks. Isegi juhul, kui kohus ei tuvasta kahju hüvitamise arvutamise metoodika vastuolu põhiseadusega, on käesoleval juhul vastustaja arvestanud kahju hüvitise arvestades arvutamise ajal olemas olnud andmeid valesti ja kaebajale tuleb tema poolt esitatud täpsema arvestuse põhjal tagastada õigusliku aluseta tasutud 373159,20 krooni RVast S § 22 alusel koos intressidega.
  50. Kaebaja teiseks nõudeks on tühistada Keskkonnainspektsiooni
  51. novembri
  52. a kirjas nr J-6-3/1132-2 sisalduv haldusakt alusetu rikastumise nõude rahuldamata jätmise kohta. Kaebuse esitaja seisukoht on, et keskkonnainspektsiooni poolt esitatud keskkonnakahju vabatahtliku hüvitamise ettepaneku põhjal on ta heauskselt tasunud väidetavalt keskkonnale tekitatud kahju hüvitise. Kaebusest ning selle aluseks olevatest tõenditest nähtuvalt ei ole kaebuse esitaja aga tegelikult keskkonnale kahju tekitanud ning ettepanekul puudus seaduslik alus. Isegi juhul, kui kahju oleks tekitatud, on Keskkonnainspektsioon kahju hindamisel kasutanud väära metoodikat ning lähteandmeid, tuues kaasa keskkonnakahju hüvitise tasumise seaduses sätestatust oluliselt suuremas määras. Kaebuse esitaja taotleb nimetatud enam tasutud keskkonnale tekitatud kahju hüvitise tagastamist.
  53. Kaebuse esitaja lisab, et on korduvalt pöördunud Keskkonnainspektsiooni ja Keskkonnaministeeriumi poole taotlusega vaadata üle ning korrigeerida keskkonnale tekitatud kahju arvestust. Vastustaja ei ole kaebaja argumente sisuliselt hinnanud ning väljendas
  54. novembri
  55. a kirjaga nr J-6-3/1132-2 seisukohta, et keskkonnale tekitatud kahju hüvitis on arvestatud õiguspäraselt. Keskkonnale tekitatud kahju hüvitise tasumine õigusliku aluseta on toonud kaasa kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumise. Vastustaja seisukohtadest nähtuvalt on kaebuse esitaja ammendanud võimaluse saavutada õigusliku aluseta tasutud hüvitise tagastamine kohtueelses menetluses. 3
  56. Kaebaja peab vajalikuks märkida, et keskkonnainspektsiooni
  57. novembri
  58. a kiri ei ole haldusaktina vormistatud ning kaebuse esitajale ei ole selge, kas seda tuleks haldusaktina käsitleda. Samas, RVastS § 24 lg 1 kohaselt otsustatakse alusetust rikastumisest tuleneva nõude üle haldusaktiga. Kuna tegemist oli vastusega kaebuse esitaja taotlusele, eeldab kaebuse esitaja, et tegemist võib siiski olla haldusaktiga, mille suhtes võib enda õiguste kaitseks olla vajalik esitada tühistamistaotlus. Vältimaks kaebeõiguse minetamist, esitab kaebuse esitaja seetõttu tühistamisnõude ka nimetatud kirjas sisalduva eeldatava keelduva otsuse suhtes.
  59. Kaebaja palub jätta Keskkonnainspektsiooni menetluskulud tema enda kanda ja mõista OÜ Hagudi Kruus menetluskulud välja vastustajalt. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  60. Vastustaja hinnangul on kaebuse alusetu ja ta vaidleb sellele vastu. Vastustaja leiab, et käesolev kaebuse ei kuulu halduskohtu pädevusse, sest kahju kaebaja poolt tekitatud keskkonnakahju hüvitamine toimub tsiviilkorras MaaPS § 74 alusel. Tekitatud kahju hüvitati vastustaja poolt vabatahtlikult väljaspool kohtumenetlust. Juhul, kui asi oleks jõudnud kohtusse, oleks see lahendatud tsiviilhagi korras.
  61. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitajaga, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 1 alusel, mis sätestab, et isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalikõiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, võib kaebaja nõuda vastustajalt raha tagastamist. Seda seetõttu, et vastustaja 16.06.2009 esitatud ettepanek hüvitada keskkonnale tekitatud kahju on õiguspärane. Vaidlust ei ole, et kaebuse esitaja on kaevandanud ajavahemikus 2000-2008 Hagudi kruusakarjääris katastriüksusel nr 66903:003:0259 ja 66903:003:0930 allapool mäeeraldise piiri, see tähendab alal, kus isikul puudus kaevandamise õigus. 16.06.2009 esitatud ettepaneku materiaalõiguslik alus tuleneb MaaPS § 74 lg 1 p 1, mille kohaselt tekitatakse keskkonnale kahju, kui kaevandatakse maavara või maavarana arvele võtmata loodusliku kivimi, setendi, vedeliku või gaasi looduslikku lasundit ilma nõutava loata. Vastustaja leiab, et väljaspool mäeeraldise piiri kaevandamine on käsitletav loata kaevandamisega, mitte loa nõuete rikkumisega. Loa nõuded kehtivad üksnes loa piires. Väljaspool mäeeraldist ei ole tegu enam selle loa mõju piirkonda jääva alaga, seega väljaspool mäeeraldist kaevandamisel on tegu loata kaevandamisega. Seega on kahju, kui selline tekitatud hetkest, kui isik kaevandab maavaravaru või maavarana arvele võtmata loodusliku kivimit, setendit, vedeliku või gaasi looduslikku lasundit ilma nõutava loata.
  62. Vastustaja selgitab, et kahju hüvitamise ettepaneku alus tulenes võlaõigusseaduse (VÕS) § 133, mille kohaselt keskkonnaohtliku tegevusega kahju tekitamise puhul kuulub lisaks isikule või tema varale tekitatud kahjule hüvitamisele ka kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega ja VÕS § 1043 mille kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Teo õigusvastasus tulenes asjaolust, et kaebuse esitaja kaevandas alal, kus tal puudus selleks õigus. Õigus kaevandamiseks tekib MaaPS § 25 lg 1 alusel kaevadamise loa alusel. Kuna isiku puudus Hagudi kruusakarjääris allpool 66 meetri kõrgusjoont kaevandamise õigus, tekitas ta sellega keskkonnale kahju (MaaPS § 74 lg 1 p 1).
  63. Vastustaja selgitab, et tegi 16.06.2009 kaebuse esitajale ettepaneku keskkonnakahju vabatahtlikuks hüvitamiseks. Kaebuse esitaja nõustus ettepanekuga ja tasus ettepaneku aluseks olnud summa. 16.06.2009 tehtud ettepanek ei seadnud isikule kohustusi ega riivanud 4 tema õigusi. Kaebuse esitaja ei asunud peale ettepaneku kättesaamist seisukohale, et ettepanek oleks mingis osas põhjendamatu või sellel puudub õiguslik alus.
  64. Vastustaja leiab, et tema 5.11.2010 kiri nr J-6-3/1132-2 on kehtiv ja sellel puuduvad tühise haldusakti tunnused. Vastustaja hinnangul on täidetud kõik kehtiva haldusakti tingimused.
  65. Vastustaja palub jätta OÜ Hagudi Kruus kaebus rahuldamata OÜ Hagudi Kruus poolt õigusliku aluseta tasutud keskkonnale tekitatud kahju hüvitise tagastamise nõudes. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud poolte endi kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  66. Riigivastutuse seaduse § 22 lg 1 järgi võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. VÕS § 1027 kohaselt tähendab alusetu rikastumine seda, et isik peab VÕS-s sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS §-de 1028 ja 1032 järgi juhul, kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kaebaja nõue vastustaja vastu põhineb kahel kesksel väitel. Esimene ja üldine kaebaja väide on, et keskkonnakahju ei ole üldse tekkinud ja seetõttu on kahju hüvitamine toimunud õigusliku aluseta. Teiseks väidab kaebaja, et arvestades tehtud uuringuid, on ta vabatahtliku kahju hüvitamise korras hüvitise väljamõistmiseks kasutatud ebatäpse metoodika tõttu tasunud hüvitust suuremas summas, kui oleks õiguspärane olnud arvestades kaebaja poolt välja pakutud ja kaevandamisloa väljaandmise aluseks olnud uuringu tulemustel põhinevat metoodikat. Eeltoodule lisaks on kaebuse õige lahendamise seisukohast oluline selgitada kõigepealt vastustaja tõstatatud küsimus kaebuse kohtualluvuse suhtes, mida kohus teeb kaebuse lahendamise esimese sammuna (I). Seejärel võtab kohus seisukoha kahju tekkimise suhtes (II), misjärel lahendab küsimuse kahjusumma arvestamise õiguspärasuse ja põhiseaduspärasuse suhtes ja lahendab kaebaja taotlused (III) ning määrab menetluskulude jaotuse (IV). I
  67. Kohus on seisukohal, et käesolev vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse. Kaebaja on teinud vastustajale 23.09.2011 juhindudes RVastS § 22 taotluse Keskkonnainspektsioonile alusetult makstud keskkonnale tekitatud kahju hüvituse tagastamiseks, mille Keskkonnainspektsioon oma 5.11.2011 kirjaga nr J-6-3/1132-3 on rahuldamata jätnud. Vastustaja on oma vastuses kaebusele leidnud, et nimetatud kiri on kehtiv ja sellel puuduvad tühise haldusakti tunnused. Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse tagastada talle osaliselt õigusliku aluseta tema poolt vabatahtlikult tasutud keskkonnale tekitatud kahju hüvitus summas 373 159,29 krooni (23849,22 eurot) ja tühistada Keskkonnainspektsiooni 5.11.2010 kirjas nr J-6-3/1132-3 sisalduv haldusakt alusetu rikastumise nõude rahuldamata jätmise kohta.
  68. Kohus möönab, et RVastS § 24 ei näe otse sarnaselt § 18 lg 2 ette halduskohtusse pöördumise võimalust. Samas näeb RVastS § 24 lg 1 ette, et vastava taotluse lahendab haldusorgan haldusaktiga. RVastS § 2 lg 1 p 1 ja 6 annavad isikule õiguse nõuda riigivastutuse seaduse alusel haldusakti kehtetuks tunnistamist ja avalik-õiguslikus suhtes alusetult saadud asja või raha tagastamist. Eeltoodust nähtuvalt on käesoleval juhul selgelt tegemist avalik-õigusliku vaidlusega HKMS § 3 lg 1 p 1 mõttes ja selle lahendamine on halduskohtu pädevuses. Asjaolu, et keskkonnakahju nõutakse vastustaja poolt sisse tsiviilhagi korras, ei tähenda, et sama kehtiks haldusorgani vastu avalik-õiguslikust suhtest tulenenud alusetu rikastumise nõude suhtes. 5 II
  69. Kaebaja ei vaidlustanud ei kaebuses ega ka kohtuistungil faktilist asjaolu, et ta kaevandas Hagudi Kruusakarjääris väljaspool 24.05.2000 väljastatud maavara kaevandamise loaga nr. Rapm-008 määratud mäeeraldise piire aprillist 2005 kuni jaanuarini 2009 Hagudi karjääris kokku 18700 m3 maavaravaru, millest keskkonnakahju on tekitatud 4400m3 maavaravaru kaevandamisega. Kaebaja nõustub ka Eesti Geoloogiakeskuse uuringu tulemustega, millest nähtub, et ajavahemikul aprill 2005 kuni jaanuar 2009 on kaevandatud allpool absoluutkõrgust 66m 4400 m3 ja sellest allpool kõrgusjoont 65,5 m kokku 1600 m
  70. Samas vaidlustab kaebaja kahju arvestamise aktis 15% allapoole mäeeraldise piiri kaevandatud koguse (660 m3) lisamist kahju arvestamise aluste hulka, kuna see on tema arvates täielikult motiveerimata ega tugine ühelegi tunnustatud mõõtemetoodikale. Kaebaja arvates peab riik rahaliste kohustuste määratlemisel lähtuma nõuetekohasest mõõtmisest ja seega oli keskkonnakahju arvestamine mahult 660 m3 alusetu ning õigusvastane.
  71. Kaebaja väidab, et kuigi lubade vormistamisel võeti erinevalt käesoleva hetke praktikast aluseks numbriline näitaja 66 m mitte maavara ammendumine, leiavad eksperdid Alvar Soesoo ja Valter Petersell, et 2004 aastal MaaPS redaktsiooni § 62 lg 4 ja 63 lg 1 toodud maavara säästliku kaevandamise ja maavara täieliku kasutamise printsiipidest tulenevalt tuleb maavara ammendumiseni kaevandamist õigeks pidada ja see ei tekitanud keskkonnakahju. Kaebaja on lisanud toimikusse kahe eksperdi arvamused, mis ütlevad, et selline käitumine oli mõistlik. Eksperdid leiavad, et maapõueseaduses sisalduvaid maavara säästva kaevandamise ja maavara täieliku kasutamise printsiipe ei ole asetleidnud kaevandamise käigus rikutud ja põhimõtteliselt on kaevandatud kuni savika aleuriidi kihini. Kui kaebaja oleks jätnud liivakihi kaevandamata, oleks see olnud riigile raisatud varu. Oma kaebuses asus kaebaja seisukohale, et ta ei ole faktiliselt keskkonnakahju põhjustanud.
  72. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole võimalik rääkida MaaPS § 74 lg 1 p 1 määratletud loata kaevandamisest. Kaebaja väidab, et tema poolt toime pandud mäeeraldise piiride rikkumist sügavuse osas ei ole õige käsitleda loata kaevandamisena, vaid seda tuleks käsitleda loa tingimuste rikkumisena, mida MaaPS 74 lõikes 1 nimetatud ei ole.
  73. Kohus leiab, et kaebaja väited keskkonnakahju puudumisest ei vasta ei tegelikkusele ega seaduses sätestatule. Kõigepealt leiab kohus, et kaebaja tõlgendab ekslikult ja püüab enda huvides ähmastada MaaPS § 74 lg 1 p 1 toodud normi sisu loata kaevandamise küsimuses. Kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et kaevandamine väljaspool kaebajale eraldatud mäeeralduse piirisid on loata kaevandamine. Kohus märgib, et tavaelus nimetatakse võõra asja loata võtmist lihtsalt varguseks. Kaevandusloa tingimuste rikkumisena saab käsitleda sellist tegevust, mis toimub eraldatud mäeeraldise piirides, kuid võib olla vastuolus mõne kaevandusloa tingimusega (näiteks lubatud aastamahtude ületamine, keelatud kaevandamismeetodi kasutamine vms).
  74. Teiseks ei ole kaebaja poolt esitatud ekspertide arvamused arvesse võtnud, et keskkonnakahju on MaaPS § 74 defineeritud erinormiga ja selleks on seadusandja määratlenud muuhulgas ka loata kaevandamise. Kohtu hinnangul ajab kaebaja väites, et maavara looduspiirini kaevandades välditakse kahju, mis tekiks sellest, et vastava varu kaevandamine poleks tulevikus reaalne segamini kaevandaja ärihuvid ja keskkonnaküsimused. Nähtuvalt Eesti Geoloogiakeskuse uuringust, mis oli kaevandusloa väljaandmise aluseks, esinesid uuringu tegemise ajal selged keskkonnakaitselised põhjused mäeeraldise ja kaevandamisloa piiri tõmbamiseks 66 m kõrgusjoonele. Need põhjused olid selgelt seotud keskkonnakaitse huvidega, mis seisnesid vastavalt uuringule kahes põhilises küsimuses – esiteks veetaseme säilitamine ja teiseks kaeveala hilisem rekultiveerimine. 6 Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt esitatud Valter Peterselli 26.03.2009 koostatud arvamus ei ole kahju küsimuses asjakohane, sest kahjuks loetakse seaduse järgi loata kaevandamist.
  75. Vastavalt MaaPS § 63 lg 3 on seadusandja selgelt piiranud majanduslikust otstarbekusest lähtuvat maavara täieliku kasutamise põhimõtet sätestades, et seda ei rakendata muuhulgas „..ülemäärase keskkonnamõju vältimise või vähendamise tagamiseks“. Sisuliselt on seadusandja väljendanud siinkohal ettevaatusprintsiibi eelistamist majandusliku kasu printsiibile keskkonnakaitselistel kaalutlustel. Käesoleval juhul on nimetatud keskkonnahoidlikud kaalutlused selgelt sõnastatud ka kaebaja poolt viidatud OÜ Geoloogiakeskuse aruandes Rapla Maakonna Hagudi-Väljapere uuringualale rajatava kruusakarjääri geoloogilisest uuringu punktis 6, milles on muuhulgas öeldud järgmist“ Tarbevaru on arvutatud tasemeni 66,0m (abs.). Kindlalt tuleb vältida kaevandamist allapool nimetatud kõrgustaset, kuna see toob kaasa veetaseme alanemise Rebase talu salvkaevus ning tekitab lisaprobleeme hilisemal kaeveala rekultiveerimisel.“.
  76. Eeloodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja väited keskkonnakahju puudumisest ei ole kooskõlas seadusega ja on vastuolus asjas tuvastatud tõenditega - kaevandamine ilma loata väljaspool mäeeraldist. Kohus peab siinkohal veel vajalikuks märkida, et MaaPS § 42 lg 1 punktid 5 ja 6 annavad kaevandusloa omanikule võimaluse taotleda kas mäeeraldise laiendamist või siis loa muutmist, kui loa omanik esitab selleks põhjendatud taotluse. Käesoleval juhul oleks loa omanikul tulnud soovi korral kaevandada väljaspool mäeeraldise piire järgida seaduses selleks ettenähtud korda, mitte kaevandada seadust eirates. III
  77. Järgnevalt käsitleb kohus kaebaja poolt esiteletud taotlust välja mõista vastustajalt RVastS § 22 alusel alusetu rikastumise teel saadud 373159,20 krooni (23849,22 eurot) ja RVastS § 23 p 1 määras intressid nimetatud summalt ning kontrollib kaebaja taotlusel MaaPS § 74 lg 2 vastavust põhiseadusele
  78. Kohus nõustub kõigepealt kaebaja seisukohaga, et arvestades olemasolevat geoloogilist uuringut, oli ebaõige kahjude hüvitamisel lähtuda eraldatud mäeeraldises sisalduva maavara tarbevaru kohta käivatest üldistest andmetest. Kohus leiab, et kaebaja viitas kohtuistungil õigesti, et käesoleva kohtuasja lahendamisel tuleb arvestada Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-3-05 punktis 13 toodud seisukohaga, et „ Kõrgendatud määra kohaldamine saastetasu arvutamisel saab aga üksikjuhtumil olla põhjendatud ja proportsionaalne vaid siis, kui saastetasu arvutamise aluseks võetud saasteaine kogus on võimalikult õigesti ja täpselt välja selgitatud.“. Kuigi nimetatud seisukoht oli antud saastetasudega seotud vaidluses peab kohus õigeks lähenemist, et MaaPS § 74 lg 1 nimetatud keskkonnakahjude hindamisel tuleb arvestada kahjuhüvitis lähtudes võimalikult objektiivsetest kättesaadavatest andmetest.
  79. Kohus leiab, et käesoleval juhul jätsid menetlusosalised õigustamatult arvestamata kaevandamisloa aluseks olnud OÜ Eesti Geoloogiakeskus geoloogilise uuringu andmed, mis kajastavad mäeeraldise piiridest väljunud kaevandamist. Kohus peab, arvestades vabatahtliku täitmisega seotud asjaolusid ja eriti toimuvat kriminaalmenetlust, inimlikult vabandatavaks, et kaebaja ei suutnud juba toimunud läbirääkimiste käigus oma huvide kaitsel adekvaatselt tugineda eelpoolmainitud uuringu andmetele ja nõustus osaliselt olukorra ja osaliselt eksimuse tõttu keskkonnainspektsiooni poolt esitatud kahju arvestusega. 7
  80. Kohus leiab õigustatud olevat kaebuses esitatud taotluse arvestada hüvitise arvutamisel OÜ Eesti Geoloogiakeskuse OÜ poolt tehtud geoloogilisest uuringust tulenevaid andmeid. Kohus nõustub siinjuures kaebaja pakutud arvestusega, märkides et nimetatud arvestus põhineb reaalsete kaevendite mäeeraldisest välja(alla)poole jääva osa kohta reaalselt dokumenteeritud koostisest. Kohus kontrollis põhjalikult kaebaja arvestust ja leiab tuginedes asjakohaste kaevendite, mis on uuringus tähistatud vastavalt K1, K2, K4, K6, K10, K11, K12, K13 ja K14, koostise kohta uuringu lisades 2, 3 ja 5 ning gr. lisa 2 ning kruusamaardla üldkaardile (tl 29-34), ja leiab, et põhijoontes on kaebaja esitatud parandatud arvestus õige ja objektiivselt täpsem kui esialgse vabatahtliku hüvitise aluseks olnud Keskkonnainspektsiooni arvestus.
  81. Kohus teeb, lähtudes eeltoodud dokumentides sisalduvatest andmetest, hüvituse arvestuses 2800m3 osas, mis jääb ülespoole 65,5 m kõrgusjoont korrektsiooni, arvestades asjaolu, et ka liivas sisaldub nähtuvalt lisas 5 toodud liiva keskmisest koostisest 10,8 % kruusa ja arvestab selles osas õige kahjusumma väljaarvestamisel 2800m3 osas 10,8 % osas kruusa hindega. Kohtu poolt korrigeeritud arvestus selles osas on järgmine: 2800x 10,2x 10x89,2/100+2800x 16,4x10x10,8/100=254755,2+49593,6=304348,8 krooni ehk 19451,43 eurot.
  82. Kohus aktsepteerib siinkohal kaebaja poolt kaebuses esitatud arvutuskäigu alla 65,5 m kõrgusjoont asunud 1600m3 üle piiri kaevandatud pinnase osas (1600x3,53x10) summas 56480 krooni ehk 3609,73 eurot.
  83. Arvestuse täpsustamisel ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et arvestusest oleks tulnud välja jätta 660 m3 ehk 15% osa, mida on arvestatud esialgses keskkonnainspektsiooni arvestuses kahjude hüvitamise kohta. Kohus leiab, et poolte vahel ei ole vaidlust, et lisaks markšeidermõõdistamisega fikseeritud 4400 m3 (tl 36-38) oli toimunud veel täiendav kaevandamine, mille täpset suurust oli kokkuleppe sõlmimise hetkel võimatu täpselt kindlaks teha, kuna nimetatud osas oli maapind juba tasandatud. Pooled nõustusid kahju hüvitise kokkuleppes, et hinnanguliselt oli sellise kaevandi suuruseks 15% üle piiri kaevandatud kaevise kogusest ehk 660 m
  85. Erinevalt vabatahtlikult kokku lepitud kahjuhüvitise summa arvutamise aluste ekslikkuse tõestamisest selgete tõenditega ning seetõttu selge aluse olemasolule alusetu rikastumise sätete rakendamiseks, ei ole kaebaja selles küsimuses esitanud ühtegi tõendit, et nimetatud kokkuleppeline hinnang on vale. Kuna kaebaja on vaidlustanud selle poolte vahel hüvitise määramisel kokkulepitud hinnangu, siis oleks just kaebajal tulnud esitada vastavad tõendid selle ekslikkuse kohta, mida ta teinud ei ole. Käesoleval juhul puudus tulenevalt kaebaja enda tegevusest kaevealade tasandamisel võimalus teha täpsemaid mõõtmisi. Kuid kaebaja nõustumine 15% esialgses arvestuses näitab, et ta pidas nimetatud suurust sel hetkel tegelikke asjaolusid teades ise objektiivseks. Seetõttu ei näe kohus võimalust jätta kahju arvestusest välja vaidlusalust 660 m
  86. Samas peab kohus vajalikuks nimetatud osa puhul arvestada kaebaja pakutud ja kohtu parandatud metoodikat ning selle alusel arvutada välja tasumisele kuulunud kahju ning alusetu rikastumise sätete alusel tagastamisele kuuluv rahasumma järgmise arvestuskäigu alusel: 660x2800/4400x10,2x10x89,2/100 + 660x2800/4400x16,4x10x10,8/100 + 660x1600/4400x3,53x10 = 38213,28 + 7439,04 + 8472 = 54124,32 krooni = 3459,17 eurot.
  87. Võttes kõik eelpooltoodud arvestused kokku leiab kohus, et kaebajal tulnuks keskkonnakahju hüvitisena seaduse järgi tasuda 19451,43 + 3609,73 + 3459,17 = 26 520,33 8 eurot. Arvestades selle summa maha kaebaja poolt eksliku arvestuse alusel tegelikult tasutud summast (715 239,2 krooni ehk 45712,11 eurot) leiab kohus, et kaebaja poolt õigusliku aluseta makstud kahjusumma suuruseks on 19191,79 eurot, mis tuleb vastustajal kaebajale riigivastutuse seaduse § 2 lg 1 p 6 ja § 22 alusel tagastada. Tulenevalt eelpooltoodust tunnistab kohus ka vastustaja 05.11.2010 vastuse taotlusele nr. J-6-3/1132-2 õigusvastaseks ja tühistab selle.
  88. Kaebaja on lisaks põhisumma tagastamisele nõudnud ka RVastS § 23 lg 1 ettenähtud intressi tasumist. Nähtuvalt toimikus olevatest materjalidest on kaebaja vabatahtlikult tasunud keskkonnakahju ajavahemikus 16.06.2009.a. kuni 22.06.2009, millest viimasena mainitud päeval lõpetas Lääne Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse nr
  89. Kriminaalmenetluse lõpetamise otsuses (tl 53) mainitud, et keskkonnakahju on hüvitatud. Tulenevalt asjaolust, et kaebaja ei ole täpsustanud kahju hüvitamise tähtaega, võtab kohus intressinõude arvutamise alguskuupäevaks 22.06.2009 ja leiab, et vastustajal tuleb tasuda intressi määratud summana 19191,79 x 6/100 x 704/365 = 2220,99 eurot. Lisaks tuleb vastustajal tasuda intressi 6% aasta määras alates 28.05.2011 kuni käesoleva kohtuotsusega riigilt alusetult rikastumise nõude alusel väljamõistetud summa tasumiseni.
  90. Kaebaja on käesolevas kaebuses tõstatanud seoses kahjusumma arvestamise alusega ka küsimuse Maapõueseaduse § 74 lg 2 toodud kahjusumma arvutamise aluse – kümnekordne maavaravaru keskkonnatasu määr – võimaliku põhiseadusvastasuse küsimuse. Kohus leiab, et on kaebaja väited MaaPS § 74 lg 2 põhiseadusvastasusest alusetud põhjusel, et tegelik keskkonnakahju ja riigi nõutav tasu ei ole ilmselt ekvivalentsuse seoses, mille kohaselt on igaüks kohustatud hüvitama üksnes selle kahju, mille ta on keskkonnale tekitanud. Kaebaja on seisukohal, et keskkonnakahju arvutamise taandamine seaduses sätestatud määra ning automaatse kordaja põhjal toimuvaks matemaatiliseks tehteks ilma haldusorganile diskretsiooniruumi andmiseta, et see saaks igakordselt arvestada keskkonnale tegelikult tekitatud reaalset kahju, on liiga jäik seaduse regulatsioon. Selline lahendus ei ole kaebaja arvates ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse riivena demokraatlikus ühiskonnas vajalik (proportsionaalne) ja on vastuolus Põhiseaduse §-ga
  91. Kohtustungil oli kaebaja seisukohal, et tulenevalt keskkonnatasude tõusust on karistusmäär pidevalt tõusnud ja muutnud ebaproportsionaalseks.
  92. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on MaaPS § 74 lg 2 ettenähtud hüvitismäär põhjendatud ja vajalik. Lisaks otsesele kahju hüvitamisele on nimetatud paragrahvi ja seadusandja valitud hüvitise määra puhul eesmärgiks olnud ka preventiivne toime. Sisuliselt on selle sätte puhul suur sarnasus saastetasude regulatsiooniga. Riigikohus on oma lahendis 33-1-3-05 punktides 9 ja 10 selgitanud saastetasu olemust nii ennetava kui heastava meetmena ning ei ole leidnud vastuolu põhiseadusega isegi 15 kordsete määrade kasutamises. Kohus on seisukohal, et need Riigikohtu ja otsuses viidatud Tallinna Ringkonnakohtu seisukohad on põhimõtteliselt kasutatavad ka Maapõueseaduse § 74 toodud sanktsioonide suhtes. Kohtu hinnangul ei ole ka tänase 10kordse määra alusel arvutatav hüvitis arvestades selle eesmärke ja õigusrikkuja poolt tegelikult saadavat tulu ning kasutatud ressursi hindamisega seotud raskusi ja kulusid käesoleval hetkel ebaproportsionaalne.
  93. Kohus möönab küll, et teoreetiliselt võivad MaaPS § 74 toodud rikkumiste puhul tasumisele kuuluvad summad tõusta oluliselt kõrgemaks tänastest, kui Vabariigi Valitsus tõstab maavaravaru keskkonnatasu määra. Samas leiab kohus, et vastava tasumäära liiga kõrgele tõstmist takistab lihtne majanduslik loogika – kui liiga kõrgele tõstetud määr põhjustab kaevandamise, kui majandustegevuse kasumlikkuse kadumise, ja turg paneb piiri vastava maavara või sellest valmistatud toodete müügihinna tõusmisele, ei kaevandata enam liiga kõrge määraga maksustatud maavara ja soovitud tulusid valitsusele ei laeku. Seega ei ole 9 majanduslikust loogikast lähtuvalt tõenäoline, et nimetatud määrasid tõstetakse väljaspool majandusliku otstarbekuse konteksti.
  94. Arvestades avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude osalist rahuldamist, tuleb vastavalt HKMS § 92 lg 2 osaliselt rahuldada kaebaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks. Kaebaja menetluskuludeks on riigilõiv summas 18657,96 krooni (1192,46 eurot) ja nähtuvalt tema kohtuistungil esitatud menetluskulude hüvitamise taotlusele õigusabikulud summas 2849,2 eurot. Kohus leiab, et nimetatud õigusabikulude suurus on põhjendatud ja nende väljamõistmisele ei vaielnud vastu ka vastustaja. Muude menetluskulude väljamõistmist kaebaja ei taotlenud. Kohus rahuldas kaebaja nõude 4/5 ulatuses ja sellest tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas (1192,46 + 2849,2) x 4/5 = 3233,33 eurot. Daimar Liiv Kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.