← Eesti

3-09-3098/146

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 19.04.

  1. a Tallinn Haldusasja number 3-09-3098 Haldusasi J. S.´i kaebus Tallinna Vangla toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks (kaebaja lõunasöögita jätmine) Istungimenetluses Asja läbivaatamise vorm RESOLUTSIOON
  2. Jätta J. S. kaebus rahuldamata
  3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus: - kaebajale: J. S. - vastustajale: Tallinna Vangla Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. J. S. esitas 17.12.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla töötajate õigusvastaste toimingute peale. Täpsustatud kaebuse kohaselt vaidlustab kaebaja tema ilmajätmise lõunasöögist 20.11.09.a.
  5. 17.02.2010 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toiming kaebaja lõunasöögita jätmine. Kohus vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest I astmes. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD
  6. Tallinna Vangla jättis 20.11.2009 kaebaja õigusvastaselt lõunasöögita. Sellega alandati tema inimväärikust ja koheldi ebavõrdselt, kuna teistele kinnipeetavatele muudes kambrites oli 20.11.2009 lõunasöök tagatud. 3.
  7. 23.11.2009 kirjutas ta antud probleemist (lõunata jätmisest) kaebuse Tallinna Vangla direktorile, millele sai 16.12.2009 vastuse nr 1-13/61676-1, vastajaks oli Tarmo Kotke. Vastus kaebajat ei rahuldanud. T. Kotke teatab, et lõunasöök oli 20.11.2009 kambrisse nr 89 antud. Kambris nr 89 oli koos kaebajaga 5 inimest: A. P.; J. R.; S. S.; M. P. ja kaebaja, kellele on arusaamatu, kust ametnik võttis, et neid 20.11.2009 lõuna ajal toideti. 3.
  8. Vangla toiming tema lõunata jätmises on õigusvastane järgnevatel põhjustel. Vastavalt Vangistusseaduse (VangS) § 47 lg 1 kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Vastavalt sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg 6 kohaselt toidunormile vastavat toitu antakse kinnipeetavale kolmes osas, vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel. Märgitud õigusaktidest tuleneb, et kinnipeetavate toitlustamine peab olema teostatav vähemalt kolm korda päevas, see tähendab, neile peab olema tagatud nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöök. Vastavalt Vangla sisekorraeeskirjade (VSKE) § 10 vangla direktor kinnitab vangla päevakava, milles nähakse ette kinnipeetavate äratus, loendus, hommikvõimlemine, tualett, söömine jm ajad jne. Nimetatud sätteid on rikutud. 3.
  9. Tallinna Vangla administratsioon kohtles teda ebavõrdselt, jääb arusaamatuks, kuidas teistele oli sooja toidu andmine võimalik, kuid temal mitte. Tallinna Vangla töötajad eirasid elementaarseid kinnipeetava õigusi (saada toitu kolm korda päevas) ja sisuliselt alandasid sellega kaebaja väärikust. Kaebaja viitab Riigikohtu Halduskolleegiumi otsustele nr 3-3-1-2-06 nr 3-3-114-
  10. Vastavalt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele vanglareeglistiku kohta Euroopa Liikmesriikidele Rec

(2006)p
  1. 4, toitlustamist korraldatakse kolm korda päevas mõistike intervallidega.
  2. 11.01.2010 esitatud kaebuse täpsustuses märgib kaebaja, et tema põhjendatud huviks õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel on moraalse kahju hüvitamise nõude esitamise soov; samuti soov, et Tallinna Vangla enam kunagi ei kordaks selliseid tegusid kaebaja suhtes.
  3. 01.02.2010 märgib kaebaja, et Vangla oli kohustatud Sisekorraeeskirjadest tulenevalt kaebajat toitma. Nimelt VSKE p 14.7.
  4. sätestab, et toidust loobumisel kinnipeetav isik esitab vangla direktorile kirjaliku avalduse lisas 3 äratoodud blanketil, näidates ära toidust loobumise põhjuse. Selleks, et uuesti toitu saama hakata, kinnipeetav isik esitab vangla direktorile kirjaliku taotluse vastavalt VSKE p 14.7.
  5. Antud juhul 20.11.2009 polnud kaebajale mingit paberit esitatud, millest tulenevalt leiab, et tema kaebus on täielikult põhjendatud.
  6. 15.02.2010 vastuses jääb kaebaja oma kaebuse juurde, palub tuvastada Tallinna Vangla tegevuse (kaebaja lõunasöögita jätmine 20.11.2009) õigusvastasus, põhjendatud huviks on kahju nõude esitamise soov.
  7. Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib 05.04.2010, et peab vangla vastust põhjendamatuks ja isegi rumalaks. Tallinna Vangla arvab, et kaebaja oli 20.11.2009 lõunast loobunud. Samuti Tallinna Vangla rõhutab, et „meie“ loobusime. Kaebaja ei soovi kaevata teiste kinnipeetavate osas, kaebus on konkreetselt tema poolt kirjutatud, seepärast ongi vaja arutada üksnes kaebaja probleemi, ja mitte osutada – „meie“ või „nemad“. Igaüks vastutab oma tegude eest ise. Kui Tallinna Vangla arvab, et kaebaja lõunast loobus, siis vangla oleks pidama sooritama toiminguid vastavalt VSKE p 14.7.6; 14.7.7 ja 14.7.
  8. 2 Vangla ei suvatsenud anda vastavaid blankette, järelikult, kõik nende edaspidised seletused kohtule on alusetud ja ekslikud. Vangla varjab eksinud korrapidajat ja seepärast valetab. Kaebuse tuleb täies ulatuses rahuldada edaspidise kompensatsiooni nõude esitamise jaoks.
  9. 18.06.2010 esitatud vastuses selgitab kaebaja, et oma kohtule esitatud vastuses vangla viitab, et tema nõudis kauplust 20.11.2009, kuid kaebaja ei saanud seda teha, kuna tal puudus isikuarvel raha. Vangla kinnitas, et kaebaja pole 20.11.2009 lõunat söönud ja Vangla viitab sellele, et I. L. andis kambris olnud isikutele võimaluse kirjutada seletuskirju, kuid nad keeldusid. Tegelikult see nii ei olnud, kuna tema isiklikult pole keeldunud seletuskirja kirjutamast. Kaebaja ei saa kirjutada teiste kinnipeetavate eest, seega vangla viited „nemad nõudsid“ pole asjakohane. Tegemist on individuaalse kaebusega ning kaebaja saab vastata enda eest. Vangla kirjutab kohtule, et I. L. viis tühjad tünnid vangla sööklasse. Kui aga kambrist kedagi ei toidetud, siis järelikult ei saanud tünnid tühjad olla – 6 portsjonit pidi järgi jääma. Kaebaja ei mõista, kuhu I. L. tegelikult toidu pani. VSKE kohaselt oli töötaja kohustatud viima ülejäänud söögi sööklasse ja hävitama selle koos kokaga ametniku juuresolekul. I. L. seda ei teinud, millest tulenevalt on tema ütlused valed.
  10. 16.07.2010 vastuses leiab kaebaja, et korrapidaja I. L. tõi toidu kambri juurde. Toitu keeldus vastu võtmast J. R. J. R. hakkas nõudma korrapidajalt, et talle võimaldataks kauplust. I. L. vastas jämedas vormis ja virutas ukse paugutades kinni. Kaebaja ei saanud I. L. mitte midagi öelda eeltoodud sündmuste tõttu, kuna peale vestlust J. R. ametnik virutas ukse kinni. Kaebaja kutsus I. L. hiljem (umbes) kahe tunni pärast ja küsis, kus on lõuna? Seepeale I. L. vastas, et me loobusime lõunast ja ta jagas toidu teistele kambritele. Kaebaja teatas talle, et ta tahab süüa, mille peale I. L. vastas, et ei saa sinna midagi parata – oota õhtusööki – ja pani ukse kinni. Kohus on kaebajale vangla vastusest seletanud, et vangla ei väitnud, et tühjad tünnid viidi tagasi sööklasse. Järelikult kaebajale ja teistele kambrist nr 89 andmata jäetud toit jäi kartserihoonesse. Kuid see on ju rikkumine! Kui kinnipeetav keeldub toidust, siis toitu säilitakse 2 tundi, kui 2 tunni möödudes kinnipeetav samuti keeldub toidust, korrapidaja on kohustatud viima järelejäänud toidu sööklasse ja hävitama see koka või korrapidaja juuresolekul.
  11. 13.10.2010 kohtule esitatud vastuses kaebaja märgib, et vastustaja 27.09.2010 vastus viib kohut eksitusse. Vastustaja ütleb: „Toitu jagatakse sellisel moel, et kambri uks avatakse ning kinnipeetav, kes ei soovi toitu toidukärult võtta, võis jätta selle võtmata, see aga, kes tahtis toitu, võis ise astuda käru juurde ning toit oli temale kättesaadav.“ See väide ei ole õige. VSKE on öeldud: 14.7 Kinnipeetava isiku toitlustamine. 14.7.3 Kinnipeetavaid, kes asuvad haiglas, eelvangistuse hoones ja kartseris toidetakse kambris. VSKE on samuti
  12. Päevakord. 2.5 Kartseri hoones asuva kinnipeetava isiku päevakord; hommiku-, lõuna-, õhtusöök antakse kätte kambri luugi kaudu. Seega, vastustaja väide, et kaebaja võis ise käru juurde tulla ja toitu endale võtta on vale. Sellist korda kartserihoones, kus asub kamber nr 89 ei ole. Kartseri hoones, kus kaebaja asus kambris nr 89, annavad valvurid ise toidu luugist kätte. Kamber nr 89 asub kartseri hoones ja sellel on kaks ust; esimene uks on üleni rauast, ilma luugi ja uksesilmata. Teine uks on võretatud ja luugiga – see pannakse samuti lukku. Seega, kui toitu jagatakse, siis avatakse ainult esimene rauduks, teine trellitatud uks on aga seejuures kinni. Seega, kinnipeetav ei saa iseseisvalt käru juurde minna. I. L. avas 20.11.2009 lõuna ajal kambri ukse, kus teise trellitatud ukse juures viibis J. R. ning rääkis midagi kõrgendatud toonil – vestluse sisust mõistis kaebaja, et J. R. nõudis tellitud poekaupa. I. L. lõi ukse kinni ja ei toitnud kaebajat. Selles olukorras takistas kaebajat see asjaolu, et oma närvilisuse tõttu J R. kahekõne järel pani I. L. ukse viivitamatult kinni ning J. R. seisis sellisel moel, et oli võimatu ukse juurde minna ja kaebaja ei saanud toidukäru juurde minna. Põhjendamata on see väide, et I. L. käis kabinetis toidust äraütlemise blankettide järel. Keegi pole pakkunud kaebajale seda blanketti. Samuti pole kaebaja tõepoolest kaevanud sellele, et vangla pole teda toitnud 20.11.2009 õhtusöögi ajal. 20.11.2009 õhtusöögi ajal sõi kogu kamber. See, et I. L. jättis kandmata „päevikusse“, et toitis meid õhtusöögiga, see räägib sellest, kui lohakalt ja vastutustundetult suhtub ta oma kohustustesse! Tallinna Vangla 27.09.2010 vastusest kohtule nähtub, et I. L. ei 3 mäleta paljut, mis viitab valetamisele. Kuna kaebajal ei olnud põhjust poekaupa küsida raha puudumisest, siis ei olnud ka põhjust poodi paluda. Seni on jäänud märkimata, et kui kambrisse astus V. Ventmann, siis nad tulid kahekesi. Kaebaja ei mõista, miks I. Latõševa seda vastuses ei märkinud. Ta osutas ainult ühele, kuid valvureid oli kaks. 20.11.2009 tulid kambrisse kaks valvurit, üks oli V. Ventmann, aga teise perekonnanime kaebaja ei tea. Neil oli jutuajamine J. R. ja P., jutu teemaks oli poe küsimus. Toidu kohta ei kuulnud kaebaja ühtegi sõna. Korrapidajad olid kambris umbes 5 minutit ja lahkusid. I. Latõševa kambri juurde kutsumisel küsisid kambris nr 89 viibinud kinni peetavad, miks neid ei toideta? I. Latõševa vastas, et jagas toidu lisaportsudena teistele kambritele. Sellisel moel jättis ta kinnipeetavad söögist ilma ja nälga 11 tunniks. Kui kinnipeetav keeldub söögist, oleks pidanud ta 5 portsjonit tagasi sööklasse viima ning vangla korrapidaja juuresolekul hävitama toidu, kuid ta jagas söögi – 5 portsjonit – teistele kambritele, mida tal polnud õigust teha.
  13. 15.11.2010 toimunud kohtuistungil märkis kaebaja, et kamber nr 89 on eriline, suur, pikliku kujuga, mahutab kaheksat inimest. Kambris oli seekord 5 kinnipeetavat, kaebaja nari oli paremal pool ust, esimene nari. J. R. oli see, kes koputas uksele, tema oli ka see isik, kes nõudis poeküsimuse lahendamist. Probleem tekkis, kuna neid oli toodud ajutiselt gripi tõttu kambrisse nr 89 ja poelehed olid antud üle teise kambri järgi ning ei olnud teada, kas nende kambrisse poekaup tuuakse. J. R. koputas viis kuni kümme minutit enne toidujagamist uksele. Uksed olid kinni. J. R. nõudis varemtäidetud kaubalehtede alusel kaupa ja nõudis, et need tuuakse kambrisse
  14. Tuli kartserihoone korrapidaja I. Latõševa, siis nad tülitsesid seal, I.Latõševa ärritus ja pani ukse kinni. Rääkimiseks oli I. Latõševa teinud lahti esimese ukse, so ilma võreta ukse ehk raudukse. Kaebaja nägi läbi trellitatud ukse ehk võreukse ametniku närvilist olekut; ametnik käitus mitteadekvaatselt, st ütles, et ta ei lahenda poeküsimusi ja et rohkem ei koputataks, muidu laseb käskkirja koostada, millega J. R. saab noomituse. Ilma koputamata ei saa korrapidajat aga välja kutsuda, kuna kambris ei olnud mikrofoni. Kuid poe küsimus ei olnud kaebaja probleem. J. R. rääkis I. Latõševaga 5-10 minutit. Vestlus toimus enne toidujagamist 15-20 minutit. J. R. jäi kaupa ootama. Kaebaja valmistus lõunaks. Toidujagamise ajal I. Latõševa avas ukse ja rääkis kõrgendatud tooniga J. R.’ga ja lõi ukse kinni. Seega I. Latõševa lõi kaks korda ukse kinni. Kaebaja ei kuulnud, millest ta J. R.’ga rääkis, kuna kamber oli suur, see on Tallinna Vangla kõige suurem kamber. Kui toimus esineme jutuajamine, siis kaebaja oli ukse juures, kui toimus teine jutuajamine, siis kaebaja oli oma nari juures, mis selgitabki, et esimesel korral kuulis ta jutuajamist ja teisel korral mitte. Paremat kätt asuv esimene nari asub uksest umbes 10 meetri kaugusel. Esimese jutuajamise ajal oli kaebaja laua juures ja see asub ukse kõrval. Esimese jutuajamise ajal uks avati ja jutuajamine käis läbi võretatud ukse. Teisel korral avati samamoodi välisuks ja jutuajamine käis läbi võretatud ukse. Kaebaja selgitab lisaks, et ta ei kuulnud teisel korral jutuajamist, kuna teiste jutte ei saa pealt kuulata, see ei ole sobiv ja tekitaks pahandusi; kaebaja oli hõivatud ka kirjutamisega, seetõttu ei kuulnud, mida J. R. rääkis. Kaebaja kirjeldab oma tegevust: ta valmistas ette toidu kausid, st viis nad lauale, et korrapidaja paneks sinna toidu; edasi kirjutas kirja ja ootas lõunat. Kaebaja täpsustab, et selles kambris toidu jagamisel korrapidaja tuleb käruga kambri ukse juurde, toit asub aga kärudel, see on juba varem välja jagatud, oma kausse siiski seal kambris ei kasutatud. Käru peale on jaotatud nii palju portsjoneid, kuipalju on kambris inimesi, kinnipeetav tuleb kambri ukse juurde ja kuna uksel ei ole sellist luuki, kuhu toidukauss panna, siis valvur annab kausi otse kätte, ei aseta luugi juurde lauakesele või toetusalusele, kuna seal ei ole sellist toetuse alust. Igaüks tuleb järgemööda ilma kindla järjekorrata ukse juurde ja võtab kausi vastu. Kaebaja ei tea miks J. R. ei võtnud toidukaussi vastu. Ei saa tema eest vastata. Kohtu küsimusele, miks kaebaja rääkis toidunõude ettevalmistamisest ja lauale ootele panemisest vastas kaebaja, et ta valab alati toidu vangla kausist oma kaussi, sest ta põlgab vangla kaussi, kuna neid ei pesta korralikult. Kaebajal on omad põhimõtted. Teisel korral oli uks lahti umbes kolm minutit. I. Latõševa lõi ukse kinni ja rohkem kellegagi ei suhelnud. Seejärel umbes 20-30 minuti pärast tuli V.Ventmann. Kolm valvurit tulid korraga. Nad avasid mõlemad uksed, kõik kolmekesi tulid kambrisse sisse. I. Latõševa jäi ukse juurde aga 4 kaks valvurit tulid kambrisse sisse ja hakkasid rääkima J. R.’ga, et miks ta nõudis kaupa. J. R. voodi oli kaebaja nari kõrval paremal pool, vasakpoolne nari. Valvurid ja J. R. vestlesid laua juures, praktiliselt ukse kõrval. J.R. selgitas olukorda ja palus, et vangla ametnikud aitaks kaasa, et kambrisse 89 toodaks see kaup, mis oli tellitud kambris
  15. Kaebaja ei saa teise isiku eest rääkida, kuid J.R.probleemiks võis olla, et too ehk kartis, et see päev talle kaupa ei tooda. Ametnikud vestlesid J.R.’ga umbes 7-10 minutit, siis nad läksid ära ja 20-30 minuti pärast toodi kaup. Üks ametnikest oli V.Ventmann. Kaebaja ei küsinud V. Ventmannilt midagi, kuna ametnik tuli kambrisse J.R. probleemi tõttu. Kohtu küsimusele, et miks ei küsitud V.Ventmanni juuresolekul lõunasööki ja miks kaebaja ei öelnud, et tal on probleem, kuna toitu ei antud, vastas kaebaja, et ta arvas, et kui nad tulid J. R. probleemi lahendama ja kui nad ära lähevad, annavad nad I. L.’le käsu kambrile nr 89 toit anda. Lõunaaeg oli siis juba saabunud. Kamber sai ainult õhtusöögi ja kui kaebaja ei eksi, anti väga maitsvat borši. Rohkem kaebaja I. L.’ga ei rääkinud, va see, et ta ütles õhtusöögi ajal, et ehk ametnik annaks kaebajale lisaportsu, kuid ametnik ütles, et lisa ei saa anda. Tunnistaja M. P. nari oli vasakult kolmas, kohe ukse kõrval. Kaebaja jääb seisukohale, et nende kambrisse ei ole toidust loobumise blankette toodud, kui oleks toodud, ei oleks ta allkirjastanud neid, sest ta tahtis süüa. Kaebaja tol päeval toidukäru ei näinud.
  17. 03.11 kohtuistungil jäi kaebaja juba avaldatu juurde ning ta ei oska selgitada erinevusi tema antud seletustes võrreldes tunnistaja M. P. antud ütlustega ja ka selles, miks ta kohtuistungil märkis, et toitu üldse ei toodud kuid kohtukaebuses märkis vastupidiselt, et toit oli toodud käruga kambri juurde. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
  18. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. VangS § 47 lg 1 järgi korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes" § 3 lg 6 kohaselt antakse toidunormile vastavat toitu kinnipeetavale kolmes osas, vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel. Tallinna Vangla kodukorra p 14.7.7 kohaselt esitab kinni peetav isik toitlustamisest loobumisel vangla direktorile lisas 3 toodud blanketil kirjaliku taotluse, tuues ära loobumise põhjuse. Kinnipeetavate kambris nr 89 ei võtnud kinnipeetavad ise 20.11.09.a toitu vastu, kuna nad tekitasid ise probleemi kauplusest poekauba kättesaamisega seotult, kuigi selleks ei olnud põhjust ja ilmselt selle kõrvaprobleemi kiireks lahendamiseks avaldasid omamoodi survet toidust keeldumisega. Vastustaja leiab, et kaebaja tunnistaja ütlused ei kinnitanud kaebuse väiteid, samas on vangla ametnikud esitanud selgitused, mis kinnitavad, et kaebajale oli toit võimaldatud ning ta ise loobus selle vastu võtmisest. Ka ei kirjutanud ta avaldust toidust loobumise kohta, ehkki ka see oli võimaldatud. 13.
  19. Tallinna Vanglas registreeriti 23.11.2009 kaebuse esitaja kaebusena pealkirjastatud pöördumine, milles ta väitis, et vanglaametniku süül jäi ta 20.11.2009 ilma lõunasöögita. Tallinna Vangla vastas kaebuse esitaja pöördumisele 14.12.2009 kirjaga nr 1-13/61676-
  20. Nimetatud kirjas selgitati kaebuse esitajale, et tema väite kontrollimise käigus tuvastati, et 20.11.2009 väljastati sööklast kinnipeetavate lõunasöök vastavalt kehtestatud toidunormidele ja kinnipeetavate arvule. Samuti nähtub nimetatud vastusest, et töötav kinnipeetav, kes kambritesse toitu jagas, ei esitanud toidu saamisel köögist ega peale toidujagamise lõppu, pretensioone. Eeltoodu tähendab seda, et sööklast väljastati lõunasöök vastavalt kinni peetavate isikute arvule ning ka peale lõunasöögi jagamist ei selgunud, et toitu oleks olnud ettenähtust vähem. Vastuse kohaselt ei leidnud samuti kinnitust kaebuse esitaja väide, et ta jäi vanglaametniku süül 5 lõunasöögita. Vastuses märgukirjale andis vangla kõik selgitused kaebuse esitaja pöördumises väljatoodud asjaolude ulatuses. See, et kaebuse esitajale ei meeldi Tallinna Vangla vastus, ei tähenda, et vangla oleks käitunud õigusvastaselt või oleks pidanud andma kaebuse esitaja pöördumisele uue vastuse, mis oleks kaebuse esitajale olnud meelepärasem. 13.
  21. 20.11.2009 viibis kambris nr 89 viis kinni peetavat isikut: kaebuse esitaja, M. P., A. P., J. R. ja S. S. Nimetatud isikutest esitas kaebuse kolm kinnipeetavat, sealhulgas kaebuse esitaja, 23.11.2009 Tallinna Vanglale kaebusena pealkirjastatud pöördumistes väideti, et nad ei saanud vanglaametniku süül 20.11.2009 lõunasööki. Kohtumenetluse käigus viis Tallinna Vangla jurist Svetlana Meister 19.03.2010 vanglateenistuse ametniku I.Latõševaga läbi telefonivestluse, kes kaebuse esitamise ajal töötas Tallinna Vangla kartserihoones. I.Latõševa selgitas, et 20.11.2009 keeldusid kartserihoone kambris nr 89 viibivad kinni peetavad isikud lõunasöögist põhjusel, et neile ei meeldinud vanglaametniku vastus, et vangla kauplus tuleb hiljem. Nimelt soovisid nad teada, miks ei olnud vangla kauplus enne lõunat kambrisse tellitud kaupa toonud ning neid ei rahuldanud vanglaametniku vastus, et kauplus tuleb peale lõunat. I.Latõševaga käis kambris nr 89 viibivatele kinnipeetavatele lõunasööki pakkumas ka teistkordselt, kuid nad ikkagi keeldusid söögist. Seejärel tegi I.Latõševa ettepaneku vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-st 14.7.7 tulenevale nõudele täita toidust loobumise avaldus, mille täitmisest kinnipeetavad samuti keeldusid. Kaebuse esitaja ise keeldus lõunasöögist ning ei jäänud lõunasöögist ilma mitte vanglaametniku süül, vaid vastavalt oma soovile. Toidujagaja kinnitas 19.03.2010 läbiviidud vestlusel, et vangla ei jäta mitte kunagi kambrisse toitu väljastamata. Kambrisse ei väljastata toitu ainult sellisel juhul, kui kinnipeetavad toidust keelduvad. 13.
  22. Kuna kambris nr 89 viibivad kinnipeetavad keeldusid 20.11.2009 lõunasöögist, kuid keeldusid ka sellekohase kirjaliku taotluse esitamisest, siis fikseeris vanglateenistuse ametnik I. Latõševa lõunasöögist keeldumise kirjalikult kartserihoone raamatus. Nimetatud raamatusse on I. Latõševa 20.11.2009 muuhulgas teinud järgnevad sissekanded: 12.30 lõunasöök - keeldus nr 89 (5 k/p); 16.30 pood - k 79, 89 (üld); 89 - keeldus 5 k/p (avaldusi ei ole). Seega on dokumentaalselt tõendatud, et 20.11.2009 kambris nr 89 viibinud 5 kinni peetavat isikut keeldusid lõunasöögist ja keeldumise kohta kirjaliku taotluse esitamisest ning tõele ei vasta kaebuse esitaja väide, et vanglaametniku süül ei saanud ta lõunasööki. Kuna märgukirjas esitatud väidete kontrollimisel selgus, et kambrisse nr 89 anti 20.11.2009 lõunasöök, siis puudus vajadus videosalvestiste läbivaatamiseks. Tallinna Vanglas säilitatakse videosalvestisi reeglina ühe kuu jooksul, see ei ole käesolevaks ajaks säilinud ja seda ei saa enam esitada. 13.
  23. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕKonv) artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita. EIÕK praktikas on inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Tegemist on Ilmselge, et kaebuse esitaja väide, et talle tema enda soovil lõunasöögi väljastamata jätmine alandas tema inimväärikust, on asjakohatu. Haldusorgani õigusvastase tegevusega saab olla tegemist juhul, kui haldusorgan rikub kinnipeetava seadusest tulenevaid õigusi. Tallinna Vangla on seisukohal, et tegemist ei saa olla vanglapoolse õiguste rikkumisega. Kaebaja keeldus ise toidust. Kaebaja viide Riigikohtu 28.03.
  24. a lahendile nr 3-3-1-14-06 asjakohatu. 13.
  25. Kaebuse esitaja märgib põhjendatud huvina kahjunõude esitamise soovi. Vastustaja viitab Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 teisele lausele. Tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks lisaks subjektiivsete õiguste rikkumisele peab kaebajal olema eriline põhjendatud huvi, st õigusvastasuse kindlakstegemine peab aitama isikul oma õigusi kaitsta. Antud konkreetsel juhul ei saa kaebuse esitaja puhul tekkida selliseid õigusi (nt soov vältida õigusrikkumise kordumist) tulenevalt tema enda soovist keelduda lõunasöögist, mitte vangla õigusvastase tegevuse tõttu. 6 13.
  26. Põhjendatud huviks märgib kaebaja ka kahjunõude esitamise soovi tulevikus. Riigikohtu halduskolleegium on 20.12.2001 otsuses nr 3-3-1-8-01 leidnud, et isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Antud juhul oleks kaitstavaks huviks lõunasöögi tagamine kinni peetavatele isikule. Kuid sellisel juhul tuleb kohtul analüüsida, kas kahju hüvitamine antud asjas oleks üleüldse võimalik ning kaasuse asjaoludest lähtuvalt reaalne. Antud juhul ei saa kaebuse esitaja põhjendatud huviks olla ka edaspidise õigusvastase käitumise vältimine Tallinna Vangla poolt, kuna Vangla ei ole kaebuse esitajat lõunasöögist ilma jätnud ega seega õigusvastaselt käitunud. 13.
  27. Vastustaja leiab, et kahju hüvitamise nõue on perspektiivitu. Kaebaja viitab, et temale on tekitanud Tallinna Vangla nii varalist kui mittevaralist kahju. Vastustaja viitab Eesti PS § 25, RVastS § 7 lg 1, ja RVastS §-dele 3, 4 ja
  28. Kaebuse esitaja väidetav mittevaraline kahju on tekkinud seoses vangla poolt lõunasöögi kambrisse väljastamata jätmisega, kuid kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset tõendit selle kohta, et tal kahju on tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole oma väite kinnituseks, et Tallinna Vangla on oma tegevusega tema inimväärikust alandanud, esitanud ühtegi objektiivset tõendit ega tõsiseltvõetavat põhjendust; sellekohane väide on paljasõnaline. Vangla ei ole käitunud õigusvastaselt ning miski ei viita sellele, et kaebuse esitajale oleks tekitatud kahju, seega puuduvad alused kahju hüvitamiseks. Sellest tulenevalt ei saa olla ka kahju hüvitamine antud asjas põhjendatud huviks. 13.
  29. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ning kohtukulud jätta kaebuse esitaja kanda.
  30. 26.04.2010 vastuses märgib Vangla, et on koos 23.03.2010 kirjalike seisukohtadega esitanud väljavõtte Tallinna Vangla kartserihoone raamatust ja sealt nähtub, et Vangla järelevalveosakonna vanemvalvur I.Latõševa on 20.11.2009 kartseriraamatusse märkinud, et kambrisse nr 89 paigutatud 5 kinni peetavat isikut keeldusid lõunasöögist ning avaldused keeldumise kohta puuduvad. Kartseriraamatut täidab vanglateenistuse ametnik igapäevaselt ning sellesse märgitakse päeva jooksul toimunud olulised sündmused ja intsidendid. 20.11.2009 on I. Latõševa teinud kartserihoone raamatusse sissekande, millest nähtub, et kambris nr 89 viibivad viis kinni peetavat isikut keelduvad toidust ning toidust keeldumise avalduste täitmisest. Ametnikul puudub võimalus hilisemate sissekannete tegemiseks, seega on konkreetne sissekanne tehtud samal päeval peale intsidendi toimumist. Vanglal puudub alus kahelda järelevalveosakonna vanemvalvuri I.Latõševa poolt kartseriraamatusse tehtud sissekande õigsuses, kuna taoliste juhtumite fikseerimine on üks vanglateenistuse ametnike teenistusülesannetest ning vanglateenistuse ametnikul puudub põhjendatud huvi alusetute sissekannete tegemiseks. Isikute lõunasöögist keeldumist kinnitas I.Latõševa kohtuvastuse koostamise ajal 19.03.2010 telefonivestluses. Ühtlasi selgitab vangla, et I.Latõševalt ei olnud võimalik kohtuvastuse koostamise ajal võtta kirjalikku selgitust põhjusel, et vastuse koostamise ajal oli I.Latõševa töövõimetuslehel. Käesoleval ajal on I. Latõševa teenistuses tagasi ning 21.04.2010 kirjutas ta kirjaliku selgituse. I.Latõševa seletuskirjast nähtub, et lõunasöögist loobusid ja loobumise avalduste täitmisest keeldusid kõik viis kinni peetavat isikut; I.Latõševa pakkus nii toitu kui ka toidust loobumise avalduse blankette kõigile viiele kinni peetavale isikule. Samuti esitas Vangla järelevalveosakonna peaspetsialist-korrapidaja V.Ventmann 21.04.2010 e-posti teel selgituse, millest nähtub, et 20.11.2009 teavitas vanemvalvur I.Latõševa, et kartserihoone kambrisse paigutatud kinnipeetavad loobusid ilma avaldusteta pakutud toidust. Vaidlust ei ole selles, et kinni peetavad isikud ei saanud lõunasööki, kuid vaidlus on põhjuse üle, miks kinni peetavad isikud lõunasööki ei saanud. Vangla selgitab, et kinni peetavatele isikutele pakuti lõunasööki, millest nad ise keeldusid ja Vanglal ei ole võimalik sundida kinni peetavaid isikuid sööma, samuti ei ole võimalik sundida kinni peetavaid isikuid kirjutama kirjalikku avaldust toidust keeldumiseks. Vangla on piisavalt tõendatud, et kinni peetavad isikud keeldusid lõunasöögist ja avalduste kirjutamisest ning kinni peetavate isikute väide, et vangla ei võimaldanud neile lõunasööki, on paljasõnaline ega vasta tõele. 7
  31. 27.09.2010 esitatud vastuses kohtunõudele märkis vastustaja, et vanglateenistuse ametnik I. Latõševa oli ajavahemikul 04.09-23.09.2010 puhkusel, seega võttis Tallinna Vangla jurist 24.09.2010 I. Latõševaga ühendust telefoni teel. Nimetatud telefonivestluses selgitas I. Latõševa, et kartserihoone kambris nr 89 keeldusid kõik kinnipeetavad 20.11.2009 lõunasöögi vastuvõtmisest. Nimelt avas I. Latõševa 20.11.2009 koos kinnipeetavast abitöölise-toidujagajaga kambri nr 89 ukse ning hakkas kambrisse lõunasööki jagama ning kuna kamber nr 89 oli viimane, kuhu toitu jagati, siis oli toidukärul alles 5 portsjonit lõunasööki. Kambris viibivad kinnipeetavad keeldusid lõunasöögi võtmisest, põhjendades seda sellega, et soovivad kohe vangla kauplust, kuid seda neile ei võimaldata. I. Latõševa selgituste kohaselt küsis ta kambris viibivatelt kinnipeetavatelt, kas kõik keelduvad lõunasöögist ning sai jaatava vastuse. I. Latõševa selgitas, et kuna kambriuks oli lahti ning toit toidujagamise kärul, siis oleks kinnipeetaval, kes soovis süüa, olnud võimalik tulla tema juurde ja oma toit kambrisse võtta. Mitte ükski kinnipeetavatest seda ei teinud, seega ei soovinud mitte ükski kambris viibinud kinnipeetavast toitu vastu võtta. Samuti selgitas I. Latõševa, et seejärel läks ta kabinetist tooma toidust loobumise avaldusi ning kambri nr 89 juurde naastes pakkus ta kinnipeetavatele uuesti lõunasööki. Ka sellel korral keeldusid kõik kinnipeetavad lõunasöögist, vastasel juhul oleks kinnipeetav, kes süüa soovis, selle ka vastu võtnud. Seejärel palus I Latõševa kinnipeetavatel täita toidust loobumise avaldused, millest kõik viis kinnipeetavat samuti loobusid. Vanglateenistuse ametnikul ei ole kohustust viia lõunasöök iga kinnipeetava kambris viibimise kohta, vaid kinnipeetavad võtavad oma toidu kambriukse juures. Seega oleks iga kinnipeetav, kes soovis süüa, võinud oma toidu kambrisse võtta, kuid mitte ükski kambris viibinud kinnipeetav seda ei teinud. Isegi juhul, kui kinnipeetav peale esimest keeldumist oleks ümber mõelnud, oli tal võimalus lõunasöök vastu võtta, sest I. Latõševa pakkus toitu ka teist korda, kuid ka sellel korral ei võtnud keegi kinnipeetavatest toitu kambrisse. 15.
  32. 24.09.2010 I. Latõševaga läbiviidud telefonivestluses selgitas ta, et kuna sündmus toimus peaaegu aasta tagasi, siis ei mäleta ta, kas kinnipeetavad ka õhtusöögist loobusid. Samas märkis I. Latõševa, et kui kartserihoone raamatus on kirjas, et kambris nr 89 viibivad kinnipeetavad keeldusid õhtusöögist, siis nii see ka oli. Ühtlasi selgitab Tallinna Vangla, et kuna käesoleva kohtuasja kaebuse esemeks on lõunasöögist loobumine ning õhtusöögist loobumist ei ole vaidlustatud, siis ei pidanud Tallinna Vangla õhtusöögist loobumisega seotud asjaolude väljaselgitamist vajalikuks. 15.
  33. Vastustaja edastab kohtule kaebuse esitaja vanglasisese isikuarve, millest nähtub, et kaebuse esitaja on ajavahemikul 01.11.2009 - 22.09.2010 teinud sisseoste vangla kauplusest vaid ühel korral - 21.06.
  34. Seega ei olnud kaebuse esitaja enne 20.11.2009 sündmuste toimumist endale vangla kauplusest toitu varunud, mis samas ei tõenda seda, et tal ei olnud teoreetiliselt võimalik kaks toidukorda vahele jätta. 15.
  35. I. Latõševaga 24.09.2010 läbiviidud telefonivestlusest selgus, et ta helistas vanglateenistuse ametnik V.Ventmannile kohe peale kinnipeetavate teistkordset toidust loobumist ning toidust loobumise avalduste täitmisest keeldumist. V.Ventmann täidab Tallinna Vanglas peaspetsialistkorrapidaja teenistusülesandeid ning kõigist vanglas toimunud erakorralistest sündmustest, milleks on ka kinnipeetavate toidust loobumine, teatatakse peaspetsialist-korrapidajale. Lisaks selgitas I.Latõševa, et umbes pool tundi peale lõunasööki käis kambri nr 89 juures kinnipeetavatega vestlemas ka V.Ventmann. Kuna Tallinna Vangla kodukorras kehtestatud päevakava järgi toimub lõunasöök kartserihoones kell 12.00-13.00 ning kamber nr 89 oli viimane, kuhu toitu jagati, siis võib eeldada, et umbes kell 13.00 pakkus I.Latõševa kinnipeetavatele teist korda toitu ja toidust loobumise avaldusi ning kell 13.30 käis kambri juures V. Ventmann. Kuna V.Ventmann on ajavahemikul 04.09-30.09.2010 puhkusel, siis täpsustas Tallinna Vangla jurist telefoni teel 20.11.2009 sündmusi. Läbiviidud telefonivestluses selgitas V. Ventman, et ei mäleta täpset kuupäeva, kuid 2009 sügisel keeldusid kartserihoone kambris nr 89 viibinud 5 kinnipeetavat lõunasöögist, millest talle telefoni teel teatas I. Latõševa. Samuti selgitas V.Ventmann, et mõne aja pärast peale telefonikõnet käis ta kambris nr 89 paiknenud kinnipeetavatega vestlemas, et välja selgitada toidust loobumise põhjuse. Kinni peetavad olid 8 põhjendanud toidust loobumist sellega, et ei saanud väidetavalt õigeaegselt vangla kauplusest ostetud asju kätte.
  36. 22.10.2010 esitatud vastuses kohtunõudele märgib vastustaja, et I. Latõseva selgitas, et kuna kambriuks oli lahti ning toit toidujagamise kärul, siis oleks kinnipeetaval, kes soovis süüa, olnud võimalik tulla tema juurde ja oma toit kambrisse võtta. Kartserihoone kambril nr 89 on kaks ust, millest üks on rauduks ning teine trelluks koos luugiga. I.Latõseva avas raudukse ning hakkas kinnipeetavatele läbi trellukse luugi toitu jagama. Kuna nimetatud uks koosneb trellidest, seega paistab see läbi, siis on kinnipeetavatel võimalik näha vanglateenistuse ametnikku ja toidukäru ning mõistlikkuse printsiibist lähtuvalt minna ukse juurde, et vanglateenistuse ametnikul oleks võimalik toit kinnipeetavale üle anda. Tulenevalt Tallinna Vangla kodukorra p-st 2.5 toimub kartserihoones viibiva kinnipeetava toitlustamine ajavahemikul kell 12.00-13.00 kambri toiduluugi kaudu ning p-st 14.7.3 toitlustatakse haiglas, eelvangistushoonetes ja kartseris viibivaid kinni peetavaid isikuid kambris. Antud juhul toimus kartserihoone kambris nr 89 viibivate kinnipeetavate toitlustamine ajavahemikul 12.00-13.00 kambris ja toiduluugi kaudu, seega kodukorra kohaselt. Kaebuse esitajal oleks olnud võimalik võtta toit ka siis, kui vanglateenistuse ametnik naasis toidust loobumise avalduse blankettidega. Tallinna Vanglale jääb arusaamatuks, mis takistas kinnipeetaval teistkordsel lõunasöögi pakkumisel toidu vastuvõtmist, sest isegi juhul, kui esialgse toidu pakkumise ajal ei olnud tal võimalik toitu võtta põhjusel, et J. R. seisis tal ees ning seejärel sulges vanglateenistuse ametnik kambriukse, siis Tallinna Vangla leiab, et teistkordsel toidu pakkumisel ei esinenud takistusi toidu vastuvõtmiseks. 16.
  37. Toidust loobumise avalduste blankettide toomine kinnipeetavatele on kirjalikult fikseeritud kartserihoone raamatus ning seda on nii kirjalikus selgituses kui ka läbiviidud vestlustes I. Latõševa kinnitanud. Jääb arusaamatuks kaebuse esitaja väide, et vanglateenistuse ametnik valetab, kuna I. Latõševa on kogu käesoleva kohtuasja menetlemise käigus jäänud oma esialgselt esitatud selgituste juurde ega ole neid menetluse käigus muutnud. Samas on loomulik, et pool aastat peale sündmuse toimumist ei pruugi inimene kõike täpselt mäletada. Puudub põhjendatud huvi, miks vanglateenistuse ametnik oleks pidanud kinnipeetavad lõunasöögist ilma jätma. Õhtusöögist ilmajätmine või mitteilmajätmise kohta Tallinna Vangla käesolevaga seisukohta ei võta, kuna see ei puuduta antud kohtuasja; käesolevas kohtuvaidluses ei oma tähtsust, mis toidust lõpuks sai, kas toit hävitati või mitte. Asjaolu, et kaebuse esitajal ei olnud poodi vaja, ei tõenda kuidagi, et ta lõunasöögist ei loobunud. Vanglal on võimalik tugineda olemasolevatele faktidele ning kaks vanglateenistuse ametnikku kinnitavad, et kinnipeetavad põhjendasid lõunasöögist loobumist sellega, et vangla kauplus tuleb alles peale lõunat, kuid neil on seda kohe vaja; puudub põhjus kahelda I. Latõševa ja V. Ventmanni esitatud selgituste õigsuses. Jääb arusaamatuks kaebuse esitaja märkus, et tõepoolest käis kambris V.Ventmann, kuid peale tema veel üks ametnik ning arusaamatu on, miks I.Latõševa sellest oma selgitustes ei räägi. Vangla ei ole üheski vastuses väitnud, et kambri juures käis V.Ventmann üksinda ega ka seda, et ta käis kambri juures teise vanglateenistuse ametnikuga. I. Latõševa pakkus kinnipeetavatele enne V.Ventmanni kambrisse tulekut kaks korda lõunasööki. Kuna V.Ventmann tuli kambrisse põhjusel, et kinnipeetavad keeldusid lõunasöögist, siis kindlasti rääkis ta ka lõunasöögist ning kaebuse esitaja väidet, et toidu kohta ei kuulnud ta midagi, võib pidada tõele mittevastavaks. Vaatamata sellele, et kaebuse esitaja leiab, et V. Ventmann oleks pidanud igalt kinnipeetavalt küsima, kas ta soovib lõunasööki, leiab Tallinna Vangla, et kinnipeetavatelt ei ole võimalik lõpmatuseni käia uurimas, kas nad ehk ei ole oma otsust muutnud, kuna vanglateenistuse ametnikel on ka muud teenistusülesanded täita. Seda enam, et konkreetsel juhul anti kinnipeetavatele kaks korda võimalus oma lõunasöök kambrisse võtta. 16.
  38. Tallinna Vangla ei ole oma kohtule edastatud vastustest kirjutanud, et kaebuse esitajal oli võimalik endal toidukärult lõunasöök võtta, kuid tal oli võimalik vanglateenistuse ametniku käest, keda ta läbi trellukse väga hästi nägi, võtta toit. Antud asjas ei oma tähtsust, kas kaebuse esitaja oli kartserirežiimil või üldrežiimil, kuna toitlustamine kartserihoones toimub, nagu ka 9 eelvangistushoonetes, kambrites. Üksnes kinnipeetavad, kes on paigutatud vangistusosakondadesse, käivad söömas kinnipeetavate sööklas. Kambriuks oli avatud ning toitlustamine toimus läbi trellukse luugi.
  39. 15.11.2010 toimunud kohtuistungil selgus, et I. Latõševa käis vähemalt neljal korral kambri juures. Kaebaja väidab kirjalikes materjalides, et J. R. seisis tal ees ja seetõttu ei olnud tal võimalik lõunasööki võtta. Teist korda (umbes kell 13.00) läks I. Latõševa oma kabinetti ja tõi toidust loobumise blanketi ning kambri juurde tagasi minnes küsis uuesti, kas soovite lõunasööki. Mis põhjus siis oli toitu mitte vastu võtta? Kolmandal korral tuli I. Latõševa koos oma otsese ülemusega. Jääb arusaamatuks, miks kaebaja ühelgi korral ei öelnud (vähemalt kahel järgmisel korral), et ta tahab lõunasööki. Kannetest nähtub, et 16.30 käis kartserihoones pood, üldrežiimile paigutatud kinnipeetavate jaoks. Õhtusöögi osas valvur ise ei mäletanud midagi täpsemat, kuid kanne võib tähendada, et teises kambris keegi teine ei soovinud õhtul toitu. V.Ventmann saab kinnitada, et loobuti lõunasöögist, sest talle helistati sellega seoses ja ta läks kohale. Kinnipeetavad põhjendasid toidust loobumist sellega, et neil oli poodi vaja. Sellistest juhtumitest teatakse alati peaspetsialist-korrapidajale, antud juhul I. Latõševa tegi eeskirjadekohase teate. Vastustaja ei näe põhjust, mis peaks vanglaametnikul olema huvitatus valmis tehtud söögi mitteandmiseks kambrisse. I. Latõševa viis toitu sellel päeval koos kinnipeetavaga A. Jürisoo, kuid viimane ei mäletanud konkreetset päeva ega ka seda, et oleks olnud juhtumit, kus toitu ei oleks viidud käru kambri juurde.
  40. 31.03.2011 toimunud kohtuistungil jäi vastustaja seni esitatud seisukohtadele ja tema tegevuse õiguspärasust kinnitavad tunnistajate V.Ventmann ja I. Latõševa antud ütlused. Kaebaja väited on paljasõnalised. Tunnistaja M. P. avaldas kohtule, et teda oli viidud seoses gripipuhanguga kambrisse nt 89 ja 20.11.09 oli ta tellinud kambrisse poekaupa, ta küsis hommikul umbes kella 10.00 paiku töötaja Irina (Latõševa) käest, kas ta saab oma kauba kätte. Kui töötaja vastata ei osanud, siis ta palus kutsuda V.Ventmanni, kes ka tuli. Ta selgitas V.Ventmannile olukorda ning miks ta oli tülitsenud sellel teemal valvuriga. V.Ventmann lubas asja uurida ja pärast I. Latõševa teatas, et ta saab oma kauba kätte. Ca kella 12 ajal tundsid nad huvi, kas antakse lõunat, kuid I. Latõševa teatas, et lõuna on juba teistele jagatud, kuna teie tülitsete ja nõuate oma kaupa. J.S.ja A.P. teatasid valjul häälel, et nad kaebavad. Tema ise kinnitas, et kuna ta sai oma kauba kätte, siis ta ei kavatse kaevata. Lõunat küsiti siis, kui V.Ventmann ütles, et kaup tuuakse hiljem. Kella 14.00 paiku oli I.Latõševa öelnud, et ta saab poekauba kätte. I. Latõševat nägi ta kella 8 ajal, kella 10 ajal, seejärel siis, kui ta käis koos V.Ventmanniga kambris, so kella 13.00 ja 14.00 vahel ja kella 14 .00 ajal ja õhtusöögi ajal. Kauba kohta küsis veel S., teised ei olnud kaupa tellinud. Siiski kinnitab tunnistaja, et ühelgi kinnipeetaval ei olnud konflikti I.Latõševaga, ametnik vastas rahulikult. Tunnistaja koputas ise uksele kella 10 ajal ja ta palus, et kutsutakse keegi, kes oskab kauba kohta selgitusi anda. V.Ventmann võis käia kambris ca kell 13.
  41. Kellegi suhtes ei tehtud seotult uksele koputamisega märkusi. Kui V.Ventmann käis, siis avati mõlemad kambri uksed. Tavaliselt jagatakse toitu nii, et toit tuuakse käruga, see on seal juba jaotatult, ise tuleb minna toidule järgi ja toit antakse sellises järjetuses nagu kambris olijad ise tahavad. Keeldumisel toidust kirjutatakse avaldus. Siis, kui kambris käis V.Ventmann, oli tema selleks isikuks, kes rääkis ametnikuga ja et teda huvitas poekauba saamine; ta ka esitas küsimusi ainult poekauba kohta. Kinnitab, et lõunasöögist ilmajätmise kohta ei küsinud midagi. Lõunasöögita jäi ta selle tõttu, et seda ei jagatudki. Toidukäruga kambri juurde I. Latõševa ei tulnud. Kui V.Ventmann ära läks, siis tuli 15 min pärast I. Latõševa ja siis nad küsisid, kas hakatakse toitlustama, kuid ametnik vastas, et ei hakka toitlustama. Ametnik ei pakkunud toidust loobumise blankette. Vastuseks kaebaja küsimusele märgib, et I. Latõševa vastas J. R.’le närviliselt, see võis olla sellepärast, et tunnistaja ise oli oma küsimustega mitmeid kordi ametnikku tülitanud. Kordagi ei näinud ta, et toidukäru oleks lõunasöögi ajaks kohale toodud. Tunnistaja kinnitab, et tema vestles kauba saamise küsimuses ja tegi seda ametnikega I. Latõševa, V.Ventmann, S.Reut. 10 Kuna tunnistaja ei olnud varem nimetanud, et vestlejaks oli ka J.R., siis kohus palus täpsustust ja tunnistaja kinnitas, et eksis, kuna J. R. ei kõnelenud ametnikega. Tema ise ei huvitunud, miks ta jäi toidust ilma. Kaevata kavatsesid J.S., A.P. ja J.R. Tunnistaja V. V. avaldas kohtule, et töötab Tallinna Vanglas peaspetsialist korrapidajana ja puutus kaebajaga sündmuse päeval kokku seotult I. Latõševa teatega, et kinnipeetavad kambris 89 keeldusid toidu vastuvõtmisest. Kinnipeetavad selles kambris ei olnud rahul sellega, et neid paigutati sinna kambrisse ja nad arvasid, et kuna kaup oli tellitud teises kambris viibimise ajal, et ehk ei saa nad siis kaupa kätte, kui asuvad teises kambris. Kella 14.00 või 15.00 paiku sai ta teada, et kinnipeetavad märatsevad selles kambris, keegi tagus ust jalaga ja I. Latõševa ei julgenud sinna kambrisse üksi minna. Tunnistaja ei mäleta, kes veel temaga oli, kui ta läks teate peale kambrisse. Kinnipeetavad seisid tema ees ja rääkisid kauba saamise probleemist. Tunnistaja lubas poetöötajatega rääkida, et kinnipeetavad saaksid kauba kätte, ta püüdis rääkida nii, et ei tekiks konflikti. Ta ka käis kaupluses probleemist rääkimas ja hoolitses selliselt, et kaup jõuaks kohale ja et kinnipeetavad ei lõhuks kambrit ära. I.Latõševa teatas, et ükski kinnipeetav ei võtnud vastu lõunasööki. Loobumise toidust fikseerib kinnipeetav avalduse kirjutamisega. Sündmuse fikseeris I.Latõševa samal õhtul vahetuse üleandmisel ka kirjalikult, tunnistaja ise ei pea seda eraldi kusagil oma ametikohustuste raames fikseerima. Kuna töötaja kandis ette, et kinnipeetavad loobusid toidust ja avaldusi ei kirjutanud, siis ta usaldas töötaja ütlust. Kui ta kambris käis, pidi seal olema ka I.Latõševa, kuna muidu ei oleks ta kambrisse pääsenud. Lõunasöögi mitteandmisest ei rääkinud üksi kinnipeetav, kui ta nendega vestles. Kaebaja küsimuse alusel täpsustab, et kambris võis veel olla vestluse ajal töötaja S.Reut. Tunnistaja Irina Latõševa avaldas kohtule, et töötab vanglas üle 23 a. Kaebaja oli sündmuse päeval paigutatud kambrisse nr 89 põhjusest, et oli gripipuhang ning see kamber võimaldas isikute ajutist majutamist, kuna seal oli elektri tarbimiseks vajalik pistikupesa ja see võimaldab kinnipeetavatel ise keeta igal ajal sooja vett. Kinnipeetavad olid rahutud, kolkisid vastu ust selle tõttu, et nad soovisid saada koheselt varem tellitud poekaupa ja selgitused, et tellitust ilma kedagi ei jäeta, ei aidanud. Kontaktisik Raul Salumets tema juuresolekul ja kuuldel selgitas asja üksikasjaliselt juba hommikul ning kinnipeetavatele ei saanud jääda midagi selgusetuks; ometi tuli temal asi üle korrata, aga ka seletuste ülekordamine ei aidanud. Toit oli antud lõunasöögiks välja kambritesse viimiseks, kamber nr 89 oli II korrusel, selle juurde jõudis ta viimasena, kuna oligi tegemist viimase kambriga, kuhu tuli toit anda. Toit oli kärul juba igaühe jaoks valmis serveeritud vangla söökla nõudesse, seega tuli toit pakkuda läbi kambriluugi ja igaüks pidi tulema ise luugi juurde, et pakutav toit vastu võtta. Tema pakutud toitu vastu ei võetud, kuna kambrist öeldi, et nemad toitu vastu ei võta, enne olgu poekaup toodud. Kambri ukse avamisel seisid kõik kinnipeetavad korraga ukse juures ootel. Ulatatud toidukaussi ei võtnud üksi kinnipeetavatest vastu, seega ei saanud toitu üle anda. Kambril on 2 ust, väline on rauast ja sellest ei ole näha, mis ukse taga toimub. Kui see avada, siis on võretatud uks, mille kaudu on kõik koridoris olev näha ja kuulda, selle ukse luugi kaudu antakse toit üle. Tavaliselt tulevad kinnipeetavad ise järjekorras luugi juurde, ei pea seisma järjekorras, toitu ei pea ka küsima, kuna vastavalt valmis pandud portsjonidele antakse see kätte vastavuses kinnipeetavate arvule kambris. Kõigi jaoks oli portsjon olemas. Seekord olid kinnipeetavad juba kõik koos ukse juures, selles kambris mahuvad kõik koos ukse juurde seisma ja kõik on nähtavad. Toitu ei võtnud vastu keegi, esitati nõudmine, et kohe toodaks tellitud poekaup. Eestkõnelejaks oli J.S. ise ehkki ta kaupa ei olnud tellinud. Tunnistaja täpsustas kohtule, et kaebaja ise lõunasöögi ajal ütles, et tema ei hakka enne sööma, kui tuuakse poekaup; kella 16 ajal nad enam kaupa ei nõudnud. Tema läks sellise kinnipeetavate käitumise peale ära, et tuua avalduse blanketid, et nad kirjutaksid, et keelduvad toidust. Kamber nr 89 on II korrusel, avalduste vormid olid I korrusel. Toit jäi käruga ukse taha, seda ei viinud sealt keegi ära. Kuna ta tuli tagasi avalduste blankettidega ja avas uuesti raudukse, siis ta pakkus uuesti toitu ja ka ulatas luugist avalduste 11 blanketid aga keegi neid vastu ei võtnud, seega jäi üle kanda ette V.Ventmannile, et kambris ei võta ükski kinnipeetav toitu vastu ja ei kirjuta avaldust toidust keeldumise kohta. Ettekanne on tehtud suuliselt telefoni teel ja V.Ventmann lubas ise kohale tulla ja kui tuli, siis mindi kambrisse. Kinnipeetavad olid agressiivsed arvates juba selle päeva hommikust, kuna nõudsid poest tellitud kaupa. Kaebaja küsimusele, mitu ametnikku oli täpsemalt kambri juures või kambris koos V.Ventmanniga, märkis tunnistaja, et ta ei mäleta, neid oli tema meelest
  42. Kambri juures oli ta käinud kopsimise tõttu ka varem, hommikupoolel viis kinnipeetavaid telefonikõnedele. Kinnipeetavad selles kambris ei piirdunud vaid kopsimisega, kuna välimise raudukse riiv oli lõpuks rikutud nii, et see tuli välja vahetada. Ust pidid nad taguma jõuga, kuna muudmoodi ei oleks välimise ukse riiv katki läinud. Raudukse ja võretatud ukse vahe ei jää poole meetrist vahemaad nagu seda väidab kaebaja, läbi trellitatud ukse saab jalaga lüüa vastu ust. Uksed on lähestikku. Kes konkreetselt kambri seestpoolt koputas, ei olnud väljapoole näha. Kinnipeetavad ise teavad paremini, kuidas seda ust sai kolkida. J.S. meenutas tunnistaja jaoks õhtusöögi aega ja küsis, et kas tunnistaja mäletab, et ta küsis, et kui toitu jääb üle, siis ta palub seda juurde, tahab süüa. Tunnistaja vastas, et ta ei mäleta, kas kaebaja täpselt nii küsis, kuid õhtul ei oleks saanud rohkem toitu anda, kui õhtusöögi norm ette nägi. Ta ei ole kaebajale väitnud, et viskas toidu ära; ta hoopiski ütles, et viis toidu kandikuga lauale ja kui toodi õhtusöök, siis viidi see toit ära. Tema ei tegele edasi toiduküsimusega, kui toit jääb järgi. Lõunasöök jäi niimoodi seisma üle 2 tunni sinna, kuhu tema selle pidi panema. Tunnistaja vastab kaebaja küsimusele, et kas ametnik sõneles R.’ga, et ta võis kõneleda. Osa vestlust võis olla kõrgendatud toonil, muidu ta ei oleks kutsunud välja V.Ventmanni; ta fikseerib korrapidamise zurnaalis olulise. KOHTU SEISUKOHAD
  43. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tunnistajate M. P., Vadim Ventmann, Irina Latõševa ütlused ja uurinud menetlusosaliste esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.
  44. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebajal puudub kaebeõigus. Kuivõrd kaebaja esitas kaebuse ja ta palub kontrollida, kas Tallinna Vangla tegevus 20.11.09, mil kaebaja jäi lõunasöögita, oli õigusvastane ja rikkus tema õigusi, siis saab seda kontrollida kohtukaebuse esitamisega. Õiguslik vaidlus vangla ja kaebaja vahel on olemas ning kohus saab selle asjaolusid hinnata üksnes kaebuse lahendamisega. Kaebuse esitaja põhjendatud huvi tuvastusnõude esitamise vastu on samuti olemas, kuna ei saa välistada, et õiguse rikkumise tuvastamisel puuduks kaebajal võimalus esitada kahjunõue; ka ei saa iseenesest välistada preventiivse huvi olemasolu. Kaebaja ei ole veel esitanud kahjunõuet ja tal on õigus esitada enne kahjunõude esitamist tuvastusnõue, kuna tal on olemas selleks põhjendatud huvi. Kas kaebajale tekitati kahju, seda saab kohus hinnata, kui kahjunõue esitatakse. Esmalt tuleb kontrollida, kas vastustaja rikkus kaebaja õigusi ja kehtivat õigust kinnipeetava toitlustamisel.
  45. Kohtuasja arutamisel leidis kinnitust, et J.S. oli Tallinna Vanglas paigutatud seotult gripipuhanguga 20.11.2009 kambrisse nr 89, seal oli sündmuse ajal viis kinnipeetavat: kaebuse esitaja, Maksim P., A. P., J. R. ja S. S.. Neist esitasid 20.11.09.a. lõunasöögita jätmise küsimuses kaebuse vanglale 3 kinnipeetavat, sealhulgas kaebuse esitaja. 23.11.2009 Tallinna Vanglale esitatud kaebusena pealkirjastatud pöördumises väitis kaebaja, et kambris ei saanud vanglaametniku süül 20.11.2009 keegi lõunasööki. Kohtukaebuses väidab kaebaja samuti, et tema ja teised kambris olnud kinnipeetavad jäid ilma lõunasöögita ametniku süül ja vangla väidab alusetult ka seda, et talle anti võimalus kirjutada avaldus lõunasöögist 12 keeldumise kohta. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et ükski kinnipeetav ei saanud selles kambris lõunasööki ega saanud kirjutada avaldust söögist keeldumise kohta, kuna vastavat blanketti ametnik Irina Latõševa ei toonud. Kaebaja seletustest nähtub, et sündmuse päeval vestles I.Latõševaga kambris viibinud kinnipeetav J.R. kõrgendatud toonil ja J.R. nõudis poest tellitud kaupa. 16.07.10 vastuses kohtule (ära toodud lühidalt käesoleva otsuse p 9) märgib kaebaja, et korrapidaja I.Latõševa tõi toidu kambri juurde; toitu keeldus vastu võtmast J.R., kes nõudis poest tellitud kaupa, selle peale I.Latõševa lõi kambriukse kinni. 13.10.10 antud kirjalikus selgituses kohtule märgib kaebaja, et J.R. nõudis poekaupa ja seisis uksel ees nii, et takistas tema liikumist. Veel on kaebaja selgitanud, et I.Latõševa selle intsidendi käigus kahel korral lõi kambriukse kinni, sj ta ei andnud toitu ega avalduse blankette toidust keeldumise kohta. Peale tunnistaja M.P. ütluste ärakuulamist 15.11.10.a. kohtuistungil asus aga kaebaja väitma, et 20.11.09.a. üldse ei toodud toitu kambri juurde, seega ei soovitudki teda ega teisi kambris olnud kinnipeetavaid lõunasel ajal toitlustada, põhjuseks võis olla ametniku halb tuju ja halb suhtumine kinnipeetavate probleemidesse. Kuivõrd kaebaja ootamatult muutis oma seniseid ütlusi, siis palus kohus kaebajalt 31.03.2011.a istungil lisaselgitusi, kuid kaebaja ei soovinud midagi enam täpsustada ning jäi seni avaldatu juurde. 31.03.2011 kohtuistungil antud kaebaja seletustest ja tunnistaja I.Latõševa ütlustest nähtub, et 20.11.2009 nõudsid kambris nr 89 viibinud osa kinnipeetavaid vanglakauplusest tellitud kauba kättesaamist juba enne lõunasöögi aega ja kuigi kaebaja väidab, et tema selleks nõudjaks ei olnud põhjusest, et tal ei olnud raha, et kaupa tellida, oli ta siiski kursis, et niisugune küsimus kinnipeetavate poolt püstitati. Kaebaja selgitustest nähtub, et probleem poest kauba saamise osas tõusetus ning et seda küsimust lahendasid nii I.Latõševa kui ka V.Ventmann. Vaidlust ei jäänud küsimuses, et kauplusega seotud probleemi selgitasid mitu vangla ametnikku. Lisaks selgitas tunnistaja I.Latõševa, et tööpäeva hommikul tegi seda R.Salumets, hiljem selgitas asja ka V.Ventmann ja selgitusi oli jaganud ka tema ise. Asjaolu, et kaebaja arvates I.Latõševa märgib valesti, et kambris käis küsimust selgitamas koos V.Ventmanniga mitte 2 inimest vaid neid oli kokku 3 ametnikku, ei muuda asja sisu. Kohtul ei teki selle tõttu, et tunnistaja mäletab ametnike arvu teistmoodi kui kaebaja, kahtlusi tunnistaja I.Latõševa ütluste õigsuse suhtes, arvestades, et sündmusest on möödunud pikk ajavahemik ning tunnistaja on algusest peale mäletanud ja andnud ühesuguseid ütlusi põhilistes sündmust puudutavates asjaoludes, sj mäletab ta oma tegevust ja ülesandeid, mis kuulusid tema tööülesannetesse ning millised küsimused lahendas tema. Kohus andis ka kaebajale samasuguse võimaluse kaebuse saamisest arvates esitada oma seletused äärmise hoolikuse ja täpsusega, kuivõrd hilisemalt võivad olulised asjaolud ununeda. Kaebaja esitas arvukalt selgitusi ja kuivõrd need olid umbmääraselt sõnastatud, siis nõudis kohus täpsemate selgituste esitamist, mille tulemusel avaldas kaebaja kirjalikult ja vahetult peale sündmusi, et toit siiski toodi kambri juurde, kuid ametnik keeldus teda toitlustamast. Käesolevalt püüab kaebaja väita, et toitu üldse ei toodudki, mistõttu seda ei saanud ametnik talle ka anda. Kohus leiab, et asjas on leidnud tõendamist, et kartserihoone kambrisse nr 89 paigutatud 5 kinnipeetavat isikut olid vangla poolt kindlustatud lõunasöögiga ja kaebaja ei jäänud toidust ilma vanglast tuleneval põhjusel. Kolme tunnistaja kohtuistungil antud ütlustega ja kaebaja enda seletustest nähtub kohtule, et lõunasöögi andmise eel tekitasid osa kinnipeetavaid kambris nr 89 probleemi seotult vanglapoest tellitud kauba kättesaamisega, see sooviti kätte saada koheselt ja kiirelt, nõudmine algas juba hommikusel ajal ja kambris olijatele ei meeldinud vanglaametnike vastus, et vangla kauplusest tellitud ostud saabuvad hiljem, kui seda soovisid kambris viibivad isikud. Vangla töötajad andsid 13 selgitused, nähtuvalt tunnistaja I.Latõševa ütlustest juba hommikuse vahetuse ajast, neid andis nii tema kui ka töötaja R.Salumets, hiljem aga V.Ventmann, seega jääb arusaamatuks, miks kinnipeetavad endiselt soovisid olukorda pinevil hoida, kuivõrd ametnike tööd segavalt ning õhkkonda ärevaks tegevalt küsisid kinnipeetavad ühte ja sama üle ka veel pealelõunasel ajal. Vastupidiselt kaebaja arusaamadele nähtub kohtule, et selleks puudus kinnipeetavatel mõjuv põhjus ja nähtuvalt V.Ventmanni ütlustest püüdis ka tema veelkordselt nn poeküsimust lahendada, et sellest tõusetunud probleem kaoks ning et ametnikud, sh ka I.Latõševa, saaksid oma tööülesandeid täita. Kuigi kaebaja püüdis jätta muljet, et ametnik I.Latõševa jättis ta toitlustamata meelega ja põhjusest, et tal tekkis konflikt ja pahandus kinnipeetavatega, nähtub siiski nii tunnistaja I.Latõševa kui ka tunnistaja M.P. ütlustest, et tegelikult ei olnud kinnipeetavatel I.Latõševaga konflikti. I.Latõševa kinnitab, et kambrist kostus alates hommikusest ajast koppimist vastu kambri raudust ning asi päädis sellega, et rauduksel olnud riiv sai niimoodi kannatada, et see tuli lausa välja vahetada, kuid ka tema ei kinnita, et tal oleks tekkinud kaebajaga või muu kinnipeetavaga konflikt, mis oleks saanud põhjustada niisuguse käitumise. Ka V.Ventmann ei väida, et oleks tekkinud konflikte, vastupidiselt kinnitas ta, et tehti kõik selleks, et konflikti ei saaks tõusetuda. Seega nähtub kohtule, et kambris olnud osa kinnipeetavaid soovisid tekitada ilma märgatava põhjuseta konflikti ja et ametnikud provotseerivat käitumist omapoolselt suutsid leevendada, siis võis kinnipeetavatel endil tekkida soov ikkagi saavutada mingi konfliktolukord, vastupidiselt ei olnud vaja pidevalt koputada uksele, sj kuni kauba saabumiseni. I.Latõševa ega ühegi muu ametniku, kes kinnipeetavatega vestlesid, tegevus selliseks käitumiseks põhjust ei andnud, mistõttu on ka ainetu kahtlustada, et ametnik plaanis kaebajale toitu üldse mitte anda ning selle tõttu ei toodudki toitu kambri juurde. Toidu väljastamine ettenähtud koguses ei sõltugi V.Ventmanni või I.Latõševa tegevusest, kuna toidu väljastavad ettenähtud koguses teised isikud. Ametnik I.Latõševa on töötanud vanglas pikka aega ning tal on suur töökogemus (23 a), ametnik tegi kõik selleks, et mitte alluda provokatsioonidele ning nähtub, et vajadusel ta palus kolleegide abi, et probleem lahendada. Kinnipeetavad said piisava informatsiooni neid huvitavas poeküsimuses. Ametnik ei ignoreerinud tekkinud probleemi ja vastupidine ei ole leidnud kinnitust, seda enam, et ka kaebaja ise kinnitas, et ametnikud käisid nende juures korduvalt. Kaebaja ei osanud kokkuvõttes ka enam seletada, miks kinnipeetavad või nt tema niimoodi käitusid, kui neile oli mitme ametniku poolt siiski teatatud, et poest tellitud kaubast nad ilma ei jää. Kaebaja ise kaupa ei olnud tellinud, kuna tal puudus selleks raha, kuid see ei väära fakti, et kinnipeetavad ise olid alustanud vanglatöötajate vastu aktsiooni nn poeküsimuses ja et sama teemat vestluses ametnikega toetas eelkõige kaebaja ise. Kaebaja väitel tema ei keeldunud lõunasöögist vaid hoopiski I.Latõševa keeldus toidu andmisest. Kuivõrd esialgses kaebuses on J.S. selgesõnaliselt märkinud, et I.Latõševa tõi toidu kambri juurde ja alles peale tunnistaja M.P. ütlusi väitis hoopiski, et kambri juurde ei olnud toitu üldse toodud, mis viitaks justkui ettekavandatud tegevusele, siis on tunnistaja I.Latõševa ja kaebaja enda seletustega leidnud kohtu jaoks siiski kinnitust, et toit viidi kambri juurde ja vangla ei püüdnud jätta kedagi toiduta. Mingit nn kurikavalat ettevalmistatud tegevust toidu kambrisse mitteandmiseks ei kinnita üksi tõend. Tunnistaja M.P. antud ütlus selles osas on aga otseses vastuolus kaebaja enda vahetult peale sündmusi antud kirjalike selgitustega, mille kohaselt toit oli kambri juures toidukärul olemas. Samuti on tunnistaja M.P. ütlused sellest, et tema oli hoopiski selleks isikuks, kes ainsana nõudis poekaupa ja vestles korrapidajaga ja teiste ametnikega, vastuolus kaebaja enda selgitustega ning ka asjas kogutud muude tõenditega. Kuna tunnistaja seletustest võib aru saada, et temal ei tekkinud toidust ilmajäämisega tegelikult probleeme, ta ei libanud ka kaevata, siis võib seda selgitada asjaolu, et tegelikult oli toit antud ning kinnipeetavad tegelikult ei jäänud toiduta vanglast tuleneval põhjusel ja oma tegevusega püüti lihtviisiliselt avaldada vanglale survet, et kätte saada poekaup kiiremini, kui gripipuhangust tehtud ümberkorraldustest kujunenud asjaolud seda lubasid. 14 Tunnistaja I.Latõševa ütlustega on leidnud kinnitust, et ta pakkus läbi võretatud ukse kambriluugi toitu; samas nähtub, et 16.07.10 kohtule esitatud kaebaja kirjalikus seletuses on samuti sisuliselt märgitud, et märgitud viisil pakuti toitu, kuna kaebaja märgibki, et pakutud toitu keeldus vastu võtmast J.R.. Ka kohtuistungil märkis kaebaja veelkordselt, et J.R. ei võtnud toitu vastu. Seega nähtub kohtule, et toit oli olemas ning seda ka ametniku poolt pakuti läbi kambri luugi, st et ettenähtud korras. Kui kaebaja märgib, et J.R. keeldus toidust, siis on sellega juba tõendatud, et toitu pakkus läbi luugi ametnik I.Latõševa. Seega ei püüdnud ametnik kuidagi jätta kinnipeetavaid toiduta, kuivõrd kehtiva korra järgi võis igaüks mistahes järjestuses toidu vastu võtta ja kui üks isik keeldus, sai sellesama toidu vastu võtta teine kinnipeetav. Asjaolud, et kaebaja ei ole märkinud, et tema keeldus pakutud toidust, käsitleb kohus hilisemalt, kuid antud kaebaja ja tunnistaja I.Latõševa. kinnitusest nähtub toidu olemasolu kambri ukse taga, selle pakkumine I.Latõševa poolt läbi trellitatud /võretatud kambriuksel asuva avause. Kaebaja väited, et J.R. nõudis kauplusest kohest ostude toomist ja et tema ei tea, miks J.R. toitu vastu ei võtnud ning takistas teda ukse juurde liikumisel, kinnitavad samuti, et toit oli pakutud, kuid vaidlusi põhjustas kaebaja teadmisel poeküsimus. Kohus juba märkis, et selle küsimuse tekitasid aga kinnipeetavad ise, sellise probleemi olemasolu ei takistanud toitu vastu võtmast ei kaebajal ega ka teistel isikutel, kui nad soovisid lõunasööki süüa. Väidetav takistus ukse juurde liikumisel toidu kättesaamiseks on ümber lükatud I.Latõševa ütlustega, kes kinnitas, et ukse juures olid kõik kinnipeetavad, kuid ükski ei võtnud pakutud toitu vastu; selle kambri ukse juurde mahtusid kõik kinnipeetavad ja neil oli võimalus toit vastu võtta ja ka rääkida. Ka ei ole tunnistaja M.P. märkinud, et luugini liikumiseks oleks tehtud kellegi poolt teistele takistusi või et liikumisest oleks tekkinud probleeme. Kuivõrd kaebajat ei takistanud liikumisel järjekorra tekkimine, J.R. ei saanud ukse juurde liikumist takistada, puuduvad sellekohased tõendid, ka toidu saamiseks tahte avaldamist ei takistanud miski, toit oli luugi kaudu ka pakutud, siis võis selle sealt võtta ka kaebaja. Toidu kvaliteedile ei avalda mõju see, kas selle vastuvõtmisest keeldus J.R. või muu isik. I.Latõševa ütlustest nähtub, et kaebaja sai avaldada suuliselt oma seisukohad, sj ta oli eestkõnelejaks, rääkis argumenteeritult tunnistajaga ka poeküsimuses, mis ei oleks pidanud üldse teda puudutama, kuivõrd kaebaja väidab, et ta kauplusest kaupa ei tellinud. Kohus leiab, et puuduvad tõendid, et kaebajal ei olnud võimalik ametnikku kõnetada ja küsida toitu, kui ta leiab, et ta soovis seda saada just nimelt seda ise küsides, milleks kohtu arvates puudus põhjus. Tõendatud on, et kaebaja ise kõneles ametnikuga ega küsinud sj toitu ega püstitanud probleeme seotult toidu saamisega, kui selline probleem oleks olnud. Tunnistaja I.Latõševa ütlustega leidis kinnitust, et kaebaja keeldus toidust, kuna soovis lahendada poeküsimuse. Kambri võretatud või trellukse läbi sai jälgida kõike, st kambris olijad kui ka väljapool asuvad isikud olid kontaktis. Kaebaja ei vaielnud vastu tunnistaja ütlustele, et kambri ukse juurde mahtusid kõik kinnipeetavad ja et nad seal ka olid, seega saab kohus järeldada, et selliselt said ka kõik soovi korral vabalt rääkida. See olukord kinnitab kohtule, et juhul, kui kaebaja oleks pidanud ise toitu küsima, oli tagatud ka selline võimalus. Samas märkis kaebaja, et I.Latõševa sulges raudukse 2 korral. I.Latõševa ütlustega leidiski kinnitust, et ta käis toidukäru asumisel kambri ukse taga II korrusel tõepoolest kambri juures 2 korral ja mõlemal korral avas raudukse just selle tõttu, et anda üle kas toit või lisaks teisel korral anda üle luugi kaudu toidust keeldumise blanketid, kui toitu vastu võtta ei soovita. Seega oli kaebajal 2 korral võimalik saada toitu ja kui väidetult esimesel korral oli ukse ees takistuseks J.R., mida tunnistajate M.P. ja I.Latõševa ütlused ei kinnitanud, siis nähtub, et vähemalt teisel korral puudus kaebajal igasugune takistus liikuda ukseni, võtta vastu pakutud toit või küsida seda, kui tema meelest oli vaja seda eraldi küsida. Kuna tunnistaja V.Ventmann ja I.Latõševa kinnitusel, mida kaebaja samuti tunnistas, käisid 2 ametnikku vestlemas kinnipeetavatega poekauba saamisest just nimelt peale lõunasöögi aega, siis nähtub, et kaebaja ega teised kinnipeetavad ei omanud pretensioone korrapidaja tegevuse suhtes, kuna nad ei avaldanud, et neid jäeti toiduta. Kaebaja kinnitas, et ta ei rääkinud 15 V.Ventmanniga toidust nn ilmajäämise probleemist. V.Ventmann kinnitas, et kella 14-15 paiku ta sai I.Latõševa teate alusel toidust keeldumisest teabe ning käis vestlemas kinnipeetavatega, kuid keegi ei kurtnud toidust ilmajäämise teemal midagi, sooviti selgitusi poekauba saamise teemal. Kui kinnipeetavad või kaebaja oleksid tõepoolest olnud veendunud, et neile toitu veel ei olegi toodud või et ametnik keeldus toidu andmisest, oleks olnud ilmtingimata vajalik ja mõistlik probleem esile tuua ja välja selgitada V.Ventmanni ilmumisel kambrisse. Kui kinnipeetavad ja kaebaja oskasid poeküsimust mitu korda püstitada, siis ei ole usutav, et toidust tekkinud probleem oleks jäetud tähelepanuta. Ka tunnistaja I.Latõševa kinnitas, et V.Ventmann käis vestlemas siis, kui ta oli juba teatanud, et kinnipeetavad, sj kaebaja, keeldusid toitu vastu võtmast ega kirjutanud ka toidust loobumise avaldust. Kaebaja aga ise kinnitas kohtule, et keegi, sj ka tema ei küsinud midagi lõunasöögi kohta ega esitanud pretensiooni ametniku tegevusest. Seega juhul, kui kinnipeetavad olid veendunud, et lõunatoitu käruga neile ukse taha ei toodudki või ka juhul, kui oli näha, et neid ei kavatseta toitlustada või kui oleks aset leidnud juhtum, et korrapidaja lausa keeldus lõunatoitu andmast, oleks mõistlikult käituv ja ka tegelikult toiduta jätmisest mures ning hädas olev inimene küsinud V.Ventmannilt, miks teda jäeti ilma lõunasöögist või vähemalt, millal see tuuakse. Kaebaja seletus, et ta ei saanud veel sellel ajal aru, et sööki ei antagi, ei ole usutavad, kuivõrd kaebaja väidab, et korrapidaja mitte üksnes ei andnud toitu vaid ta ka keeldus toidu andmisest. Keeldumisel pidi kaebajale olema selge, et ta juba jäeti söögist ilma ning on tekkinud tõsine probleem. Kaebaja väited sellest, et tal ei olnudki aega V.Ventmannilt midagi küsida, ei saa olla samuti tõene, kuivõrd kaebaja ise mäletab erineva pikkusega aegu ametniku viibimisest kambris, kuid isegi kui lähtuda kaebaja väitest, et V.Ventmann oli nende juures vähemalt 5 minutit ja temaga sai vestelda, siis oleks saanud vestelda ka toitlustamisega seotud küsimusest. Korrapidamise raamatu kande alusel tlk 61 pöördel I kd on kinnitatud, et kaup toodi kambrisse kell 16.
  46. Kaebaja väited, et kinnipeetavad ei saanudki vestelda I.Latõševaga ja nende probleemid jäeti tähelepanuta, ei ole tõendatud, kuna 15.11.10 istungil kinnitas kaebaja, et korrapidaja rääkis J.R. vähemalt 5-10 minutit. Isegi kaebaja ütlustel nähtub, et ametnikud vestlesid nendega, neid ei jäetud ära kuulamata ning et märgitud aja jooksul oleks saanud juhul, kui oli tekkinud uus tõsine probleem hoopiski toiduküsimusest, selle esile tuua. Puudus vajadus lahendada veelkord poeküsimust, kui oli teada, et see hilineb, kuid kauba saamine tagatakse. Seega on igati usutav tunnistaja I.Latõševa ütlus, et temaga vestles eelkõige kaebaja ning kaebaja ise keeldus toitu vastu võtmast, kuniks ei saabu kaupa ja kaebajal ei olnud takistusi küsida ka toitu. Kuna kaebaja väidab, et korrapidaja 2 korral paugutas ukse kinni, siis seda enam pidi kaebajale olema selgunud, et mingit toitu ei kavatse korrapidaja temale anda, seega oli tal vajadus ja võimalus esitada vastavas osas küsimus V.Ventmannile, mitte aga arutada poe küsimusi, mis väidetult teda ei puudutanudki. V.Ventmann oli isikuks, kes oleks pidanud lahendama küsimuse, kui oleks olnud tõesti nii, et I.Latõševa jättis 2 korral toidu andmata ja ei andnud ka avalduse blankette. Kohtule jääb arusaamatuks, milleks oli vaja neid blankette nõuda kaebajal, kui ta ise ei soovinud toitu vastu võtta. Toidust keeldumist saab teha ka ilma blanketita. Kaebaja väide, et ta küsis toitu 2 tunni jooksul korrapidajalt arvates lõunasöögi ajast ja korrapidaja keeldus toidu andmisest, viitab aga hoopiski, et ta ei küsinud toitu ajal, mil seda pakuti ja millal toit oli ka ettenähtud korras võimaldatud. Kaebaja ei tõendanudki, et ta siiski küsis 2 tunni jooksul arvates lõunasöögi ajast lõunasööki. Kaebaja küsis lisatoitu õhtusöögi ajal, mil ametnik seda enam anda ei saanud. Õhtusöök anti korrapidamise raamatu kande kohaselt kella 17.45 ajal (sellel ajal on tehtud kanne, et kambrist nr 77 keeldus 1 kinnipeetav õhtusöögist). Seega ei ole sellest kaebaja ütlusest nähtav, et kambrisse toidu toomisel õhtul ja selle jagamisel oli korrapidaja keeldunud temale toidu andmisest ja et see seondub lõunasöögi nõudmise õigusega. Seega nõustub kohus vastustajaga, et kaebajale oli lõunasöök võimaldatud, see tuli vastu võtta, ükspuha kelle jaoks see luugi kaudu anti ning kui oli näha, et keegi, sj ka kaebaja poolt väidetuna 16 R., seda vastu ei võta, siis on tal võimalik endal see vastu võtta ning saada selliselt ettenähtud vangla toitu. Et kaebaja oleks hiljem, so 2 tunni möödudes lõunasöögist toitu küsinud, ei ole tõendatud. Tunnistaja I.Latõševa kinnitab, et kaebaja küsis õhtusöögi ajal lisatoitu ja ta kinnitab ka seda, et ta siis tõepoolest ütles, et ei saa anda rohkem, kui norm ette näeb, kuna tema ise toiduportsjone ei koosta ega komplekteeri, kuid enne seda ei olnud keegi sellest kambrist toidust keeldunud isikutest soovinud lõunasöögist allesjäänud ja seisvat toitu. Kuigi tunnistaja M.P. märkis, et ca kella 12 ajal nad tundsid huvi, kas lõunasööki antakse ja I.Latõševa keeldus toidu andmisest, nähtus eelnevast, et toit oli antud läbi luugi, J.R. kaebaja väidetel keeldus sellest ja kohus märkis, et selliselt on tõendatud, et toit anti ja selle oleks saanud võtta igaüks, kes toitu soovis. Kaebaja väide, et toidust ilmajätmist kinnitab juba ainuüksi asjaolu, et toidust keeldumisel tuleb täita vastav avaldus ja see vanglal puudub, on ekslik. Toidust keeldumise blanketi täitmata jätmine iseenesest ei saa kuidagi selgitada, kuidas arenesid sündmused ja et kinnipeetavale toitu ei pakutud. Isik, kes ei soovi toitu saada ja täidab vastava avalduse, hakkab toitu saama alles siis, kui ta kirjutab uue avalduse toidu saamiseks, selline protseduur on ilmselgelt tülikas ja tekitab kinnipeetavale lisaprobleeme, et toitu uuesti saada. Kaebajal ilmselgelt puudub huvitatus sellise protseduuri läbimiseks, kuna ta ei kavatsenud loobuda toidust pikemaks ajaks. Selline avaldus aitaks sööklal planeerida oma tegevust, kui avaldus on antud piisava ajavaruga. Sellise avaldusega reguleeritakse ennekõike juhtumeid, mil isik soovib avaldada, et ta toitu ei soovi mingil põhjusel ja soovib seda saada muul ajal, so kui ta uuesti avaldab selleks soovi. Antud juhul kaebaja toitu küll ei soovinud, kuid ta ka ei soovinud kirjutada toidust loobumise avaldust. Sellisel juhul jääb isik vabal tahtel toiduta ilma avaldust esitamata, kuna avalduse kirjutamiseks ei saa kasutada sundi. Kaebaja ei saanud loota, et avalduse puudumine juba iseenesest tõendab vangla süülist käitumist tema toiduta jätmise väites, see seisukoht on ekslik. Kui kaebaja niimoodi ka plaanis tõendada toidust ilmajätmist, siis see oli tema valearvestus. Toidu andmist või mitteandmist tõendavad ikkagi muud tõendid kogumis. Kui lähtuda eeldusest, et andmata jätmist kinnitaks üksnes avalduse mitteesitamine, siis ei olekski võimalik ametnikel tööd teha ning kinnipeetavad võiksid provotseerida tagantjärgi alusetuid süüdistusi. Kaebaja ei ole esitanud kaebust põhjusest, et talle tekitati kahju toidust keeldumise avalduse mitteesitamisega või et tal oleks sellel põhjusel preventiivne huvi kaebust esitada. Siiski selgitab kohus lisaks, et sündmuste aspekti arvestades kinnitab avalduste blankettide esitamist kambris olnud isikutele sellise blanketi toomine kambrisse ja ametniku soov need läbi luugi üle anda tunnistaja I.Latõševa ütlus, kes kinnitas kohtus, et ta läks tooma blankette, et kaebaja saaks oma loobumise vormistada. Kaudselt on ka kaebaja ise kinnitanud, et see nii võis olla, kuna korrapidaja tuli kaebaja ütlustel teistkordselt kambri juurde ja avas ukse ning oli nähtav ning kõnetatav. Kuna kaebaja kinnitab, et korrapidaja tuli tagasi, siis on usutav, et ta mitte ei keeldunud avalduse vormide toomisest, vaid läks neid tooma ja tuli nendega tagasi ja avas kambri ukse selleks, et need läbi luugi üle anda. Korrapidajal puudus igasugune vajadus tulla tagasi ja raisata kiiret tööaega, avada rauduks, eriti aga olukorras, mil oli arusaadav, et kinnipeetavad soovivad tekitada konflikti ega soovi toitu vastu võtta. Kohus leiab, et tunnistaja I.Latõševa ütlusi saab usaldada, kuna tal puudus motiiv jätta kaebaja toiduta, sellist plaanitud tegevust nagu kohus eelnevalt juba märkis, ei olnud juba põhjusest, et toit oli valmis ning toodud kambri juurde; samas ei olnud ametnik ka spontaanselt pahane ega kiusav, kuna ta pakkus toitu ja ei keeldunud selle andmisest; toit seisis I korrusel veel mitu tundi. Selles olukorras ei saa kuidagi kahtlustada, et ametnik ei andnud avalduse kirjutamiseks vajalikku blanketti, et varjata tekkinud olukorda. Et korrapidaja ei tea täpselt, mis hiljem toidust sai, seda selgitab asjaolu, et I.Latõševa tööülesannetesse ei kuulu toidu lõplik käitlemine. Kuna korrapidaja toidu hilisema õige käitlemise eest ei vastuta, siis ei olnud tal midagi varjata, seda enam, et ta oli V.Ventmannile ette kandnud, et toidu vastuvõtmisest kambris olijad keeldusid. Sundi avalduse esitamiseks või siis toidu söömiseks kohaldada ei saa. 17 Veel nähtub, et ka sellel juhul, kui kaebaja oleks soovinud tõepoolest blanketti saada ja seda täita, saanuks ta sedasama nõuda V.Ventmannilt või tema juuresolekul I.Latõševalt, kes oli sealsamas. Seda sai teha ja oligi loogiline teha, kui V.Ventmann tuli kambrisse, so ajal, mis järgnes eelnevatele sündmustele. Kaebaja kinnitab, et ta ei nõudnud avalduse vormi V.Ventmannilt ega esitanud ka muid probleeme, pretensioone ega küsimusi. Taas kordab kohus, et kui kaebaja oskas pretensioone esitada tagantjärgi ja teab kehtivat vangla korda, siis puudus igasugune põhjus, et mitte teha seda õigel ajal ja kui selleks puudusid takistused. Kaebajal oli võimalik ka õhtul nõuda teiselt töötajalt sündmuse fikseerimist, kuid ta ei teinud seda ka samal õhtul. Kui toitlustamisel oleks tekkinud ka tegelikult probleeme, oli selle lahendamise võimalusi mitmeid. Ilmselgelt juhul, kui üks ametnik ei täida eeskirju, saab sellest probleemist kohe teada anda teise ametniku kaudu, et probleem lahendada. Samas nähtus, et kambris olnud kinnipeetavad oskasid nn õigusi poeküsimuses maksma panna ja nõudsid erinevatelt ametnikelt terve päeva kestel vastuseid, sj ka peale seda, kui neile oli olukorda selgitatud. Takistuseks ei olnud ka asjaolu, et kambriuks oli kinni ja kambris puudus mikrofon vms seade. Nähtub, et kinnipeetavad prõmmisid vastu ust õhtuse ajani, st poekauba saamiseni. Kuna kaebaja meelest oli selliselt võimalik kontakti saada ametnikega ja lubatav nt poeküsimuses, oleks ta saanud sama meetodit kasutades kaevata kohe ka toidu- ja avalduse blanketi saamise küsimuses isegi ka peale seda, kui V.Ventmann käis kambris ja oli näha, et toitu ei saabu. Kui aga kaebaja väidab, et peale V.Ventmanni käiku ta korrapidajat ei näinudki enne õhtusööki, siis ei saa kaebaja samal ajal väita, et ta peale lõunasöögi aega 2 tunni jooksul küsis toitu, so aja jooksul, mil toit pidi olema tema teada veel alles ja ootel. Toidu andmisest keeldumist aga õhtupoolsel ajal ei kinnita ühegi tunnistaja ütlused, sj ei ole ka M.P. märkinud, et õhtupoolikul oleks kaebaja küsinud saamata jäänud lõunatoitu. Kokkuvõtteks märgib kohus, et kuivõrd kohus palus kaebajal ja tunnistajatel täpsustada, kuidas tavaliselt toitu jagatakse ja kuidas tehti seda sellel päeval hommikusöögi ajal, siis nähtub, et toit sama päeva hommikul toodi nii nagu tavaliselt käruga sama kambri ukseni, kaebaja väidetel võttis selle vastu vaid üks kinnipeetav, kuna teised tahtsid magada ja oli kokkulepe, et ta võtab vastu kõigi vangla poolt valmis pandud ja korrapidaja poolt üle antud toiduportsjonid ning asetab need kambris olevale lauale. Seega saab kohus järeldada kaebaja selgitustest, et toit võetakse vastu kambris kinnipeetava endi poolt, selle saab kinnipeetav nii, et liigub kambriluugi juurde, et pakutav toit vastu võtta. Samamoodi oleks kaebaja saanud vastu võtta ka lõunatoidu, st liikudes ukseavani või paludes toitu läbi võretatud ukse, kui teised nt ka J.R. ei soovinud toitu vastu võtta. Liikumine ei ole ette nähtud kindlas järjestuses, selleks ei peagi järjekorda moodustama, toitu võib oodata ukse juures seistes, sinna liikudes või lasta see vastu võtta teisel kinnipeetaval. Kui kaebaja nn põhimõtteks on toit ümber valada oma kaussi, ka siis ei olnud selliseks tegevuseks takistusi. Kaebaja väited, et ta ei saanud oma mõtteid avaldada korrapidajale, ei ole asjakohased, kuna mingit lärmi ei olnud, ametnik oleks kuulnud iga kinnipeetavat ja kui kinnipeetavatest keegi oleks soovinud toitu, oleks see ka tagatud. Mingit lärmi ei kuulnud M.P. ning ka tunnistaja I.Latõševa saab kinnitada, et ta kuulis kõike, seejuures vestles ta kõige enam just nimelt kaebajaga. Ta ka veendus, et just kaebaja ei soovi toitu vastu võtta, kuna kaebaja niimoodi ise ütles. Lisaks sellele, et keegi ei võtnud pakutud toidukaussi vastu, kuigi oli võimalus, oli kaebaja ka teistele eestkõnelejaks, argumenteeris kõiki oma nõudmisi. Seega sai kaebaja nii kõneleda kui ka tegutseda ja takistusi tal selleks ei olnud. See, et kaebaja küsis peale poekauba saabumist ja selle üleandmist õhtuse söögikorra ajal lisatoitu, ei tähenda, et kaebaja õigusi oleks rikutud, kui ametnik selle palve alusel selgitas, et ta ei saa anda rohkem, kui õhtune toidukord seda võimaldab. Kaebaja algsed seletused, et ta soovis ilmtingimata lõunasööki saada, et see nähtub ka tema tegevusest, kuna ta oli selleks söögikorraks isegi teinud ettevalmistusi ning selle tõttu ka ei kuulunud, kes ja millest tegelikult rääkis, üksnes muutsid kaebaja selgitused ebaselgeks ja vähendasid tema selgituste usaldusväärsust, mistõttu tuli üle kuulata tunnistajad. Kui kohus küsis, et miks kaebaja pani valmis kambris olevad toidunõud ja oli väidetult sedavõrd hõivatud, et ei tea, mis teised tegid, nähtus, et kaebaja sattus kimbatusse ning tema selgitus on 18 kokkuvõttes asjakohatu. Tema selgituse kohaselt antakse kambrisse toit nn ebahügieeniliselt, nõud võivad olla määrdunud, selle tõttu tuleb toiduportsjon ümber valada kambris olevasse selleks ettevalmistatud toidunõusse. Kohus selgitas, et kui toit juba on asunud nn määrdunud vangla sööklast väljastatud nõus, siis ei muutu see enam kvaliteedilt, kui see ümber valada teise nõusse. Selline selgitus viitab ilmselgelt tahtele varjata tegelikke asjaolusid. Kohtule nähtub, et kinnipeetavad ilmselgelt soovisid avaldada survet poe kauba kiire kättesaamise huvides ametnikele sellega, et ei võtnud toitu ise vastu. Kuigi kaebaja korduvalt asus rõhutama, et teda ei huvita teiste motiivid ja tema poest midagi ei soovinud, seega ei oleks pidanud see olema loogiliselt ka tema probleemiks, nähtub kohtule, et mingil põhjusel kaebaja oli huvitatud käitumisest, mis ei võimaldanud tema enda tegevusest toitu vastu võtta. Kui ta oleks soovinud lõunasööki saada, oleks ta selle ka saanud. Toidu andmisest ei ole vanglatöötaja keeldunud ei sõnaliselt ega ka tegevusetusega. Kui kinnipeetavad või kaebaja ise selliselt keeldus söögist, siis ei mõjuta söögist ilmajäämist iseenesest kuidagi ka asjaolu, kas neile anti võimalus kirjutada blanketile toidust keeldumise avaldus või mitte. I.Latõševal puudus motiiv jätta kaebaja ilma söögist, ka ei näe kohus põhjust, miks ta oleks pidanud keelduma blanketi väljastamisest, kui ta niikuinii teatas vahetule ülemale V.Ventmannile kõigist asjaoludest ja tegi ka kirje korrapidamise raamatusse. Juhul, kui ametnik oleks soovinud midagi varjata ja käitunuks eeskirjadevastaselt, ei oleks ta kannet korrapidamise raamatusse teinud. Selline kanne oleks nii või teisiti alati kinnitanud, et kinnipeetavad ei võtnud lõunasööki vastu ning seetõttu kinnipeetavad süüa ei saanud. Isegi kui kaebaja oleks kirjutanud toidust keeldumise avalduse, ei oleks saabunud teistsugust tagajärge. Ametnikud ei käitunud provotseerivalt ega vaenulikult. Vanglaametnikest korrapidaja fikseeris juhtunu suulises vormis teatega V.Ventmannile, hiljem fikseeriti see kirjalikus vormis, st zurnaalikandega. Kuna pole meetodit, et sundida isikut kirjutama avaldust, mida ta ei taha kirjutada, so vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-st 14.7.7 tulenevale nõudele täita toidust loobumise avaldus, siis jäid avaldused kirjutamata. Kambrile oli toit tagatud, see oli ka kambrisse pakutud, kuid kaebajal jäi toit saamata põhjusest, et ta ise pakutud toitu vastu ei võtnud. Kaebajat ei ole selle tõttu koheldud inimväärikust alandavalt ega ebavõrdselt võrreldes teiste kinnipeetavatega, kes said toidu ja võtsid selle vastu. Kui kaebaja ei soovinud toitu, ei soovinud täita avalduse blanketti toidust loobumise kohta, siis ei saa kellelegi ette heita, et toit jäi nn ootele ja eraldiseisvalt ei ole ka tähtsust, kes seda toitu hiljem kasutas või kas see hävitati või jäi see ettenähtud korras hävitamata. Kohus ei aruta antud juhul vanglatöötajate tööülesannete jaotusest tulenevalt töökohustuste täitmist toidu edasisel käitlemisel.
  47. Kinnipeetavate toitlustamisega seonduv on reguleeritud Vangistusseaduse §
  48. Selle esimeses lõikes on kehtestatud, et kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja elutegevuseks vajalikku toidutarvet silmas pidades ning see peab vastama toiduhügieeni nõuetele ja olema korrapärane. Lähtutakse ka Sotsiaalministri 31.12.2002 määrusega nr 150 kehtestatud toidunormidest ja vangla kodukorra kohaselt toitlustamine on lubatud nii kambrites kui ka sööklas. Kuna vaidlust ei ole, et antud juhul oli ette nähtud toidu andmine kambrisse läbi ukseluugi, siis toidu vastuvõtmiseks tuleb minna kambri ukseluugi juurde ja pakutav toit vastu võtta. Kaebaja ei väida, et selliselt kehtiv ja toimiv kord ei tagaks kinnipeetava seadusest tulenevaid õigusi toitlustamisele. Kinnipeetavale jääb alles ka õigus otsustada, kas ja kuidas täpsemini ta pakutut sööb. Otsustus keelduda toidust on kinnipeetava enda vaba valik ka siis, kui ta ei esita avaldust toidust keeldumise kohta. Seega on leidnud tõendamist, et kaebaja õigusi ei ole rikutud ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. 19
  49. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja on kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest I astmes. Karin Kalmiste Kohtunik 20

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.