KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-55278 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Ülle Jänes, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 07.06.2011 Tallinnas Tsiviilasi

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud A. L. esitas 22.10.2009 Pärnu Maakohtule hagi E. AS vastu, milles palus tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 79 alusel ebaseaduslikuks, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 42 881,60 krooni ja jätta kohtukulud kostja kanda. A. L. töötas alates 10.11.1980 E. pagari ametikohal. Kostja E. AS on E. õigusjärglane. 13.05.2009 teatas kostja hagejale töölepingu lõpetamisest 31.05.2009 ning andis hagejale eelnevalt valmistrükitud avalduse töölepingu lõpetamiseks, kuhu oli käsikirjas kirjutatud hageja nimi, amet ja töölepingu lõpetamise kuupäev. Hageja vajas lugemiseks prille, mida tal kaasas ei olnud, ning soovis mõtlemisaega vähemalt järgmise päevani. Personalijuht luges avalduse sisu hagejale ette. Kostja kinnitas, et pärast 31.05.2009 ei ole hagejale enam sama raskusastmega tööd pakkuda ning töötaja lahkumine töölt omal soovil on ainus võimalus. 13.05.2009 allkirjastas hageja juhataja kabinetis avalduse enda töölt vabastamiseks 31.05.

1. Sama päeva õhtul luges hageja kodus prille kasutades avalduse uuesti läbi ja sai aru, et oli allkirjastanud avalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil. 14.05.2009 soovis hageja tühistada oma avaldust. Tööandja sellega ei nõustunud. Hagejal ei olnud tahet töölepingut lõpetada, töölepingu lõpetamise initsiatiiv tuli tööandjalt. Kostja lõi hagejale ebaõige ettekujutuse ja kallutas teda töölepingu lõpetamise avaldust allkirjastama. Tööandja selline käitumine on käsitatav pettusena TsÜS § 94 lg 1 mõttes. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ise esitas kostjale omakäeliselt allkirjastatud nõuetekohase tahteavalduse töölepingu lõpetamiseks. Kostja ei olnud avaldusest loobumisega nõus. See, et tööandja andis hagejale eelnevalt trükitud ja osaliselt täidetud avalduse vormi, ei ole õigusvastane. Personalijuht luges hagejale avalduse teksti ette, mis oli väga lühike, lihtne ja üheselt mõistetav. Kui hageja vajas mõtlemisaega, siis polnud tal takistust mõtlemisaega võtta. Keegi ei sundinud hagejat avaldust allkirjastama. Koondamissituatsiooni ei esinenud. Hageja väited tööandja poolt valeinfo, asjaolude varjamise, petmise või sundimise kohta seoses töölepingu lõpetamisega ei vasta tõele. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Puudub vaidlus, et hageja töötas alates 10.11.1980 pagarina E., mille õigusjärglane on kostja. Tõendatud on, et 13.05.2009 esitas hageja kostja juhatusele avalduse, milles palus end vabastada töölt 31.05.
2. Kostja rahuldas hageja 13.05.2009 avalduse ja lõpetas 31.05.2009, see on hageja avalduses märgitud kuupäeval töölepingu TLS § 79 alusel. 14.05.2009 teatas hageja kostja personalijuhile ja tootmisdirektorile, et ta ei soovi töölepingut lõpetada, millega kostja ei nõustunud. Tunnistajate I. P., L. P. ja M. V. ütlustega leidis kinnitust, et hageja avaldas tahet lõpetada töösuhe kostjaga. Tunnistajate ütlusi ei saa ebausaldusväärseks pidada ainuüksi põhjusel, et tunnistajad mõnda aastatagust asjaolu ei mäletanud ja mõnele küsimusele vastata ei osanud. Hageja väide, et talle anti allakirjutamiseks eelnevalt trükitud ja osaliselt täidetud avalduse blankett, on õige, kuid see ei muuda töölepingu lõpetamist TLS § 79 alusel ebaseaduslikuks. Õigusliku tagajärje tekitas hagejale tema poolt väljendatud tahteavaldus töösuhte lõpetamiseks. Tõendid kinnitavad, et oma tahet töösuhte lõpetamiseks väljendas hageja vestluse käigus suuliselt I. P. ning sama tahet kinnitas ta ka vormikohase avalduse allkirjastamisega. Tõendatud ei ole, et tööandja oleks hagejat 13.05.2009 tootmisjuhi kabinetis viinud eksimusse, petnud teda, esitanud hagejale valeinfot töölepingu lõpetamise 2

§ 162lg 1 kohaselt kandma hagimenetluse kulud hageja.

Arvestades, et kostja on tootmisega tegelev ja tulu saav äriühing ja hageja füüsiline isik, kellel pärast kostjaga töösuhte lõpetamist puudub palgana saadav sissetulek, oleks kohtu hinnangul äärmiselt ebaõiglane panna kõik hagimenetluse kulud, sealhulgas vastaspoole kulud, hageja kanda. Eeltoodut arvestades ja

162 lg 4 kohaselt on õige ja õiglane, kui kumbki pool kannab oma menetluskulud ise. Apellatsioonkaebus AS E. palub tühistada Pärnu Maakohtu 22.12.2010 otsuse menetluskulusid puudutavas osas ja teha menetluskulude jaotuse osas uus otsus, millega jätta AS E. poolt kantud menetluskulud A. L. kanda. Kohtuotsuses puudub põhjendus, miks vastustajalt menetluskulude väljamõistmine tekitaks ebaõiglust, kuid menetluskulude jätmine apellandi kanda ebaõiglust ei tekita. Maakohtu otsuses puudub mõlema poole huvisid arvestades asjaolude kaalumine ning vastavasisuline põhjendus. Apellandi huvisid ei ole menetluskulude jaotuse osas üldse arvesse võetud. Vastustaja poolt algatatud kohtuskäimisega põhjustatud apellandi menetluskulude jätmine apellandi kanda on ebaõiglane ja ebamõistlik ning ei vasta seaduse mõttele. Selline lahendus tekitab ebavõrdse kohtlemise, sest vastustajalt kulude mitteväljamõistmine on ebaõiglane apellandi suhtes, kes kohtuskäimist ei põhjustanud. Apellant ei põhjustanud kohtuskäimist, vaid realiseeris oma seadusest tulenevaid õigusi. Kuna hagi jäi rahuldamata, peab

§ 162lg 1 kohaselt kandma hagimenetluse kulud hageja.

Olukorras, kus hagiavaldus on esitatud hageja initsiatiivil, ei saa pidada hagi rahuldamata jätmisel hagejalt menetluskulude väljamõistmist äärmiselt ebaõiglaseks. Sama töövaidlus oli eelnevalt lahendatud töövaidluskomisjonis, kus A. L. nõuded jäeti rahuldamata. A. L. pidi kohtusse pöördumisel arvestama, et hagi rahuldamata jätmine võib kaasa tuua menetluskulude hüvitamise kohustuse. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 3

§ 657

lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, seega osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte kanda. Maakohus jättis vaidlustatud otsusega menetluskulud poolte endi kanda vaatamata sellele, et hagi ei rahuldatud. Aluse selleks annab

§ 162

lg 4, mille kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Maakohus leidis, et arvestades hageja varalist seisu, on kostja menetluskulude A. L. kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane. Õige on kaebuse väide, et

§ 162

lg 4 järgi menetluskulusid poolte kanda jättes peab kohus oma otsustust põhjendama. Maakohus on põhjendanud otsustust sellega, et hageja on pärast kostjaga töösuhte lõppemist töötu ja kostja varaline seis on võrreldes hagejaga parem ja tema varalised võimalused suuremad. Kolleegium leiab, et poolte varalise seisundi võrdlus võib olla aluseks, et

§ 162lg 4 kohaldada.

Lisaks sellele märgib kolleegium, et hageja töötas kostja juures alates 1980. aastast, seega ligi kolmkümmend aastat. Kostja ei ole väitnud, hageja oleks olnud kohusetundetu töötaja. Ka arvestades töösuhte pikkust, leiab kolleegium, et kostja menetluskulude jätmine hageja kanda on ebaõiglane. Kolleegium märgib, et

§ 162

lg 4 kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid siis, kui madalama astme kohus on diskretsiooni piire ületanud. Asjaolusid, mis selliseks järelduseks alust annaks, kaebaja ei ole esitanud. Eeltoodud põhjustel tuleb ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta

§ 162lg 4 järgi poolte enda kanda Margo Klaar Ülle Jänes Ele Liiv 4