) § 43 nõuetega ja teavitama töötajat kokkulepitud tööajast töölepingu kirjaliku dokumendiga. Ettekirjutuse kohaselt selgus järelevalve teostamise käigus, et töötaja töölepingus on märgitud tema tööajaks 45 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta 4-kuulise arvestusperioodi jooksul.
lg 1 järgi aga eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi 7-päevase ajavahemiku jooksul. Vastavalt
§-le 5 lg 1 p 7 peab tööandja töölepingus või töölepingu kirjalikus dokumendis teavitama töötajat kokkulepitud tööajast. 2.12.2010.a esitas UÜ Bauhaus Eesti vaide ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks, kuid see tagastati vaide esitamise tähtaja möödumise tõttu. UÜ Bauhaus Eesti esitas kaebuse Tallinna Halduskohtusse, mis kinnitas 20.01.2011.a määrusega kompromissi, mille kohaselt TPI kohustus esitatud vaide sisuliselt läbi vaatama. 31.01.2011.a. vaideotsusega jättis TPI vaide ettekirjutuse p 2 kehtetuks tunnistamise osas rahuldamata, esitades järgmised põhjendused.
lõike 1 kohaselt eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta kui töötaja ja tööandja pole kokku leppinud lühemas ajas. Pooled võivad kokku leppida lühemas, kuid mitte pikemas tööajas. Töölepingus kokkulepitud tööaega ületav töö on juba ületunnitöö. Kuna kokkulepe tööajas ei või ületada
§-s 43 ettenähtud tööaega, siis ka summeeritud tööaja arvestuse korral on tööaeg, mis ületab arvestusperioodi lõpus keskmiselt 40 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta, ületunnitöö. Töölepingus
§-s 43 kehtestatust suuremas tööajas kokkuleppe sõlmimisel ei saa toetuda
§-le 46 lg 1, milles sätestatakse üldine tööaja piirang koos ületunnitööga.
pole erinormiks § 43 suhtes.
lõige 1 on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2003/88/EÜ „tööaja korralduse mõningate aspektide kohta“ artiklis 6 alap „b“ sätestatuga, mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et keskmine tööaja pikkus igas 7-päevases ajavahemikus, kaasa arvatud ületunnitöö, ei ületa 48 tundi. Ka
-i eelnõu seletuskiri ei anna alust § 46 lg 1 teistsuguseks tõlgenduseks. Seletuskirja kohaselt(lk 38) on töö tegemise aja piirmäär eelnõu §-s 46 sisuliselt sarnane tol ajal kehtinud töö- ja puhkeaja seaduse §-ga 9 lg 1, mille kohaselt ei või tööaeg nädalas koos ületundidega ületada keskmiselt 48 tundi 4-kuulise arvestusperioodi jooksul.
§-s 43 kehtestatud tavatööaja piirangu suurendamise võimaluse aktsepteerimisel ületunnitöö arvel kuni §-s 46 lg 1 kehtestatud üldise tööaja piiranguni on tööandjal võimalus rakendada töötajat pidevalt tööle keskmiselt 48 tundi 4-kuulise arvestusperioodi jooksul ületunnitöö hüvitist maksmata. Sellised töötajale kahjulikud kokkulepped on
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub ettekirjutuse p 2 tühistada.
§-ga 43 on vastuolus töölepingu poolte kohustamine summeeritud tööaja arvestuse kohaldamiseks olukorras, kus kõik eeldused selleks pole täidetud ning
Alates 1.07.2009.a. kehtivas seaduses sisalduva mõiste „täistööaeg“ tähendus erineb varasemast.
lg 1 ja 2 ei sisalda enam üldkohustuslikku tööajanormi ning pooled võivad kokku leppida pikemas täistööajas.
lg 1 kehtib sõnastuses: “Eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg)” ning lg 2 sõnastuses: “Eeldatakse, et töötaja töötab 8 tundi päevas”. Sõna “eeldatakse” viitab ilmselgelt asjaolule, et tegemist on dispositiivse regulatsiooniga ehk pooled võivad kokku leppida eeldatust teistsuguses(sealhulgas pikemas) täistööajas, näit. nii, et töötaja töötab 45 tundi nädalas ja 9 tundi päevas. Kokkulepe on piiratud üksnes
§-de 46, 51 ja 52 sätetega, kokku ei saa leppida näiteks kuues tööpäevas ühes kalendrinädalas(
lg 1).
lg-s 1 sätestatud piirang, et tööaeg kokku ei tohi ületada keskmiselt 48 tundi 7 päevase ajavahemiku kohta kuni 4 kuulise arvestusperioodi jooksul, kui seaduses ei ole sätestatud teistsugust arvestusperioodi, tuleneb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 04.11.2003 direktiivi nr 2003/ 88EÜ „Tööaja korralduse teatavate aspektide kohta“ artikli 6 punktist b; kuid osundatud sätted ei kohusta jätma maksimaalsest tööajast 8-tunnilist varu võimaliku ületunnitöö tegemiseks.
lg 3 järgi oleks vastavate aluste olemasolul võimalik rakendada ka 52-tunnist töönädalat, sel juhul oleks täistööajaks 52 tundi. Kui täistööaeg ei saaks olla pikem kui 40 tundi nädalas ja 8 tundi päevas, kaotaks sõna „eeldatakse“ mõtte. M.M. töölepingu p-s 3.2 on kokku lepitud tööaeg 45 tundi 7-päevase arvestusperioodi jooksul ehk 3 tundi vähem kui on Euroopa Ühenduse õigusega maksimaalselt lubatud. Eeltoodu tähendab, et M.M. ei saa nõuda ületunnitööd rohkem kui 3 tundi arvestusperioodi jooksul. Sellist tõlgendust kinnitab ka
-i seletuskiri, kus märgitakse, et „Võrreldes kehtiva õigusega on oluline rõhutada, et täistööaja mõiste ei ole võrreldav kehtiva õiguse riikliku tööajanormi mõistega. Eelnõu ei kehtesta tööajanormi. Tööandja ja töötaja on vabad kokku leppima neile sobivas tööaja pikkuses ja korralduses eeldusel, et täidetakse eelnõu
keelab töölepingu pooltel sisustada „täistööaega“ selliselt, et see oleks vastuolus §dega 46, 51 ja 52, ning välistab, et tööandja saaks nõuda töötajalt töötamist kauem kui 40 tundi nädalas olukorras, kus pooltel puudub täpne kokkulepe tööaja kohta. Praegusel juhul on pooltel kokkulepe olemas ning M.M. leping pole vastuolus ühegi nimetatud sättega.
-i seletuskirjas ei 2 viidata sellele, et
piirab pooli täistööaja sisustamisel enam, kui
Kui jätta tähelepanuta
-i seletuskiri ja lähtuda õigusnormi tõlgendamisel normi enda sõnastusest, siis ei piira
§-d 43, 46, 51 ja 52 koosmõjus §-ga 2 poolte õigust kokku leppida täistööajas kestusega 45 tundi nädalas ja 9 tundi päevas. Ületunnitöös aga töölepingus kokku leppida ei saa, sest ületunnitöö pole töölepingust tulenevate tavapäraste tööülesannete täitmiseks tavapärastes tingimustes, vaid kokkulepitud tööaega ületav tööaeg(
Seega olukorras, kus pooled on kokku leppinud tööajas 9 tundi päevas, saab ületunnitööna käsitada üksnes kokkulepitud aega ületav tööaeg. Tööandja peab vaid jälgima, et täistööaeg koos ületunnitööga ei ületa keskmiselt 48 tundi (
Kaebaja käsitab terminit “eeldatakse” ebaõigesti võimalusena täistööaja pikendamiseks. Tegelikult
§-s 43 lg 1 ja 2 eeldatakse, s.o konstateeritakse, et tavapärane töötamine on täistööajaga(täiskoormusega) töötamine – 40 tundi 7päevase ajavahemiku kohta.
§-st 43 lg 1 tuleneb ka mõiste “osaline tööaeg”, mis on täistööajast lühem. Kui täistööajaga töötamist kui tavapärast töötamist eeldatakse, siis osalise tööajaga töötamist ei eeldata.
§-dest 46 lg 1; 51; 52 ei saa tuletada õigust leppida töölepingus kokku §-s 43 kehtestatud täistööajast pikemas tööajas, kokku saab leppida ainult kas täistööajaga või osalise tööajaga töötamises - kui kokkulepe puudub, on tegemist täistööajaga töötamisega.
§-ga 46 lg 1 ja 3 piiratakse töö tegemise aega ületunnitöö tegemise korral; §-d 51 ja 52 on tööaja korraldust reguleerivad sätted, mida peab järgima nii täis- kui ka osalise tööajaga töötamisel, samuti summeeritud tööaja arvestuse korral, nendele sätetele toetudes ei saa pikendada täistööaega. Tööandja peab töötaja töölerakendamisel järgima nõuet, et täistööaeg koos ületunnitööga ei ületa keskmiselt 48 tundi(§ 46 lg 1) või 52 tundi(§ 46 lg 3) 7 päevases ajavahemikus ning tagama töötajale igapäevase(§ 51) ja iganädalase(§ 52) puhkeaja. Töötamine üle täistööaja või kokkulepitud osalise tööaja on vastavalt
§-le 44 lg 1 ületunnitöö.
lg-ga 1 ja 2 on sisustatud täistööaja mõiste, millest lähtudes on võimalik hinnata seda, kas tegemist on osalise tööajaga, ületunnitööga ja seda, kas tööandja on täitnud
§-st 29 lg 6 tuleneva kohustuse töötasu alammäära osas.
§-s 43 kehtestatud suuremas tööajas kokkuleppe sõlmimisel ei saa toetude ka võlaõigusseadusest(VÕS) tuleneva lepinguvabaduse põhimõttele.
§-s 43 kehtestatud normaaltööaja(täistööaja) suurendamise võimaluse aktsepteerimisel ületunnitöö arvel kuni §-s 46 lg 1 või 3 kehtestatud üldise tööaja piiranguni, on tööandjal võimalus rakendada töötajat pidevalt tööle keskmiselt 48-52 tundi 4-kuulise arvestusperioodi jooksul ületunnitöö hüvitist maksmata. Sellisel juhul tekiks olukord, kus Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud töötasu alammäära suurus kuus on kohaldatav nii siis, kui tööajaks on 40 tundi, kui ka siis, kui tööajaks on 48 kuni 52 tundi 7-päevase ajavahemiku jooksul. Kaebaja seisukohalt on alati tegemist täistööajaga. Seega palga alammäära maksmisel saab tööandja töötaja tööle rakendada 8 12 tundi iga 7-päevase ajavahemiku kohta töötasu maksmata. Samuti oleks siis lubatav rasedal ja töötajal, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele, töötada 48-52 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta.
§-s 43 lg 1 kehtestatud täistööaja suurendamise kokkulepe on tühine
alusel, milles määratakse kindlaks töötaja suhtes soodsama sätte kohaldamise põhimõte.
sätted on poolimperatiivsed, mis tähendab, et seaduses sätestatust ei või töötaja kahjuks kõrvale kalduda, v.a. juhtudel, kui selline võimalus on seaduses selgesõnaliselt lubatud. Tegemist on erisättega VÕS § 5 suhtes, mille kohaselt on VÕS-s sätestatud normid alati dispositiivsed.
erisus seisneb selles, et
-i tõlgendamisel tuleb alati eeldada, et tegu on poolimperatiivsete sätetega, kui ei leia tõendamist, et tegu on absoluutselt kohustusliku sättega või absoluutselt dispositiivse sättega.
KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlus käib
Kaebaja arvates võimaldab osundatud säte pooltel kokku leppida 40-tunnisest tööajast nädalas nii lühemat kui ka pikemat(
Kohus selle seisukohaga ei nõustu.
lg 1 tekstis “Eeldatakse, et 3 töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul(täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas(osaline tööaeg)” on üheseltmõistetavalt kirjas, et seadusandja on täistööaja pikkuseks määranud 40 tundi 7-päevase ajavahemiku jooksul ning seda ületav töö on juba ületunnitöö; pooled võivad kokku leppida ka lühemas tööajas, sellisel juhul on tegemist osalise tööajaga töötamisega. Verbil „eeldatakse“ pole täistööaja pikkuse määratlemisega mingit puutumust, osundatud sätte kontekstis tähendab see sõna, et seadusandja arvates peab töötaja töötama alati täistööajaga, v.a. kui ta on tööandjaga osalises tööajas kokku leppinud. Kohus möönab, et verb „eeldatakse“ on selle mõtte väljendamiseks viidatud sättes, aga samuti sama paragrahvi lõikes 2 („Eeldatakse, et töötaja töötab 8 tundi päevas.“) ebaõnnestunud valik ega sobi oma ebamääraselt tingimusliku tähenduse tõttu üldse seaduse teksti, kuid praeguse vaidluse lahendamisel ei oma see sõna mingit tähtsust. Nagu vastustaja õigesti on märkinud, tuleb
-i sätteid § 2 alusel tõlgendada poolimperatiivsetena, mis lubavad seaduses kehtestatust kõrvale kalduda üksnes töötaja kasuks.
sätestab: „Käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on käesolevas seaduses ette nähtud.“ Kokkulepe, mis kehtestab
§-s 43 lg 1 lubatust pikema täistööaja, kaldub
-st kõrvale töötaja kahjuks, sest suurendab tema kui töösuhte osapoole kohustusi. Kuna
välistab töötajale seaduses kehtestatust kahjulikumate kokkulepete tegemise ning § 43 lg 1 lubab kokku leppida üksnes lühemas tööajas kui 40 tundi 7-päevase ajavahemiku jooksul, ei või töötaja ja tööandja leppida kokku sellest pikemas täistööajas. Töötaja võib töötada küll nädalas rohkem kui 40 tundi, kuid seda summeeritud tööaja arvestuse alusel ning järgides
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.