← Eesti

3-09-1059/78

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1059 Haldusasi M. A. kaebus Kaitseministeeriumi
  3. aprilli
  4. a vastuse nr 10.6-4/8419 tühistamiseks osas, millega ei rahuldatud kahjuhüvitise määramise taotlust, ning mittevaralise kahju 10 000 krooni väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  5. juuni
  6. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M. A. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  7. mai
  8. a Menetlusosalised Kaebuse esitaja M. A., esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman Vastustaja Kaitseministeerium, esindaja Agnes Jõe RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu
  9. juuni
  10. a otsus haldusasjas nr 3-09-1059 muutmata, M. A. apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
  11. juuli
  12. a. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 või § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. 3-09-1059 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Nooremleitnant M. A. õppis
  14. augustist
  15. a kuni
  16. juulini
  17. a Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemas Sõjakoolis (edaspidi ka KVÜÕA). Teenistusvälisel ajal
  18. aprillil
  19. a vigastas kaebaja Eesti meistrivõistlustel kick-boxingus vasakut jalalaba, jalg lahastati ning kaebaja määrati
  20. aprillini
  21. a kodusele ravile.
  22. aprillil
  23. a lahas eemaldati. Vastavalt õppeasutuse ülema
  24. mai
  25. a käskkirjale nr 98 osales kaebaja õppeaine „JKV lahingutegevuse planeerimine ja juhtimine“ praktika raames alates
  26. maist
  27. a õppusel Kevadtorm
  29. mail
  30. a pöördus kaebaja õppeasutuste meditsiiniteenistuse poole valu tõttu vasakus jalalabas. Samal päeval diagnoositi kaebajal Tartu Ülikooli Kliinikumi traumapunktis vasaku jala
  31. metatarsaalluu osaline lahtimurd.
  32. mail
  33. a määras KVÜÕA arst kaebaja kodusele ravile
  34. maini
  35. a.
  36. juunil
  37. a teostati kaebajale operatsioon.
  38. M. A. esitas
  39. detsembril
  40. a Kaitseministeeriumile taotluse (tl 24), milles palus toetuse ja kahjuhüvitise määramist. Taotluse põhjenduste kohaselt sai taotleja
  41. aprillil
  42. a sporditrauma, talle määrati ravi ning pärast ravi osales ta arst kapten K. L. loal suurõppusel Kevadtorm
  44. mail
  45. a tuvastati taotlejal jalaluu murd ja määrati kodusele ravile, kuid sellele vaatamata käskis taotleja otsene ülem kapten K. L. osaleda tal õppusel. Käsu kohaselt pidi osalemine toimuma võrdsetel alustel teiste kaitseväelastega. Taotleja juhtis ülema tähelepanu käsu ebaseaduslikkusele, kuid ülem kordas käsku. Kuna see käsk oli taotlejale kohustuslik, asus ta käsku täitma. Käsu täitmise järel halvenes taotleja tervis ja ta määrati kodusele ravile. Seejärel pidi taotleja läbima operatsiooni ja loobuma sportimisest. Taotleja väljavaated kaadrikaitseväelase karjäärile on oluliselt halvenenud.
  46. Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja major M. K.
  47. aprilli
  48. a vastuses (tl 25-27) märgitakse, et asjassepuutuvate materjalide kogumiseks on pöördutud kaitseväe arstliku komisjoni, Staabi- ja Sidepataljoni ning KVÜÕA poole, samuti palutud taotlejal saata täiendavaid dokumente. Kogutud materjalidest selgub järgmist. KVÜÕA ülema asetäitja (ülema ülesannetes)
  49. veebruari
  50. a vastusest selgub, et taotleja osales praktika raames õppusel Kevadtorm 2006 ajavahemikul
  51. maist kuni
  52. maini
  53. a. Õppusel osalevate kadettide ülesanne oli virtuaalüksuste ülemate ja alljuhtide mängimine vastavalt õppuse stsenaariumile. Olemuselt oli tegemist kaardiharjutusega, kus kogu lahingutegevus planeeriti ja mängiti läbi kaartidel. Füüsiline koormus õppusel oli väike, põhiline osa kadettide tegevusest toimus laagri territooriumil planeerimise ja sõjamängu telkides. Kadeti suurimaks füüsiliseks koormuseks oli varustuseta, 4 kg kaaluva relvaga eelpool nimetatud õppe-, majutus- ja hügieenialade vahel enda poolt valitud tempos kõndimine. Enne õppuse algust ja ka õppuse ajal ei olnud taotleja esitanud ei suulist ega ka kirjalikku ettekannet põhjustest, mis oleksid takistanud tal osaleda õppusel. Kapten K. L. poolt koostatud ülevaate kohaselt soovitas ta taotlejal tüsistuste ärahoidmiseks võimalikult vähe liikuda ning mitte kanda raskusi. Sellisest korraldusest informeeris kapten K. L. ka kursuse ülem kapten K. L., kes lubas eelöelduga arvestada. Kapten K. L. seletuste kohaselt oli taotleja õppuse ajal füüsilisest koormusest vabastatud, millest ta oli kursuse ülemana ka teadlik. Kaitseväe arstlik komisjon on teatanud, et taotleja viimane pöördumine kaitseväe arstlikku komisjoni oli
  54. veebruaril
  55. a tegevteenistuskõlblikkuse määramiseks. Taotleja ei ole pöördunud komisjoni püsiva töövõime tuvastamiseks ega kehavigastuse ja teenistusülesannete täitmise vahelise põhjusliku seose tuvastamiseks. Vastuses märgitakse, et taotluses viidatud kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 163 lg 5 kaadrikaitseväelasele ei laiene, ning põhjendatakse koos viidetega KVTS 2

(11)3-09-1059 §-le 164 seisukohta, et ühekordse toetuse maksmise menetluse algatamiseks ei ole alust. Taotlejale selgitati, et ta saab soovi korral tutvuda kogutud materjalidega kaitseministeeriumis.
  1. M. A. esitas
  2. mail
  3. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseministeeriumi
  4. aprilli
  5. a vastuse tühistamiseks osas, millega ei rahuldatud kahjuhüvitise määramise taotlust, ning mittevaralise kahju 10 000 krooni vastustajalt väljamõistmiseks. Kaebuse (tl 1-4) põhjendused: 1)
  6. aprillil
  7. a sai kaebaja sporditrauma, mille tulemusena ta määrati ravile. Pärast määratud ravi osales kaebaja KVÜÕA arst kapten L. loal suurõppusel Kevadtorm 2006 alates
  8. maist
  9. a. Osalemine oli määratud piirangutega. Sellele vaatamata käskis kaebaja otsene ülem kapten L. osaleda tal suurõppusel ning käsu kohaselt pidi osalemine toimuma võrdsetel alustel teiste kaitseväelastega. KVTS § 179 lg-st 2 lähtudes juhtis kaebaja ülema tähelepanu käsu ebaseaduslikkusele, kuid ülem kordas käsku. Kuna käsk oli KVTS §-dest 178-179 tulenevalt kohustuslik, asus kaebaja seda täitma. Käsu täitmise tagajärjel halvenes kaebaja tervis ja ta määrati alles
  10. mail
  11. a kodusele ravile. Seejärel pidi kaebaja läbima operatsiooni ja loobuma sportimisest, samuti on kahjustatud kaebaja väljavaated kaadrikaitseväelase karjäärile; 2)
  12. detsembril
  13. a esitas kaebaja taotluse toetuse ja kahjuhüvitise määramiseks. Vaidlustatud haldusaktiga toetust ei määratud ja kahjuhüvitise määramise osas seisukohta ei võetud. Vaidlustatud haldusakt on kahjunõude osas väär nii vormiliselt kui sisuliselt ning rikub kaebaja õigust nõuda kahju hüvitamist. Haldusakt peab olema põhjendatud. Haldusakt ei sisalda kaebajal kehavigastuse tekkimise analüüsi, rääkimata õigusrikkumise raskuse ning kahju tekitaja süü käsitlemisest (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2). Puudub haldusmenetluses kogutud tõendite analüüs. Ainuüksi seetõttu kuulub haldusakt tühistamisele; 3) haldusakt on ka sisuliselt ebaõige. Haldusmenetluse käigus kogutud materjalidega on tõendatud, et kaebajal tekkis kahju ülema ebaseadusliku käsu täitmise tõttu. Arsti ettekanne tõendab, et kaebaja suunamisel õppustele selgitas ta kaebajale ja tema ülemale, et kaebajal tuleb võimalikult vähe liikuda, kasutada liikumisel karku ja mitte kanda raskusi. Kapten L. kinnitab oma
  14. veebruari
  15. a ülevaates, et oli meditsiinilistest piirangutest teadlik, kuid möönab, et arvestas sellega osaliselt, nõudes kaebajalt relva, rakmete ja kiivri kandmist. Arsti ettekande ja haldustoimikus oleva kaebaja seletusega on tõendatud, et kaebaja pidi kandma relva, rakmeid ja kiivrit (lahinguvarustust), sest osalemine kaitseväe õppustel eeldab liikumist. See haakub ka vastustaja veebilehel avaldatud õppuse kirjeldusega. Õppuse käigus pidi kogu rühm, sh kaebaja, kandma lahinguvarustust, liikuma sellega ning ronima autokasti. Sellisele tegevusele sundimine ülema poolt oli teadvalt vastuolus arsti ettekirjutusega ja kahjustas kaebaja tervist. Kaitseväedistsipliini tõttu ei saanud kaebaja jätta käsku täitmata ja seetõttu tal puudus võimalus kahju vältida. Seega on haldustoimiku materjalidega tõendatud, et tervisekahjustus leidis aset õppustel antud käsu täitmise tõttu ja sellega kaasnes kaebajale negatiivne tagajärg. Tervisekahjustust saanuks vältida, kui kapten L. oleks täitnud KVÜÕA arsti soovitusi. Kohaseks hüvitiseks valu ja üleelamiste eest on 10 000 krooni, mille kaebaja palub moraalse kahju hüvitamiseks vastustajalt välja mõista; 4)
  16. juuni
  17. a arvamuses (tl 85-86) leidis kaebaja, et vaidluse seisukohast pole oluline vastustaja väide, et Kaitseministeeriumi
  18. aprilli
  19. a vastus ei ole haldusakt. RVastS § 18 lg 2 kohaselt on kaebajal õigus pöörduda kahjuhüvitise määramiseks halduskohtusse ka siis, kui kahju hüvitamise taotlust ei ole tähtaegselt lahendatud. Vaidlustatud vastusele lisaks ei ole kahju hüvitamise taotluse osas täiendavaid haldusakte antud; 5) asja arutamisel (kohtukõne teesid tl 161) väitis kaebaja, et olles teadlik meditsiinilistest piirangutest, andis ülem kaebajale käsu lahinguvarustuse kandmiseks. Kapten L. väide, et 3
(11)3-09-1059 õppus seisnes varustuseta jalutamises enda poolt valitud tempos ja kaartide alusel lahingutegevuse planeerimises, mistõttu ei olevat olnud alust lahinguvarustuse kandmiseks, on Eesti kaitseväe aasta suurema sõjaõppuse kohta ilmselgelt ebausutav ja esitatud tõenäoliselt tingituna kartusest vastutuse pärast. Kaebusele lisatud õppuse kirjeldus, kaebaja seletused ja tunnistaja K. L. ütlused tõendavad, et õppused seisnesid aktiivses füüsilises tegevuses, sh maastikumängus.
  1. mail
  2. a ei võimaldanud kapten L. kaebajal katkestada osavõttu õppustest, mis süvendas tervisekahjustust. Käsuliini kohustuslikkuse tõttu ei saanud kaebaja korduskäskude täitmist vältida. Kapten L. käskude täitmine põhjustas kaebajale tervisekahjustuse, mille eest vastutab vastustaja. Kohtuistungil (protokoll tl 187) märkis kaebaja, et kahju tekkis kahe asjaolu tõttu: ei järgitud arsti suulisi soovitusi õppuste ajal ning
  3. mail
  4. a ei katkestatud koheselt õppustest osavõttu.
  5. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja
  6. aprilli
  7. a vastuses teavitati kaebajat teostatud haldustoimingutest ning kogutud tõenditest koos ettepanekuga tutvuda kogutud materjalidega Kaitseministeeriumis. Kõnealune vastus ei ole haldusakt, vaid haldusmenetluse käigus HMS § 36 alusel taotleja kirjalik teavitamine kogutud tõenditest ja haldusorgani seisukohtadest, millest haldusorgan võiks akti andmisel lähtuda. Kaitseministeeriumi põhikirja järgi annab ainult minister õigusaktidena määrusi ja käskkirju teenistusalastes ja muudes üksikküsimustes. Osakonna juhataja pädevus piirdub korraldava ja koordineeriva tegevuse, sh ministri otsuse (käskkirja) eelnõu ettevalmistamisega. Vastustaja on alustanud haldusmenetlust ja see pole veel lõppenud, mistõttu puudub haldusakt (ministri käskkiri ühekordse toetuse maksmise ja kahju hüvitamise küsimuses), mida vaidlustada. Vaidlustatud kiri ei riku ega saagi rikkuda kaebaja õigust kahju hüvitamisele. Kaebaja õigusi saaks rikkuda vaid ministri otsus, millega jäetaks taotlus rahuldamata; 2) asja arutamisel (kohtukõne teesid tl 170-173) leidis vastustaja, et kaebaja nõue kahju hüvitamiseks ei ole selge. Kahju hüvitamise nõude eeldused on sätestatud RVastS § 7 lg-s 1 ning mittevaralise kahju puhul täiendavalt § 9 lg-s
  8. Nende sätete kohaldamiseks tuleb tõendada, et riik on kaebajale tekitanud kahju, mis on põhjuslikus seoses riigi õigusvastase teoga, ning mittevaralise kahju puhul tuleb tõendada veel ka riigi süü. Kahjunõude saab rahuldada, kui kõik viidatud sätetes ettenähtud tingimused on täidetud. Antud juhul ei ole näidatud, milles seisnes avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Õppusel Kevadtorm 2006 osales kaebaja
  9. kuni
  10. maini
  11. Õppusel osalemine oli kadettide õppekava plaaniline osa ning kaebaja osales sellel tulenevalt KVÜÕA ülema
  12. mai
  13. a käskkirjast nr
  14. Tuvastatud on, et enne õppuse algust ja õppuse ajal ei ole kaebaja esitanud ei suulist ega kirjalikku ettekannet põhjustest, mis oleks takistanud tal osaleda õppusel. Sellest tulenevalt ei ole tuvastatud riigi tegevuse õigusvastasust. Isegi kui lähtuda sellest, et kaebaja kohustus õppusel osaleda tulenes kapten L. käsust, ei ole kaebaja põhjendanud, milles seisnes sellise käsu õigusvastasus. Nõustuda ei saa väitega, nagu olnuks tegemist keelatud käsuga tol hetkel kehtinud KVTS § 179 mõistes. Ilmselt peab kaebaja silmas KVTS § 179 lg 1 p 5, mille kohaselt on keelatud anda käsku, mis on põhjendamatult ohtlik isiku elule ja tervisele. Kaebaja ülem on selgitanud (selgitus haldustoimikus), et õppusel osalevate kadettide ülesanne oli virtuaalüksuste ülemate ja alljuhtide mängimine vastavalt õppuse stsenaariumile; olemuselt oli tegemist kaardiharjutusega, kus kogu lahingutegevus planeeriti ja mängiti läbi kaartidel; füüsiline koormus õppusel oli väike; põhiline osa kadettide tegevusest ja ülesannetest toimus laagri territooriumil planeerimise ja sõjamängu telkides, mis paiknesid majutustelkide vahetus läheduses; kadeti suurimaks füüsiliseks koormuseks oli varustuseta, 4 kg kaaluva relvaga 4
(11)3-09-1059 eelpool nimetatud õppe-, majutus- ja hügieenikohtade vahel enda poolt valitud tempos kõndimine; pikemad vahemaad jäid vahemikku 50 m; olukordade planeerimine ja mängimine toimus telkides istudes; lisaks teostasid kadetid maastikuluuret, mis osalejatele tähendas transpordivahenditel erinevate maastikupunktidega tutvumist. Lisaks oli arst antud juhul kaebaja suhtes kehtestatud piirangutest teavitanud tema otsest ülemust, millega viimane õppuse käigus ka arvestas. Seega ei saanud ülema tegevus kuidagi põhjendamatult seada ohtu kaebaja elu ja tervist. RVastS § 9 lg 1 kohaldamise eelduseks on avaliku võimu kandja süüline tegevus. Ülem arvestas õppuse käigus arsti soovitusi, mistõttu ei ole tegemist süülise tegevusega ei hooletuse, raske hooletuse ega tahtluse vormis. RvastS § 16 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või –vabadusi erakordselt piirava haldusakti või haldustoiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Kaebuses on viidatud ka RVastS §-le 16, kuid varalise kahju hüvitamise nõuet ei ole esitatud.
  1. Tallinna Halduskohtu
  2. juuni
  3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kaebaja vigastas teenistusvälisel ajal
  4. aprillil
  5. a vasakut jalalaba (pöialuud), jalg lahastati ning ta määrati kodusele ravile
  6. kuni
  7. aprillini
  8. a. Lahas eemaldati
  9. aprillil
  10. a ning kaebaja vabastati füüsilisest koormusest kuni
  11. maini
  12. a. Alates
  13. maist kuni
  14. maini
  15. a osales ta õppusel Kevadtorm 2006 vastavalt õppeasutuse ülema
  16. mai
  17. a käskkirjale nr 98 õppeaine „JVK lahingutegevuse planeerimine ja juhtimine“ praktika raames. Seega võttis kaebaja õppusest osa ajal, mil tal oli vabastus lõppenud ning uut vabastust, mis oleks ta vabastanud õppustel osalemisest, talle ei antud.
  18. mail
  19. a pöördus kaebaja õppeasutuste meditsiiniteenistuse poole valu tõttu vasakus labajalas. Samal päeval diagnoositi Tartu Ülikooli Kliinikumi traumapunktis kaebajal vasaku jala
  20. metatarsaalluu osaline lahtimurd.
  21. mail
  22. a arsti vastuvõtul suunati kaebaja kodusele ravile kuni
  23. maini
  24. a; 2) vastustaja väitel oli õppuste näol tegemist kaardiharjutusega, kus kogu lahingutegevus planeeriti ja mängiti läbi kaartidel, füüsiline koormus oli väike, põhiline osa kadettide tegevusest ja ülesannetest toimus laagri territooriumil planeerimise ja sõjamängu telkides, mis paiknesid majutustelkide vahetus läheduses. Seda kinnitas tunnistaja K. L. ka oma ütlustes. Tunnistaja sõnul kaebajale füüsilist koormust ei antud, arvestades tema tervislikku seisundit, kaebaja kasutas käimisel abivahendit – küünarkeppi. Tunnistaja ei teadnud, et oleks andnud kaebajale sellist käsku, mida kaebaja ei oleks tohtinud täita tervisliku seisundi tõttu. Samuti ei meenunud tunnistajale, et kaebaja oleks talle öelnud, et ei saa mingit konkreetset käsku täita tervisliku seisundi tõttu. K. L. kinnitas kohtule, et ta ei andnud kaebajale käsku kanda rasket sõjavarustust, samuti ei pidanud kaebaja läbima pikemat jalgsiretke, ta ei andnud kaebajale sellist käsku ja nende õppuste raames seda ei pidanudki tegema. Tunnistaja märkis, et kaebaja vabastuse kohta ei olnud haigete raamatus mingeid kandeid, samuti ei olnud kaebajale väljastatud arstitõendit. Tunnistaja sõnul on õppustest vabastamise alus märge haigete raamatus või perearsti vabastus, aktsepteeritakse ka oma meditsiinitöötajate vabastusi. Tunnistajale ei meenunud, et ta oleks rääkinud dr K. L. kaebaja tervislikust seisundist ja piirangutest. Tunnistaja K. L. ütluste kohaselt oli võimalus kaebaja õppustest vabastada, kuid kaebaja ei soovinud vabastust, sest tema jaoks oli õppustel osalemine väga oluline ning nad tulid talle vastu, piirdudes vaid suuliste meditsiiniliste korraldustega piirangute osas, mis fikseeriti ka spetsiaalses meditsiiniprogrammis, kuid mis ei ole avalik teave. Tunnistaja K. L. sõnul rääkis 5
(11)3-09-1059 ta kursuse veebel V. S., kes tegeles otseselt kadettidega, teavitas teda kaebaja tervislikust seisundist ja piirangutest; vastunäidustatud oli raskuste kandmine ja tõstmine, piiratud oli kõndimine; kaebaja jalg ei olnud kipsis, oli toestatud ortoosiga, ta ei vajanud lamamisrežiimi ja võis liikuda abivahenditega, s.o karkude ja küünarkepiga. Tunnistaja väitis, et rühmaülem K. L. sai korduvalt räägitud kaebaja tervislikust seisundist, kuid üksikasju ta ei mäletanud. Tunnistaja K. L. ütluste kohaselt tunneb ta kaebajat sõjakooli algusest, nad õppisid ühel kursusel ja olid koos õppusel. Õppusel oli kaardiharjutus. Saades ülesande, pidid nad käima maastikuluurel autodega ja lõppes see maastikumänguga. Maastikuluure on see, et autodega viiakse sinna piirkonda, mis meeldib. Kaasas oli varustus, rakmekomplekt. Nad olid jaotatud kahte gruppi, tunnistaja ja kaebaja olid erinevates gruppides, maastikuluurel käisid eraldi. Tunnistaja ei mäletanud, kas ta rivistusel nägi kaebajat. Mingeid võistlusi õppuste ajal ei olnud. Õppuse lõppfaasis oli maastikumäng. Kaebajal olid kargud kaasas ja lõppfaasis maastikumängu ajal kasutas ta karke. Mudelõppusel nägi tunnistaja kaebajat osalemas, tunnistaja mäletamist mööda liikus ta karkudega maastikumudeli mängu ajal. Maastikumudel on maapinna peale klotsidest ehitatud mudel, nad ei pidanud midagi tegema, seisid kõrval ja ütlesid, mida teha, maastikumudel oli viimane õppuste etapp; 3) asjas ei ole tuvastamist leidnud, et kaebajale oleks õppuste ajal antud keelatud, kaebaja väitel ebaseaduslikku käsku vastavalt KVTS §-le
  1. Samuti ei ole tuvastatud, et õppuste ajal ei oleks arvestatud tema tervislikku seisundit. K. L. ja V. S. olid teadlikud tema vigastusest ning arvestasid sellega. V. S. suhtes kaebajal pretensioone ei ole. Tunnistaja K. L. mäletas, et rääkis kursuse veebel V. S., kes tegeles otseselt kadettidega ning teavitas teda kaebaja tervislikust seisundist ja piirangutest. Kaebajal oli õppuste ajal erandina lubatud kanda spordijalatseid saabaste asemel, kuigi arstliku ettekirjutuse kohaselt võis ta kanda „tosse“
  2. maist kuni
  3. maini 2006.a. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et tema tervisekahjustus leidis aset õppustel antud käsu täitmise tõttu ning sellega kaasnes kaebajale negatiivne tagajärg. Asjas ei ole tõendatud, et kapten K. L. oleks andnud kaebajale käsu kanda lahinguvarustust, läbida pikemat jalgsiretke vms. K. L. kinnitas kohtus, et oli teadlik kaebaja varasemast vigastusest, nägi, et kaebaja kasutas liikumisel küünarkeppi, ning arvestas kaebaja tervisliku seisundiga. Tunnistajate K. L. ja K. L. ütlused suuliselt antud korraldustest ja piirangutest on vastuolulised. K. L. väitel teavitas ta K. L., kuid üksikasju ei mäletanud. K. L. seevastu väitis, et ei mäleta, et dr K. L. oleks temaga sel teemal rääkinud. Kui jätta need tunnistajate vastuolulised ütlused kõrvale, nähtub asjas olevatest tõenditest, et arsti poolt kirjalikult fikseeritud füüsilise koormuse piirang kehtis kuni
  4. maini
  5. a ning uut korraldust alates
  6. maist
  7. a füüsilise koormuse piiramiseks arsti poolt ei ole ametlikult antud ega kirjalikult fikseeritud (haigete raamatus, arstitõendis või tervisekaardil). Kohus ei nõustu kaebajaga, et tervisekahjustuse tekkimist oli võimalik vältida, kui kapten K. L. oleks täitnud KVÜÕA arst kapten K. L. soovitusi ning meditsiinilisi piiranguid. Eelkõige isik ise peab hea seisma oma tervise eest ning järgima arsti poolt antud soovitusi. Tunnistaja K. L. kinnitas kohtule, et ta ei andnud kaebajale käsku kanda rasket lahinguvarustust, samuti ei pidanud kaebaja läbima pikemat jalgsiretke, ta ei andnud kaebajale sellist käsku ja nende õppuste raames seda ei pidanudki tegema. Asja materjalist nähtub, et õppusel osalevad kadetid ei pidanud kandma varustust, va 4 kg kaaluv relv. Samas puuduvad asjas andmed selle kohta, et kaebaja oleks oma ülemus(t)elt palunud enda vabastamist relva vms kandmisest. Tunnistaja K. L. väitis, et kadettidel oli kaasas varustus, rakmekomplekt, kuid nad olid kaebajaga erinevates gruppides. Tunnistaja ei väitnud, et nägi kaebajat kandmas kiivrit, rakmekomplekti jm lahinguvarustust. Tunnistaja sõnul kasutas kaebaja õppuste lõppfaasis karke. Kohtu hinnangul oleks kaebaja tervisekahjustuse tekkimist võinud vältida arsti vabastuse alusel õppusest, st sellel mitteosalemise või õppusel osalemise katkestamisega selle algfaasis, sest 6
(11)3-09-1059 kaebaja pidi adekvaatselt hindama oma võimeid, tervislikku seisundit ja saabuda võivaid tagajärgi juhul, kui ta otsustab osaleda õppuste lõpuni. Tal oli võimalus pöörduda õppuste käigus igal ajal arsti poole ning vajadusel paluda enda vabastamist edasisest õppustel osalemisest, mida ta aga ei teinud. Kaebaja pöördus arsti poole alles õppuste viimasel päeval. Tagajärgede saabumises kaebaja vastustajat (sh K. L.) süüdistada ei saa. Kaebaja sellekohane väide on alusetu ja ei toetu asjas kogutud tõenditele. Kaebaja osales praktika raames õppusel ajavahemikus
  1. maist kuni
  2. maini
  3. a. Tõenditest nähtub, et füüsiline koormus õppusel oli väike. Enne õppuste algust ega ka õppuste kestel ei esitanud kaebaja suulist ega kirjalikku ettekannet põhjustest, mis oleksid takistanud temal õppustel osalemast. Samuti ei ole ta pöördunud õppuste käigus oma ülemuse poole palvega vabastada ta edasisest õppusel osalemisest seoses tervisliku seisundiga. Kaebaja hakkas valu jalas kaebama alles õppuse viimasel päeval ning koheselt,
  4. mail
  5. a, korraldati ka tema toimetamine Tartusse arsti juurde. Järgnevalt pöördus ta arsti poole
  6. mail
  7. a ja siis sai ka vabastuse kuni
  8. maini
  9. a; 4) kaebaja taotleb mittevaralise kahju rahalist hüvitamist seoses tervise kahjustamisega, mille puhul on määravaks asjaoluks süülisus. Kohus ei ole tuvastanud kapten K. L. süülist käitumist kaebaja suhtes õppuse käigus. K. L. ütluste kohaselt ei pöördunud kaebaja tema poole palvega vabastada ta mingi toimingu sooritamisest vms õppuse ajal, samuti ei soovinud ta enda vabastamist õppustest seoses tervisliku seisundi või enesetunde halvenemisega. Kaebajal oli võimalus saada vabastus õppusel osalemisest, mida soovitasid talle meditsiinitöötajad, kuid ta ütles ära sellisest võimalusest ning soovis õppusel osaleda, mida kinnitas kohtus dr K. L.. Seega oli kaebajal valikuvõimalus ning ta otsustas õppusel osalemise kasuks. Õppusel osalemisega asetas kaebaja ise ennast olukorda, kus võis saada kahjustatud tema tervis seoses varem saadud vigastuse – pöialuumurruga. Arsti korraldused ja piirangud olid suunatud vahetult kaebajale, kes oli neist teadlik ning pidi neid ka järgima, samuti vajadusel neist teavitama oma ülemusi. Õppuste ajaks arsti poolt antud korraldused ja piirangud kaebaja osas ei olnud fikseeritud kirjalikult haigete raamatus, arstitõendit kaebajale ei väljastatud. Õppusel osalemisest vabastamise aluseks võis olla märge haigete raamatus, perearsti tõend või kaitseväe meditsiinitöötaja tõend. Kuna kaebaja vabastust õppustest ei esitanud ega pöördunud suuliselt sellise palvega ülemus(t)e poole õppuse käigus, siis ei olnud alust teda õppusel Kevadtorm 2006 osalemisest vabastada. Vastustaja (sh K. L.) ei ole kaebaja suhtes süüliselt käitunud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  10. M. A. apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
  11. aprillil
  12. a sai kaebaja sporditrauma. Pärast ravi osales kaebaja KVÜÕA arsti loal õppusel Kevadtorm 2006, kuid osalemine oli määratud piirangutega. Sellele vaatamata käskis kaebaja otsene ülem kapten L. osaleda tal õppusel võrdsetel alustel teiste kaitseväelastega. Selle tulemusena halvenes kaebaja tervis, kuid vaatamata tema palvele ja arsti
  13. mai
  14. a ettekirjutusele koheselt katkestada osavõtt õppustest, lubati seda teha alles
  15. mail
  16. a. Seega andis kaebaja ülem kapten L. kaks ebaseaduslikku käsku: osaleda õppusel meditsiinilist piirangut eirates ja mitte katkestada osavõttu õppustest vaatamata arsti ettekirjutusele. KVTS § 179 lg-st 2 lähtudes juhtis kaebaja ülema tähelepanu käsu ebaseaduslikkusele, kuid ülem kordas käsku. Kuna KVTS §-dest 178-179 tulenevalt oli käsk kohustuslik, asus kaebaja seda täitma.
  17. detsembril
  18. a esitas kaebaja vastustajale taotluse kahjuhüvitise määramiseks, kuid seda ei tehtud. 7
(11)3-09-1059 Kohtuotsus põhineb menetlusnormide rikkumisel. Kohus ei põhjendanud tõendite analüüsi, eelistades ilmselgelt ebausutavat tõendusallikat, ja ei võtnud seisukohta kaebaja ühe põhiväite suhtes. Kohus tuvastas faktilised asjaolud ebaõigesti. KVÜÕA arst K. L. ütlustega (tl 184) on tõendatud, et kaebaja osavõtt õppustest oli lubatud meditsiiniliste piirangutega, kursuse veebel ja kursuse ülem K. L. olid sellest informeeritud, kuid neid ei järginud. K. L. avaldas, et „me võime arvestada, et vigastus oli Kevadtormiga seotud“ ja „see oli esimene kord, kui meie korraldusi ei arvestatud, alati on meie korraldusi aktsepteeritud“. Tunnistaja K. L. kinnitas, et kaebajal „ei olnud võimalust (õppusest) kõrvale jääda, sest kursuseülem ei lubanud seda“ ning kaebaja pidi kandma ka 10 kg kaaluvat rakmekomplekti, kuigi ta kasutas karke (tl 92). Sama kinnitas kaebaja ka ise (tl 93) ning see nähtub ka tl
  1. Tunnistaja K. L. esitas kaks vasturääkivat versiooni sündmuste kohta: esialgu asus ta eitama, et oleks olnud teadlik kaebaja meditsiinilistest piirangutest (tl 185), kuid hiljem, vastates kaebaja esindajale, kinnitas: „teadsin, et ta ei saa 100% osaleda õppustel“ (tl 186). K. L. ei saanud või ei soovinud anda kohtus selgeid vastuseid õppuste käigu kohta, kuigi kohtueelses menetluses kinnitas ta kirjalikult kolonel A. E., et kaebaja osales maastikuluures (tl 38), sest K. L. ei teadvat käsu täitmise takistustest. K. L. möönis ka kohtus, et ta võis anda käsu naasta õppusele (tl 185). Eelnevale vaatamata leidis kohus vastuoluliselt, et pole tõendatud K. L. poolt kaebajale käsu andmine kanda (lahingu)varustust või läbida pikemat jalgsiretke vms, kuid samas asus seisukohale, et kaebaja tervisekahjustuse tekkimist oleks võinud vältida arsti vabastuse alusel õppusest. Seega esitas kohus kaks teineteist välistavat versiooni, mille kohaselt ei kahjustatud õppuse läbiviimisel kaebaja tervist selleks võimalike tegurite puudumise tõttu (kaebaja ei pidanud taluma füüsilist koormust), kuid kahju oli siiski välditav õppustes mitteosalemisega (kahju oli õppusel osalemisega põhjuslikus seoses). Kohtuotsuse põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas seda, et kohtu järeldused peavad loogiliselt tulenema hinnatud tõenditest. Kui kohus arvestab ühe tõendiga ja jätab ülejäänud arvestamata, tuleb seda põhjendada. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui kogutud tõendid on vastuolus, on kohtu ülesanne hinnata vastuolulisi tõendeid kogumis ning otsustada, millised tõendid on kohtu jaoks veenvad, ning selgitada, miks kohus neid veenvaks peab ja miks ta need otsuse tegemisel aluseks võtab. Oluline on hinnata ka asjaolude elulist usutavust. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Neid nõudeid ei ole järgitud. Jääb arusaamatuks, kas kaebaja tervisekahju oli kohtu hinnangul põhjuslikus seoses õppustest osavõtuga, ja kui oli, siis mis tingis kahju tekkimise. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvesta erapooletute tunnistajate selgete ja ühetaoliste ütlustega ning eelistab K. L. ütlusi, kes ilmselgelt pelgab ebaseaduslike käskude andmisega kaasnevat võimalikku vastutust ega ole sellest johtuvalt huvitatud tõe tuvastamisest. Kohus ei põhjendanud, miks on võimalik uskuda asjast huvitatud isikut, kes annab vastuolulisi ütlusi (seda nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus), ning jätta arvestamata tunnistajate ütlused, kes oma ütlusi ei muuda ega ole asjast huvitatud. Kirjeldatud puudus on apellatsioonimenetluses kõrvaldatav. Puudub põhjus kahelda arst K. L. ütlustes, mille kohaselt on kaebajale tekitatud tervisekahju meditsiiniliste piirangute teadliku eiramise tõttu K. L. poolt, samuti K. L. ütlustes, et kaebajal ei olnud võimalust vältida õppustest osavõttu. K. L. ütlust kinnitab ka K. L.
  2. veebruari
  3. a ettekanne kolonel A. E. ja tl
  4. Ringkonnakohtul tuleb tõendid ümber hinnata ja tuvastada, et KVTS-st tulenevalt oli kaebajal kohustus osaleda õppustes, vastustajal aga kohustus tagada meditsiiniliste piirangute järgimine, mida ei tehtud, põhjustades sellega kaebajale tervisekahju. Vastustaja kannab vastutust tervisekahju eest vastavalt põhiseaduse §-le 25 ja RVastS § 9 lg-le
  5. Kohtuotsuse põhjendamise põhinõuet rikkudes ei võtnud kohus seisukohta kaebaja väite suhtes, et
  6. mail
  7. a ei võimaldanud K. L. kaebajal katkestada osavõttu õppustest, mis 8
(11)3-09-1059 süvendas tervisekahjustust, ning käsuliini kohustuslikkuse tõttu ei saanud kaebaja korduskäskude täitmist vältida. Kuna tunnistajad on selles osas ütlusi andnud ja pooled oma väited esitanud, saab ringkonnakohus seisukoha võtta asja tagasi saatmata.
  1. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: Arusaamatu on kaebaja väide ilmselgelt ebausutava tõendusallika kohta. Kaebusest tuleneb, et silmas on peetud kursuse ülem K. L.. Kaebaja leiab, justkui oleksid teised menetluses ülekuulatud tunnistajad usaldusväärsemad kui K. L., kuna ta pelgavat võimalikku vastutust ebaseaduslike käskude andmise eest. Väited on eksitavad, sest nagu kohtuotsuses märgitud, ei ole asjas leidnud tõendamist, et kahju on tekitatud K. L. ebaseadusliku käsu täitmise tõttu. Väide kohtu järelduste vastuolulisuse kohta on asjakohatu ja tugineb lausete kontekstist väljarebimisele. Kohus on selgitanud, millised olid kaebaja võimalused saada õppustelt vabastus, kui ta nägi, et talle võib kaasneda kahju. Otsuses on põhjendatud tehtud järeldustele jõudmist – kaalutud on tunnistajate ütlusi õppuse korralduse ja sisu ning füüsilise koormuse kohta. Kohus on põhjalikult selgitanud järeldusele jõudmist, et vastustaja tegevuses puudus süü kahju hüvitamise eeldusena. Kohus märkis otsuses, et kaebaja võttis õppustest osa ajal, mil tal oli vabastus lõppenud, ning uut vabastust, mis oleks ta vabastanud õppustel osalemisest, ei olnud talle antud. Selle üle ei ole vaidlust. Kaebaja tugineb oma nõudes jätkuvalt PS §-le 25 ja RVastS § 9 lg-le
  2. Nii vastustaja kui ka kohus on selgitanud, et kahju hüvitamiseks tuleb tõendada, et riik on tekitanud kaebajale kahju, mis on põhjuslikus seoses riigi õigusvastase teoga ning ka riigi süü. Halduskohtus kahjunõude rahuldamise tingimusi ei täidetud ning uusi asjaolusid ei ole esitatud ka apellatsioonkaebuses. Kaebaja pole näidanud, milles seisnes avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus ja tuvastatud ei ole riigi süü kahju tekkimises. Kohus on analüüsinud kõiki kahju hüvitamise eelduseks olevaid asjaolusid ja jõudnud õigele järeldusele, et kahju hüvitamiseks puudub alus.
  3. Ringkonnakohtu istungil toetas kaebaja apellatsioonkaebust, vastustaja palus selle rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebajale tervisekahju tekitamine vastustaja õigusvastase süülise tegevusega ei ole leidnud tõendamist, mistõttu kahjuhüvitise nõude rahuldamiseks ei ole alust.
  5. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses ja ka ringkonnakohtu istungil käsuliinide rõhutamine ja väited, et kaebajal ei olnud terviseseisundile vaatamata võimalik õppustel osalemist vältida, ei ole põhjendatud. Kaebaja enda seletustest, aga ka tunnistajate dr K. L. ja K. L. ütlustest nähtub, et õppustel osalemine oli kaebaja enda initsiatiiv. Kaebaja seletas kohtus (tl 93): „Rääkisin, et soovin osaleda. Kursuseülem vihjas, et tuleks akadeemiline võtta ja saan järgmisel aastal uuesti õppustel osaleda. Kuna ei tahtnud kooli pooleli jätta, siis soovisin osaleda /…/. Rääkisin kursuseülemaga, et osalen Kevadtormil ja ta vihjas, et juhul, kui ei osale, siis on vajalik võtta akadeemiline puhkus.“ Tunnistaja K. L. seletas kohtus (tl 92): „Me 9
(11)3-09-1059 saime Kevadtormi lõpetamise kohta sertifikaadi. Kui seda sertifikaati ei ole, siis ei ole võimalik lõpetada. Järeleksamit teha ei saa. Inimene langeb lihtsalt kursuselt välja ja kui ta saab loa, siis saab järgmisel aastal õppusel osaleda. On võimalik üks aasta vahele jätta ja siis saab jätkata sealt, kus pooleli jäi. Juttu oli sellest nii palju, et ta ei tahtnud kooli pooleli jätta.“ Tunnistaja dr K. L. seletas (tl 184): „Kevadtorm algas
  1. mail ja on väga oluline õppus ja sellel pidi osalema, vaatamata sellele, et oma tervisliku seisundi tõttu ei peaks seal osalema. /…/. Võimalus oli vabastada, aga tahtsime vastu tulla, kuna M. A. oli viimane kursus.“ Neist seletustest ja ütlustest nähtub, et kaebaja soovis igal juhul õppustel osaleda, et kooli lõpetamist mitte edasi lükata. Seetõttu on ka usutav, et kaebaja ei pöördunud enne
  2. maid
  3. a kirjalike ega suuliste ettekannetega ülemus(t)e poole põhjuste kohta, mis takistasid tal õppustel osalemast.
  4. Asjas pole vaidlust, et kirjalikult meditsiinidokumentides (tl 53-58) või haigete raamatus (tl 174-175) fikseerituna kaebajat õppuste ajaks füüsilisest koormusest arsti poolt ei vabastatud. Kas ja milliseid juhiseid K. L., kes kaebaja väitel talle ebaseaduslikke käske jagas, dr L. poolt kaebaja terviseseisundist lähtudes anti, jääbki kogutud tõendite põhjal ebamääraseks. K. L. seletas kohtus: „Rääkisin kursuse veebel V. S., kes tegeles otseselt kadettidega, teavitasin sellest teda. /…/ Kapten L. ma pidin rääkima, aga ma ei mäleta üksikasju, ilmselt ma teda sõjakoolis ei näinud /…/. Rühmaülem K. L. oli teadlik M. A. tervislikust seisundist. Temaga sai räägitud korduvalt, üksikasju ei mäleta.“ Kohtus tunnistajana ütlusi andnud K. L. ei meenunud, et meditsiinitöötajad oleksid teda teavitanud kaebaja tervislikest probleemidest (tl 185), kuid ta ka ei eitanud, et oli neist teadlik. Tunnistaja märkis (tl 186): „Mul ei olnud ühtegi infot, mis oleks olnud med. spetsialisti poolt antud, aga teadsin, et A.l oli olnud eelnevalt luumurd. Teadsin A. tervislikust probleemist, teadsin, et ta ei saa 100% osaleda õppustel.“. Asjast nähtuvalt oli kaebaja ülemus teadlik, et raske füüsiline koormus on kaebajale vastunäidustatud, kuid samas ei kinnita miski, et kaebajat oleks teadlikult ja valule vaatamata sunnitud ülemäärast füüsilist koormust taluma. Õppused iseenesest ei olnud füüsiliselt rasked. Rakmekomplekti kandmiseks ja pikkadeks jalgsiretkedeks K. L. poolt käsu andmist väidab vaid kaebaja ning ükski muu tõend erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust seda ei kinnita. Tunnistaja K. L. ei olnud kaebajaga ühes grupis ega kinnitanud käsu andmist. Kaebaja osutatud aktiivne füüsiline tegevus seisnes ringkonnakohtu istungil täpsustatuna maastikuluures osalemises. Kaebaja sõnul tuli tal käia umbes kolmel korral metsas ja läbida ca 2 km päevas. Tunnistaja K. L. on maastikuluure kohta kohtus seletanud (tl 186): „Toimus ka kadettide osavõtul maastikuluure, neil oli võimalus minna transpordivahenditega teatud punkti, seda otsustati grupisiseselt. See, kuidas grupp selle ülesande lahendas, sai grupp ise otsustada. /…/ Gruppide määramise kohta ei oska öelda, ei olnud õppuse läbiviija.“ Ringkonnakohtu istungil täpsustas kaebaja ka seda, et metsas tuli käia esimestel päevadel, esimestel päevadel jalg ei valutanud, jalg hakkas hiljem valutama. Sellistest selgitustest ei saa järeldada jalgsiretkedele sundimist ja kaebajal valikuvõimaluste puudumist, küll aga seda, et kaebaja ise ei järginud arsti soovitusi hoiduda jala koormamisest, ning seda ilmselt põhjusel, et jalg siis ei valutanud. Asjaolust, et kaebajal jalg valutab, sai tema ülem K. L. teada
  5. mail
  6. a. Tunnistaja K. L. seletas kohtus (tl 185): „
  7. või
  8. mai rääkisin veebel S.. Ma ei mäleta, kas A. tuli mulle rääkima, et ta ei saa õppustel osaleda, jalg hakkas valutama, või rääkis A. seda S., aga tagajärg oli see, et A. tuli saata Tartusse arsti juurde.“. KVÜÕA meditsiinidokumentidest (tl 55) nähtub samuti, et arsti poole seoses jalavaluga pöördus kaebaja alles
  9. mail
  10. a ja ta suunati traumapunkti. Halduskohtu järeldused, et kaebaja ise asetas end olukorda, kus võis saada kahjustatud tema tervis seoses varasema vigastusega, 10
(11)3-09-1059 ega saa tagajärgede saabumises süüdistada vastustajat, on põhjendatud ja kooskõlas asjas olevate tõenditega. Kohus ei ole tõendeid valesti hinnanud.
  1. Kaebaja väitel on kohus põhjendamisnõuet eirates jätnud võtmata seisukoha väite suhtes, et
  2. mail
  3. a ei võimaldanud K. L. kaebajal õppustest osavõttu katkestada, mis süvendas tervisekahjustust. Apellatsioonkaebuses väidetakse, et vaatamata kaebaja palvele ja arsti
  4. mai
  5. a ettekirjutusele koheselt katkestada osavõtt õppustest, lubati seda teha alles
  6. mail
  7. a. Ringkonnakohtu istungil kaebaja seletas: „Pärast Tartus arsti juures käimist
  8. mail ütlesin L., et mul keelati õppustel edasine osalemine, aga L. käskis õppustel edasi osaleda. Läksin arst L. juurde, kes käskis minna kodusele ravile, aga L. käskis õppustele tagasi minna. /…/ Ma viisin sellel päeval paberi L. juurde. L. määras koduse ravi ja läksin L. seda ütlema, aga L. käskis õppusele tagasi minna. See oli arsti poolt suuline korraldus.“
  9. mail
  10. a on kaebajale SA Tartu Ülikooli Kliinikumist antud teatis soovitusega piirata füüsilist koormust 5 nädala jooksul (tl 62). Kaebaja väiteid, et ta pärast Tartus osalise lahtimurru diagnoosimist pöördus dr L. poole, kes käskis minna kodusele ravile, tõendid ei kinnita. KVÜÕA meditsiinidokumentides (tl 55-56) on fikseeritud kaebaja pöördumine
  11. mail
  12. a enne Tartusse suunamist ja järgmine sissekanne on pöördumise kohta
  13. mail
  14. a, mil ta määrati kodusele ravile
  15. maist kuni
  16. maini
  17. a. Tunnistaja dr K. L. seletas kohtus (tl 184): „16.05.10 tehti röntgeni pilt ja ka siis ei pandud kipsi. Ma lootsin, et A. tuleb samal õhtul või 17.05.10 tagasi, aga ta tuli 18.05.2010 ning määrati kohe kodusele ravile.“ Seega pole tõendatud kaebaja väide
  18. mail
  19. a arsti poolt ettekirjutuse tegemise kohta koheselt katkestada osavõtt õppustest. Kaebaja määrati arsti poolt kodusele ravile
  20. maist
  21. a. Ka ei nähtu asjast, et kaebajat oleks pärast Tartus osalise lahtimurru diagnoosimist füüsiliselt koormatud, mistõttu ei saanud tervisekahju süveneda.
  22. Ringkonnakohus ei tee asjas otsust kaebaja kasuks ning seetõttu jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.