3-10-1894/41

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-1894 Haldusasi V.A.e kaebus Murru Vangla 11.06.2010 käskkirja nr 251-dm tühistamiseks. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
2. mail 2011 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: V.A.; Vastustaja: Harku ja Murru Vangla. RESOLUTSIOON
3. Jätta V.A.e kaebus rahuldamata.
4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
5. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD
6. Murru Vangla vangistusosakonna juhataja 11.06.2010 käskkirjaga nr 251-dm määrati V.A.ele distsiplinaarkaristuseks 15 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Käskkirja kohaselt pani V.A. toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles, et 12.05.2010 kell 14.25 toimus kinnipeetavate A. A. ja V.A.e vahel kaklus.
7. 16.06.2010 esitas V.A. vaide, milles taotles Murru Vangla vangistusosakonna juhataja 11.06.2010 käskkirja nr 251-dm tühistamist. Murru Vangla direktori 15.07.2010 otsusega nr 5-3/75-1 jäeti V.A.e vaie rahuldamata. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED
8. Kaebuse esitaja palub kohtult Murru Vangla 11.06.2010 käskkirja nr 251-dm tühistamist ja selgitab, et talle määratud distsiplinaarkaristus on ebaõiglane, kuivõrd tema oli tegelikult kannatanu, kuna kaaskinnipeetav A. A. solvas teda ning seejärel ründas füüsiliselt. 1 Kaebuse esitaja arvates on A. A. andnud kaebaja vastu teadvalt valetunnistusi. Lisaks väidab kaebaja, et nii vangla ametkond kui ka kaaskinnipeetavad on teda pidevalt vaimse ja füüsilise vägivallaga kohelnud ning teda näidatakse tahtlikult vägivaldse isiksusena, samuti et vangla ametnike vastused on süüdistavad ja valele rajatud.
9. Kaebaja leiab, et kokkupõrke tekkimises on süüdi vangla ametkond, kes peale seda kui kaebaja pöördus julgeolekuosakonna ametniku Ahi poole ning teavitas teda enda ja A. A. vahelistest konfliktidest viimase ähvardustest, hoidis neid siiski koos. Kaebaja arvates ei olnudki võimalik asja teisiti lahendada kui kokkupõrke näol.
10. Eeltoodust tulenevalt palub kaebuse esitaja kaebuse rahuldada ning tühistada Murru Vangla 11.06.2010 käskkiri nr 251-dm. VASTUSTAJA SEISUKOHT
11. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale distsiplinaarkaristuste määramine on õiguspärane, Murru Vangla 11.06.2010 käskkirja nr 251-dm tühistamiseks puudub alus, käskkiri on välja antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
12. Distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt seisnes kaebaja distsipliinirikkumine kaaskinnipeetavaga kaklemises. V.A.e distsipliinirikkumine on tõendatud vanglaametnik Aare Reimanni ettekandega nr
13. Ettekande kohaselt nägi vanglaametnik 12.05.2010 kell 14.25 kinnipeetavaid V.A.t ja A. A. kaklemas. Samuti kinnitasid kakluse toimumist distsiplinaarmenetluse käigus intsidendis osalenud kinnipeetavad ise ning sündmust pealt näinud kinnipeetav M. J. Kinnipeetavate vahelise kakluse toimumist tõendavad ka mõlema füüsilises konfliktis osalenud kinnipeetava välised vigastused, mis fikseeriti meditsiiniosakonna töötaja poolt. Julgeolekuosakonna ametniku Liis Laansoo 17.05.2010 ettekande kohaselt kinnitas V.A. 12.05.2010 julgeolekuosakonnas läbi viidud vestluse käigus, et tema lõi kinnipeetav A. A. esimesena, kuid A. A. alustas tüli, kutsudes teda halvustavate nimedega, kuigi kaebuses on kaebaja asunud seisukohale, et kaklus toimus selliselt, et tema oli pikali maas ja teine materdas teda – seega sai kaebaja justkui kaaskinnipeetava käest peksa. Vaidemenetluses oli kaebaja seisukohal, et mingit kaklust ei ole üldse olnud ja valvur valetab. Seega on vastustaja seisukohal, et kaebaja püüab tahtlikult sündmusi moonutada, vabanemaks sel moel talle määratud distsiplinaarkaristusest.
14. Vanglateenistus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, milles kaebaja peab ennast kannatanuks, keda vanglaametnikud ning kinnipeetavad taga kiusavad. Vastustaja leiab, et kaebaja näol on tegemist konfliktse inimesega, mida tõendavad ka temale kinnipidamiskohas viibitud aastate jooksul määratud arvukad distsiplinaarkaristused. Ülimalt ebatõenäoline on vastustaja arvates kaebaja väide selle kohta, et ta informeeris julgeolekuosakonna töötaja Alar Ahit kinnipeetav A. A. ähvardustest. Julgeolekuosakonna ametnik A. Ahi ei mäleta, et kinnipeetav oleks sellise probleemiga tema poole pöördunud. Vanglaametniku selgituste kohaselt, kui keegi kinnipeetavatest on kaebajat ähvardanud, on ta ümber paigutatud teise osakonda ning seetõttu on vanglaametnik arvamusel, et antud juhul kaebajat ähvardatud ei ole. Vastustaja on endiselt seisukohal, et vanglateenistuse poolt kaebajat taga ei kiusata ning kaebaja poolt ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis annaksid alust vastupidist väita.
15. Eeltoodust tulenevalt ning vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata. 2 KOHTU PÕHJENDUSED
16. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.
17. Kohtu arvates on distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega leidnud tõendamist, et 12.05.2010 kell 14.25 leidis kaebuse esitaja ning kaaskinnipeetav A. A. vahel aset kaklus, mis on fikseeritud vanglaametnik A. Reimanni 12.05.2010 ettekandes nr
18. Intsidendi toimumist kinnitab ka sündmust pealt näinud kinnipeetav M. Järvesaar oma 14.05.2010 seletuskirjas. Samuti on julgeolekuosakonna ametnik L. Laansoo 17.05.2010 ettekande kohaselt kakluse toimumist algselt kinnitanud ka kaebuse esitaja ise. Ka kohtuistungil möönis V.A. kaudselt ise, et alustas füüsilist konflikti, küsides istungil vastustaja esindajalt, kuidas ta siis oleks pidanud taluma A. solvangut. Sellest nähtub ilmekalt, et kakluses tegi esimese liigutuse nimelt V.A.. Kuid isegi olenemata sellest, kes kaklust alustas, ei ole kakluses ka enda kaitsmine vangla sisekorraeeskirjaga kooskõlas. Juhul, kui kinnipeetavale tehakse kaaskinnipeetavate poolt liiga, tuleb tal enese kaitsmiseks pöörduda vanglatöötajate poole, mitte ennast omavoli korras ise kaitsta.
19. V.A.e vaide- ja kohtumenetluses esitatud vastupidiseid väiteid ei kinnita ükski tõend, kaebuse esitaja väited on olnud ebajärjekindlad ning kaebus on ilmselt kantud soovist vabaneda talle määratud distsiplinaarkaristusest. Kohtu hinnangul puuduvad tõendite kogumis vastuolud, vanglaametnike seletused haakuvad omavahel ja teiste tõenditega. Kinnipeetavate vahelise kakluse toimumist tõendavad ka mõlema intsidendis osalenud kinnipeetava välised vigastused, mis fikseeriti meditsiiniosakonna töötaja Annely Aasametsa poolt. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse, et vanglaametnike ettekanded või vastused on rajatud valele, leiab kohus, et on ebatõenäoline, et vanglaametnikud hakkaksid omavahel kooskõlastatult välja mõtlema kinnipeetava poolt toimepandud süütegu ja fabritseerima teda süüstavaid tõendeid, riskides seeläbi isikliku vastutusega ja pannes ohtu oma karjääri. Arusaamatu oleks, mis oleks vanglaametnike huvi selliseks tegevuseks. Kohus leiab, et sündmust pealt näinud vanglaametnik A. Reimann täitis õiguserikkumise fikseerimisel tööülesandeid ning tal ei olnud mingit põhjust ega huvi kajastada oma koostatud dokumentides asetleidnud sündmusi tegelikult toimunust erinevalt. Puudub alus kahelda vanglaametnike aususes või adekvaatsuses, kuivõrd ka asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid tunnistust või tekitaksid kahtlust ebaõigete või ebakompetentsete ütluste andmisest ametnike poolt.
20. Vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Murru Vangla kodukorra p 30 ap 15 kohaselt on kinnipeetaval keelatud kahjustada enda, teiste kinnipeetavate, vangla töötajate ja muude isikute vaimset ja füüsilist tervist. Kirjeldatud teo toimepanemise eest kinnipeetava karistamine distsiplinaarkorras on seega igati vajalik ja õigustatud nii eri- kui üldpreventiivses mõttes. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Vaidlustatud käskkirjas ja selle aluseks olevas distsiplinaarmenetluse protokollis on arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistuse liigi valikut ja karistuse pikkust. Vaidlustatud käskkirjaga määrati V.A.ele viisteist ööpäeva kartserit, mis on kohtu hinnangul proportsionaalne toimepandud rikkumisega, kuivõrd kinnipeetavate omavahelised kaklused on rasked distsipliinirikkumised, mis ohustavad otseselt vangla julgeolekut. Kohus leiab, et Murru Vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ning ei välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. 3 Kohtu hinnangul on karistus korrelatsioonis kinnipeetava süü suurusega ning tema isikuga ja varasema käitumisega. Kaebuses ei ole esile toodud ning kohtumenetluses ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistuse liigi ja määra põhjendatuse ega ka läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingute õigsuse.
21. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 4