KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 30.03.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-2285 Haldusasi S.T. kaebus Kaitse

§ 31lg 4).

Edasikaebamise kord toimingu sooritamise ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kaebuse esitaja S.T. esitas Tallinna Halduskohtule kaebus Kaitsepolitseiameti (KAPO) toimingu sooritamise kohustamiseks, mis väljendub ebaõigeid andmeid ümberlükkava teate avaldamises kohtades, kus KAPO aastaraamat avaldati. S.T. taotleb Riigivastutuse seaduse (RVS) § 11 lõigete 1 ja 2 alusel KAPO kohustamist lükkama ümber kaebaja kohta avaldatud ebaõigeid andmeid. Kaebuse esitaja taotleb KAPO kohustamist viivitamatult kaebust rahuldava kohtuotsuse jõustumise järgselt oma kulul lükkama ümber KAPO 2008 aastaraamatus avaldatud tõele mittevastavad andmed alljärgneval viisil:

1. avaldama teade järgmise tekstiga: «Kaitsepolitsei 2008 aastaraamatus S.T. kohta avaldatud väide «Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mängis S.T. 2005.-
2. aastal kokku oma varasemate töökaaslastega ning korraldas nendele kuuluvalt äriühingult Kaitseliidule Tallinna Kesklinnas asuva hoone soetamise ligi 37,8 miljonit krooni kallimalt, kui oli selle tegelik turuväärtus" on tõele mittevastav;
3. avaldama teade järgmise tekstiga: «Kaitsepolitseiameti 2008 aastaraamatus S.T.´ga seonduvalt avaldatud väide: „Hoone turuväärtuse kunstlikuks suurendamiseks esitati Kaitseliidule tuntud kinnisvarafirmade nimelt fiktiivsed ostupakkumised hoone turuväärtusest rohkem kui 2 korda kõrgemale hinnale" on tõele mittevastav. Kaebaja arvates teate tekstid tuleks avaldada Kaitsepolitseiameti kodulehel aadressil www.kapo.ee/est/aastaraamatud; Rahvusraamatukogus, Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis, Sisekaitseakadeemia raamatukogudes ja maakondade keskraamatukogudes ning üleriigilise levikuga päevalehes.
4. aasta alguses avaldas KAPO 2008 aastaraamatu, milles on peatükk „Korruptsioonivastane võitlus“ alapealkirjaga „Korruptsioon riigieelarveliste vahendite ja riigivara kasutamisel“, milles muuhulgas märgitakse: „/…/Pistise ja altkäemaksu võtmise juhtumite kõrval esineb endiselt aeg-ajalt ka ametnike poolt usalduse kuritarvitamist ning eelarveliste vahendite omastamist.
5. a juulis edastas Kaitsepolitseiamet prokuratuuri kriminaalasja Kaitseliidu ülema nõuniku S.T. tegevuse kohta, keda kahtlustatakse usalduse kuritarvitamises ning kelmusele kaasaaitamises. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mängis S.T. 2005.-
6. aastal kokku oma varasemate töökaaslastega ning korraldas nendele kuuluvalt äriühingult Kaitseliidule Tallinna Kesklinnas asuva hoone soetamise ligi 37,8 miljonit krooni kallimalt, kui oli selle tegelik turuväärtus. Hoone turuväärtuse kunstlikuks suurendamiseks esitati Kaitseliidule tuntud kinnisvarafirmade nimelt fiktiivsed ostupakkumised hoone turuväärtusest rohkem kui 2 korda kõrgemale hinnale. Tähelepanuväärne on seejuures ka asjaolu, et vahetult pärast tehingu toimumist lahkus S.T. Kaitseliidust ning asus sama firma teenistusse/…/". Kohus tõi välja lõigu, mis räägib Kaitseliidust ja S.T.st, tervikuna. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kaebaja on seisukohal, et kui aastaraamatus väljendatu oleks õige, siis järelikult peaks olema õige ka see, et kaebaja mängis kokku oma varasemate töökaaslastega, et kaebaja korraldas kinnistu müügi 37,8 milj krooni kallimalt selle turuväärtusest, et kaebajaga seonduvalt ilmusid Kaitseliitu fiktiivsed ostupakkumised jne. Teisisõnu – KAPO väidete tõelevastavuse korral oleks kaebaja suhtes käinud kriminaalmenetlus lõppenud süüdimõistva kohtuotsusega. Tegelikkus oli vastupidine, kusjuures kaebaja täielik õigeksmõistmine kõigis kolmes kohtuastmes on väljaspool igasugust vaidlust. Ebaõige on KAPO vastuse sissejuhatuses esitatud seisukoht, et aastaraamatus jutukeste avaldamine teenib kuritegude tõkestamise eesmärki. Esiteks on ebausutav, et kuritegusid saab üldse tõkestada kirjatükkide avaldamisega. Kuritegude tõkestamine vajab siiski efektiivsemat lähenemist. Teiseks, ükski õigusnorm ega tavaarusaam ei anna alust väita, et KAPO töövahendiks on jutukeste avaldamine. Seetõttu aastaraamatu avaldamisega ei täida KAPO Julgeolekuasutuste seaduse §-s 4 toodud ülesandeid, vaid see on KAPO eralõbu. Kolmandaks, kui aastaraamatu 2 avaldamine isegi kuuluks KAPO töövahendite hulka ning selle eesmärk oleks kuritegude ärahoidmine üldpreventiivse mõju kaudu, oleks see saavutatav ka kaebaja nime selge märkimiseta aastaraamatu tekstis. KAPO ei ole millegagi näidanud, milles seisnes tema õigus ja/või huvi kaebaja nime selgelt väljatoomises ega põhjendanud, miks oli väidetava üldpreventiivse mõju saavutamise eeltingimuseks kaebaja nime selge märkimine. Kokkuvõtvalt leiab kaeaja, et KAPO ei ole näidanud, milles (kui üldse) esines tema õigustatud huvi kaebaja kohta selliste andmete avaldamiseks. Õige on KAPO seisukoht, et ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude puhul on esmaseks küsimuseks väidete kvalifitseerumine faktiväideteks ja väärtushinnanguteks. Täpne on vastustaja seisukoht ka selles, et ümber saab lükata ainult faktiväiteid. Erinevalt KAPO-st leiab kaebaja, et aastaraamatus kaebaja kohta avaldatud tekst ei sisaldanud väärtushinnanguid, vaid ainult ebaõigeid faktiväiteid. Seejuures on põhjendamatu KAPO käsitlus, mille kohaselt aastaraamatus avaldatud tekst jagatakse mõnesõnalisteks ning oma olemuselt sisutühjadeks osadeks. Tükeldades pika lause paarisõnalisteks juppideks, luuakse kunstlikult olukord, kus info, mida lause oma terviklikkuses kannab, hägustub või hoopiski kaob. On selge, et lause võib sisaldada mitmeid faktiväiteid, kuid see ei anna alust asuda lauset tükeldama, mille tagajärjel lause kui terviku olemus ja selle tähendus hajub. Riigikohtu praktika kohaselt (vt 32-1-161-05 p 11) tuleb avaldatud väiteid võtta sellistena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida avaldaja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Kaebaja saab sellest aru nii, et ka avaldatud lauseid tuleb hinnata sellisena nagu need on avaldatud, s.o oma terviklikkuses, sest ükski isik ei tükelda tekste sellisel moel, nagu KAPO seda oma vastuses teinud on. Teksti sisu ja tähendus saab isikule tajutavaks teksti kui tervikuga tutvumisel. Kuivõrd kaebus on esitatud pinnal, et pikad laused oma tervikus väljendavad ebaõigeid asjaolusid ja rikuvad seeläbi kaebaja au ja head nime, siis tuleb ka kaebaja nõude põhjendatust eeltoodud lähtepositsioonist hinnata. Eelnevale tuginedes on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et lugedes aastaraamatus kaebaja kohta käivaid lauseid, on igale mõistlikule isikule arusaadav, et KAPO väidete kohaselt on kaebaja toime pannud kuriteo. Nõustuda ei saa KAPO-ga selles, mis puudutab väärtushinnanguid. Ebaõige on arusaam, et väljendid „mängis kokku“ ning „ligi 37,8 miljonit krooni kallimalt, kui oli selle tegelik turuväärtus“ on väärtushinnangud, mitte faktiväited. Nagu KAPO ise oma vastuses õigesti selgitab, on faktiväite ja väärtushinnangu vaheks avaldatud väite tõeväärtuse kontrollitavus. Tõeväärtuse kontrollitavus tähendab tõendamisvõimalust, s.o et tõendite abil ja kaudu on võimalik näidata väidetu vastavust tegelikkusele. Sellest tulenevalt on kaebaja arvates ka ilmne, et väide „ligi 37,8 miljonit krooni kallimalt, kui oli selle tegelik turuväärtus“ ei saa olla väärtushinnang (või nagu KAPO seda nimetab – õiguslik hinnang), vaid faktiväide, kuivõrd selle väite vastavust tegelikkusele on võimalik tõendite abil näidata. Väide, et kinnistu müüdi üle turuhinna, oli fakt, mis kuulus kaebajale etteheidetud kuriteo koosseisu ning millega väljendati suure kahju tekitamist. Kaebajale teadaolevalt moodustavad kuriteokoosseisu siiski faktilised asjaolud, mitte hinnangud. Ilmselt ei ole vaieldav ka see, et kõik kolm süüdistatavat (s.h kaebaja) näitasid kohtus tõendite abil, et kõnealune kinnistu müüdi just turuhinna alusel, mitte 37,8 milj krooni kallimalt. Kui kinnistu müügihinna vastavus/mittevastavus turuhinnale oleks väärtushinnang, siis ei saakski kohtumenetluses selle kohta tõendeid esitada, kuivõrd väärtushinnangute vastavust tegelikkusele ei ole võimalik tõendada. Järelikult väide, et kinnistu müüdi üle turuhinna, oli siiski faktiväide, mitte väärtushinnang. Kaebaja möönab, et niivõrd ilmne ei ole väite „mängis kokku“ kvalifitseerumine faktiväiteks. Samas on Riigikohtu praktikas märgitud, et see, kas avaldatu on kvalifitseeritav faktiväitena või väärtushinnanguna, sõltub paljuski ka avaldamise kontekstist (vt tsiviilasi nr 3-2-1-5-07 p 27). Seetõttu leiab kaebaja, et ka käesolevas asjas on kontekst paljuski määrav ja otsustav, miks tuleb väidet „mängis kokku“ pidada ainult 3 faktiväiteks. Esmalt märgib kaebaja seda, et kui teatud asjaolu väljendatakse kujundlikult (mida väljend „mängis kokku“ kahtlemata on), siis see ei ole aluseks tõdemusele, et avaldatu näol oleks koheselt tegemist väärtushinnanguga. Tegemist on lihtsalt stiilinäitega: otse ütlemise asemel kasutatakse ilukirjanduslikke võtteid. Kui aastaraamatus kasutatud väljend „mängis kokku“ asetada konteksti, siis selgub lause sõnum, milleks on, et kaebaja pettis Kaitseliitu. „Kokku mängima“ selles kontekstis ei tähendanud seda, et peale kaebaja tegutses veel teisigi asjaosalisi. Tegemist oli teo kirjeldusega, mis väidetavalt nähtus kriminaalasja materjalidest, mis avastati KAPO poolt ning mis oli kriminaalmenetluse esemeks. Nõunik S.T. pettis Kaitseliitu ja jäi vahele!!! – see oli aastaraamatu sõnum. Tähelepanu tuleb pöörata ka aastaraamatu ülesehitusele ning nendele seostele, tundmustele ja „piltidele“ (so kontekstile), mis keskmises lugejas aastaraamatut lugedes tekivad: sissejuhatavalt räägitakse kuritegudest, sellest, et need muutuvad järjest keerukamaks, kurjategijad muutuvad järjest kavalamaks, nad võtavad õppust tabatud „kolleegidelt“ jne. Olukorras, kus lugejale on loodud juba arusaam, et aastaraamatus räägitakse järjest kavalamatest kurjategijatest ning järjest keerukamatest kuritegudest, ei ole kohta mõistlikule kahtlusele selles, et ka see, mida kaebaja suhtes kirjutati, on toime pandud kuriteo kirjeldus. Asjaolule, et KAPO ei avaldanud hinnanguid, vaid ainult fakte, ilmneb ka KAPO vastusest kohtueelselt tehtud ettepanekule. Nimelt märkis KAPO oma vastuse lk 1 lg 3 selgesõnaliselt, et kaebajaga seotud juhtumit kajastati kui fakti, ning vastuse lk 1 viimases lauses väljendab KAPO selgelt, et aastaraamatus avaldatud informatsioon rajaneb andmetel, mis vastas tegelikkusele. Seega on KAPO ise tunnistanud, et avaldati ainult faktiväited. Kõik eeltoodud seisukohad ja selgitused kehtivad ka aastaraamatus avaldatud teise lause kohta, kus räägitakse fiktiivsetest ostupakkumistest. Ka selle puhul saab kaebaja arvates väita, et avaldati ainult faktiväiteid e. teisisõnu kirjeldati kuriteokoosseisu asjaolusid. Samuti on ka selle lause puhul oluline pikka lauset mitte jagada juppideks, vaid võtta seda tervikuna sellisena nagu see on, arvestades kontekstis selguvat tavatähendust keskmise mõistliku isiku hindamiskriteeriumist lähtuvalt. Puudub vaidlus selles, et kriminaalmenetlus lõppes õigeksmõistva otsusega I ja II astmes ning Riigikohus ei võtnud asja menetlusse. Eelnimetatu on ühtlasi asjaoluks, mille najal saab kaebaja hinnangul otsustada aastaraamatus avaldatud väidete tõelevastavuse üle: seda, kas kaebaja korraldas Kaitseliidule kinnistu müügi kaugelt üle turuhinna või mitte, kas kaebaja mängis kokku oma varasemate töökaaslastega või mitte, kas kaebajaga seonduvalt esitati Kaitseliidule fiktiivseid ostupakkumisi hoone turuväärtuse kunstlikuks suurendamiseks või mitte jne. Kui kriminaalkohtud kontrollisid neid samu asjaolusid, mis olid avaldatud aastaraamatus ja millel põhines ka süüdistus, ning leidsid, et midagi sellist ei ole kunagi toimunud, siis tõenäoliselt peaks ka halduskohtus olema sarnane positsioon saavutatav. Kaebaja leiab jätkuvalt, et sellisel kujul tekstide avaldamine on lubamatu. Avaldatu ei vasta tegelikkusele ning tuleb seetõttu ümber lükata. Sisulise osa lõpetuseks soovib kaebaja avaldada seisukohti ka nendele väidetele, mis on esitatud KAPO vastuse lõpus alapealkirja all „Täiendavad selgitused“. Erilise tähelepanu pälvivad järgmised tsitaadid: „Hiljem selguv asjaolu, et süüdistus ei leia kohtus tõendamist ning kohus teeb õigeksmõistva otsuse, ei oma eelnevalt kohtueelse menetluse kokkuvõtte koostamisel mingisugust tähendust. Kahtlustuse teksti tõelevastavust tuleb hinnata selle koostamise ajahetkel ja kontekstis.“ Kui seda loogikat aluseks võtta, siis oleks olnud õiguspärane ja lubatav aastaraamatus otse kirjutada, et S.T. on kelm, kuivõrd see nähtub kriminaalasja materjalidest ning see väide oleks jäänud õigeks sõltumata hilisemast õigeksmõistvast kohtuotsusest. Kaebaja sellist loogikat ei jaga, kuid mõistab siiski niipalju, et selle väite kaudu antakse ühtlasi selge signaal, millise väärtuse ja tähendusega on KAPO jaoks Eesti kohtu otsused. Kokkuvõtvalt jääb kaebaja oma nõuete juurde kujul, nagu need kaebuses esitati. Kui kohus leiab, et aastaraamatus avaldatud andmed ei vastanud tegelikkusele, järgneb sellele VÕS § 1047 lg 4 sätestatud kohustus andmed ümber lükata. 4 Andmeid saab ümber lükata kaebuse resolutsioonis esitatud viisil. Eelistungil arutatud andmete ümberlükkamise viis, mille kohaselt KAPO avaldab teate sisuga kaebaja õigeksmõistmise kohta, ei ole piisav, kuivõrd kohtumenetluses võib õigeksmõistev otsus saabuda ka muul põhjusel (näiteks KrMS § 301, prokuröri loobumine süüdistusest toob vältimatult kaasa õigeksmõistva otsuse tegemise kohustuse). Seega kaebaja õigeksmõistmise kohta teksti avaldamine ei anna iseenesest piisavat selgust selle kohta, et aastaraamatus avaldatud asjaolud ei vastanud tegelikkusele. Riigikohtu praktika kohaselt (tsiviilasi nr 3-2-15-07 p 29) saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõigeid andmeid avaldati. KAPO kodulehel http://www.kapo.ee/est/aastaraamatud alapealkirja all „Kus kaitsepolitsei aastaraamatut lugeda saab?“ on avaldatud, et aastaraamatuga saab tutvuda Rahvusraamatukogus, Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ning Sisekaitseakadeemia raamatukogudes ja maakondade keskraamatukogudes. Riigikohtu eeltoodud seisukohta arvestades lasub KAPO-l kohustus andmete ümberlükkamiseks. Kaebaja nõuab vastustajalt eeltoodud kohtades omal kulul teate avaldamist. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Kaitsepolitseiamet on seisukohal, et vastustaja kohustamine avalikult ümber lükkama Kaitsepolitseiameti 2008 aastaraamatus kaebaja isiku kohta avaldatud väidetavalt valed faktiväited kaebaja isiku kohta ei tulene ühestki materiaal- ja menetlusseadusest ega Eesti õiguspraktikast. Sellest tulenevalt on S.T. kaebus alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. 1.Kaitsepolitseiameti 2008 aastaraamatus avaldatud andmed. Kaitsepolitseiamet avaldas 2008 aastaraamatus korruptsiooni käsitlevas osas neli lauset, mis puudutavad kaebaja kriminaalasja. Aastaraamatus märgiti selgelt, millisesse menetlusstaadiumi oli S.T. tegevusega seotud kriminaalasi
7. aastal jõudnud – KAPO oli edastanud kriminaalasja
8. aastal prokuratuuri. Aastaraamatu ilmumiseks 2009 aprillis oli prokuratuur jõudnud koostada ka süüdistusakti (Riigiprokuratuuri prokuröri süüdistusakt kriminaalasjas 07700000107 12.11.2008, kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud 31.01.2011). Kogu kaebaja isiku kohta avaldatut tuleb vaadelda kontekstis sissejuhatavate lausetega, mis üheselt kirjeldavad, et tegemist on alles kuriteo kahtlustusega ja KAPO on kriminaalasja materjali süüdistuse esitamiseks edastanud prokuratuuri (KAPO kohtueelse menetluse kokkuvõte 03.07.2008, kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud 31.01.2011). Veel enne aastaraamatu avaldamist koostatud süüdistusakt tõendab, et prokuröril oli kriminaalasja kohta siseveendumus süüdistuse esitamiseks piisava tõendusmaterjali olemasolu kohta. See omakorda kinnitab, et tegemist oli nii prokuratuuri kui ka uurimisasutuse hinnangul kohtumenetluseks piisavalt perspektiivse kriminaalasjaga. KAPO hinnangul eksib kaebuse esitaja kaebuses ja ka kohtuistungil väljaöeldus oluliselt selles, et esitab kohtule sisuliselt võimatu nõude. Nimelt ei saa ei KAPO ega kohus olematuks või ebaõigeks tunnistada fakti, et S.T.d
9. aastal kuriteo toimepanemises kahtlustati. Fakt, et isik on tunnistatud kahtlustatavaks, ei saa olla käsitletav solvava ja ebaseaduslikuna, kuna kahtlustatavaks tunnistamise toiming baseerub seaduslikul alusel ja S.T. kaasuses ei ole selle ebaseaduslikkust keegi kahtluse alla seadnud. Niisamuti ei saa põhjendatud avaliku huvi olemasolul kuriteo kahtlustuse fakti avaldamine sisaldada ebaõigeid andmeid. Mainimine, et isik on tunnistatud kahtlustatavaks, on üksnes ühe juriidilise fakti avaldamine ning see ei sisalda endas ka erinevalt kaebaja arvamusest mingit õiguslikku järeldusotsust. Vastustaja ei hakka siinkohal veelkord analüüsima aastaraamatus toodud lausete fakti väideteks ja väärtushinnanguteks jagunemist ning neile tõese või väära hinnangu andmist. Juhime kohtu tähelepanu siiski 5 sellele, et vastustaja 15.10.2010 kirjaliku seletuse punktis 3 toodud õiguslik analüüs lähtub Riigikohtu seisukohtadest. Nõustume kaebaja seisukohaga, et kogu aastaraamatus avaldatut tuleb kõrvalekaldumatult vaadelda tervikuna, ent tekstis sisalduvate väidetavalt ebaõigete faktide tuvastamiseks tuleb laused faktiväideteks ja väärtushinnanguteks eraldada. Kuna kõik aastaraamatus esitatud faktiväited olid õiged ja väärtushinnangud kohased, siis ei saa need ka kogumis olla väärad, kuigi kaebuse esitaja just sellele tugineb. Sellest tulenevalt ei saa KAPO oma aastaraamatus avaldatut ka ümber lükata. Ka eksib kaebuse esitaja ilmselgelt aastaraamatus tema kohta käiva teksti sõnumi tõlgendamisel. S.T. hinnangul saab aastaraamatust üheselt välja lugeda sõnumi, et ”nõunik S.T. pettis Kaitseliitu ja jäi vahele!!!”. See seisukoht on täiesti alusetu ja tugineb meelevaldsel ja emotsionaalsel tõlgendusel. Lugedes aastaraamatus kaebuse esitaja kohta avaldatut, saab seda tõlgendada vaid üheselt. Aastaraamatus avaldatu sõnum oli: ”
10. aastal kahtlustati S.T.d kirjeldatud kuriteo toimepanemises”. Kasutades kaebaja sõnu, siis igale mõistlikule isikule on siinkohal arusaadav, et KAPO üksnes kahtlustab S.T.d kuriteo toimepanemises. Süü küsimust ei ole siinkohal tõstatatud ning seda ei saa keegi süütuse presumptsioonist lähtudes kahtlustuse pinnalt ka teha. Et vältida kohtu eksitamist KAPO väidete valesse valgusesse asetamisega, kinnitab vastustaja, et ei sea mingil tingimusel kahtluse alla Eesti kohtu otsuseid, nagu kaebaja seda ette heidab. Vastustaja austab igati Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2010 otsust, millega S.T. temale esitatud süüdistustes õigeks mõisteti. Ent kõrvale ei saa siiski jätta tõest fakti, et S.T.d 2008 kuriteo toimepanemises kahtlustati ning süüdistati. KAPO kohustamine kaebaja õigeksmõistmise kohta märkust avaldama seab pigem veel rohkem kahtluse alla jõustunud kohtuotsuse väärtust, justkui ilma sellekohase märkuseta oleks S.T. õigeksmõistmine kaheldav või küsitav. Jõustunud kohtuotsusel on lõplik tähendus ka ilma KAPO kinnituseta. Ühiskonna silmis on kaebuse esitaja õigeksmõistva kohtuotsusega kõikidest kahtlustustest vabastatud ja see on senini isiku võimaliku kahjustunud reputatsiooni taastamiseks Eesti seadusandja hinnangul piisav olnud. 2.Andmete avaldamise avalik huvi. Kuigi kaebuse esitaja nõude õiguslik alus (RVS § 11 lõige 1, mille kohaldamisel tuleb juhinduda võlaõigusseaduse § 1047 lõikest 4) ei sätesta kohustust tuvastada ümberlükkamist taotletavate andmete avaldamise õigusvastasust, toob kaebuse esitaja oma kohtuvaidluse teesides välja väite, et KAPO ei ole põhjendanud, milles seisnes õigustatud huvi kaebaja kohta selliste andmete väljatoomises. Veelkord, avaldatud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise nõue on sõltumatu andmete avaldamise õigusvastasusest, st ka õiguspäraselt avaldatud andmete ümberlükkamist võib põhjendatud huvi korral nõuda. Kuna kaebuses ega ka asja kohtuliku läbivaatamise ajal kaebaja ei taotlenud aastaraamatus andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamist, siis kohtuvaidluses ta enam oma taotlusi muuta ei saa. Siinkohal peab vastustaja oluliseks siiski lühidalt märkida, et Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-83-10 punktis 13 leidnud, et korruptsioonikuritegusid puudutavate andmete avaldamine on õiguspärane, kuna avalikkusel on õigustatud huvi teada korruptsiooni käsitlevaid andmeid, kui andmeid kontrolliti põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. KAPO avaldas kaebaja esitaja kohta andmed pärast kohtuasja prokuratuuri saatmist, siis kui ka süüdistusakt oli juba koostatud. Selles faasis on kriminaalmenetluse kohtueelne menetlus lõppenud, kogutud ja kontrollitud on kõik võimalikud tõendid. Sel ajahetkel olid S.T. kriminaalasja kohta selgunud asjaolud, millest KAPO avalikkust aastaraamatu kaudu teavitas, tuginedes kahtlustusest tulenevatele faktiväidetele. Vastustaja peab oluliseks veelkord lühidalt selgitada ka KAPO aastaraamatu kuritegude toimepanemise preventiivset rolli. Üllatuslikult on kaebaja arvates ebausutav asjaolu, et ennetavate meetmete kasutamine ja avalikkuse teavitamine kuritegude ärahoidmisesse mõju avaldavad. Seisukoht, et KAPO aastaraamat on ”ameti eralõbuna jutukeste avaldamine” näitab kaebaja suhtumist julgeolekuasutuse töösse. Üheks Kaitsepolitseiametile Julgeolekuasutuste seaduse § 6 tulenevaks ülesandeks on ameti 6 uurimisalluvuses olevate korruptsiooni süütegude tõkestamine selleks erinevate seaduslike ennetavate vahendite kasutamise abil. Aastaraamatu kaudu korruptsioonist avalikkuse teadlikkuse taseme suurendamine aitab kaasa riigisektori läbipaistvusele ning aitab ennetada ametialaste süütegude toimepanemist. Vastupidine olukord, kus korruptsioonitegusid uuritaks avalikkuse eest varjatuna, oleks ühele demokraatlikule õigusriigile pigem ohtlik. 3.Andmete ümberlükkamise viis. Kaitsepolitseiamet jääb oma seisukoha juurde, et kaebuses esitatud nõue on alusetu ja S.T. kohta avaldatud andmeid ei saa ümber lükata. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et kaebaja nõue andmete ümberlükkamise osas tuleb rahuldada, siis on viis, kuidas kaebaja esitatud andmete ümberlükkamist taotleb, ebakohane. Andmete ümberlükkamine peab toimuma võimalikult samal kujul ja viisil kui andmete esialgne avaldamine. Andmed avaldati Kaitsepolitseiameti
11. a aastaraamatus. On selge, et
12. a aastaraamatusse muudatusi sisse viia ei saa. Samal viisil ja kujul toimuks andmete ümberlükkamine ühes Kaitsepolitseiameti tulevikus väljaantavas aastaraamatus. Andmete ümberlükkamise kohustamine üleriigilise levikuga päevalehes, maakondade ja kõrgkoolide raamatukogudes ei ole kohane, sest neis Kaitsepolitseiamet S.T. kohta käivaid andmeid avaldanud ei ole. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 3 alusel avalik-õiguslike vaidluste lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 sätestab, et (haldus)toiming on haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes.

§ 7

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalikõigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.

§ 6

lg 3 p 1 alusel võib isik lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule (halduskohtule esitatavate taotluste loetelu) kaebusega taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Riigivastutuse seadus (RVS) § 11 lg 1 järgi võib kannatanu avaliku võimu kandjalt nõuda rahalise hüvitise asemel kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-63-07 asunud seisukohale, et “/…/Kannatanu võib RVS § 11 lg 1 järgi avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel nõuda kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Kolleegium leiab, et viimati nimetatud sätte alusel on isikul muu hulgas õigus nõuda avaliku võimu kandjalt tema kohta avaliku võimu teostamisega seoses avaldatud ebaõigete andmete ümberlükkamist. Seejuures võib kohus tulenevalt

§ 7lg-st 4 juhinduda VÕS § 1047 lg-s 4 sätestatust/…/.

7 VÕS § 1047 lg 1 sätestab, et isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt hoolimata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Eelnimetatud sätte lõige 4 ütleb, et ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Kohus on hinnanud KAPO 2008 aastaraamatus oleva vaidlustatud lõigu sisu, mille sõnastuse kohaselt

1. aasta juulis edastas KAPO prokuratuuri kriminaalasja Kaitseliidu ülema nõuniku S.T. tegevuse kohta, keda kahtlustatakse usalduse kuritarvitamises ning kelmusele kaasaaitamises. Sellest nähtub, et KAPO kui kuritegude kohtueelne uurimisasutus saatis nende menetluses olnud kriminaalasja prokuratuurile. Vastavalt Julgeolekuasutuse seaduse (JAS) §-le 6 p 4 Kaitsepolitseiameti ülesandeks muuhulgas on seadusega ettenähtud juhtudel kuritegude kohtueelne uurimine. Samuti Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 212 lg 1 sätestab, et kohtueelset menetlust toimetavad politseiasutus ning Kaitsepolitseiamet, kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 ei ole sätestatud teisiti. Seega KAPO ülesannete hulka kuulub ka kuritegude kohtueelne uurimine. Kohus ei nõustu kaebajaga, et KAPO väidete kohaselt on kaebaja toime pannud kuriteo. Eelnevalt viidatud aastaraamatu lõigus märgitakse, et S.T.d kahtlustatakse, mitte süüdistatakse, süüteo toimepanemises, need aga on täiesti erineva kaaluga. Kahtlustatav on isik, kellele ei ole veel süüdistust esitatud ning ei ole teada, kas esitataksegi. Väga oluline on jälgida kirjutise konteksti, mis aitab ära hoida väärtõlgenduste ja -hinnangute andmist. KAPO ei väida lõigus, et S.T.d süüdistatakse või et temale on esitatud süüdistus konkreetse kuriteo toimepanemises. Kohus nõustub vastustajaga, et KAPO ega ka halduskohus ei saa olematuks või ebaõigeks tunnistada fakti, et S.T.d kahtlustati
2. aastal kuriteo toimepanemises. Samas vajab äramärkimist, et KAPO üksnes kahtlustas S.T.d kuriteo toimepanemises, süü küsimust ei tõstatatud, kuna seadusest tulenevalt KAPO-l selleks pädevus puudub ning süütuse presumptsioonist lähtudes ei saa seda ka kahtlustuse alusel teha. KAPO vaid edastas kriminaaltoimiku koos kohtueelse menetluse kokkuvõttega prokuratuurile, kes koostas süüdistusakti (prokuratuur on pädev otsustama, kas isikule esitada süüdistus või mitte). KAPO kahtlustas S.T.d süüteo toimepanemises, prokuratuur esitas temale süüdistuse, mis saadeti kohtusse. Kohus mõistis S.T. temale inkrimineeritud süüteos õigeks. Kohtu poolt isiku õigeksmõistmine tähendab seda, et isik on temale esitatud süüdistusest puhas ning süü küsimus on ära langenud. Kohus tegi pooltele kohtumenetluse käigus ettepaneku kaaluda vaidluse lahendamist kompromissiga, mis kohtu arvates oleks võinud seisneda selles, et vastustaja oleks näiteks avaldanud märke/teate S.T. õigeksmõistmise kohta oma interneti koduleheküljel. Kumbki pool selle ettepanekuga ei nõustunud. Halduskohtul puudub pädevus hinnata sisuliselt kriminaalmenetlustoiminguid. Samuti puudub halduskohtul pädevus kohtueelse menetluse kokkuvõttes toodud asjaolude ümberlükkamiseks või nende hindamiseks. Need väited, mille ümberlükkamist kaebaja taotleb, sisalduvad kohtueelse menetluse kokkuvõttes ning on toodud ka süüdistusaktis. Seega halduskohus ei saa 8 kohustada vastustajat avaldama kaebaja poolt soovitud teksti kaebuses toodud sõnastuses, mida kohus on eelpool põhjendanud. Ülalöeldut kokku võttes kohus leiab, et puudub alus kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (

) §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Elle Kask Kohtunik 9