← Eesti

3-10-2135/15

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2135 Otsuse kuupäev 10.06.2011 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Aivo Kutseri kaebus PRIA peadirektori 13.04.2010.a. käskkirja nr 13-6/662 tühistamiseks ja asja uueks otsustamiseks ettekirjutuse tegemiseks. Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asjaolud ja menetluse käik

  1. 04.12.
  2. a. esitas Aivo Kutser Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile taotluse nr 141009571926 mikropõllumajandusettevõtete arendamise investeeringutoetuse saamiseks kokku summas 256585 krooni.
  3. aprilli 2010.a. käskkirjaga nr 13-6/662 jättis PRIA rahuldamata Aivo Kutseri mikropõllumajandusettevõtete arendamise investeeringutoetuse taotluse. Selle käskkirja peale esitas Aivo Kutser vaide. 14.07.2010 otsusega jättis PRIA vaide rahuldamata.
  4. 16.08.2010 esitas Aivo Kutser Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA peadirektori 13.04.2010.a. käskkirja nr 13-6/662 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks. 13.09.2010 jättis kohus kaebuse käiguta. 25.09.2010 esitas Aivo Kutser täpsustatud kaebuse ning kohtumääruses nõutud dokumendid. Kohus võttis 22.10.2010 kaebuse menetlusse, vastustaja esitas vastuse kaebusele 05.11.
  5. Kohus määras haldusasja arutamisele kohtuistungil 01.02.
  6. 31.01.2011 saabus kohtule kaebuse esitaja taotlus asja arutamise edasilükkamiseks seoses tema haigestumisega. Kohus rahuldas kaebaja taotluse ja lükkas asja arutamise
  7. märtsile
  8. 14.03.2011 esitas kaebuse esitaja taotluse asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ning esitas ka täiendatud kaebuse. Kohus edastas kaebuse täienduse vastustajale ja küsis sellele vastust. Vastuse kaebuse täiendusele esitas PRIA kohtule 05.04.
  9. Menetlusosalised on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kaebuse taotlus ja põhjendused
  10. Kaebuse esitaja taotleb: 1) Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori 13.aprilli 2010 käskkiri nr 13-6/662 Mikropõllumajandusettevõtete arendamise investeeringutoetuse taotluse nr 141009571926 rahuldamata jätmine; 2) Teha Põllumajanduse Registrite- ja Informatsiooni Ametile ettekirjutus vaadata Aivo Kutseri taotlus nr 141009571926 uuesti läbi ja teha uus otsus 15 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.
  11. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud käskkiri ei ole materiaalselt õiguspärane. Kaebaja veendumuse kohaselt ei anna Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 455 lg 2 põllumajandusministrile õigust kehtestada piiranguid toetuse määrale sõltuvalt taotleja müügimahust, kuna see rikuks taotlejate võrdse kohtlemise printsiipi ja oleks vastuolus Maaelu arengukava 2007-2013 ( MAK) põhimõtetega. Seetõttu ei saa ka haldusakti pidada materiaalselt õiguspäraseks. Kaebaja arusaama järgi on käesolevaga sätestatud põllumajandusministri õigus kehtestada nõudeid iga toetuse liigi ja toetatava tegevuse kohta, mitte aga ühe osa taotlejate kohta. Seetõttu ei ole ka selge, kust tulenevad haldusorgani õigused sellise sisuga piirava haldusakti andmiseks. Haldusakti aluseks on Maaelu arengukava 2007-2013 ja Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus, kuid mitte ühestki neist ei tulene õigust piirata haldusaktiga taotleja õigust saada toetust arengukavas määratud maksimaalmäära ulatuses.
  12. Kaebuse esitaja on seisukohal, et haldusakti õiguslik alus on ebaselge ja vastuoluline. Põllumajandusministri 09.11.2007.a. määruse nr 128 “Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord” § 6 sätestab abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud. Nimetatud määruse § 6 lg 1 p-desse 1 ja 2 on sisse viidud muudatus, mida rakendatakse alates 9.11.
  13. Määruse seletuskirja kohaselt on muudatuse eesmärk tagada toetuse efektiivne ja eesmargipärane kasutamine, samuti vältida taotleja võimalikku üleinvesteeringu ohtu (seda eelkõige suuremahuliste investeeringute puhul). Tulenevalt eesmärgist suunatakse toetus taotlejatele, kes suudavad tagada investeeringuprojekti elujõulisuse tulevikus ning avaldada maapiirkonna sotsiaalmajanduslikule olukorrale positiivset mõju.
  14. Seletuskirjas toodud põhjendus on kaebaja arvates vastuolus MAK poolt meetmele seatud eesmärkidega ja kitsendab mikropõllumajandustootjate ringi, kellel on võimalik saada toetust MAK-s sätestatud maksimaalse toetusmäära ulatuses. Tuginedes SWOT analüüsile pandi Maaelu arengukavas 2007-2013 prioriteediks konkurentsivõime tõstmine just vaiksemate põllumajandustootjate seas. Vastavalt maaelu arengukavale (3.2.2.1) on põllumajandussektoris toodetud lisandväärtus madalam valdavalt väiksemate põllumajandustootjate hulgas, on oluline nende konkurentsivõime tõstmine läbi mitmekesistamise ja/või tootmise laiendamise normaalse turuväljundiga sektorites. Antud tegevuse raames on sihtrühmaks eelkõige mikropõllumajandustootjad. 2
  15. Kaebuse esitaja märgib, et põllumajandusministri määruse nr 128 muutmine loob ebavõrdsed võimalused investeerimiseks sihtrühma (mikropõllumajandustootjad) väiksemate ja suuremate põllumajandustootjate vahel, diskrimineerides sellega just väiksemaid põllumajandustootjaid, kaasa arvatud kaebuse esitajat. Nimelt on määruse muudatusega seatud väiksema lisandväärtusega tootjale piirang toetuse saamisel. Kui samas piirkonnas olev taotleja, kelle müügimaht on 150 000.- krooni, võib saada toetust 250 000.- krooni, siis tootja, kelle müügimaht on 1 043 067.- krooni, võib saada toetust maksimaalmäära ulatuses, ehk 1 564 600.- krooni. Seda ka juhul, kui nende mõlema poolt tehtava investeeringu maksumus on võrdne ja võrdub näiteks 3 129 200.- krooni. Loodud on olukord, kus väiksema lisandväärtusega tootjad ei saa samaväärse investeeringu tegemisel sama toetusmäära kui suurema lisandväärtusega tootjad. Seega on vaidlustatud haldusakt vastuolus taotlejate võrdse kohtlemise printsiibiga, kuna loob olukorra, kus kaebuse esitaja, kui väiksema lisandväärtusega tootja ei saa teha sama suuri investeeringuid, kui suurem tootja ehk siis ei saagi areneda sama suureks tootjaks. Selline taotlejate ebavõrdne kohtlemine ja diskrimineerimine on pahatahtlik ja ei ole kooskõlas hea halduse põhimõtetega.
  16. Kaebuse esitaja arvates peavad toetuste jagamisel kõigil mikropõllumajandustootjatel olema võrdsed võimalused saada toetust maksimaalmäära ulatuses. Kuna meetme tingimused olid MAK koostamisel partneritega läbi arutatud, siis ei ole kohane anda haldusakti, mis ei lähtu nendest tingimustest. Haldusakt ei ole kooskõlas arengukavas sätestatud meetme eesmärkidega, mis tuginesid arengukava koostamisel tehtud SWOT analüüsile ning on heaks kiidetud nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 90 lõikes 2 nimetatud korras.
  17. Kaebuse esitaja on seisukohal, et MAK on piisavalt selgelt sätestanud põllumajandusministri volitused maksimaalse toetussumma kehtestamisel investeeringumeetme kohta ja sihtgruppide piiritlemisel ning põllumajandusministril ei ole vastavalt MAK-ile volitusi kehtestada sihtgrupi siseseid piiranguid ühele osale taotlejatest. Põllumajandusministri määruse muudatus piirab 88,6% põllumajandustootjate õigust saada toetust maksimaalse toetusmäära ulatuses.
  18. Kaebuse esitaja leiab, et põllumajandusministri määrus nr 128 on vastuolus nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT L 277, 21.10.2005, lk 1–40) artikli 18 lõike 4 alusel heaks kiidetud “Eesti maaelu arengukavaga 2007–2013”. MAK alameede 1.4.1 sätestab meetme spetsiifilised eesmärgid ja piiritleb sihtrühma ehk toetuse saajad. Sama peatükk kehtestab miinimumnõuded taotlejale, maksimaalse toetussumma ja toetuse hindamise protseduuri, mille järgi üks peamiseid hindamiskriteeriume on: “eelistatakse müügitulu järgi väiksemaid mikropõllumajandustootjaid.” Tulenevalt eeltoodust on ilmne, et PRIA peadirektori 13.aprilli 2010 käskkiri nr 13- 6/662 ei ole kooskõlas kehtiva seadusandlusega
  20. augustil 2010 esitatud kaebuse täienduses jääb kaebuse esitaja kaebuse taotluste ning varasemate seisukohtade juurde. Kaebuse esitaja märgib, et konkreetsel juhul on toetatavaks tegevuseks aianduse arendamine ning tehnika ja muude vahendite soetamine selleks, et tõsta mahepõllumajandusliku tootmise konkurentsivõimet. Kaebaja rõhutab, et haldusakti andmise puhul peab väga selgelt olema 3 määratletud, kust tulenevad haldusorgani volitused teatud piirangute seadmiseks halduse adressaadile.
  21. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses on väga täpselt esitatud põllumajandusministrile antud volituse sisu ja ulatus. Põllumajandusministrile ei ole antud volitusnormi, mis sisaldaks volitust reguleerida valdkonda, mida Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt saab reguleerida üksnes seadusega. Antud juhul on põllumajandusminister oma määrusega kehtestanud ühe osa taotlejate (kaebaja) põhiõiguste ja -vabaduste kitsendamise tingimused ning juhud. Selliseks põhiõiguseks ja -vabaduseks on kaebaja arusaama kohaselt mikropõllumajandusettevõtjaks kvalifitseerudes teistega võrdsetel alustel toetuse taotlemine ja ettevõtluse arendamine. Seega on vaidlustatud käskkiri vastuolus taotlejate võrdse kohtlemise printsiibiga, kuna loob olukorra, kus kaebuse esitaja, kui väiksema lisandväärtusega tootja ei saa teha sama suuri investeeringuid, kui suurem tootja ehk siis on seatud halvemasse konkurentsiolukorda. Kaebaja märgib, et ühenduse toetuse saamiseks peavad kõlbulikud maaelu arengu meetmed vastama ühenduse õigusaktidele ning olema järjepidevad ühenduse muu poliitika ning muude põllumajanduspoliitika vahendite suhtes. Vaidlusaluse haldusakti aluseks oleva põllumajandusministri määruse nr 128 § 6 lg 1 p 1 ja p 2 moonutavad põhjendamatult konkurentsi ja on seega vastuolus EL-i õigusaktidega.
  22. Kaebaja veendumuse kohaselt ei tohiks konkreetse toetuse eesmärk olla toetuse põhjendamatu koondumine vähestele ettevõtjatele, võimaldamaks viimastele ulatuslikku konkurentsieelist. Seetõttu ei tohiks põllumajandusministri määruse nr 128 § 6 lg 1 ja 2 muudatusi abikõlbulikkuse ulatuse osas arvestada. Sellist lähenemist toetab ka ühe ettevõtja kohta MAK 2007-2013 kehtestatud toetuse piirmäär 4 693 980 krooni (300 000 eurot) programmperioodil ning selle alusel põllumajandusministri määruses nr 128 § 8 lg 7 p1 ja p2 kehtestatud toetuse määrad.
  23. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 454 lg1 kohaselt on Maaelu arengu toetust õigus taotleda isikul, kes vastab asjakohastes Euroopa Liidu õigusaktides, käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud toetuse saamise nõuetele.
  24. Kaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et toetuste jagamisel peavad kõigil mikropõllumajandustootjatel olema võrdsed võimalused saada toetust maksimaalmäära ulatuses. PRIA ei ole käskkirjas ega ka vaideotsuses selgitanud, miks vaatamata sellele, et kaebaja vastab Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 454 lg1 tingimustele, on põhjendamatult kitsendatud kaebaja põhiõigust saada toetust võrdselt teiste taotlejatega MAK-is kindlaksmääratud maksimaalse toetusmäära ulatuses. Sellega on PRIA rikkunud ka HMS-s sätestatud selgitamiskohustust.
  25. Lähtudes Riigikohtu halduskolleegiumi
  26. detsembri 2006 a otsusest asjas 3-3-1-80-06 on kaebuse esitaja seisukohal, et kahtluse korral toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele oleks PRIA ametnikud pidanud selgitama kaebajale, miks nad sellisele seisukohale on jõudnud ja ära kuulama taotleja seisukohad EL-i õiguse osas.
  27. Kaebuse esitaja ei nõustu PRIA vaideotsuses esitatud väitega, et põllumajandusministri poolt kehtestatud meetme määruse vastavuse või mittevastavuse kontroll MAK ja ELÜPS nõuetele ei ole PRIA kui rakendusüksuse pädevuses. 4 Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 453 lg 2 kohaselt on Nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT L 277, 21.10.2005, lk 1–40) artikli 75 lõikes 1 nimetatud korraldusasutuse ülesannete täitja Põllumajandusministeerium. Vastavalt põllumajandusministri
  28. juuli
  29. a määrusega nr 52 kinnitatud PRIA põhimääruse §-le 1 ja 2 on Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet valitsusasutus Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas, kes oma ülesannete täitmisel esindab riiki. Kuna meetme rakendusasutus vastavalt ELÜPS-le on põllumajandusministeerium ning PRIA lihtsalt esindab Põllumajandusministeeriumit, siis on vale PRIA suhtumine nagu ei vastutaks ta meetme rakendamise vastavuse eest siseriiklikule ja EL-i õigusele. Seetõttu ei ole eesmärgipärane ka vaideotsuse väide, et “käesoleval juhul on PRIA määrust õigesti rakendanud”.
  30. Kaebaja arvates vastutab PRIA Põllumajandusministeeriumi esindajana meetme rakendamise eesmärgipärasuse ja vastavuse eest MAK-le, ELÜPS-le ja EL-i õigusele. PRIA oleks kindlasti pidanud enne otsustuse tegemist pöörduma arvamuse saamiseks Põllumajandusministeeriumi, kui meetme rakendusasutuse ja määruse väljaandja poole ning selgitama taotlejale Põllumajandusministeeriumi seisukohti antud toetusmeetme rakendamisel EL-i ja siseriiklikule õigusele tuginedes. Asjasse süvenemata jätmisega on PRIA oluliselt rikkunud haldusmenetlusele kehtestatud uurimispõhimõtet.
  31. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu sellele, et Riigikohus on oma varasemates lahendites leidnud, et ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  32. novembri
  33. a otsus asjas nr 3-3-1-74-03;
  34. Novembri
  35. a otsus asjas nr 3-3-1-70-03). Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema esitatud teave haldusakti andmisel arvesse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  36. jaanuari
  37. a otsus asjas nr 3-3-1-82-03). Riigikohtu halduskolleegium on
  38. veebruari
  39. a otsuses asjas nr 3-3-1-90-04 juhtinud tähelepanu sellele, et investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele.
  40. Kaebaja arusaama kohaselt jätab määruse seletuskiri PRIA-le kaalutlusõiguse otsustamiseks, millal esineb “taotleja võimalik üleinvesteeringu oht” ja teha seda “eelkõige suuremahuliste investeeringute puhul” ning millised taotlejad “suudavad tagada investeeringuprojekti elujõulisuse tulevikus ning avaldada maapiirkonna sotsiaalmajanduslikule olukorrale positiivset mõju”. Seletuskirja kohaselt on määruse muudatuse eesmärk toetuse efektiivne ja eesmärgipärane kasutamine.
  41. Kaebuse esitaja arvates on ebaloogiline ja mõeldamatu võimaliku üleinvesteeringu ohu automaatne sidumine taotleja suurusega. Sama absurdne on ilma ärakuulamiskohustust teostamata ja kaalutlusõigust kasutamata ja investeeringuprojekti süvenemata arvata kaebaja automaatselt välja taotlejate seast, kes suudavad tagada investeeringuprojekti elujõulisuse tulevikus ning avaldada maapiirkonna sotsiaalmajanduslikule olukorrale positiivset mõju.
  42. Kaebaja leiab, et PRIA on taotluse menetlemisel eksinud haldusõiguse üldpõhimõtete vastu ja rikkunud oluliselt haldusmenetluse norme. Nimetatud rikkumise tagajärjed võisid mõjutada 5 asja sisulist otsustamist ja viia asja väära lahendamiseni. Ärakuulamisõiguse ja selgitamiskohustuse eiramine koos kaalutlusõiguse rakendamata jätmisega viis kokkuvõttes EL-i ja siseriikliku õigusega vastuolus oleva otsustuse tegemiseni, millega jäeti kaebaja mikropõllumajandusettevõtete arendamise investeeringutoetuse taotlus nr 141009571926 rahuldamata. Vastustaja vastuväited
  43. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PRIA märgib, et Aivo Kutseri taotlus Põllumajandusministri
  44. novembri
  45. a määruse nr 128 "Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" alusel toetuse saamiseks jäeti rahuldamata, kuna § 6 lg 1 p 2 järgi moodustavad paragrahvis 5 nimetatud toetatava tegevuse abikõlbliku kulu ühe või mitme investeeringuobjekti käibemaksuga maksumus, mis ei ületa 500 000 krooni kui taotleja ei ole käibemaksukohustuslane. Kui ühe või mitme investeeringuobjekti käibemaksuga maksumus ületab 500 000 krooni, moodustab toetatava tegevuse abikõlbliku kulu investeeringuobjekti käibemaksuga maksumus kuni taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu kolmekordne summa, kui taotleja ei ole käibemaksukohustuslane.
  46. Vastustaja selgitab, et kaebaja taotles toetust loomavõrgu ja puidust aiapostide ostmiseks, väiketraktori Avant 630 ostmiseks, viljapuude istikute ostmiseks, vaarikaistikute ostmiseks, sõstraistikute ostmiseks, investeeringuobjektide abikõlblik maksumus kokku on 561 170 krooni (sh käibemaks 93 528,33 krooni). FIE Aivo Kutser ei ole käibemaksukohustuslane. Taotleja on 05.04.10 esitanud muudetud avalduse, millel B osa veerul D on kajastatud investeeringuobjektide abikõlblik maksumus ilma käibemaksuta ja see ei ületa 500 000 krooni. Toetuse arvestamisel veerus G on arvestatud siiski ka käibemaks abikõlblikku maksumusse ning abikõlblik maksumus koos käibemaksuga ületab 500 000 krooni. Taotleja kolmekordne müügitulu summa on 252 303 krooni. Seega oleks investeeringuobjektide abikõlbliku maksumuse summa, millele taotleja saaks toetust taotleda 252 303 krooni.
  47. PRIA ei ole eksinud taotleja suhtes määruse nr 128 § 6 lg 1 p 2 rakendamisel. Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada toetuse efektiivne ja eesmärgipärane kasutamine, samuti vältida taotleja võimalikku üleinvesteeringu ohtu (seda eelkõige suuremahuliste investeeringute puhul). Taotleja ei olnud nõus investeeringuobjektide abikõlbliku maksumuse vähendamisega ühegi tegevuse puhul, kuigi sellekohane ettepanek temale tehti, vaid vaidlustas hilisemalt haldusakti põhjusel, et määrus nr 128 on vastuolus Eesti maaelu arengukavaga 2007-
  49. Vastustaja rõhutab, et haldusorgani õigused tulenevad määrusest nr 128 (§ 6 lg 1 p 2). Kaebaja ise viitab Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (edaspidi ELÜPS) § 454 lõikele 2, mille kohaselt võib põllumajandusminister kehtestada maaelu arengu toetuse saamiseks nõuded taotleja, kavandatava tegevuse ja taotluse kohta. § 6 sätestab abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud. Abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud on otseselt seotud kavandatava toetatava tegevusega (§ 5). Piirang abikõlbliku kulu osas on seatud selleks, et vältida taotleja võimalikku üleinvesteeringu ohtu. Kavandatava tegevuse osas on ministril õigus kehtestada eraldi nõudeid. 6
  50. ELÜPS § 453 lg 3 kohaselt kontrollib PRIA toetuse saamiseks esitatud nõuetele vastavust selles ettenähtud ulatuses. Põllumajandusministri poolt kehtestatud meetme määruse vastavuse või mittevastavuse kontroll MAK ja ELÜPS nõuetele ei ole PRIA kui rakendusüksuse pädevuses. Kui määruse mõni säte on taotleja arvates ebaselge ja vastuoluline, siis ei tähenda see seda, et PRIA poolt välja antud haldusakti õiguslik alus oleks ebaselge ja vastuoluline.
  51. PRIA poolt välja antud ning ELÜPS ja määruse nr 128 sätetele tuginev haldusakt on õiguspärane ning ei ole vastuolus määrusega. PRIA-1 puudub määruse nr 128 § 6 lg 1 p 2 kohaldamise puhul kaalutlusõigus, samuti ei ole tal volitusi tunnistada määruse üksikuid sätteid vastuolus olevaks seadusega. Haldusakti õiguslikuks aluseks on ELÜPS (redaktsioon kuni 01.01.10) § 456 lg 2, mille kohaselt juhul kui taotleja ja taotluse nõuetele vastavuse kontrollimise käigus tehakse kindlaks, et taotleja või taotlus ei vasta vähemalt ühele toetuse saamiseks esitatud nõudele, teeb PRIA taotluse rahuldamata jätmise otsuse. Teiseks on PRIA viidanud määruse nr 128 § 12 lg 4 p-le 3, mille kohaselt vastavad taotleja ja taotlus toetuse saamiseks esitatud nõuetele kui on täidetud kõik määruses sätestatud nõuded (§-s 6 on mitteabikõlblikud kulud tegevuse osas) ja § 12 lg 5, mille kohaselt juhul kui taotleja ja taotluse nõuetele vastavuse kontrollimise käigus tehakse kindlaks, et taotleja või taotlus ei vasta nõuetele, teeb PRIA ELÜPS § 456 lõike 2 kohaselt taotluse rahuldamata jätmise otsuse.
  52. Vastustaja arvates saab kaebuse sisust kokkuvõtvalt järeldada seda, et taotleja on vaidlustanud põllumajandusministri volitused teatud piirangute kehtestamiseks ja määruse sätete õiguspärasuse, mitte aga nende vale rakendamise PRIA poolt.
  53. Vastuseks Aivo Kutseri kaebuse täiendusele märgib vastustaja, et Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (edaspidi ELÜPS) § 454 lõike 2 kohaselt võib põllumajandusminister kehtestada maaelu arengu toetuse saamiseks nõuded taotleja, kavandatava tegevuse ja taotluse kohta. § 6 sätestab abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud. Seega võib põllumajandusminister kehtestada nõuded ka ühe osa taotlejate kohta. Abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud on otseselt seotud kavandatava toetatava tegevusega.
  54. Haldusakti õiguslikuks aluseks on ELÜPS (redaktsioon kuni 01.01.10) § 456 lg 2, mille kohaselt juhul kui taotleja ja taotluse nõuetele vastavuse kontrollimise käigus tehakse kindlaks, et taotleja või taotlus ei vasta vähemalt ühele toetuse saamiseks esitatud nõudele, teeb PRIA taotluse rahuldamata jätmise otsuse. Teiseks on PRIA viidanud määruse nr 128 § 12 lg 4 p-le 3, mille kohaselt vastavad taotleja ja taotlus toetuse saamiseks esitatud nõuetele kui on täidetud kõik määruses sätestatud nõuded (§-s 6 on mitteabikõlblikud kulud tegevuse osas) ja § 12 lg 5, mille kohaselt juhul kui taotleja ja taotluse nõuetele vastavuse kontrollimise käigus tehakse kindlaks, et taotleja või taotlus ei vasta nõuetele, teeb PRIA ELÜPS § 456 lõike 2 kohaselt taotluse rahuldamata jätmise otsuse. Taotleja ei olnud nõus investeeringuobjektide abikõlbliku maksumuse vähendamisega ühegi tegevuse puhul, kuigi sellekohane ettepanek temale tehti, vaid vaidlustas hilisemalt haldusakti põhjusel, et määrus nr 128 on vastuolus Eesti maaelu arengukavaga 2007-
  56. PRIA ei ole Põllumajandusministeeriumi esindaja vaid on meetme rakendusüksus. MPRIA poolt välja antud ning ELÜPS ja määruse nr 128 sätetele tuginev haldusakt on õiguspärane ning ei ole vastuolus määrusega. PRIA-1 puudub määruse n r 1 2 8 § 6 l g 1 p 2 kohaldamise puhul kaalutlusõigus, samuti ei ole tal volitusi tunnistada määruse üksikuid sätteid vastuolus olevaks seadusega. 7
  57. PRIA jääb seisukohale, et vaidlustatud haldusakt on HMS §st 54 lähtuvalt õiguspärane, samuti ei ole rikutud HMS §-i
  58. Kohtu põhjendused ja otsus
  59. Kaebuses taotleb Aivo Kutser PRIA peadirektori 13.04.2010.a. käskkirja nr 13-6/662 tühistamist ja uue otsuse tegemiseks kohustamist.
  60. Vaidlustatud käskkirja õiguslike alustena on märgitud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 45 6 lg 2 ja põllumajandusministri
  61. novembri
  62. a määruse nr 128 „Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (edaspidi: määrus nr 128) § 12 lg 4 p 3 ja lg 5 ja § 6 lg 1 p
  63. Kaebuse esitaja leiab, et käskkiri ei ole materiaalselt õiguspärane, kuna see ei ole antud kooskõlas õigusliku alusega. Peamist vastuolu näeb kaebuse esitaja määruse nr 128 § 6 lg 1 p-ga 2, mille kohaselt moodustavad paragrahvis 5 nimetatud toetava tegevuse abikõlbuliku kulu ühe või mitme investeeringuobjekti käibemaksuga maksumus, mis ei ületa 500 000 krooni, sealhulgas abikõlbliku investeeringuobjekti tähistamiseks vajaliku sümboolika käibemaksuga maksumus, kui taotleja ei ole käibemaksukohustuslane. Kui ühe või mitme investeeringuobjekti käibemaksuga maksumus ületab 500 000 krooni, moodustab toetatava tegevuse abikõlbliku kulu investeeringuobjekti käibemaksuga maksumus kuni taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu kolmekordne summa, sealhulgas abikõlbliku investeeringuobjekti tähistamiseks vajaliku sümboolika käibemaksuga maksumus, kui taotleja ei ole käibemaksukohustuslane. Seega näeb määruse eelosundatud säte ette, et väiksema abikõlbuliku kulu ehk kulu, mis ei ületa 500 000 krooni, moodustab ühe või mitme investeeringuobjekti käibemaksuga maksumus (kui taotleja ei ole käibemaksukohustuslane), ja seega saab taotleda kogu kulutuste osas toetust. Suurema kulu korral ehk siis, kui ühe või mitme investeeringuobjekti käibemaksuga maksumus ületab 500 000 krooni (ja taotleja ei ole käibemaksukohustuslane), on toetatava tegevuse abikõlblikule kulule seatud piir, milleks on taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu kolmekordne summa. Aivo Kutseri taotluse puhul rakendati seda piirangut ja ta leiab, et piirang rikub tema õigusi.
  64. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et haldusakt ei vasta õiguslikule alusele. Kohus märgib, et haldusakt ei ole antud kooskõlas õigusliku alusega juhul, kui haldusorgan on eksinud kehtiva õiguse kohaldamisel, näiteks on tõlgendanud normist tulenevaid õiguslikke tagajärgi vääralt ja andnud haldusakti, mida seadusandja ei ole ette näinud.
  65. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluse sätte puhul ei ole haldusorganil kaalutlusõigust abikõlbuliku kulu maksumuse hindamisel, vaid vastav määr on ette antud. Kohus leiab, et PRIA on määrust õigesti tõlgendanud ja rakendanud. PRIA on teinud kindlaks, et Aivo Kutser ei ole käibemaksukohustuslane ja tema taotluses esitatud investeeringuobjektide maksumus koos käibemaksuga ületab 500 000 krooni, seega on PRIA määruse nr 128 § 6 lg 1 punkti 2 kohaldades lähtunud etteantud piirangust ning leidnud õigesti, et tuleb arvesse võtta taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu kolmekordset summat. Eelnevast tulenevalt on haldusakt kohtu hinnangul kooskõlas õigusliku alusega. 8
  66. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebuse sisust saab kokkuvõtvalt järeldada seda, et taotleja on vaidlustanud põllumajandusministri volitused piirangute kehtestamiseks ja määruse sätete õiguspärasuse, mitte aga nende väära rakendamise PRIA poolt. Lähtudes kaebuse väidetest kontrollib kohus vaidlustatud haldusakti õigusliku aluse õiguspärasust ja käskkirja kooskõla õigusaktidega, kuna kaebuse esitaja on esitanud vastavad kahtlused määruse nr 128 § 6 lg 1 p-s 2 kehtestatud piirangu suhtes ning võtab seisukoha määruse nr 128 § 6 lg 1 p 2 formaalse ja materiaalse õiguspärasuse osas.
  67. Kaebuse esitaja väidab, et põllumajandusminister on määruse nr 128 § 6 lg 1 p-s 2 piirangut kehtestades ületanud oma volituste piire. Kokkuvõtlikult öeldes kahtleb kaebuse esitaja sätte formaalses õiguspärasuses. Kaebaja arusaama järgi on vastavalt Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS ) §-le 454 lg-le 2 põllumajandusministril õigus kehtestada nõudeid iga toetuse liigi ja toetatava tegevuse kohta, mitte aga ühe osa taotlejate kohta. ELÜPS § 454 lg-s 2 on sätestatud, et põllumajandusminister võib kehtestada maaelu arengu toetuse saamiseks nõuded taotleja, kavandatava tegevuse ja taotluse kohta ning nende piirkondade loetelu, kus maaelu arengu toetust antakse. Nimetatud nõuded võib kehtestada eraldi iga toetuse liigi ja toetatava tegevuse kohta.
  68. Kohus volitusnormi kitsendava tõlgendusega ei nõustu. ELÜPS § 454 lg 2 annab põllumajandusministrile volituse kehtestada maaelu arengu toetuse saamiseks nõuded ka taotleja kohta. Määruse § 6 lg 1 p-s 2 ongi seda tehtud eesmärgiga muuta taotlejatele määruses sätestatud abikõlbulike kulude määratlust selgemaks ja tagada toetuste efektiivne ja eesmärgipärane kasutamine, vältides taotleja võimalikku üleinvesteeringu ohtu (vt eelnõu seletuskiri p 3). Määruse § 6 lg 1 p 2 ei ole formaalselt õigusvastane ja põllumajandusminister ei ole ületanud volitusnormi piire.
  69. Kaebuse esitaja on väitnud ka sätte materiaalset õigusvastasust. Sätte materiaalse õiguspärasuse kohta märgib kohus, et kaalutlusruumi puudumine määruse nr 128 § 6 lg 1 p-s 2 iseenesest ei muuda sätet materiaalselt õigusvastaseks, sest antud kaalutluse, kui suur on toetava tegevuse abikõlbuliku kulu ühe või mitme investeeringuobjekti käibemaksuga maksumus, on eelnevalt läbi viinud määruse andja ehk põllumajandusminister. Kohtu hinnangul on riigil üleinvesteeringu ohu tõkestamiseks põhimõtteliselt kaks võimalust: kas kehtestada piirangud õigusaktidega, nii et need kohalduvad kõigile isikutele ühtemoodi, või jätta kaalumisruum üleinvesteeringu ohu hindamiseks igal üksikul juhul eraldi rakendusorganile ehk PRIA-le otsustamiseks. Antud juhul on valitud esimene tee ja kehtestatud kord määruse 128 § 6 lg 1 p-s
  70. Kohus ei pea kõigile taotlejatele samasuguse regulatsiooni kehtestamist lahenduseks, mis takistaks põhimõtteliselt toetuste õiglast jagamist.
  71. Järgnevalt hindab kohus ka määruse nr 128 § 6 lg 1 p-s 2 sätestatud piirangu proportsionaalsust. Materiaalselt õigusvastane oleks piirangute seadmine sõltuvalt taotleja müügimahtudest siis, kui see ei vastaks vajalikkuse, sobivuse ja mõõdukuse nõudele. Antud juhul on määruse nr 128 § 6 lg 1 p-s 2 sätestatud piirang toetuste eesmärgipärase kasutamise tagamiseks kohtu hinnangul sobiv, kuna selle abil saab eristada suuremaid ja väiksemaid abikõlbulikke kulusid ja suuremate toetuste puhul seada toetuse summa sõltuvusse sellest, kui elujõuline investeeringuprojekt on. Selline eesmärk on legitiimne, sest väikese jätkusuutlikkusega projekte ei ole mõtet ulatuslikult rahastada. Piirang on ka vajalik, kuna see on kehtestatud suuremahuliste projektide ülefinantseerimise vältimiseks ja sellist vajadust võib pidada ilmselgeks. Vastavat vajadust on põhjendatud ka määruse muutmise seletuskirjas. Piirang on kohtu hinnangul ka mõõdukas, kuna taotleja saab ise 9 valida, kui suurt toetust ta taotleb, kas alla või üle 500 000 krooni. Kohtu arvates on see, et piirang on seatud üksnes rahamahukamatele taotlustele, mitte väiksemamahulistele, õigustatud sellega, et suurte projektide puhul on ülefinantseerimise oht suurem. Kohus järeldab, et määruse nr 128 § 6 lg 1 p-s 2 sätestatud piirang on proportsionaalne.
  72. Kaebaja väidab, et toetuse määramise müügimahtudest sõltuvusse seadmine rikub taotlejate võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebaja väidab, et haldusakt on vastuolus taotlejate võrdse kohtlemise printsiibiga, kuna loob olukorra, kus väiksema lisandväärtusega tootja ei saa teha sama suuri investeeringuid, kui suurem tootja. Kaebaja sõnul on loodud olukord, kus väiksema lisandväärtusega tootjad ei saa samaväärse investeeringu tegemisel sama toetusmäära, kui suurema lisandväärtusega tootjad.
  73. Kohus märgib, et absoluutarvudes vaadates, nagu teeb kaebuse esitaja, võib selline toetuse määramise müügimahtudest sõltuvusse seadmine tunduda tõepoolest võrdse kohtlemise rikkumisena, kuid normilooja on võrdsust taganud taotlejate müügimahtude proportsioone silmas pidades. Suurema lisandväärtusega tootja kulud on samuti suuremad kui väiksema lisandväärtusega tootjatel ja nii võib eeldada, et investeeringuvajadusedki sõltuvad eeskätt tegevuse ulatusest. Taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu arvestamine individualiseerib iga taotleja konkreetselt määratletava tingimuse alusel ja tagab selle, et toetusesumma suhteliselt vaadatuna on kõigi taotlejate jaoks võrdne. Seega ei riku määruse nr 128 § 6 lg 1 p 2 võrdse kohtlemise põhimõtet, vaid vastupidi, tagab selle, et iga taotleja saab toetuse, mis on proportsionaalne tema vajadustega. Kaebuse esitajat ei ole koheldud erinevalt võrreldes teiste taotlejatega, kelle tegevuse abikõlbuliku kulu ühe või mitme investeeringuobjekti käibemaksuga maksumus ületab 500 000 krooni. Kohus lisab, et grupiks, kellega taotlejat võrrelda, on taotlejad, kelle tegevuse abikõlbuliku kulu ühe või mitme investeeringuobjekti käibemaksuga maksumus ületab 500 000 krooni. Kaebuse esitaja on seisukohal, et toetuste jagamisel peavad kõigil mikropõllumajandustootjatel olema võrdsed võimalused saada toetust maksimaalmäära ulatuses. Kohus selle seisukohaga ei nõustu, sest seadusandjal on õigus seada tingimusi toetuse taotlemise eeldustele ning diferentseerida taotlejaid. Ebaõige on võrrelda omavahel taotlejaid, kelle kulu maksumus ületab ja kelle kulu maksumus jääb alla 500 000 krooni. Nagu kohus ülalpool märkis, saab taotleja ise valida, kummasse gruppi ta end kuuluvaks loeb ehk määrata ise oma taotluse suuruse. Regulatsioon oli kaebuse esitajale eelnevalt teada ja ta pidi ette nägema, et üle 500 000 krooni suuruse taotluse esitamisel rakenduvad tema suhtes (nagu ka kõigi teiste taotlejate suhtes) müügitulust tulenevad piirangud. Kokkuvõttes võib kohtu hinnangul abikõlbulike kulude maksumuse arvestamisel seada kriteeriumiks taotleja müügitulu ja võrdse kohtlemise printsiipi ei ole rikutud.
  74. Kaebuse esitaja väidab, et piirang on vastuolus Eesti maaelu arengukava 2007-2013 põhimõtetega. Kaebuse esitaja leiab, et kuna määrus kehtestatakse kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT L 277, 21.10.2005, lk 1–40) artikli 18 lõike 4 alusel heaks kiidetud “Eesti maaelu arengukavaga 2007–2013” (edaspidi MAK) ei tohi tema üksikud sätted olla vastuolus MAK-ga ega ELÜPS-iga. Määruse nr 128 § 6 lg 1 p 2 vastuolu Eesti maaelu arengukavaga 2007–2013 näeb kaebuse esitaja selles, et arengukavas on prioriteediks konkurentsivõime tõstmine just väiksemate põllumajandustootjate seas.
  75. Kohus nõustub, et MAK-is on selline eesmärk seatud, kuid rõhutab, et arengukava on oma olemuselt programmiline dokument, milles püstitatud eesmärgid on ainult edasise tegutsemise 10 üldsuuniseks, mitte õigusaktide tõlgendamise kohustuslikuks osaks. Üksikute õigusaktide sätete kooskõla hindamine arengukavaga ei ole tulemuslik ega mõttekas. Kaebuse esitaja eksib väites, et MAK sätestab meetme sisesed nõuded ja investeeringumeetmete üldpõhimõtted; samuti kehtestab MAK põllumajandusministri volitused meetme administreerimisel. MAK üksnes kirjeldab või refereerib nimetatud nõudeid, põhimõtteid ja volitusi, mitte ei ole nende õiguslikuks aluseks. Võimalikku vastuolu ELÜPS § 454 lg-ga 2 käsitles kohus kohtuotsuse punktis 40 ja leidis, et põllumajandusminister ei ole oma volitusi ületanud.
  76. Kaebuse esitaja leiab, et põllumajandusministri määruse nr 128 § 6 lg 1 p 2 moonutab põhjendamatult konkurentsi ja on seega vastuolus EL-i õigusaktidega. EL-i Nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 preambuli punkti 62 kohaselt EAFRDst saadava abi tõhususe, õigluse ja püsiva mõju tagamiseks peaksid teatavad sätted tagama investeeringutega seotud tegevuse kindluse ja vältima fondi kasutamist kõlvatu konkurentsi eesmärgil. Kohus märgib, et väljatoodud EL-i Nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 preambuli punktis 62 on sõnastatud korraga kaks eesmärki: investeeringutega seotud tegevuse kindluse ja kõlvatu konkurentsi vältimise. Eesti normilooja on lähtunud investeeringutega seotud tegevuse kindlusest ja seda ka määruse seletuskirjas põhjendanud, nagu korduvalt viidatud. Kõlvatuks konkurentsiks ei saa pidada pelgalt olukorda, kus abikõlbulik kulu seatakse sõltuvusse taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulust. See tingimus laieneb kõigile taotlejatele ühtviisi ega soosi õigusvastaselt ühtegi konkreetset taotlejat. Seega kohus antud asjas konkurentsimoonutuse ohtu ei näe.
  77. Kaebuse esitaja väidab ka seda, et käskkiri on formaalselt õigusvastane, kuna selle andmisel rikuti menetlusnõudeid, peamiselt HMS-s sätestatud selgitamiskohustust, ärakuulamisõigust ja uurimisprintsiipi, aga ka kaalutlusõigust, hea halduse põhimõtet ja õiguse üldpõhimõtteid. Kohus leiab, et haldusorgani selgitamiskohustus seisneb peamiselt selles, et abistada isikut haldusmenetluses osalemises. Selgitamiskohustus ei laiene õigusaktide kooskõla hindamisele, antud juhul põllumajandusministri poolt kehtestatud meetme määruse vastavuse või mittevastavuse kontrollile MAK ja ELÜPS nõuetega. Sama kontroll ei kuulu ka haldusorgani kohustuste hulka HMS §-s 6 kehtestatud uurimisprintsiibi raames, mille järgi on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Ärakuulamisõiguse rikkumine ei ole tõendatud. Kohtuasja materjalidest nähtub, et taotlejale tehti ettepanek investeeringuobjektide abikõlbliku maksumuse vähendamiseks – järelikult oli tal võimalik menetluses oma arvamust avaldada ja talle oli tagatud võimalus olla ära kuulatud. Taotleja ei olnud nõus taotlust korrigeerima (tl 6571). PRIA-1 puudub määruse nr l28 §6 1g l p 2 kohaldamise puhul kaalutlusõigus, seega ei saa esineda kaalutlusõiguse rikkumist. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohta andis kohus hinnangu kohtuotsuse punktis
  79. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et PRIA on määrust nr 128 õigesti tõlgendanud ja rakendanud. Kohtu hinnangul on vaidlustatud haldusakt kooskõlas õigusliku alusega ning vastab muudele HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele. 11
  80. Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud, sealhulgas riigilõiv kaebuse esitaja enda kanda. Mai Saunanen kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.