3-10-2115/7

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2115 Otsuse kuupäev

1. detsember 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Valdo Mitrovskise (Mitrovskis) kaebus Tartu Vangla
2. juuli
3. a käskkirja nr 1-4/1270 tühistamise nõudes
4. november 2010 Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja Valdo Mitrovskis; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Tiiu Miller
5. Jätta kaebus rahuldamata.
6. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni
7. jaanuarini
8. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
9. Tartu Vangla 20.07.
10. a käskkirjaga nr 1-4/1270 karistati kinnipeetav Valdo Mitrovskist distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 3 ööpäevaks vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra (TVK) p 6.5 nõuete rikkumise eest. V. Mitrovskise rikkumine seisnes selles, et 07.07.
11. a hommikusel ja õhtusel loendusel keeldus ta vanglateenistuse ametniku nõudmisel nimetamast oma nime.
12. V. Mitrovskis esitas 23.07.
13. a Tartu Vangla 20.07.
14. a käskkirja 1-4/1270 tühistamiseks Tartu Vanglale vaide, mis jäeti Tartu Vangla 11.08.
15. a vaideotsusega E5 317 V rahuldamata.
16. 16.08.
17. a saabus Tartu Halduskohtule V. Mitrovskise kaebus Tartu Vangla 20.07.
18. a käskkirja nr 1-4/1270 tühistamise nõudes. Kaebuse põhjendused ja taotlused
19. Kaebaja märgib, et kui 07.07.
20. a tuli korrapidaja hommikusel ja õhtusel loendusel tema juurde ja nõudis nime ütlemist, siis kaebaja palus korrapidajal seletada, miks kinnipeetav peab ütlema oma nime, kui ta kannab kaelas nimesilti koos fotoga. Korrapidaja ei olnud sellele kaebaja väitel pädev vastama ning ütles, et tema ei tea ja lahkus kambrist. Seetõttu jäi kaebajale arusaamatuks nime ütlemine loenduse ajal, kuna Tartu Vangla ei ole talle tutvustanud vanglaalaseid õigusakte. Kaebaja selgitab, et Tartu Vanglas ei ole tal kuni kõnealuse intsidendini palutud oma nime öelda. Loenduse ajal pidi kandma vaid vangla poolt väljastatud nimesilti. Kui kaebaja oleks 07.07.
21. a teadnud, et nime ütlemata jätmine on karistatav, siis oleks ta oma nime korrapidajale öelnud. Sel hetkel oli kaebaja teadlik ainult sellest, et kinnipeetav peab kandma nähtaval kohal nimesilti koos fotoga ning polnud mingeid probleeme nime ütlemisega. Kaebaja leiab, et kuna Tartu Vanglal puudub täpne arvestus selle kohta, millal kaebajat on tutvustatud vanglaalaste õigusaktidega, siis ei saa vangla väita, et kinnipeetavat on õigusaktidega tutvustatud. Kaebaja märgib, et pöördus peale intsidenti korrapidaja, kontaktisiku ja operatiivtöötaja poole, kes aga ei selgitanud talle, miks peab loenduse ajal ütlema oma nime. Tulenevalt eelnevast palub V. Mitrovskis, et kohus tühistaks talle Tartu Vangla 20.07.
22. a käskkirjaga nr 1-4/1270 määratud distsiplinaarkaristuse. Vastustaja vastuväited
23. Tartu Vangla on seisukohal, et V. Mitrovskise poolt esitatud kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebajat karistati distsiplinaarkorras vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmise eest. Kohustus alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele tuleneb kinnipeetavale VangS § 67 p-st
24. Kaebajale antud korraldus ei olnud tühine HMS § 63 lg 2 tähenduses – korraldus anti vanglateenistuse ametniku poolt, kellel oli selleks pädevus, korraldus anti kinnipeetavale V. Mitrovskisele ning korraldus oli selge ja arusaadav ning seda oli võimalik täita. Korralduse aluseks oli Tartu Vangla kodukorra p 6.5, mille kohaselt on kinnipeetaval kohustus öelda loendusel ametniku nõudmisel oma nimi. Seega on tõendatud, et kaebajale antud korraldus tugines õigusnormile ning oli seaduslik. Asjas ei oma tähtsust, kas kaebaja teadis, et loendusel tuleb öelda oma nimi või mitte. Kaebajale anti korraldus öelda oma nimi, mida kaebaja ise ei eita, kuid kaebaja ei täitnud korraldust ning sellega pani toime rikkumise. Kaebaja väited, et temale ei põhjendatud korralduse vajalikkust, ei ole asjakohased. Vangistusalastest õigusaktidest ei tulene, et vanglateenistuse ametnik peab enne korralduse andmist seda põhjendama. Sellist seisukohta ei toeta ka Riigikohtu 01.03.
25. a otsus nr 3-3-1-103-
26. Kinnipeetaval on kohustus alluda temale antud korraldusele ja täita see ka juhul, kui tema ei pea korraldust põhjendatuks või vajalikuks. Kaebajale on tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte 02.06.
27. a. Kaebaja on keeldunud allkirja andmisest õigusaktidega tutvumise kohta. Keeldumine allkirja andmisest ei tähenda, et kaebaja ei ole õigusaktidega tutvunud. Kui kaebaja ei soovinud anda kinnitust õigusaktidega tutvumise kohta, ei ole vanglal võimalik teda selleks sundida. Tartu Vangla on võimaldanud V. Mitrovskisele tutvuda õigusaktidega ning nende sisulise tutvumise põhjalikkus on kaebaja enda vaba valik. Kaebajale võimaldati õigusaktidega tutvuda ning seetõttu ei saa kaebaja tugineda teadmatusele teo keelatusest. Kaebajal on võimalik täiendavalt õigusaktidega tutvuda ka vangla raamatukogu vahendusel. Sellega on ümber lükatud kaebaja väiteid, et temale ei ole tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte. Kaebaja väide, et vanglal puudub täpne arvestus, millal toimus õigusaktidega tutvustamine, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohane ning ei oma tähtsust. 2 Kaebajal oli enne vaidlusalust distsiplinaarkaristust 25 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest 17 oli määratud kas allumatuse, ebatsensuursete väljendite või vanglateenistujate solvamise eest. Kaebajale määratud varasematest distsiplinaarkaristustest pidi kaebajale selge olema, et temale antud korralduse täitmata jätmine on distsipliinirikkumine, mille eest võib määrata distsiplinaarkaristuse. 26.07.
28. a on vanglateenistuse ametnik Lauri Hainoja vestelnud kaebajaga TVK p-st 6.5 tuleneva kohustuse osas – öelda loendusel ametniku nõudmisel oma nimi. Peale 20.07.
29. a distsiplinaarkaristuse määramist on kaebajat karistatud veel seitsmel korral distsipliinirikkumise eest, mis seisnesid vanglateenistuse korraldusele allumatuses ning loendusel nime ütlemata jätmises. Viimane karistus on kaebajale määratud 23.08.
30. a käskkirjaga nr 1-4/
31. Seetõttu on kaebaja väide, et kui tema oleks teadnud teo keelatusest, oleks tema ka ametnikule nime öelnud, paljasõnaline ning ennastõigustav. Kaebaja käitumine näitab, et ka peale 20.07.
32. a määratud distsiplinaarkaristust jätkab kaebaja distsipliini rikkumist ning ei täida temale antud korraldusi. Kohtu põhjendused ja otsus
33. Vaidlustatud käskkirja (tlk 18 ) tühistamiseks ei ole alust. Käskkiri on õiguspärane. Kaebaja distsipliinirikkumine on seisnenud selles, et ta on 07.07.
34. a keeldunud allumast vanglaametniku korraldusele öelda hommikuse ja õhtuse loenduse ajal oma nimi. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt pani kaebaja sellega toime VangS § 67 p 1 rikkumise. VangS § 67 p 1sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele. Ka juhul, kui hiljem tuvastatakse korralduse õigusvastasus, on kinnipeetav ikkagi rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.
35. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Käesoleval juhul on ilmselge, et täitmata jäetud vanglaametniku korraldus ei vastanud tühise haldusakti tunnustele. Seega on kaebaja vanglaametnike korralduste täitmata jätmisega rikkunud VangS § 67 p-i 1 ning distsiplinaarkaristuste määramine on õiguspärane. Tartu Vangla kodukorra p 6.
36. kohaselt kontrollib loendust teostav ametnik kinni peetava isiku vastavust paigutuskaardile ja ametniku nõudmisel ütleb kinni peetav isik oma nime. Halduskohus jagab vastustaja seisukohta, et sellest sättest tulenevalt on kinnipeetav kohustatud nime küsimisele vastama. Lisaks kinnitab see vangalaametniku korralduse öelda oma nimi - õiguspärasust. Korrapidajal ei olnud kohustust selgitada kaebajale, miks ta tema nime küsib ja kaebajal ei olnud õigustust sel motiivil oma nime ütlemata jätta vaatamata sellele, et kinnipeetavatel on nimesildid. Vastupidiselt kaebajale on halduskohus seisukohal, et 07.05.
37. a õiendiga (tlk 51) on tõendatud, et vangla on võimaldanud kaebajal tutvuda õigusaktidega, mh kodukorraga, kuna õigusaktid olid ööpäeva jooksul kaebaja kambris tutvumiseks. Erinevalt kaebusest on kaebaja kohtuistungil antud seletuses (tlk 33) kinnitanud, et nime küsimist hakati rakendama
38. a. Seega ei vasta tõele kaebuse väide, et nime küsiti kaebajalt esmakordselt vaidlusaluste intsidentide käigus. Kuna kaebaja on rikkunud allumiskohustust, siis ei saa kaebus kuuluda rahuldamisele seetõttu, et kohtule ei ole esitatud kaebaja poolt allkirjastatud õiendit õigusaktidega tutvumise kohta. Kaebaja seletuse kohaselt kannab ta karistust
39. aastast. Seega on 3 kaebajale vaieldamatult teada kohustus alluda vanglaametnike korraldustele. Ükski kaebaja poolt väljatoodud asjaolu ei anna alust kartserikaristuse tühistamiseks. Neil asjaoludel jätab kohus HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel kaebuse rahuldamata. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 92 lõige 1 ja 93 lõige 1). Roby Koik kohtunik 4