3-10-248/78

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamise kuupäev Kohtu videoistungist osa võtnud menetlusosalised Tallinna Halduskohus Dagmar Maastik 29.märtsil 2011.a. Tallinnas 3-10-248 D. S. kaebus Tallinna Vanglalt 150 000 kr(9586,75 euro) mittevaralise kahju väljamõistmiseks 14.03.2011.a. Videokonverentsi teel Tallinna Vanglas kaebaja D. S., kohtu istungisaalis vastustaja Tallinna Vangla esindaja Angela HeinsaarTalimaa RESOLUTSIOON

1. Kaebus rahuldada osaliselt.
2. Välja mõista Tallinna Vanglalt D. S. kasuks 287(kakssada kaheksakümmend seitse) eurot 55 senti mittevaralise kahju hüvitamiseks ja 48 senti menetluskulusid.
3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 28.aprillil 2011.a. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja arutamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD 30.06.2008.a. Tallinna Vangla direktori käskkirjaga nr 535-d karistati D. S. distsiplinaarkorras 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega vangistusseaduse(VaS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.4.1.16 rikkumise eest. Käskkirja kohaselt kavandas D. S. vastuhakku vangla administratsiooni suhtes ja ähvardas füüsilise vägivallaga teisi kinnipeetavaid, kes ei nõustu täitma tema poolt antud korraldusi. Karistuse kandmise ajal piirati D. S.’le täielikult VaS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamine vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks(tl 46-47). D.S. kandis määratud kartserikaristuse ära 1.
4. - 15.08.2008.a. 28.08.2008.a vaideotsusega nr 11-7/9160 rahuldas Justiitsministeerium D.S. vaide ja tunnistas käskkirja kehtetuks. Vaideotsuse kohaselt karistati D.S. muuhulgas ka teo eest, mis seisnes vangla administratsiooni korralduste suhtes vastuhaku kavandamises. Selline tegu ei sisalda distsiplinaarrikkumise tunnuseid, mistõttu pole selle eest võimalik distsiplinaarkorras karistada. Nimetatud asjaolu võis mõjutada distsiplinaarkaristuse valikut ning seega oli tegemist ebaproportsionaalse distsiplinaarkaristusega(tl 42-43). Tallinna Vangla jättis 15.02.2010.a. otsusega rahuldamata D.S. taotluse hüvitada talle õigusvastase kartserisse paigutamisega tekitatud kahju 150 000 kr(9586,75 eurot). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palus kohtule esitatud kaebuses mõista Tallinna Vanglalt välja 150 000 kr (9586,75 eurot) varalist ja mittevaralist kahju, mis vastustaja tekitas kaebajale tema ebaseadusliku kinnipidamisega kartseris 1.07.-15.08.2008.a. Kartseris viibides ei saanud kaebaja juua kuuma teed, kohvi, suitsetada, võtta vitamiine, tegeleda spordiga, lugeda ajalehti, mida ta posti kaudu tellis, samuti ei saanud lugeda kirjandust. Kartseris viibimise ajal teda peksti rängalt 24.07.2008.a., peksujäljed on vangla meditsiinitöötaja poolt fikseeritud, selle kohta on kaebaja tervisekaardil märge. Kõige tähtsam on see, et kaebaja jäeti ilma võimalusest sooritada eksameid kutsekoolis, kus ta puusepaks õppis. Selle tõttu ei saanud ta tööd ja hakkas vanglast vabanedes jälle varastama. Kohtuistungil väitis kaebaja, et nimetatud eksamid jäid tal tegemata mitte kartseris istumise pärast, vaid enne seda kuu aega lukustatud kambris viibimise pärast. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Riigivastutuse seaduse(RVS) § 9 lg 1 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitamist saab nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Inimväärikuse alandamine on muuhulgas seotud ka hingeliste kannatuste tekitamisega. Isikuõiguste rikkumisest ei tulene automaatselt, et tekkinud on mittevaraline kahju. Vangla meditsiiniosakonna juhataja E.Katkosilti kinnitusel pole kaebajale enne kartserikaristuse kandmist vitamiine määratud. Seega on kaebaja väited vitamiinide tarvitamise mittevõimaldamise kohta põhjendamatud. Kaebaja isikukonto järgi on ta tellinud ajalehti neljal korral 2007.a., kuid mitte kordagi 2008.a. Kaebaja viited muu kirjanduse lugemise mittevõimaldamise kohta pole samuti kohased, sest 15.02.2010.a. seisuga polnud tal Tallinna Vangla raamatukogus isegi raamatukogukaarti avatud. Kaebaja väited tee ja kohvi tarbimise mittevõimaldamise kohta pole tõsiseltvõetavad. Kinni peetavatele isikutele võimaldatakse vangla poolt pakutavate toidukordade juures tarbida teed ning tagatakse toitlustamine, mis on kooskõlas elanikkonna üldiste toitumistavadega. Samuti on võimalik spordiga tegeleda, tehes kehalisi harjutusi kartserikambris. Väär on kaebaja väide, et seoses kartserikambris viibimisega ei võimaldatud tal lõpetada puidupingitöölise osaoskuskursuste õppetööd. Nimetatud kursused toimusid perioodil 7.01.-17.12.2008.a., suvevaheaeg õppetöös oli 20.06.31.08.2008.a., seega ajal, mil kaebaja viibis kartseris. Õppetöö lõpetamiseks tulnuks kaebajal sooritada eksamid 17.12.2008.a., kuid 22.08.2008.a. vabanes ta vangistusest ega saanud seega vangla vahendusel eksameid sooritada. Kaebaja sattus kinnipidamisasutusse taas 7.07.2009.a., kuid pole näidanud soovi puidupingitöölise osaoskuskursust lõpetada. Enda väidetavat peksmist pole kaebaja vaidemenetluse korras vaidlustanud. Kaebaja on 8.10.2009.a. Harju Maakohtu otsusega süüdi tunnistatud karistusseadustiku(KarS) §-de 199 lg 2 p 8, 9; 266 lg 1; 274 lg 1 ja 275 järgi kokkuleppemenetluses. See asjaolu näitab isiku suhtumist õiguskorda ning seab kahtluse alla kõik tema esitatud andmed, mida ta pole tõendanud. Kohtuotsusest nähtuvalt süüdistati teda selles, et ta 24.07.2008.a. kella 13.35 ajal vangla kartseri jalutusboksis ei allunud valvur V.Judini korraldusele ja keeldus väljumast jalutusboksist, sülitas valvurile kaks korda näkku ja lõi jalaga vastu jalga, solvas ebaviisakate sõnadega ning ähvardas füüsilise vägivallaga pärast vanglast vabanemist. Kaebaja on kohtus oma süüd tunnistanud. Kaebaja paigutamine kartserikambrisse oli vanglapoolne kohane reageering. Justiitsministeerium on vaideotsuses sedastanud, et kaebajale on sisuliselt süüks pandud 2 erinevat rikkumist vangla administratsiooni korraldustele vastuhaku kavandamine ning teiste kinnipeetavate füüsilise vägivallaga ähvardamine. Viimane tegu on käsitletav teiste kinni peetavate isikute häirimisega, mis 2 on vangla kodukorra p-ga 14.4.1.16 keelatud. Seega on see tegu distsipliinirikkumine ning kaebaja süü selle toimepanemisel on vaideotsusega tõendatud. Ainuüksi isiku kartserisse paigutamiseks välja antud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei tekita kartserisse paigutatud isikule nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kartserikambris viibimist ei saa iseenesest käsitada isikule füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi tekitavana, sest inimlike esmavajaduste rahuldamine on sel ajal ikkagi tagatud. Mittevaralise kahju hüvitamise viise on mitmeid, põhiseaduse(PS) § 25 eesmärk pole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. RVS § 9 lg 2 näeb ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Süü hindamisel ei piisa ainuüksi tuvastamisest, et vaidlusalune haldusakt või toiming on õigusvastane. Süülisust hinnatakse eraldi. Käskkirja kehtetuks tunnistamine on piisav vahend kaebaja õiguste taastamiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi on 30.11.2004.a. lahendis 3-3-1-64-02 märkinud, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt on õiguspärane, vaid analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. KOHTU PÕHJENDUSED RVS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on rikkunud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 3 ütleb, et sama paragrahvi lõigete 1 ja 2 alusel saab nõuda üksnes varalise kahju hüvitamist. Kaebaja on esitanud küll varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kuid pole esitanud mingeid tõendeid temale varalise kahju tekitamise kohta. Seega tuleb tema nõuet käsitada terves ulatuses mittevaralise kahju hüvitamise nõudena. Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb lisaks RVS §-le 7 lg 1 kohaldada ka sama seaduse § 9 lg 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Kaebaja taotleb vanglalt 9586,75 euro väljamõistmist õigusvastaselt kartseris viibimise ajal tema suhtes rakendatud piirangute ja 24.07.2008.a. talle osakssaanud ränga peksu eest. Kaebaja väited, et ta kartseris viibimise tõttu ei saanud lõpetada puidupingitöölise osaoskuskursusi ning et vanglaametnikud teda 24.07.2008.a. peksid, pole asja kohtulikul arutamisel tõendamist leidnud. Kohtuistungil teatas kaebaja, et puidupingitöölise eksameid ei saanud ta sooritada mitte kartseris viibimise, vaid sellele eelnenud kuuajalise elamise tõttu lukustatud kambris. Lukustatud kambris viibimise õiguspärasust aga kaebaja vaidlustanud pole. Kuid ka lukustatud kambris elamise ajal poleks kaebaja saanud kõnealust kursust lõpetada, sest õppetöö kursusel kestis 7.01.-17.12.2008.a., eksamite sooritamise ajaks oli kaebaja aga juba vanglast vabanenud. Peksmise osas kohtuistungil tunnistajatena üle kuulatud vanglaametnikud R.Śumilov, R.Salumets ja V.Judin, kinnitasid, et rakendasid 24.07.2008.a. kaebaja rahustamiseks ja jalutusboksist kartserikambrisse toimetamiseks füüsilist jõudu ja käeraudu, kuna kaebaja oli agressiivne, keeldus jalutusboksist välja tulemast, sülitas V.Judinile näkku ja lõi teda jalaga, kuid eitasid kaebaja suhtes ülemäärase jõu kasutamist ning tema peksmist. Kaebaja süü kirjeldatud kuritegude toimepanemisel on tuvastatud Harju Maakohtu 8.10.2009.a. jõustunud otsusega kriminaalasjas nr 1-09-13721 ning kaebaja on selles kohtumenetluses oma süüd ka tunnistanud(tl 134-136). Seega on tõendatud, et kaebaja oli kõnealuse sündmuse ajal ohtlik nii vanglaametnikele, teistele kinnipeetavatele kui ka vangla julgeolekule. Vastavalt VaS §-le 69 lg 1 ja 2 p 5 on kinnipeetava suhtes, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, lubatud täiendava julgeolekuabinõuna kasutada ohjeldusmeetmeid - fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki(VaS § 70 lg 1). Seega oli vanglaametnike poolt kaebaja ohjeldamiseks käeraudade kasutamine põhjendatud ja õiguspärane. Kae3 bajal 24.07.2008.a. fikseeritud marrastus vasaku silma piirkonnas, punetavad laigud kaelal ja seljal ning turse ja punetus mõlema randme piirkonnas – vigastused, mis esmaabi ei vajanud(tl 154) – olid tekitatud kaebaja agressiivse käitumise ohjeldamise käigus, kus kohus ei tuvastanud vanglaametnike poolt ülemäärase jõu kasutamist. Kaebajale kartseris viibimise ajal kohaldatud ülejäänud piirangud - kaebaja ei saanud juua teed(v.a. vangla poolt toidukordadel pakutu), kohvi, suitsetada, võtta vitamiine, tegeleda spordiga, lugeda ajalehti, mida ta posti kaudu tellis, samuti ei saanud lugeda kirjandust – kaasnesid selle karistusviisiga vältimatult või rakendati vanglateenistuse otsustuse alusel kooskõlas VaS §-ga 651 ja vangla sisekorraeeskirja §-ga
5. VaS § 651 sätestab, et kartserisse vastuvõtmisel otsitakse kinnipeetav läbi ja talle antakse kartseri arvel olev riietus; kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ja tagastatakse pärast kartserist vabastamist; kinnipeetaval pole õigust liikuda vangla territooriumil §-des 8 ja 10 sätestatud korras, soovil korral võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus; kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata VaS §-de 22, 30(õigus lugeda ning isiklike vahendite arvel tellida ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust)–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kaebaja suhtes piirati täielikult kõigi loetletud sätete kohaldamist, v.a. § 48(õigus osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid vanglas lubatud asju), mida kohaldati osaliselt(lubati soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid). Vangla sisekorraeeskirja § 60 järgi võivad meessoost kinnipeetaval kartseris kaasas olla ainult pühakiri, oma õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid(põhiseadus, VaS, vangla sisekorraeeskiri, vangla kodukord), abielusõrmus, ususümbolid, mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust, kirjapaberit, kirjutusvahendeid, kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud kohtuotsuseid ja -määrusi, süüdistuskokkuvõtteid, tema kirjadele saabunud vastuseid, üks telefonikaart, seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt ja tualettpaber. Kui käskkiri, millega kaebajale kartserikaristus määrati, oleks jäänud kehtima, oleksid kõik selle karistuse kandmisega kaebajale kohaldatud piirangud olnud õiguspärased. Kuna aga Justiitsministeerium tunnistas käskkirja kehtetuks, siis on nii kaebaja kinnipidamine kartserikambris 45 ööpäeva jooksul kui ka kõik sellega kaasnenud kaebaja õiguste piirangud õigusvastased. Riigikohus on 13.12.2010.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-84-10 sedastanud, et väljakujunenud kohtupraktikaga on kooskõlas iga kartseris viibitud ööpäeva eest hüvitisena välja mõista 100 kr(6,39 eurot); selline hüvitise suurus vastab õigusvastasele kartserisse paigutamisele ja võimaldab määrata õiglase hüvitise. Seega tuleb kaebajale 45 kartseris viibitud ööpäeva eest hüvitisena välja mõista 287,55 eurot. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kuna kaebajat karistati vangla administratsiooni korraldustele vastuhaku kavandamise ja teiste kinnipeetavate füüsilise vägivallaga ähvardamise eest ning viimane tegu on vangla kodukorra p 14.4.1.16 järgi distsipliinirikkumine, oli kaebaja paigutamine kartserisse vanglapoolne kohane reageering ning käskkirja kehtetuks tunnistamine on piisav vahend tema õiguste taastamiseks. Riigikohtu halduskolleegium on viidatud otsuses nr 3-31-84-10 rõhutanud, et asjaolu, et vangla direktori käskkiri kartserisse paigutamise kohta tunnistati kehtetuks pärast kaebaja kartserist vabastamist, ei tähenda, et kaebaja viibis kartseris õiguspäraselt. Lähenemine, et kaebaja pani toime distsiplinaarüleastumise, mille eest teda karistati kartserisse paigutamisega, on ebaõige. Kaebaja poolt distsiplinaarüleastumise toimepanemine olukorras, kus distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on tunnistatud kehtetuks, on tuvastamata ning väide tuvastamata üleastumise eest karistuse määramise kohta on eksitav ja asjakohatu. Kolleegium pidas RVS § 13 lg 1 punktide 4 ja 5(hüvitise määramisel arvestatakse eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane) kohaldamist ebaõigeks põhjustel, et kahju hüvitamine terves ulatuses(100 kr ööpäeva eest) on õiglane, sest kaebaja viibis kartseris õigusliku aluseta ning et kaebaja väidetav tegu(vanglaametniku korralduse eiramine) ja õigusvastane kartserisse paigutamine pole põhjuslikus seoses. Kannatanu osa kahju tekitamisel(selles asjas kaebaja eelnimetatud väidetav tegu) peab olema põhjuseks tagajärjele(selles asjas õigusvastane kartserisse paigutamine), millega kahju tekitati. Kolleegium rõhutas, et Tallinna Vangla direktori käskkirja kehtetuks tunnistamine 4 tähendab, et kaebaja pole õiguslikult negatiivset tagajärge, sh hüvitise vähendamist, kaasatoovat tegu toime pannud. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) §-le 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud 250 kr(15,98 eurot) riigilõivu(tl 61). Arvestades seda, et kaebuse osalise rahuldamise korral mõistetakse menetluskulud välja proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega(HKMS § 92 lg 2), tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista 48 senti riigilõivu. Kohtunik: D.Maastik 5