Tsiviilasi nr 2-99-26 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja Kohtunik Katrin Saar Otsuse tegemise aeg 17. mai 2010.a. Tsiviilasja number 2-99-26 Tsiviilasi HV, ÜKõig

) § 1327 märkuse kohaselt laienesid

§§-id 1324-1334 Tallinna linnale ja linna maadele, mistõttu Tallinna linna omandis oleva linnamaa rentimine on käsitletav obrokimaana, millele laieneb “Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seadus”. Sama seaduse § 2 lg 1 sätestab, et endise kruntrendimaa õigusena (obrokimaaõigusena) käsitatakse

§§ 1324

ja 1334 sätestatud asjaõigust, mille kohaselt loeti obrokiks maa tähtajata kasutamiseks andmist kindla raharendi eest. Obrokimaa kasutamine oli

§ 1326

kohaselt pärandatav ja

§1325

kohaselt kõik maast saadud viljad kuulusid kasutajale.

§§-id 1324 ja 1334 laienesid ka Tallinna linnale ja linna maadele, mis väljendub

§ 1327

juures olevast märkusest.

§§ 1324

ja 1334 sätestatud põliskruntrendi õiguse maad võõrandas 1919.a maaseadus riigi tagavaramaaks, hilisemad maareformi seadused

1. ja
2. aastast aga lubasid põliseks tarvitamiseks maa kasutust. Kruntrendiõigus oli tähtajatu ja päritav ning isik, kes ehitas endale maja põliskruntrendi maale, teadis ning võis olla kindel, et see jääb ka tema õigusjärglaste kätte. Kahjuks 1940 a. järjekordselt see kruntrendiõigus võõrandati. 9.2 Tõenditena on hagejad esitanud: 1) Tallinna notari Mihkel Uessoni 1939 aktiraamatu väljakirjutise( akt nr 16) mis tõendab, et AJK, kes elas vallas, XXX, tegi notariaalregistri all testamendi, millega pärandas oma talukoha XXX oma pojale VK. Testament on tehtud notari poolt tunnistajate juuresolekul ning notar pidi testamendi tegemisel olema kindlalt veendunud, et tegemist oli obrokimaaga, mida saab pärandada, kuna vastupidisel juhul ei oleks ta saanud testamenti 5 Tsiviilasi nr 2-99-26 kinnitada, sest rendimaa ei olnud pärandatav. Testament tõendab, et talukoht XXXoli kruntrendikoht obrokilepingu alusel, sellel lasus ka väljaostuõigus. Antud kirjalikust tõendist järeldub, et AK pärandas rendimaa kasutuse oma pojale. AKsuri 1949 a. VK suri 1987 a ning tema pärijateks olid tema lapsed. 2) Kogukonna- asutuste ja rendimaade korraldamise seaduse (1926, 16, 16 ja RT 1928, 46, 276) alusel korraldati Harju Maakorralduskomisjoni poolt rendimaade kruntimine ja hindamine, mis on Harjumaa kinnisvarade hindamise komitee poolt kinnitatud plaanil (26.08.1930.a. protokoll nr 3, 81). mõisa lehel nr 2 on märge, et 18.04.1928.a metsavahi koht XXX on liidetud juurdelõikena XXX-le. 3) 09.01.1939.a annavad aluse järeldada, et krundid on liidetud. 4) 1939.a põllumajandusloenduse käigus koostatud 09.06.1939.a talundilehe /maalehtede alusel XXX talu suuruseks kokku 44,0 ha. Maa kuulus enne maareformi omandatud talumaade liiki; talupidaja (jur.isik) AK. 5) Vallavalitsuse 1940-1941.a kinnisvara maksude raamatu väljavõte kinnitab, et AKmaksis kinnisvara maksu. 6) 1942.a katastri-maaüksuste ja talundite nimestiku ja talundilehe 1939.a andmete alusel liideti XXX talu XXXja krunt I kokku. 7) ENSV ajal, 1947.a anti inimestele uuesti õigus maad tähtajata kasutada. Ka vaidlusalune maa anti 31.03.1947.a akti alusel AKu pojale VK kasutada Lagedi külanõukogus XXX külas ja XXXtalu XXX, kokku 24,38 ha, põliseks pidamiseks kinnistatud. 8) Eesti Riigiarhiivi 04.04.1994.a arhiiviteatis kinnitab XXX talu krundi nr XXXkuuluvust AK. Märgitud Põllutööministeeriumi Katastri ja maakorralduse osakonna arhiivi dokumentides, et seisuga 1938 ja 1940 täiendustega pinna suurus 15,39 ha, maksualust maad 23,22ha, omanik A.K . 9) 30.11.1999.a Arhiiviteatis (fond 399, nimistu 1, säilik 6) linna mõisate rentnike nimekirjad aastast 1917.a; pos. 717 kinnitab, et AK maksis maatüki osas renti ning ta ei olnud võlglane 1916.a ja
3. a. eest. Dokument tõendab, et AK valdas ja kasutas juba 1916.a. ja varem maad kindla raharendi ehk obroki alusel. 10) Tallinna Linnaarhiivi teatise kohaselt oli 09.11.1938.a Katastri Ametis koostatud valla maaüksuste nimekirjas märgitud, et mõisa maaalal asuv XXXtalu suurus 15,39 ha, omanik (valdaja) on AK. mõisa maa-alal asuv XXX talu, mille kinnistu number märkimata, suurus 4,84 ha omanik (valdaja) on AK. Maa on kantud kinnisvaramaksude raamatusse 1938-
4. a. 11) Tallinna Linnaarhiivi andmetel ( R-259, nim. 1 säilik 45 ) järjekorra nr 171 all on AKkantud sisse kinnisvara maksjana XXXja XXX maksuobjekti suhtes ning on 31 x 40 kviitungi nr 35 all tasunud vastava makse. 12) 10.02.1938.a kirjas Tallinna Linnavalitsuse majandusosakonnale palub AKpikendada rendilepingut ja ehitada küün. Seda talle ka lubati, rendiks määrati 75 kr krunt. 6 Tsiviilasi nr 2-99-26 Eelnimetatud kirjalik tõend kinnitab maatükkide pikaajalist kasutamist ning neile ehitiste ehitamise luba (mis oli võimalik vaid obroki puhul ning välistatud raharendi korral). 13) 1934.a. valla elamute nimestikus nr 77 all on krunt XXXja I AK. Eelnimetatud tõendab AKu poolt obrokimaa kasutusõigust, kuna kasutaja- AK- ehitas antud maatükile hooned ja sellest millest tulenevalt ei saanud tegemist olla tavalise rendiga, kuna sellel juhul ei olnud hoonete ehitamine mõeldav ega otstarbekas. 14) valla katastri-maaüksuste ja talundite nimestikes nr 31-32 ja nr 10 on XXXja I ja A.K . Hagejatel ei ole säilinud lepinguid kinnisvara müügi kohta, küll aga saab hagejate hinnangul teha esitatud dokumentidest järelduse, et tegemist on jätkuvalt kruntrendi ehk obroki alusel kasutatava maaga, mille väljaostmisele küll asuti, kuid mille lõpliku vormistamiseni mitmetel asjaoludel ei jõutud. Seega oli tegemist Balti eraseaduse (

) mõttes kruntrendimaaga ehk obrokimaaga vastavalt §-d 1324,

1. Kostja vastuväited
2. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole AKkasutanud XXXja I maaüksusi kruntrendimaa õiguse alusel. Kruntrendimaa õigus on sätestatud

§§ 1324-1334.

Kruntrendileping oli tähtajatu, leping sõlmiti kohaliku omavalitsuse ja kodaniku vahel ning lepingus nähti ette kruntraha tasumine.

§ 1328kohaselt tuli kruntrendimaa õigus kui asjaõigus kinnistada.

Põlise kruntrendiõiguse alusel kruntrendile antud maatükk kinnistati krundipidaja nimele. Hagejad ei ole tõendatud, et AKoleks kantud kinnistusraamatusse kruntrendipidajana. Statistika Keskbüroo poolt 1939.a läbiviidud põllumajandusloenduse talundilehel on XXX talundipidajana märgitud AKja talundil on maad 44,0 ha, mida kasutatakse raharendi alusel, samas koostatud maalehele on XXXomanikuna märgitud AK. Nii talundilehe kui maalehe kanded on tehtud AKu enda ütluste alusel. mõisa 1940.a müümata maa maksude nimekirjas on 8 all märgitud maaüksuse all XXX koha rentnikuna märgitud AKja renditähtaja lõpuks 01.05.1952.a. Hagejate seisukoht, et AKu poolt tegelik maakasutus algas aastal 1881 või 1877 ning kestis kuni 1940 ja rendilepingu tähtaeg 01.05.1952.a on nimekirja kantud mingil seletamatul põhjusel, on ainetu. Esitatud tõenditest ei nähtu, et AKoleks maatükke XXX ja XXXkasutanud 59 või 63 aastat. Hagejate väide selles, et kuni 1918.a tasus AKobrokit, on ekslik. Linna mõisate rentnike nimekirjast aastast 1917.a nähtub, et rentniku AKu, maatükk võlasumma oli 30.-, mis kinnitab, et kuni 1918.a oli AKrentnik. Tallinna Linnaarhiivi 28.01.1998.a arhiiviteatise nr 1-7/14 kohaselt on 08.06.1937.a ja 09.11.1938.a Katastri Ametis koostatud valla maaüksuste nimekirjas märgitud, et mõisa maa-alal asuv XXX( kinnistu nr märkimata), suurus 15,39 ha, omanik (valdaja) AK. Tallinna Linnavalitsuse majandusosakonna toimikus ( 1927-1949) on mõisa kohta märgitud, et XXX talu, suurus 11 tiinu ja 220 ruutsülda, rendib AK. 7 Tsiviilasi nr 2-99-26 Tallinna notari Mihkel Uuessoni 1939.a aktiraamatu väljakirjutusest nähtub, et AKtegi 07.06.1939.a testamendi ja muuhulgas määras ta oma rendi talukoha XXX, mille kavatses ära osta, oma pojale VKule. mõisa 1936.a-1938.a müümata maade maksude nimekirjas maaüksuse I valdajana on märgitud AKja maksuarvutamise aluse puhtakasu rbl. Kruntrendiõigus sai aset leida kahel tingimusel, so võõra kinnisvara tähtajatu kasutamine ja iga-aastane kindla obroki maksmine. Rendilepingu puhul oli leping tähtajaline ja rendimaks pidi vastama maatüki tuludele. Hagejate väide, et kuna sellele maatükile ehitati ka eluhooned ning loogilise järeldusena püsiva elukoha rajamine saab tugineda ainult päriliku obrokiõiguse alusel kasutamisel, on alusetu ja põhjendamatu. Ei ole teada, kas hooned ehitas maatükile AKvõi mõni teine isik. Kuna AKtöötas metsavahina, siis talundi nimetus XXX tõlgituna saksa keelest tähendab metsavahti, on tõenäoline, et maatüki koos hoonetega võis ta saada kasutusse oma teenistusajaks. Puuduvad tõendid selle kohta, et AKoleks millalgi omandanud kruntrendimaa õiguse või oleks kasutanud maaüksusi XXX ja XXX kruntrendimaa õiguse alusel. Kruntrendimaa õiguse saamise aluse ja aja kohta ei puudu mitte üksnes tõendid, vaid ka hagejate enda seletus. Hagejad on meelevaldselt raharenti samastanud kruntrendiga. Kohtu põhjendused ja järeldus Kohus, ära kuulanud pooled, uurinud kohtule esitatud kirjalikke tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi rahuldamisele ei kuulu. 11. Hageja HVesitas Vallavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta, milles taotles oma isa VKkuulunud XXX talumaade ( XXX, 111, 27) ja kolhoosi ühistatud vara tagastamist (XXX-1 toimik 30418, lk 7). Ülo K esitas 18.12.1991.a Vallavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta, milles taotles oma isale VK kuulunud XXX,XXXja 27 talust 24,38 ha suuruse maa tagastamist ja sundkollektiviseerimisel äravõetud vara kompenseerimist ( XXX-1 toimik 30418, lk 6). 25.02.1994.a esitas HVKavalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta Harju Maakonna komisjonile, milles taotles vanaisale AK kuulunud vara, mis koosnes vallas asuva XXX talu (N 111) koosseisu kuuluva kruntrendimaa (obrokimaa) koos eraldiasuva tükiga ( mõisa juures asuv Tallinna linnalt renditud heinamaa) tagastamist ( XXX -1 toimik 30418, lk 3). Eeltoodud avaldustest nähtuvalt taotles HV tagasi AK kuulunud XXX talumaid- maaüksusi XXX, XXXja maaüksust 27 ( heinamaa), Ülo K XXX,XXXja 27 maaüksustest üksnes 24,38 ha maa tagastamist ( XXX ja XXXtagastamist) ja HVKXXX talu

eristas kruntrendimaad (obrokimaad) ja põlisrendimaad ning kruntrendiõigust (obrokiõigust) ja põlisrendiõigust (vastavalt §-d 1324-1334 ja §-d 4131-4154).

§ 13241334

kohaselt on kruntrendi- ehk obrokiõigus piiratud asjaõigus, mille alusel kinnisvara omanik annab oma vara teisele isikule pärilikuks tähtajatuks kasutamiseks iga-aastase obrokimaksu vastu ( art 1324). Nähtuvalt I.T artiklist Pärilikust obroki õigusest Balti õiguse järele ( ajakiri Õigus, 1929.a, nr 7 lk 210) on Balti õiguses kaks instituuti: 1) maaehk pärilik obrokiõigus ( art 1324-1334) ja 2) põline rent ( art 4131-4154), mis oma juriidilise loomu poolest on ühesugused ja kujutavad võõra vara kasutamise õiguse kahte eriliiki. Pärilik obrokiõigus, kui võõra vara kasutamise asjaõigus, näeb ette kahte tingimust: 1) võõra kinnisvara kasutamise tähtajatu iseloom ja 2) iga-aastase kindla obroki maksmist. Nende kahe tingimusega pärandatud obroki õigus erineb ususfructus’est ( vilikasutamisest) ja rendilepingust ning põlisrendilepingust, mis vahel võib omada ka tähtajalist iseloomu ja mille rendimaks peab olema vastav maatüki tuludele. 10 Tsiviilasi nr 2-99-26 Obrokiõiguse kui asjaõigusliku instituudi loomiseks on vaja määrata tähtajatus ja igaaastane kindel obrokimaks. Kui leping tehakse teatava aja peale, mille möödudes omanik võib obrokikasutajale ära öelda või temale uued tingimused teha, siis sellega luuakse mitte asja obrokiõigus, vaid lihtne rendileping. Samas artiklis lk 211 on I.T märkinud, et „ peab tunnistama isikuid , kes valdavad maatükke nende omanikkude nõusolekul ja kes maksavad iga-aastast obrokimaksu ja kõik maa peal lasuvad maksud ning koormised, obrokikasutajaiks, tingimusel, kui neile on jäetud selle maa tähtajata kasutamine, kusjuures vormilise lepingu puudumine ei võta kontrahentidelt ja nende õigusjärglastelt õigust nõuda vormilise lepingu sõlmimist õigussuhete aluses oleva õigusliku toimingu kinnitamiseks. Kui aga maa kasutamine esitatud alustel kontrahentide või nende õigusjärglaste isikus tekkis mäletamata ajast, siis saavad obrokikasutajad oma õiguse kaitse ka kinnisturaamatusse sisse kandmata.“ Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-1-43-05 on halduskolleeguim oma otsuse p. 15 märkinud: „Kruntrendiõigus ja põlisrendiõigus olid Balti eraseadusega reguleeritud erinevad õigusinstituudid. Esmasel vaatlemisel oli nende õiguslik regulatsioon sarnane. Kuid nende tegelik majanduslik tähendus oli erinev …

§ 1333

järgi ei tohtinud obrokimaksu suurust kumbki pool ühepoolselt muuta, välja arvatud otseselt teisiti ettenähtud juhtudel. Analoogiline põhimõte oli sätestatud

§-des 4144 ja 4145 põlisrendi tasu suhtes. Natsionaliseerimiseelseks ajaks väljakujunenud tegelikkus oli aga selline, et valdav enamus vanadest, stabiilse tsaarirubla tingimustes sõlmitud obrokilepingutest ei näinud ette obrokimaksu muutmist poolte kokkuleppel. T. G kirjutas

1. a ajakirja "Õigus" nr-s 8 ilmunud artiklis: "Kui enne sõda ning revolutsiooni obrokiraha otsest omanikku rahuldas ja sellest linnakassadesse võrdlemisi ilusaid summasid kogunes, on nüüd rahakursi langedes (1 rubla = 1 1/2 senti) obrokiraha kaotanud igasuguse majandusliku tähtsuse. See on nii väike, et selle sissenõudmine ei tasu kulusid. Selle tõttu on omanikud hakanud neid väheseid õigusi kasutama, mis seadus neile obrokile antud krundi suhtes reserveerib" (lk 360). Samas artiklis (lk 364) kirjutatakse: "Summad, mis linnad ja Tartu Ülikool praegusel ajal oma obrokile antud kruntide eest saavad, on naeruväärt väikesed."
2. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia III köites märksõna "Hoonestusõigus" all iseloomustatakse obrokimaksu majanduslikku tähendust järgmiselt: "Vene tsaarirubla väärtuse kadumise tõttu on obrokimaks neil kaotanud peaaegu täiesti majandusliku tähtsuse." Seaduseelnõu esimesel lugemisel,
3. septembril 1993 ütles eelnõu algataja, et obrokimaa kasutajaomanik oli kohustatud otsesele omanikule maksma iga-aastast tasu, mis oli sümboolne, ja Tallinnas näiteks enamasti alla kümne sendi aastas.“
4. Vaidlus puudub pooltel selles, et vaidlusalused maad endiste ja mõisate maa-aladel kuulusid Tallinna linna ja kirikute ühisomandusse nn Jumalalaeka maad. VII Riigikogu 21.09.1993.a istungjärgu stenogrammist Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse seaduseelnõu esimesel lugemisel nähtub, et seal selgitati mõistet Jumalalaegas- „eelnõus on puudutatud ka kahte uut terminit või uut mõistet, s.o. Jumalalaegas ja Toom-Rüütli kiriku maad … mis oli Jumalalaegas (Gotteskasten). Ta oli Tallinna linna asutus, kuhu reformatsiooni ajal koondati kiriku varad. See asutus pidas üleval Tallinna kogudused, maksis tasu vaimulikele, kooliõpetajatele, vangla vaimulikele, pidas ülal ka seegid. Temale kuulus 74 Tallinna kinnistut, mis olid antud põlisele kruntrendile, ning mõisate maid“. 11 Tsiviilasi nr 2-99-26
5. Vaidlust ei ole selles, et hagejatel puudub obrokimaa kasutusõigust tõendav leping, samuti tõendid selle kohta, et obrokiõigus oleks kantud kinnistusraamatusse. Tulenevalt sellest tuginevad hagejad pikaajalisele ja pärilikule maakasutusele, sest sellisel juhul saavad nad kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kandeta. Hagejad on väitnud, et AKu tegelik maakasutus oli pikaajaline, sellele maatükile ehitati eluhooned ja rajati püsiv elukoht, mida saab käsitleda maa päriliku obrokiõiguse alusel kasutamiseks. Hagejate väite kohaselt olid K ute valduses XXX maatükid juba 1870 aastast järjepidevuse alusel kuni 1940.a.ning AKkasutas XXX maatükki alates 1881.a ja XXX XXXplaan on koostatud 1877.a. XXX krundid liideti, neile ehitati eluhooned ning maad kasutati päriliku kruntrendimaa õiguse alusel. Hageja Harri-Voldemar K u seletusest nähtuvalt kasutas AKXXXja XXX maid juba enne 1919.a maaseadust kruntrendiõigusega. XXXtalumaadele ehitas ta maja ajavahemikul 1900-1906.a( II kd tl 1). HVK seletusest eelistungil ( ts asi 2/1-148/99 tl 45 pöördel) läks AKXXXle elama 1880.a. XXX oli enne 1894.a metsavahi koht mõisa koosseisus ( ts asi 2/1-148/99 tl 65l). Tallinna Linnaarhiivi tõendist ( nimistu 4 säilik1838) nähtub, et Brandwahi maaüksus oli kaardile märgitud juba 1848.a ja Tallinna Linnaarhiivi tõendist, 1877.a kaardilt ( nimistu 4, säilik 334) nähtub, et (Johannishof) mõisa maadel asub XXXII maaüksus. Nimetatud 1877.a kaart ei kajasta AKu seost nimetatud maaüksusega. Dokumentaalseid tõendeid AKu maakasutuse alguse kohta XXX ja XXXmaaüksustel kohtule ei ole esitatud. Eeltoodust järelduvalt peab kohus hageja väiteid AKu tegeliku maakasutuse algusest 1881.a või 1877.a kruntrendimaaõiguse alusel paljasõnalisteks. Tõendeid ei ole esitatud ka nendele maaüksustele ehitatud hoonete ega ehitatud hoonete ehitusaastate kohta ning selle kohta, kas ehitajaks oli AKvõi anti talle metsavahina töötamise ajaks kasutusse nn palgamaana hoonestatud maatükk. Tõendina esitatud 1934.a. valla elamute nimestik, kus nr 77 all on krunt XXXja I K , A., ei tõenda AKu poolt obrokimaa kasutusõigust ega tema poolt maatükile hoonete ehitamist. Samuti ei tõenda K ute maakasutuse algust obroki alusel alates 1881.a või 1887.a 30.11.1999.a arhiiviteatis ( fond 399, nimistu 1, säilik 6 ) linna mõisate rentnike nimekirjad aastast 1917 ( II kd tl 147-148). Nimetatud nimekirjas pos. 717 rentniku nime lahtris on märgitud A.K . Tõendist nähtub, et A K maatüki ( mõisa maa-alal, mõis ) osas maksis renti ning tal oli võlg linnale 1917 a. eest. Antud tõend tõendab, et AK valdas ja kasutas küll juba 1917 a. maad raharendi alusel.
6. Samuti on hagejad on väitnud, et XXXja XXX maatükke käsitleti 1938.a ühe tükina ja selle tõttu on ka hagis käsitletud maid koos kui liidetud maatükki. Hageja HVK seletuse kohaselt liideti XXX ja nr XXX 1930.a kokku. XXX oli enne 1894.a metsavahi koht mõisa koosseisus. Kogukonna-, asutuste- ja erarendimaade korralduse seadusega ( 1926.a vastuvõetud) läks XXX popsitalude nimekirja. Popsiseadus soodustas selle maa soodsat väljaostmist. Selle seaduse järgi kaotas krunditud maa kogukondliku õigusliku iseloomu ( ts asi 2/1-148/99 tl 65). Hagejate väidete kohaselt klassikalist maade liitmise protsessi tõendavaid dokumente ei ole, kuid kruntrendi puhul maad liideti ja hilisemates dokumentides käsitleti neid maid liidetuna ( II kd tl 77). Nimetatud asjaolu tõendamiseks on esitatud Harjumaa kinnisvarade hindamise komitee poolt kinnitatud plaan (26.08.1930 a. protokolliga nr 3 kinnitatud 12 Tsiviilasi nr 2-99-26 plaan; II kd tl 131-134). Nähtuvalt sellest korraldati kogukonna- asutuste- ja erarendimaade korraldamise seaduse (1926, 16, 16 ja RT 1928, 46, 276) nn popsiseaduse ( mille eesmärgiks oli korraldada vahekordi maaomaniku ja tema maal asuvate rendikohapidajate vahel, eriti aga kindlustada renditalupidajate ja popside seisundit) alusel Harju maakorralduskomisjoni poolt rendimaade kruntimine ja hindamine. Nimetatud plaanilt on näha juurdelõige nr 1 XXXII-le. Maade planeerimisel on 18.04.1928.a eraldatud mõisast ja liidetud XXX juurdelõige I XXX-le ja mis on kinnitatud Harju maakonna kinnisvarade hindamise komitee poolt 26.06.1930.a 17.03.2003.a arhiiviteatisest nr 1736/HA ( I kd tl 106) nähtub, et Põllutööministeeriumi Katastri ja Maakorralduse Osakonna arhiivifondis säilitatavast Harju maakonna mõisa plaani lehel nr 1, kinnitatud Harju maakonna Kinnisvarade hindamise komitee poolt 28.03.1930.a, on ära märgitud maaüksus XXXning samas arhiivifondis säilitatavast Harju maakonna Tallinna linna mõisa plaani lehel nr 1, kinnitatud 07.01.1930.a, on märgitud XXX metsavaht I juurdelõige XXX(III)-le, lisatud märkusega maahindaja poolt 18.04.1928.a:“Planimetreerimisel arvestatud mõisa ja XXX vahelise endise piiriga ( I kd tl 106). Juurdelõike I andmist kinnitab ka mõisa tükeldamise plaan, mis on koostatud 1939.a vannutatud maamõõtja Karl Märdi poolt. Harjumaal, vallas asuva mõisa kinnistu nr 18 tükeldamise plaanist ( plaan koostanud 05.09.1939.a vannutatud maamõõtja poolt; I kd tl 108 ) nähtuvalt on tehtud maaüksusele XXX juurdelõige 4,11 ha ja juurde on antud põllumaa ja heinamaa. Tulenevalt kaardil märgitust lisandus XXX maaüksusele täiendavalt juurdelõikena maa, mis liideti XXX juurdelõikena I XXXII-le. Kaardil on eraldi märgitud XXXII, mis annab aluse järeldada, et XXX maaüksust ei ole juurdelõikena XXXII-le liidetud ja faktiliselt on maatükid koostatud plaanil eraldi asuvad maaüksused, mida kinnitavad ka kohtule esitatud dokumendid, kus on XXX ja XXXII käsitletud eraldi maaüksustena. Nähtuvalt mõisa kinnistu nr 18 koosseisust ( Tallinna Linnaarhiivi säilik 383- muudatused kinnistu nr 18 koosseisus; ts.asi 2/1-148/99, tl 99) oli mõisamaa koosseisus metsavahi koht ( XXX) suurusega 4 tiinu ja 1030 ruutsülda ( 1 tiin = 1,0925 ha = 2400 ruutsülda), HVK poolt tõendina esitatud projekt- plaan Tallinna linna mõisa osaline maaparandustööde teostamiseks juuli 1925.a tõendab samuti, et metsavahi koht on märgitud kaardil eraldi ilma XXXII-ta ( ts.asi 2/1-148/99 tl 60). Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusega on omandireformi objektiks olnud vallas ( end. mõis) asuv maaüksus XXX pidalaga 4,84 ha. Ka antud asjaolu tõendab, et XXX juurdelõiget ei tehtud mitte XXX maaüksusele, küll aga anti see juurdelõikena maaüksusele III. 1877.a nr XXXkaardilt nähtuvalt on maatüki suuruseks märgitud 11 tiinu ja 220 ruutsülda, Tallinna Linnarhiivi säilikult 546 ( Maavalitsuse toimik lk 38) III suuruseks 15 tiinu 220, ruutsülda, Eesti Riigiarhiivi 04.04.1994.a teatise kohaselt 19391940.a seisuga 15,39 ha. Hagejate väidete kohaselt tõendavad XXX ja XXXmaaüksuste liitmist 09.01.1939 Maalehed nr 98 ja 471 ( II kd tl 135-142). Riigi Statistika Keskbüroo 1939.a maalehest nr 98 nähtuvalt on maaleht täidetud 09.06.1939.a AKult saadud teadete alusel. Maalehe andmete kohaselt koosneb XXX maaüksus ühest lahusolevast tükist pindalaga 4,84 ha külas, maaüksuse omanikuna (valdajana ) on märgitud Tallinna linn, maaüksus on saadud rendi teel (rendi teel on küll mahakriipsutatud, kuid mahakriipsutus on õiendamata), praeguse omaniku tööala enne maavaldusele asumist on olnud metsavaht. Riigi Statistika 13 Tsiviilasi nr 2-99-26 Keskbüroo 1939.a maalehest 71 nähtuvalt on maaleht täidetud 09.06.1939.a ja AKult saadud andmete alusel. Maalehel olevate andmete kohaselt koosneb XXX XXXühest lahusolevast tükist pindalaga 15,39 ha vallas, maaüksuse omanikuna (valdajana) on märgitud AK, maatükk on saadud ostu teel, praeguse omaniku tööala enne käesolevale maavaldusele asumist on olnud metsavaht. Kohus, hinnates eelpool hageja poolt esitatud maalehti, leiab, et need ei tõenda XXX ja XXXliitmist, kuna mõlema maalehe kanded on tehtud AKu sõnade kohaselt ja ta ise on pidanud neid maatükke lahusolevaiks, kuna on avaldanud, et nii XXX kui XXXkoosneb 1 lahusolevast tükist, kuigi maalehe vastavasse lahtrisse võis märkida, et need maaüksused on liidetud ja täita võinuks ainult ühe maalehe. Riigi Statistika Keskbüroo 1939.a 09.06.1939.a koostatud talundileht ( II kd tl 143-146) on koostatud AKult saadud teabe alusel. Talundi nimetusena on märgitud XXX vallas ja talundipidajana on märgitud AK. Majapidamise suuruse tabelisse, kuhu on ettenähtud märkida kõik maa, mis on pidada käesoleva talundi arvel ja mis alusel, on märgitud maa suuruseks 44 ha ja kasutamise aluseks raharent. Maa kuulus enne maareformi omandatud talumaade liiki. Asjaolu, et AKu ütluste kohaselt on talundi suuruseks 44 ha, ei tõenda XXX ja XXXliitmist. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et maaüksuste XXX ja XXXII liitmine ei ole tõendatud ja neid ei saa käsitleda kuni 1940.a ühtse maatükina. XXX-le juurdelõike tegemine ja selle juurdelõike liitmine maaüksusega XXXon kooskõlas ka hageja HVK väitega selles, et XXX maad 1928.a liideti ja XXX läks sellega popsitalude nimekirja ning popsiseadus soodustas selle maa väljaostmist. Maaüksuse XXXostu-müüki kinnitavaid tõendeid ei ole, XXX on tunnistatud omandireformi objektiks ja selle maaüksuse endisteks omanikeks Tallinna linn ja Tallinna Luteri kirikud. Tõendeid selle kohta, et XXX juurdelõige, mis liideti XXX, oleks AK antud kasutada kruntrendiõiguse alusel, kohtule esitatud ei ole. Samuti puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kuni juurdelõike liitmiseni XXX-le, kasutas AKXXXmaaüksust kruntrendimaa õiguse alusel ning tasus kindlaksmääratud obrokit. Kruntrendimaa õiguse saamise aluse ja aja kohta ei ole hagejad kohtule andnud seletusi.
7. Hagejate väitel on AKmaksnud maa kasutamise eest kinnisvaramakse ja see tõendab AKu poolt maa kasutamist kruntrendimaa õiguse alusel. Kohus selle väitega ei nõustu. „ Alates
8. a-st tegutsesid vajadusel valdade kinnisvarade hindamise komisjonid põllumajandusliku maa ja metsamaa hindamisel puhaskasu arvestamiseks. Saadud tulemuste põhjal koostas Põllutööministeeriumi Katastriamet maa hindamise tunnistused, mis väljastati maa omanikule ja kinnistusameteile.
9. a-st alates koostas Katastriamet valdade maksualuste maade ja hoonete nimekirjad koos rahalise arvestusega puhaskasurublades.“ ( www.eha.ee/fondiloend). Tallinna Linnaarhiivi 30.04.1996 teatise kohaselt oli 09.11.1938 Katastri Ametis koostatud valla maaüksuste nimekirjas märgitud, et mõisa maa.-alal asuv XXXtalu suurus 15,39 ha, omanik (valdaja) on AK. mõisa maa-alal asuv XXX nr 1 talu, mille kinnistu number märkimata, suurus 4,84 ha omanik (valdaja) on AK( II kd tl 158). Nähtuvalt vallavalitsuse 1940/1941 a kinnisvaramaksude raamatust ( II kd tl 149-153) on sinna kantud maksuobjektidena XXXja XXX ning maksnikuna AK. Maksu arvutamise 14 Tsiviilasi nr 2-99-26 alusena on märgitud puhaskasurubla ja tal tuli tasuda kinnisvara makse, põllutöökoja maksu, teedekapitali maksu. mõisa
10. aasta müümata maa kinnisvara- ja lisakinnisvara maksude nimekirjadest ( I kd tl 69-71) nähtuvalt on tabeli esimeses lahtris välja toodud lepingu number, seejärel rentniku nimi. Lepingu nr XXXjärgi on rentnikuks märgitud AK„ 111“ suhtes ja maksu arvutamise aluseks on puhaskasurubla. mõisa
11. aasta müümata maa kinnisvara, lisakinnisvara ja naturaalkohustuste maksude nimekirjas ( I kd tl 73) on maaüksuse nr 27 valdajana märgitud AKja maksu arvutamise alusena puhaskasurubla, samuti on I valdajaks märgitud AKja maksuarvutamise aluseks puhaskasurubla ning tal tuli maksta kinnisvaramaksu, lisakinnisvaramaksu vallale, naturaalkohustuse maksu, lisakinnisvaramaksu põllutöökojale. mõisa 1938.a aasta müümata maa kinnisvara, põllutöökoja ja koormatiste asemaksude nimekirjast ( I kd tl 74) nähtub, et I valdaja on AKja maksu arvutamise aluseks on puhaskasurubla ning tal tuli maksta kinnisvaramaksu, põllutöökoja maksu, koormatiste asemaksu. Võrreldes eelpooltoodud maksude nimekirju, nähtub, et mõisas asuva maaüksuse nr 27 eest tasus AKvaldajana samu kinnisvara ja lisakinnisvaramakse, milliseid tal tuli maksta nii XXX kui XXXmaaüksuste eest. vallas endise mõisa maatüki nr 27 osas hagejad loobusid oma nõudest tunnustada selle maatüki kasutamist kruntrendimaa õiguse alusel, millest võib järeldada, et seda maatükki kasutati muul alusel, vaatamata sellele, et AK1939.a talundilehe kohaselt on märkinud selle maatüki oma 44 ha suuruse renditalu koosseisu hulka. valla kohaliku korralduskomisjoni avaliku istungi protokollist nr 11 20.08.1927.a ( I kd tl 109) nähtub, et AKu avaldus Tallinna linnavalitsuse maast tema kasutada oleva heinamaatüki 27 eraldamiseks jäeti rahuldamata. 10.02.1938.a esitas AKavalduse Tallinna Linnavalitsuse majandusosakonnale ( I kd tl 110), mille sisu kohaselt kasutab ta juba 14 aastat Tallinna Linnavalitsusele kuuluvat end. mõisast eraldatud heinamaatükki nr 27 ilma kirjaliku rendilepinguta ning ta palub sõlmida temaga pikemaajalisem kirjalik rendileping kestusega 10-12 aastat ja anda luba heinaküüni ehitamiseks. Järelduvalt selle kirja sisust pidas AKend maatüki nr 27 rentnikuks, tunnistas rendilepingu olemasolu ja tasus maatüki nr 27 kasutamise eest XXX ja XXXmaatükkidega analoogseid kinnisvara- ja lisakinnisvaramakse ja kus maksude kindlaksmääramise aluseks oli puhaskasurubla ega teinud 1939.a maa- ja talundilehtedele märget selle kohta, et oma 44 ha suurusest renditalust kasutab ta maatükki nr 27 rendilepingu alusel ja XXX ja XXXmaaüksusi kruntrendimaa õiguse ( obrokiõiguse) alusel.

obrokiõiguse kohta käivad sätted nägid ette, et kruntrendimaa pidaja pidi tasuma igaaastast kokkulepitud ja kindlaksmääratud obrokit määratud tähtajaks, samuti pidi ta tasuma kõik kinnisvaral lasuvad maksud. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit kokkulepitud obroki suuruse kohta ega selle tasumise tähtaja kohta, samuti ei ole selle suuruse ega tasumise kohta antud ühtegi seletust. Üksnes kinnisvaral lasuvate maksude maksmine ei tõenda obrokiõiguse olemasolu. 20. AKu poolt maa kasutamise õigusliku aluse kindlaks määramisel on oluline arvestada ka AKu enda poolt avaldatuga. Kohus on tuvastanud, et AKpidas end ise 09.06.1939.a talundilehe täitmiseks teadete andmisel 44 ha suuruse renditalu pidajaks. Täidetud maalehtede alusel kuulusid tema majapidamisse maaüksused XXX ja XXXja heinamaa 15 Tsiviilasi nr 2-99-26 tükk nr 27 ( 4,84 ha+15,39ha+23,77ha=44ha) ja ta kasutas seda 44 ha raharendi alusel. AKtegi 07.06.1939.a Tallinna notar Mihkel Uessoni juures testamendi, milles on märgitud„ oma rendi talukoha „XXX N III“, mille kavatsen ära osta ja mis asub vallas“ (II kd tl 30). Eeltoodust järelduvalt asub kohus seisukohale, et AKoma tahteavalduse tegemisel pidas end ise rendilepingu alusel XXX maade kasutajaks ning tema sooviks oli talu välja osta ja saada omanikuks. Nimetatud testament ei tõenda, et XXXoli kruntrendikoht obrokilepingu alusel. AKu poolt maaüksuse XXXII

järgi kujutas obrokipidamisõigus endast tähtajatut ja igaveseks ajaks seatud, pärandatavat õigust teatud kinnisvara kasutada omandiõiguse alusel. AKul sellist õigust ei olnud. Hagejad on nõude tõendamiseks esitanud 1942.a katastri-maaüksuste ja talundite nimestiku ja talundilehe , ( II kd tl 154-155) ja ENSV ajal, 31.03.1947.a. akti nr 130, mille alusel AKu pojale VKanti kasutada Lagedi külanõukogus XXX külas ja XXXeraldatud maakoht (talu) XXX nr 1 ühes lahusmaatükis 24,38 ha suuruses põliseks pidamiseks. Kuna hagejad palusid tunnustada AKu kruntrendimaa pidaja õigust 16.06.1940.a seisuga ja kohus on tuvastanud, et 16.06.1940.a seisuga puudus AKul kruntrendimaa õiguse alusel maakasutus, ei pea kohus vajalikuks eelpoolnimetatud 1942.a ja 1947.a tõendeid hinnata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ( TsMS) § 3 lg 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist ( 01.01.2006.a) alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seadust. TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagi jäeti rahuldamata ja TsMS § 60 alusel tulevad kohtukulud kanda hagejatel. Kostja kohtukulude väljamõistmist ei ole taotlenud, mistõttu hagejatel ei tule kanda kostja poolt tehtud kulutusi. Kohtunik Katrin Saar