Obsah (5)
§ 2§ 7§ 18§ 19§ 20KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 06.05.2011. a Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-21308 Tsiviilasi A K´i, OK´i
).
§ 2
lg 7 sätestas, et Palga alammäär on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile, päevale, nädalale, kuule vms.) vastav palga suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga. Riigikohus selgitas oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, et kui pooled on kokku leppinud töötamises täistööajaga ja töö tasustamises tükihinde alusel (tükipalgasüsteem), siis kuuluvad siiski kohaldamisele töölepingu seaduse, töö- ja puhkeaja seaduse ja palgaseaduse sätted, mis reguleerivad töötamist üle kokkulepitud tööaja normi (ületunnitöö) ja töötamist puhkepäevadel, riigipühadel, õhtusel ja öisel ajal ning vastavate lisatasude maksmist. Sellest võib järeldada, et kui pooled on kokku leppinud töötamises täistööajaga ja töö tasustamises tükihinde alusel (tükipalgasüsteem), siis kuulub kohaldamisele ka
§ 7
lg 7, s t töötajal on õigus saada töötasu vähemalt palga alammääras vaatamata tehtud töö kogusele.
§ 18
lg 1 sätestas, et kui töötaja ei täida tööülesannet oma süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle.
§ 19lg 4 sätestas, et töötaja süül tehtud täieliku praagi eest tasu ei maksta.
Töötaja süül tehtud osalise praagi eest makstakse tasu alandatud määral, sõltuvalt töö tulemuse kõlblikkuse astmest.
§ 20
lg 1 sätestas, et töötaja süül tekkinud tööseisaku aja eest talle tasu ei maksta. Viidatud sätete kohaselt ei ole töötajal, kes saab palka tükipalgasüsteemi alusel, siiski õigus esitada nõuet
§ 2
lg 7 alusel, kui alampalgale vastava töö koguse saavutamata jätmine on sündinud töötaja süül, töötaja süül tehtud praagi tõttu või töötaja süül tekkinud tööseisaku tõttu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab
§ 18gl1 , § 19 lg 4 või § 20 lg 1 aluste olemasolu tõendama tööandja.
Kohtuasjas C-341/05: Laval un Partneri Ltd selgitas Euroopa Kohus, et töötajate lähetamisel teise EÜ liikmesriiki kuulub kohaldamisele töö tegemise asukohariigi minimaalpalgamäär. Muuhulgas selgitas Euroopa Kohus viidatud lahendi p-st 57, et Ühenduse õigus ei takista seevastu liikmesriike kohaldamast oma õigusakte või tööturu osapoolte vahel sõlmitud alampalka käsitlevaid kollektiivlepinguid mis tahes isikule, kes sõltumata tööandja asukohariigist teeb kas või ajutiselt nende territooriumil tasustatud tööd (vt eelkõige
- veebruari
- aasta otsus liidetud kohtuasjades 62/81 ja 63/81: Seco ja Desquenne & Giral, EKL 1982, lk 223, punkt 14, ja
- jaanuari
- aasta otsus kohtuasjas C-164/99: Portugaia Construções, EKL 2002, lk I-787, punkt 21). Kohus leiab, et eeltoodut tuleb kohaldada ka siis, kui töötajaid teise liikmesriiki ei lähetata, vaid poolte vahel on algusest peale kokkulepe töö tegemise asukohas teises liikmesriigis. Seega tuleneb ülaltoodust, et kui töölepingu pooled on kokku leppinud töötamises täistööajaga ja töö tasustamises tükihinde alusel (tükipalgasüsteem), siis on teises EÜ liikmesriigis tööd tegeval töötajal õigus saada selles riigis kehtivat alampalka vaatamata tehtud töö kogusele, välja arvatud juhul, kui tööandja tõendab, et alampalgale vastava töö koguse saavutamata jätmine on sündinud töötaja süül, töötaja süül tehtud praagi tõttu või töötaja süül tekkinud tööseisaku tõttu. Käesoleval juhul on hagejatega sõlmitud töölepingutes kokku lepitud töö tasustamises tasumääraga 7 eurot ruutmeetri eest, st tükipalgasüsteemis. Hagejate tehtava töö olemus eeldab töötamist täistööajaga tavapärasel tööajal, sest tööandja eeldatavaks sooviks on 4
(6)ehitusobjekt tähtaegselt lõpetada ning töötaja iseseisev otsustuspädevus tööaja üle on piiratud ehitusobjektile juurdepääsuga. Ka kostja on avaldanud, et kokku lepiti tavapärases tööajas, sh täistööajas. Vaidlust ei ole selles, et hagejad ühtegi nõuetekohast ruutmeetrit pinda üle ei andnud, st hagejad ei ole saavutanud ka mitte alampalgale vastavat töökogust. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et alampalgale vastava töö koguse saavutamata jätmine on sündinud töötaja süül, töötaja süül tehtud praagi tõttu või töötaja süül tekkinud tööseisaku tõttu. Kostja esitatud PEOÜ töödejuhataja RN avaldusest (tl 27) nähtub, et hagejate töö oli ebakvaliteetne ja tuli ümber teha. Kohtu arvates on esitatud tõend ilmselt ebausaldusväärne, sest selgitus on allkirjastamata ning selgitusest ei nähtu, millistel asjaoludel on see antud, samuti on tõendamata RN seos asjaga. Vaidlust ei ole selles, et Soome Vabariigi ehitusvaldkonna õigusliku regulatsiooni kohaselt on kõikide töötajate minimaalpalgamääraks vähemalt 8,95 eurot tunnis. Seega on hagejatel õigus saada tööasu vähemalt täistööaja eest määras 8,95 eurot tunnis, millest on lähtunud ka töövaidluskomisjon. Pooled ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni töötasu arvestust ei tööaja ega keskmise töötasu osas. Kohus leiab, et töövaidluskomisjoni arvestus on mõlemas osas tõene ja seega tuleb hagejatelt saamata jäänud töötasu ja puhkusehüvitis välja mõista samas suuruses, nagu seda on teinud töövaidluskomisjon. Kohus mõistab hageja I kasuks välja 2009 a maikuu töötasu 16 800 krooni e 1 073.72 eurot ja puhkusehüvitise 1527 krooni e 97.59 eurot, hageja II kasuks välja 2009 a maikuu ja juunikuu töötasu 29 120 krooni e 1 861.11 eurot ja puhkusehüvitise 1545 krooni e 98.74 eurot, hageja III kasuks välja 2009 a aprilli ja maikuu töötasu 19040 krooni e 1 216.88 eurot ja puhkusehüvitise 2380 krooni e 152.11 eurot. Kohus leiab, et tõendamata on hagejate väited selle kohta, et pooled on suuliselt kokku leppinud töölepingu täiendamises, täiendavates töödes ja nende eest tasumises ajapalgasüsteemi järgi ja selle kohta, et töövahendid (pumbad) purunesid. Selle kohta on tõendiks üksnes hagejate endi vande all antud seletused, kuid kohus arvestab seejuures, et hagejatel on vastastikune huvi asja lahendamise vastu üksteise kasuks, mistõttu ei pruugi hagejate antud selgitused olla täiel määral objektiivsed. Samas ei ole hagejate väited ka asjakohased, sest hagejate õigus hagi rahuldamisele tuleneb
§-st 2 lg-st 7. Vastavalt TLS § 119 lg 2 lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Vaidlust ei ole selles, et kostja hagejatele midagi tasunud ei ole, st hagejad lõpparvet kätte saanud ei ole. Pooled ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni töötasu arvestust ei tööaja ega keskmise töötasu osas. Kohus leiab, et töövaidluskomisjoni arvestus on mõlemas osas tõene ja seega tuleb hagejatelt hüvitis välja mõista samas suuruses, nagu seda on teinud töövaidluskomisjon. Kohus mõistab hageja I kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses 16 800 krooni e 1 073.72 eurot, hageja II kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses 22400 krooni e 1 431.62 eurot, hageja III kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses 19 040 krooni ehk 1 216.88 eurot. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse kostja kahjuks, seega jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus märgib, et hagejad on küll hagimenetluses esitatud hagiavalduses palunud välja mõista summad suuremas ulatuses, kui seda on teinud töövaidluskomisjon, kuid hagiavalduste sisust nähtub, 5
(6)et hagejad ei ole tegelikult vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsuse seisukoht ning nad ei saakski seda teha, sest töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise tähtaeg oli hagiavalduse esitamise hetkeks möödunud. Seetõttu vaatas kohus töövaidluse läbi üksnes töövaidluskomisjoni otsusega kostjalt välja mõistetud summade osas. Selles osas on hagejate hagi täielikult rahuldatud, seega on kohus TsMS § 162 lg 1 mõttes teinud otsuse kostja kahjuks. Peeter Pällin Kohtunik 6
(6)