) § 42 mõttes.
sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust.
lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub
§-s 444 kehtestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski suurenemise võrra, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist.
lg 2 p 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega kindlustusandja täitmise kohustust. Riigikohus on nimetatud sätte kohaldamist käsitlenud otsuses nr 3-2-1-17-08 ning korranud oma seisukohta otsuses nr 3-2-1-10-09 ning leidnud, et tulenevalt
lg-st 2 ei anna
lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kogu kindlustushüvitist juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Antud juhul on üldtingimuste sätted vastuolus võlaõigusseaduse eelviidatud sätetega. Sõidukikindlustuse üldtingimuste punkt 12.1 sätestab, et kindlustusandja võib hüvitise väljamaksmisest täielikult keelduda (arvestamata, milline on rikkumise mõju kindlustusjuhtumi toimumisele). Kuna
järgi on kindlustusvõtja kahjuks
lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine, siis on tühised ka punktis 12.1 sätestatud sõidukikindlustuse üldtingimused osas, milles see võimaldab kostjal jätta maksmata kogu kindlustushüvitis, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust. Kindlustusandja kohustuseks on tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist. Kostja leidis, et sõidukijuhil avanes mitu meetrit enne raudteed avar vaateväli paremale, kust tuli rong. Samas viitas hageja sellele, et kostja esitatud pildilt on näha, et paremal pool on
a, mis piirab sõidukijuhi vaatevälja ning hageja sõnul oli tee sõidukijuhi jaoks uus. Seega isegi kui seal oli tupiktee, nagu väidab kolmas isik, ei pruukinud sõidukijuht seda teed mööda teist korda sõites teed ära tunda. Kohus teostas paikvaatluse 04.03.2009, kus muuhulgas vaatles ka märki nr
a ja juhil on avar vaateväli paremale. Kuna rongidel põlevad ees heledad prožektorid, oleks juht vähimagi hoolsuse korral pidanud paremalt poolt lähenevat rongi märkama. Fotodelt nähtub, et vasakul pool teed lõpeb
a tükk maad enne kui paremal pool ning sealt on ees olevat raudteeülesõidukohta eriti hästi näha. Seega hoiatati juhti raudtee eest enne raudteeni jõudmist kolmel korral raudteest eri kaugusel oleva liiklusmärgiga ning fooriga nr 71, mille punased tuled vilkusid ja keelasid edasi sõita. Raudteeülesõidukoht oli liikluskorraldusvahenditega piisavalt tähistatud. Liiklusõnnetuse toimumist ei saanud kuidagi mõjutada 200 meetrit enne raudteeülesõidukohta asuv loetamatu liiklusmärk, sest selle liiklusmärgi all olnud kolme punase triibuga liiklusmärk nr 123 „Ees on raudteeülesõidukoht“, oli loetav. Liiklusõnnetuse toimumist ei saanud mõjutada asjaolu, et teele ei oldud paigaldatud liiklusmärki nr 125 „Ees on raudteeülesõidukoht“, sest enne seda märki oli juhti juba kahel korral raudteeülesõidukohast teavitatud. Samuti on toimikus lk 54 asuvalt värviliselt fotolt näha, et umbes 200 meetrit enne raudteed asuvast liiklusmärgist nr 123 kuni raudteeülesõidukohani on tegemist täiesti sirge teelõiguga ja selle liiklusmärgi juurest on raudteeülesõidukoht näha. Seega ei saanud liiklusmärgi nr 125 puudumine olla liiklusõnnetuse põhjus. 4 TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kohus ei põhjendanud, miks ei ole puudused raudteeülesõidukoha märgistuses antud liiklusõnnetuse toimumisega põhjuslikus seoses. Antud juhul oli liiklusõnnetuse põhjuseks sõidukijuhi üliraske hooletus, mis vabastab kostja kindlustushüvitise väljamaksmise kohustusest. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Nii kostja kui kolmas isik väitsid korduvalt, et sõidukijuht sõitis raudteeülesõidukoha suunas tupikteelt tulles ning seega pidi ta olema vahetult eelnevalt selle raudtee juba vähemalt ühe korra ületanud ja sellest raudteeülesõidukohast olema teadlik. Samuti on see fakt tõendatud kolmanda isiku poolt esitatud väljavõttega Regio Eesti teede atlasest. Maakohus on vääralt tõlgendanud Riigikohtu otsuseid nr 3-2-1-17-08 ja 3-2-1-10-09. Riigikohus on otsustes läbivalt rõhutanud, et kindlustusandjal ei ole õigust keelduda kindlustushüvitise välja maksmisest sel juhul, kui kindlustusvõtja poolne kindlustuslepingu rikkumine ei mõjunud kindlustusjuhtumi toimumisele. See on selgesõnaliselt sätestatud ka võlaõigusseaduse paragrahvides 445 ja 452. Kui kindlustuslepingu rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele, siis oleks absurdne kui sellistel puhkudel oleks kindlustusandjatel keelatud kindlustushüvitise välja maksmisest keelduda. Tartu Maakohus on rikkunud oluliselt ka TsMS § 230 nõudeid ning jaotanud valesti tõendamiskoormise, asudes otsuses seisukohale, et kindlustusandja kohustuseks on tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist. TsMS § 230 lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja kui kindlustusandja vastuväited tuginesid asjaolule, et hageja kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingu tingimusi, seega lasus TsMS § 230 lg 1 kohaselt kostjal kohustus tõendada, et hageja on rikkunud kindlustuslepingu tingimusi ja kostja on selle ära tõendanud.
lg 2 sätestab rea asjaolusid, millede esinemise korral kindlustusandja ei või tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu. Üheks selliseks asjaoluks võib olla ka see, kui kindlustuslepingu rikkumine ei mõjutanud liiklusõnnetuse toimumist.
lg-s 2 sätestatud asjaolule saavad tugineda üksnes hageja nõuded, mitte aga kostja vastuväited. Kostja vastuväited saavad tugineda üksnes
lg-le 1, juhul, kui kindlustusandja soovib enda vastuväites tugineda
lg-s 1 sätestatud asjaolule, et kindlustusvõtja põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult, lasub tal tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 kohustus seda asjaolu tõendada. Kui kindlustusandja tõendab ära, et kindlustusvõtja on kindlustuslepingut rikkunud ja kindlustuslepingu sätete kohaselt puudub tal hüvitamise kohustus, siis
lg 2 kohaselt ei ole kindlustusandjal teatud asjaoludel siiski õigust sellele kokkuleppele tugineda. Asjaolude tõendamine saab olla üksnes hageja kohustus, sest tegemist on TsMS § 230 lg 1 mõistes asjaoluga, millele tugineb hageja nõue. Hageja nõuded tuginesid asjaolul, et kindlustuslepingu rikkumine ei mõjutanud liiklusõnnetuse toimumist, seega lasus TsMS § 230 lg 1 kohaselt hagejal kohustus tõendada, et esineb mõni TsMS § 452 lg-s 2 sätestatud asjaolu. Tsiviilasja toimikus olevate materjalidega on tõendatud, et 5 liiklusõnnetuse põhjuseks ei olnud puudulik märgistus, vaid sõidukijuhi üliraske hooletus, mis vabastab kostja vastavalt sõidukikindlustuse tingimustele kindlustushüvitise väljamaksmise kohustusest. 5. E. Lill vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on kindlustusandja kahju hüvitamisest keeldumise aluseks sõidukikindlustuse tingimuste SK-101-1.2006 punkt 12.1.4., mis sätestab, et kindlustusandja vabaneb osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum on toimunud kindlustusandja või soodustatud isiku raske ettevaatamatuse või tahtluse tõttu. Raske ettevaatamatuse all mõistetakse olukorda, mil isik näeb ette oma käitumise tagajärgi, kuid loodab kergemeelselt, et tagajärjed jäävad tulemata tema enda või mõne muu asjaolu tõttu. Vastavalt
lg-le 4 on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Antud juhul on tegemist sõidukijuhist olenemata asjaoludega ja tegemist ei saa olla raske hooletusega. Kaskokindlustuse põhimõtte kohaselt ei tohiks kindlustusvõtjast sõltumatutel asjaoludel juhtunu välistada kindlustushüvitise väljamaksmist. Sõidukijuhi hooletuse (
lg 3) puhul lasub kaskokindlustuse kindlustusandjal liiklusõnnetuse riski osas hüvitamiskohustus täies ulatuses. Vabatahtliku sõidukikindlustuse eesmärgiks on hüvitada kahju, mis tekib omanikule ka sõidukijuhi eksimuse tõttu. Apellant ei ole hinnanud tõendeid objektiivselt, välistades täiesti pimestava päikese, mis paistis otse rongi ja foori tagant. Liikluses kehtib reegel, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev nähtus hilisema nähtuse põhjuseks siis, kui ilma esimeseta poleks teist saabunud. Liiklusõnnetuse tekkimisel oli oluliseks faktoriks ka märgi nr 125 puudumine. Märk nr 124 ei ole tõesti kõige viimane märk enne raudteed, kuid ta on osa kolmemärgilisest komplektist. Kahe märgi olemasolu andis juhile õiguspärase ootuse, et on ka kolmas märk 125, mis oleks pidanud olema ca 25 m enne raudteed ja enne liiklusmärke nr 121 “Üherööpmeline raudtee” ja nr 71 “Ülesõidufoor” (ca 10 m enne raudteed). Selliselt kauguselt nägi juht juba raudteed otse ees ja peatas auto, juht üritas tagurdada, kuid ei jõudnud enam. Peatumine oli mõistlik ja näitab juhi tahet kindlustusjuhtumit ära hoida. Juhil ei olnud tahtlust sõita peatumata üle raudtee. Auto seisis ja sai rongilt ainult löögi. Liiklusõnnetuse ajal oli piiratud nähtavus. Selliste tingimuste puhul väga kaugele ei näe ja igal märgil on oluline tähtsus. Juhil ei ole võimalik liigelda, kui ta peab sõidu ajal nuputama millist märki võib usaldada ja millist mitte. Liiklejal peab olema õigus eeldada, et liiklusmärgid on paigutatud õigesti. Antud juhtumi puhul sai juht raudteele lähenedes väärat informatsiooni. Liiklusmärgi nr 125 olemasolul ei oleks kindlustusjuhtumit toimunud. Sellise märgistuse puhul teatud tingimuste juures (madal päike) oleks võinud ülesõit saada saatuslikuks ka kohalikule elanikule, seega ei oma tähtsust, et tegemist oli tupikteega. Vastustaja täitis autojuhina kohustust vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist
Juht näitas tahet kindlustusjuhtumit ära hoida kiiruse vähendamisega ja auto peatamisega enne raudteed. Kindlustusjuhtum toimus kindlustusvõtjast sõltumatutel asjaoludel ja seetõttu ei olnud tegemist raske ettevaatamatusega. Vastavalt
lg 2 p 1-le ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja on rikkunud muud kui kindlustusmakse tasumise kohustust, mis tuleb kindlustusandja suhtes täita enne kindlustusjuhtumi toimumist ja rikkumine toimub muul põhjusel kui kindlustusvõtja süü tõttu või kui rikkumine ei mõjutanud kahju tekkimist või kahju suurust. 6 Kindlustusandja ei saa vabaneda hüvitamiskohustusest seetõttu, et kindlustusvõtja on usaldanud liiklusmärke. Märgistuse puudulikkus on tõendatud 04.03.2009 teostatud paikvaatlusel tehtud fotodega.
lg-st 2 ja
lg 2 p-st 2 tulenevat, leides, et asjas kostja poolt kohaldatud tüüptingimused, s.o sõidukikindlustuse üldtingimuste p-d 9.1.2 ja 12.1.3 on tühised osas, milles see võimaldab kostjal jätta maksmata kogu kindlustushüvitise, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust. 7 Pooltevahelise kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevatest sõidukikindlustuse tingimuste p-st 12.1.3 tulenevalt olid pooled kokku leppinud selles, et kindlustusandja vabaneb osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, sh kohustusest maksta kindlustushüvitist, kui kindlustusvõtja on tahtlikult või raske hooletuse (lepingulise kohustuse täitmisel vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine) tulemusel rikkunud vähemalt ühte kindlustuslepingu tingimust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele või kahju suurusele. Samade tingimuste p 9.1.2. järgi on kindlustusvõtja kohustatud hoidma ja kasutama sõidukit hoolikalt ja turvaliselt, tegema kõik endast oleneva kindlustusjuhtumi ärahoidmiseks ja võimaliku kahju vähendamiseks, mitte suurendama kindlustusriski ja mitte võimaldama kindlustusriski suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab. Riigikohus on otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-17-08 ja 3-2-1-10-09 leidnud, et „tulenevalt
lg-st 2 ei anna
lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele.“ Viimatinimetatud otsuses on Riigikohus lisaks märkinud ka seda, et „
lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus
§-s 444 sätestatud kohustust.“ Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud pooltevahelise lepingu lahutamatuks osaks olevad sõidukikindlustuse tingimuste p-d 9.1.2 ja 12.1.3 ei ole vastuolus
§-dega 445 lg 2 ja § 452 lg 2, kuivõrd sätestavad võimaluse kindlustusandjale keelduda hüvitise väljamaksmisest kas täies ulatuses või osaliselt sõltuvalt sellest, millises ulatuses avaldas kindlustusvõtja poolne rikkumine mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige maakohtu see järeldus, justkui ei saaks kindlustusandja keelduda täielikult hüvitise väljamaksmisest muudel juhtudel peale
11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kindlustusandja, mitte kindlustusvõtja, kohustuseks on tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist. Tõendamiskoormise selline jagunemine tuleneb
§-des 444, 445 lg 1 ja 452 sätestatust. Samas ei ole õige maakohtu järeldus kindlustusvõtja poolse riski suurendamise ulatuse hindamisel, et kuigi hageja oli ka ise hooletu, mõjutas liiklusõnnetuse toimumise võimalikkust ka raudteeülesõidukoha puudulik märgistus ning et see annab aluse kindlustusandjale vähendada väljamakstavat hüvitist üksnes poole võrra. Asjas olevatest tõenditest (A. L. avaldus kindlustushüvitise saamiseks tl-l 7, fotod tl-del 11, 12, 24-27, 40-41, 54-55, autokindlustuse kahjuavaldus tl-l 39, vaatluse protokoll ja sellele lisatud CD-plaat fotode ja videoklipiga raudteeülesõidukohast tl-l 49, 30.10.2010 sündmuskoha vaatlusprotokoll tl-del 52-53) nähtub, et kuigi ca 200 meetrit enne raudteeülesõidukohta asuva kolme punase triibuga liiklusmärgi nr 123 „Ees on raudteeülesõidukoht" kohal olev hoiatusmärk ei olnud loetav ning enne ülesõidukohta puudus ka ühe triibuga lisahoiatusmärk nr 125, oli kõnesolev raudteeülesõidukoht tähistatud vajalikul määral muude liikluskorraldusvahenditega, s.o liiklusmärkidega nr 123, nr 124, ning vahetult enne ülesõidukohta oleva liiklusmärgiga nr 121 „Üherööpmeline raudtee", aga ka seal oleva fooriga nr 71 „Ülesõidufoor", mille punased tuled enne avarii toimumist vilkusid. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud liikluskorraldusvahendid andsid sõidukit juhtinud A. L. piisavat infot eesoleva raudteeülesõidukoha ning rongi sinna lähenemise kohta 8 sõltumata sellest, et raudteeülesõidukohal ja selle läheduses paistis paremalt madal päike. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub tl-del 24-27 olevatelt fotodelt ka see, et paremal pool teed asuv
a asub piisavalt kaugel enne raudteed ning see ei saanud piirata A. L. vaatevälja paremale sedavõrd, et tal poleks olnud võimalik rongi lähenemist aegsasti märgata ja väljasõitu ülesõidukohale vältida. Nimetatud tuvastatud asjaolud võimaldavad kogumis järeldada, et A. L., olles küll liikumiskiirust ülesõidukohale lähenedes vähendanud 3040 kilomeetrini tunnis, rikkus raudteeülesõidukohale välja sõites LE §-de 170, 171 p 1 ja 4, 172 ning 174 nõudeid ja ta oli kindlustusjuhtumi toimumise põhjustades raskelt hooletu, mis oli ka liiklusõnnetuse toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks. Arvestades eeltoodut on kostja seega õigesti keeldunud sõidukikindlustuse tingimuste p-dele 9.1.2 ja 12.1.3 viidates hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest täielikult ning hagi osaliseks rahuldamiseks puudub alus. 12. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse ja jätab sellega hagi rahuldamata, siis tuleb vastavalt TsMS §-dele 162 ja 171 lg 1 jätta menetluskulud nii esimese astme kohtus kui ka apellatsiooniastme kohtus hageja kanda. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 9 Egon Konsand
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.