Puudutatud isik O. K. toetas avaldust, selgitades, et ta soovib, et avaldaja oleks tema lapse eestkostjaks. Puudutatud isik V. K. toetas avaldust, selgitades, et N. oleks nende juures parem elada. Ta kuulis kohtuistungil esimest korda, et lapsele on kogu aeg vaja pampersit, lastekodus last külastades lapsel pampersit ei olnud ja neile sellest midagi ei räägitud. Lapsed tegelikult ühte tuppa ei läheks, üks laps läheks suurte tuppa. Alaealise esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiiob selgitas kohtule, et avaldaja on täielikult eiranud lapse väga tõsist terviseprobleemi. Ta ei ole seda endale tunnistanud ja eiranud ka kohtumääruses toodud asjaolusid, mis puudutavad lapse ema. See viitab sellele, et kas avaldaja ei taha või ei suuda probleeme näha. Kui kohus rahuldab avalduse, läheb laps ebastabiilsesse perekonda, kus pole ülevaadet, kellega avaldaja ja millisest ajast koos elab ja kas V.K. on avaldaja laste isa või mitte. Avaldaja ei pruugi olla oma tervise poolest võimeline erivajadustega last oma peresse võtma. Peres sisulist jutuajamist, kuidas lapsed elama hakkavad, pole toimunud. Avalduse rahuldamise ei ole lapse huvides, avaldaja ei ole erivajadustega lapsele eestkostjaks sobivaks isikuks. KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et avaldus on põhjendatu ja kuulub rahuldamata jätmisele. A. K. on sündinud 20.10.2003.a, lapse sünniakti on kantud emana O. K., laps on vallaslaps. Viru Maakohtu 28.juuni 2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-46999 on O. K.lt ära võetud alaealine laps A. K. ilma vanema õiguste äravõtmiseta. A. K. elu oli jäetud Kohtla-Järve Linnavalitsuse korraldada. Perekonnaseaduse (
) § 171 lg 1 ja 2 kohaselt kui esindusõigus ei ole alaealise lapse kummalgi vanemal või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha, määratakse talle eestkostja. Perekonnaseisuasutuse või muu valitsusasutuse või valla- või linnavalitsuse ametnik, politseinik, raviasutuse või hoolekandeasutuse juht, kohtunik, prokurör, notar, ja kohtutäitur, kellel on andmeid eestkostet vajava lapse kohta, on kohustatud sellest teatama valla- või linnavalitsusele ja kohtule eestkostet vajava isiku hariliku viibimiskoha järgi. Sama kohustus on ka eestkostet vajava lapse sugulastel.
lg 1 kohaselt eestkoste seadmise otsustab kohus omal algatusel või valla- või linnavalitsuse või huvitatud isiku avalduse alusel. Antud juhul on alaealisele A. K.le eestkoste seadmise avalduse esitanud huvitatud isikuna J. H., põhjendades seda sellega, et ta tunneb last viimase sünnist alates ja neil on väga head omavahelised suhted. TsMS § 5521 lg 1 kohaselt, kohus kuulab last puudutavas asjas ära vähemalt 10 aastase lepse isiklikult, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 4 Kuna alaealise lapse A. K. vanus on alla 10 aasta, ei pidanud kohus võimalikuks alaealist last isiklikult ära kuulata. Alaealise lapse esindaja arvamuse kohaselt ei ole avaldaja alaealisele A. K.le sobivaks eestkostjaks.
lg 1 ja 2 kohaselt eestkostjaks võib olla täisealine piiramata teovõimega füüsiline isik. Eestkostjaks ei või olla isik, kellelt on vanema hooldusõigus täielikult või osaliselt ära võetud või kes on varem rikkunud eestkostja kohustusi. Eestkostjaks ei või määrata selle tervishoiu- või hoolekandeasutuse töötajat, kus laps viibib.
lg 3 kohaselt eestkostjat valides arvestatakse tema isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita, vanemate eeldatavat tahet ning tema suhteid lapsega, kelle üle eestkoste seatakse, lapse üleskasvatamise järjepidevust ning lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu. Kohtul ja valla- või linnavalitsusel on eestkostjat valides õigus nõuda eestkostjaks määratavalt isikult dokumente ja informatsiooni tema sobivuse hindamiseks. Lapsesse puutuvas vaidluses järgib kohus esmajoones lapse huve (
123). Lastekaitse seaduse § 52 lg 1 kohaselt kehalise või vaimse puudega lapsel on õigus elutingimustele, mis soodustavad väärikuse kujunemist, enesekindluse teket ja arengut. Asjas on tuvastamist leidnud, et A. K. põeb enkopreesi – lapsel on loid ja tugevalt laienenud jämesool ja parasoole sfinkterlihas. Põhjuseks on välja toodud sagedased kõhukinnisused. A. kasutab iga päev hügieenisidemeid. Väga hoolsalt peab jälgima lapse toitumist ja tualetiskäimist. Tihti vajab kõhukinnisuse vältimiseks mikroklistiire ja muid perearsti poolt välja kirjutatud ravimeid. Kuigi asjas on tõendamist leidnud, et, avaldaja ja alaealise A. K. vahel on sõbralikud ja soojad suhted ning laps soovib asuda elama avaldaja juurde, leiab kohus esitatud tõendeid kogumis hinnates, et J. H. puhul ei ole täidetud
J. H.t omab 70% töövõimetust ja talle on tervislikust seisundist lähtuvalt määratud puude aste. Samuti on J. H.e ülalpidamisel lapsed: 1-aastane, 6-aastane ja 10-aastane. J. H.e perekond elab 3-toalises korteris, kus on ka kaks koera. Kohus on seisukohal, et lapsel on õigust kasvada üles keskkonnas, mis tagab talle kindlustunde, stabiilsuse ja hoolitsuse nii tervisliku seisundi kui üldise heaolu eest. Alaealisele A. K. vajab turvalist ja stabiilset elukeskkonda, mis arvestab tema vajadusi ja heaolu ning tagab talle vajaliku hoolduse ja ravi. Kuigi avaldaja on avaldanud, et ta on suuteline tagama lapsele vajaliku hoolduse ja ravi, selgus kohtuistungil, et tegelikkuses puudub avaldajal ülevaade nii lapse tervisliku seisundist kui talle vajaliku hoolduse (sh toit, hügieenivajadused) ja ravi kohta. Ka pole avaldajal veel selge, milliseid konkreetseid elamistingimusi (sh magamiskoht) ta lapsele pakub ning milliseks võivad kujuneda tema enda laste suhted A.ga tingituna viimase tervislikust seisundist. Kohus nõustub eestkosteasutuse hinnanguga selles, et elamistingimused avaldaja korteris ei ole erivajadusega lapse üle eestkoste teostamiseks sobilikud ja avaldajal puuduvad võimalused A. K. peresse võtmiseks. Kohus nõustus alaealise lapse esindaja arvamusega, et pole põhjust kahelda avaldaja heas tahtes ega selles, et ta A.le parimat soovib, kuid ilmselgelt jääb sellest väheks, et tagada ja kindlustada alaealisele lapsele edaspidi turvaline ja stabiilne kasvukeskkond, et kasvatada ja arendada erivajadustega last ja võimaldada talle hea haridus ja eakohane areng. 5 Asjas pole tõendamist leidnud, et avaldaja suudaks tagada erivajadusega lapsele elutingimusi, mis soodustavad lapse väärikuse kujunemist, enesekindluse teket ja arengut. J. H. ei tuleks erivajadustega A.ga toime, selleks puuduvad avaldajal teadmised, kogemused ja võimekus, pealegi on avaldaja ise 70%-lise töövõimekaotusega isik ning tema ülalpidamisel on juba tema enda kolm alaealist last. Avaldaja elamistingimustest ja võimetelt lähtuvalt ei ole J. H.e alaealise A. K. eestkostjaks määramine antud ajal lapse huvides. Käesoleval ajal on asenduskodu teenusena tagatud alaealisele lapsele igapäevane hooldus vastavalt tema eale, arengule ja vajadustele. Eeltoodust lähtudes jätab kohus avalduse rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. /---/. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS § 172 lg 1 sätestatust, mille kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Vastavalt TsMS § 172 lg 3, /---/. Isikule eestkostja määramise või selle tühistamise või eestkostega seotud abinõude rakendamise menetluse kulud, samuti hagita perekonnaasja ja lähenemiskeelu või muu sellesarnase isikuõiguste kaitseabinõu rakendamise menetluse kulud võib kohus jätta täielikult või osaliselt riigi kanda. Kohus leiab, et antud asjas tuleb jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ja lapsele osutatud riigi õigusabikulud riigi kanda. Helgi Vinni Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.