Obsah (4)

§ 86§ 99§ 87§ 893

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2010 Tartu Tsiviilasja number 2-08-94 T

) § 86 punkti 3 alusel. Teatise kohaselt hindas kostja töötajate tööalaseid näitajaid ning säästev suhtumine tööandja omandisse (diiselkütus) ja leidis, et hageja tuleb koondada, kuna viimasel ajal on sagenenud hageja juhitavas veduris kütuse ülekulu. 15.10.2007 lõpetas kostja töölepingu hagejaga

§ 86punkti 3 alusel.

Hageja leidis, et koondamise läbiviimisel ei lähtunud kostja objektiivsetest tööalastest näitajatest, millega rikkus

§ 99

nõuded.

§ 99

lg 2 sätestab, et tööandjal põhikohaga töötavatest isikutest eelistatakse neid, kellel on paremad tööalased näitajad.

§ 99

lg 2 norm kuulub rakendamisele ka töölepingute kollektiivse lõpetamise korral, kuna seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teatisest hageja töölepingu lõpetamise kohta ei selgu, kuidas kostja on võrrelnud ja hinnanud töötajate tööalaseid näitajaid. Veduri kütuse ülekulu ei saa olla objektiivseks tööalaseks näitajaks töölejäämise eelisõiguse väljaselgitamisel, sest kütuse ülekulu on veduri elektridünaamilise piduri kasutamise tagajärg. 07.06.2007 muudeti hageja töölepingu punkti 4.

1. ja määrati hagejale lisatasu diiselvedurijuhi III kvalifikatsiooniklassi omamise eest 500 krooni. Hagejal on diiselvedurijuhi III. kvalifikatsiooniklass alates 22.03.
2. Ajavahemikul
3. a juunist kuni oktoobrini maksis kostja hagejale lisatasu summas 715.20 krooni. Lähtudes töölepingu muutmisest ajavahemikul alates
4. a juunist kuni
5. a oktoobrini peab kostja maksma hagejale lisatasu summas 2500 krooni (500 x 5 kuud = 2500). Kuna kostja on maksnud hagejale 715.20 krooni, siis ta peab maksma täiendavalt 1784.80 krooni (2500 – 715.20 = 1784.80). Hageja pöördus 15.11.2007 Ida-Virumaa Inspektsiooni Narva töövaidluskomisjoni (edaspidi TVK) avaldusega, milles palus tunnistada ebaseaduslikuks töölepingu lõpetamine ja ennistada 2 ta tööle ning välja mõista tööandjalt avaldaja kasuks keskmine töötasu sunnitud töölt puudutud aja eest ning maksmata jäetud lisatasu summas 1784.80 krooni. TVK 20.12.2007 otsusega nr 9.02-02/2276-2007 mõisteti välja kostjalt hageja kasuks saamata jäänud lisatasu summas 216 krooni, muus osas jäeti töötaja avaldus rahuldamata.
6. Kostja hageja nõudeid ei tunnistanud ning leidis, et tööleping hagejaga on lõpetatud seaduslikult. Tööinspektori otsusest nähtub, et töötajate koondamisega on nõustunud ka töötajaid esindavad ametiühingud, sh ka hagejat esindav Eesti Raudteelaste Ametiühing (ERAÜ). Hagejale pakuti ka teisi töökohti, millistest hageja keeldus. Töölepingu lõpetamisel ja koondatavate töötajate väljaselgitamisel lähtus kostja

§ 99

lg 2 loetletud tingimustest ehk tööalastest näitajatest, millisteks olid tööülesannete täitmise täpsus, kiirus, kohusetunne, töökohustuse rikkumised ning säästev suhtumine tööandja omandisse. Hagejat on kahel korral distsiplinaarkorras karistatud. Ajavahemikul 01.06.2007 kuni 04.09.2007 esines hagejal ainukesena Narva tsehhi vedurijuhtidest kütuse ülekulu. Hageja tööalased näitajad ei olnud võrreldes töölejäänud töötajatega parimad. Lisatasu on oma olemuselt töötasu palgaseaduse mõistes ja seda makstakse samuti vastavalt tehtud tööle. Hageja on vaidlusalusel perioodil, s.o juunist 2007 kuni oktoober 2007 töötanud mittetäieliku arvu tööpäevi. Kuna kostja eksituse tõttu maksti hagejale lisatasu vähem, siis tänaseks on kostja oma eksimuse heastanud ja puuduoleva klassitasu summas 261 krooni hagejale hüvitanud. Samuti hüvitas kostja hagejale seoses valestiarvutatud lisatasuga ning sellega seoses muutunud keskmise palgaga vähemmakstud lõpparve. MAAKOHTU LAHEND 3. Viru Maakohus jättis 12. juuni 2009 otsusega V. Nikolajenkovi hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab

§ 86

p 3, et tööandja võib lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötajate koondamisel. Vastavalt

§-le 98 lg 1 on tööandjal õigus lõpetada tööleping

§ 86

punktis 3 ettenähtud alusel töömahu vähenemisel, tootmise või töö ümberkorraldamisel, varem töötanud töötaja tööle ennistamisel ja muudel juhtudel, mis tingivad töö lõppemise. Hageja ega ka kohus saa anda hinnangut ega sekkuda koondamise otstarbekuse väljaselgitamisesse. Koondamise vajaduse üle saab otsustada vaid tööandja. Vaidluse objektiks saab olla küsimus, kas tööandja koondamiseks ettenähtud tingimustest kinni pidas. Hagejaga lõpetati tööleping 15.10.2007 kollektiivse koondamise käigus, millele andis 07.09.2007 otsusega kooskõlastuse tööinspektor. Tööinspektori otsusest nähtuvalt põhjendati töölepingute kollektiivse lõpetamise vajadust AS Eesti Raudtee kaubaveomahu vähenemise ja tööintensiivsuse langemisega Narva piirkonnas. Töötajate koondamisega on nõustunud ka töötajaid esindavad ametiühingud, sh ka hagejat esindav Eesti Raudteelaste Ametiühing.

§ 87

lg 11 järgi on tööandja kirjalikus teates töölepingu lõpetamise kohta kohustatud põhjendama töölepingu lõpetamise vajadust. Kostja 04.09.2007 teatis hagejale vastab

§ 87lg 11 sätestatule ning selles on põhjendatud töölepingu lõpetamise vajadust.

Kui tööandjal on tekkinud koondamise vajadus, peab ta arvestama töötaja töölejäämise eelisõigusega

§ 99järgi.

Töötaja töölejäämise eelisõiguse väljaselgitamisel peab tööandja töötajaid võrdlema ja hindama, lähtudes objektiivsetest tööalastest näitajatest, ning töölejäämisel eelistama neid, kes on edukamalt tööülesandeid täitnud, kel on suuremad erialased teadmised, oskused, vilumus ning kes on oma teadmisi ja oskusi tulemuslikumalt kasutanud. Tööandja peab töötajate vahel tegema põhjendatud valiku. Tööandja arvamus peab kujunema juhtkonna (sh otsese juhi) ja kollektiivi esindajate arvamusest. Koondatava töötaja valiku kriteeriumid sätestab

§ 99. Kostja tõendas, et ta lähtus koondamisel kostja tööalastest näitajatest.

Hagejat on kahel korral distsiplinaarkorras karistatud, mis näitab hageja töösse suhtumist. Ajavahemikus 01.06.2007 3 kuni 04.09.2007 esines hagejal ainukesena Narva tsehhi vedurijuhtidest kütuse ülekulu, mida kinnitavad kütusekulu aruanne ja tunnistajate ütlused. Tunnistaja M. R. ütlustega (tl 111-113) on tõendatud tööalaste näitajate objektiivne hindamine. Tunnistaja sõnul tegi koondatavate töötajate valiku tema koos otseste juhtidega. Tööalaseid näitajaid hinnati kogumis. Kütuse ülekulu oli erilise vaatluse all. Iga koondatav isik arutati läbi ametiühinguga. Tunnistaja O. K. ütlustega on tõendatud, et veduri elektridünaamilise piduri rakendamine ei tekita kütuse ülekulu. Tunnistaja ütlustest selgub, et kui hageja väidab et elektripiduri kasutamise tagajärg on kütuse ülekulu, siis on hageja kasutanud pidurit vääralt. Pikaajalise töökogemuse jooksul peaks hageja teadma kuidas kütust säästlikult kasutada. Isiku koondamisel võeti arvesse distsiplinaarkaristuste omamist, vanust, kütuse ülekulu. Muuga Veduridepoo juhataja ettekandega on tõendatud, et kõik hageja poolt kasutatud vedurid olid tehniliselt korras ning kütuse ülekulu seoses tehnilise seisukorraga tekkida ei saanud. Tunnistaja M. R. ütluste kohaselt veduri pardažurnaalides ei olnud ühtegi märkust mootori rikete kohta. Kuna hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks jääb rahuldamata, puudub hagejal õigus nõuda ka enda kostja juurde tööle ennistamist ja töölt sunnitud puudutud aja eest keskmist palka, sest nimetatud nõude rahuldamise eeltingimuseks on töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamine. Hageja nõue saamatajäänud lisatasu 1523.80 krooni väljamõistmiseks tuleb jätta samuti rahuldamata. Hagejale 01.06.2007 määratud lisatasu diiselvedurijuhi III kvalifikatsiooniklassi eest on oma olemuselt töötasu palgaseaduse § 2 mõistes ja seda makstakse samuti vastavalt tööpäevade arvule. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS

1. V. Nikolajenkov esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu
2. juuni 2009 otsuse ning teha uue otsuse, millega tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja ennistada hageja tööle, mõista kostjalt välja hageja kasuks keskmine töötasu sunnitud töölt puudumise aja eest, mõista kostjalt välja hageja kasuks maksmata jäetud lisatasu 1784.80 krooni, jätta kostja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid, rakendanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Ebaõige on kohtu põhjendus, et kohus ei saa anda hinnangut ega sekkuda koondamise otstarbekuse väljaselgitamisesse. Kohus peab töövaidlust lahendades hindama, kas tööandjal oli tekkinud vajadus töötajat koondada ja kas tööandja järgis koondamisel töötaja töölejäämise eelisõigust (Riigikohtu lahend 3-2-1-18-00). Maakohus jättis välja selgitamata, kas kostjal oli tekkinud vajadus töötajat koondada. Ebaõige on maakohtu järeldus, et koondatava isiku väljaselgitamisel lähtus kostja objektiivsetest tööalastest näitajatest. Tunnistaja M. R. ütluste kohaselt, hindas ta koos tunnistaja O. K. järgmisi tööalaseid näitajaid: kuidas isik täidab tööülesanded, tööle tulemist väljaspool graafikut, isikuomadusi, kütuse ülekuulu. Tunnistaja O. K. väitis, et ta hindas koos tunnistaja M. R. tööalaseid näitajad, milleks olid distsiplinaarkaristuse olemasolu, pension, vanus ja kütuse ülekulu (tl 116). Seega hindasid tunnistajad erinevaid näitajad ja üks nendest ei olnud teadlik, millised näitajad hindab teine. See tõendab, et tööalaseid näitajaid ei hinnatud objektiivselt. Hindamise tulemused ei olnud ka fikseeritud. Sellest tuleneb, et tunnistajad ei saanud kõikide töötajate hulgast objektiivselt valida neid töötajaid, kellel tööalased näitajad olid halvemad. 4 Kütuse ülekulu ei saa olla objektiivseks tööalaseks näitajaks, kuna see võib sõltuda veduri mootori seisukorrast. Asjaolu, et hageja veduri pardažurnaalis ei ole märget mootori riketest ei tähenda, et mootor oli korrast. Maakohtu järeldus saamatajäänud lisatasu väljamõistmise nõude rahuldamata jätmise kohta on põhjendamata. Maakohus nõustus kostjaga, kuid ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud hageja põhjendustega, mis on kantud kohtuistungi protokolli.
3. AS Eesti Raudtee vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole apellant kaebuses märkinud, milles seisneb tema arvates materiaalõigusnormi ebaõige rakendamine või menetlusõiguse normi rikkumine. Kaebus sisaldab tervikuna hageja esindaja vastuväiteid, millest ühestki ei nähtu, millise seaduse sätet maakohus tema arvates rikkus. Kohus ega hageja ei saa anda hinnangut koondamise otstarbekuse kohta. Koondamise aluseks olev tootmise ja töömahu vähenemine ja sellest tulenev töötajate koondamise vajadus on tööandja pädevusse kuuluv majandusotsus. Vastustaja on järginud koondatavate isikute väljaselgitamisel ja koondamise läbiviimisel seadusega sätestatud protseduurireegleid. Apellandi väide, nagu pidanuks kostja tõendama ka töömahu vähenemist, on käesolevas vaidluses uus väide. Hageja ei ole sellist väidet esitatud ka töövaidluskomisjonile. Seega ei pidanudki kohus hakkama välja selgitama, kas koondamissituatsioon esines või mitte. Kostja tõendas maakohtus nii tunnistajate M. R. ja O. K. ütlustega ning Muuga Veduridepoo juhataja ettekandega, et kõik hageja poolt kasutatavad vedurid olid tehniliselt korras ja kütuse ülekulu sai tekkida ainult hageja ebasäästlikest sõiduvõtetest. Samuti sai apellandi koondamisel määravaks ka tema senine käitumine tööl, distsiplinaarkaristuste olemasolu ja tööülesannete täitmise korrektsus. Apellandil ei olnud parimad tööalased näitajad.
4. V. Nikolajenkov esitab täiendavad seisukohad AS Eesti Raudtee vastusele, milles palub rahuldada apellatsioonkaebuse ning tunnistada ebaseaduslikuks töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja ennistada ta tööle, mõista välja kostjalt hageja kasuks keskmine töötasu sunnitud töölt puudumise aja eest summas 727 933.75 krooni, maksmata jäetud lisatasu summas 1784.80 krooni ja panna kostja kanda hageja menetluskulud. V. Nikolajenkov leiab, et materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine on seotud

§ 99

ebaõige kohaldamisega, kuna tööandja ei hinnanud objektiivselt tööalased näitajad. Tööandjate tunnistaja seletuste põhjal apellant järeldab, et tunnistajate poolt oli andnud apellandi tööalastele näitajatele subjektiivne hinnang. Hinnangu subjektiivsust kinnitab asjaolu, et tunnistajad hindasid erinevaid tööalaseid näitajaid. Kuna esimese astme kohus on rikkunud kohtumenetluses kehtivat poolte võistlevuse põhimõtet ja võttis hagejalt ära võimalused tõendada oma väiteid ja seisukohti, siis lähtudes Riigikohtu lahendist 3-2-1-18-00 esimese astme kohus oli kohustatud ise, ilma vastava väite või avalduse esitamist hageja-töötaja poolt, kindlaks määrama ja hindama, kas tööandjal oli tekkinud vajadus töötajat koondada ja kas tööandja järgis koondamisel töötaja töölejäämise eelisõigust. See tuleneb ka sellest, et töötajal töövaidluse lahendamisel on piiratud tõendamisvõimalused. Selleks, et tõendada, et apellandil ei olnud paremad tööalased näitajad, pidi kostja kohtule esitama võrdlus- või hindamistabelid, millest kohus võib kontrollida, et apellant valiti koondatavaks

§ 99lg 2 nõudeid järgides.

Vastustaja ei tõendanud, et apellant valiti koondatavaks

§ 99lg 2 nõudeid järgides.

5 Hageja palub kohtul välja mõista kostjalt hageja kasuks keskmine töötasu sunnitud töölt puudumise aja eest summas 727 933.75 krooni. Sunnitult töölt puudumise aeg on 1145 päeva (alates 15.10.2007 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 03.12.2010 x keskmine päevapalk 635,75 = 727 933.75 krooni. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maakohus on hagi tervikuna rahuldamata jättes õigesti kohaldanud seadust ja hinnanud tõendeid ning ükski apellandi vastupidine väide ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 maakohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid kõiki oma otsuse korrata. Kooskõlas praegu kehtiva

§-dega 131 lg 2 ja 179 kohaldab ringkonnakohus antud töövaidluse lahendamisel enne 01.07.2009 kehtinud

ja PalgaS sätteid. 8. Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata hageja nõuded töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, hageja tööle ennistamiseks ning töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise palga väljamõistmiseks. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hagejaga lõpetati 15.10.2007 tööleping ettevõttes aset leidnud kollektiivse koondamise tulemusena ning et sellele oli eelnevalt, s.o 07.09.2007, andnud vastavalt

§ 893lg-le 4 oma kooskõlastuse tööinspektor.

Enne koondamist oli hagejale ka saadetud

§ 87

lg l1 nõuetele vastavalt koondamisteade, milles kostja oli põhjendanud hageja töölepingu lõpetamise vajadust. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus on jätnud ebaõigesti hindamata selle, kas kostjal oli tekkinud koondamise vajadus või mitte. TsMS §-dest 5 ja 436 tuleneb, et kohus menetleb hagi üksnes poolte poolt esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Käesoleval juhul ei nähtu asja materjalidest, et apellant oleks esimese astme kohtus tuginenud oma nõudes asjaoluna sellele, et tema koondamine oli ebaõige seetõttu, et kostjal ei olnud töötajate kollektiivse koondamise vajadust. Hageja tugines oma väidetes sellele, et rikutud on tema eelisõigust jääda tööle. Kuna hageja ei olnud maakohtus väitnud, et kostjal puudus töötajate kollektiivse koondamise vajadus, siis oli maakohus õigustatud lähtuma selles osas kostja poolt esitatust, et koondamise situatsioon esines ja see oli tingitud kostjal kaubaveomahtude vähenemisest. Põhjendatud ei ole ka apellandi väited, et maakohus on hageja koondamise õiguspärasuse hindamisel hinnanud ebaõigesti tõendeid.

§ 99

lg 2 sätestas, et põhikohaga töötavatest isikutest eelistatakse töölejätmisel neid, kellel on paremad tööalased näitajad. Lähtudes nimetatud sättest pidi tööandja seega eelistama neid, kel olid paremad töötulemused, kes oli edukamalt töötanud ning tööjõuna tööandjale rohkem kasu toonud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tunnistajate M. R. ja O. K. ütluste (maakohtu tl-del 111-113, 115-116), tööandja poolt hagejale esitatud koondamise teate (maakohtu tl 20), tööandja 11.05.2004 ja 08.12.2005 korralduste (TVK toimiku lk-d 41 ja 42), kütuse kulutamise aruande (TVK toimiku lk 43) ning Muuga Veduridepoo juhataja ettekande (maakohtu tl 64) põhjal kindlaks teinud, et kostja oli töötajate hulgas valiku tegemisel lähtunud

§ 99

lg-s 2 toodud kriteeriumidest ning et hageja mitteeelistamise põhjusteks olid eelkõige temapoolsed varasemad töödistsipliini rikkumised ja kütuse mittekokkuhoidmine, mis oli tingitud just hageja ebasäästlikest veduri juhtimisvõtetest, mitte aga hagejapoolsest elektrodünaamilise piduri kasutamisest vastavalt tööandja juhistele. Õige on ka maakohtu seisukoht, et hagejale töölepingu lõpetamisel antud aukiri (TVK tl 80) ei 6 tõenda kostja poolt hageja töötulemustele antud hinnangu ebaõigsust. Apellandi väide, et kostja saaks tõendada hageja töötulemuste hindamist ja nende võrdlust teiste töötajate omadega vaid vastavate võrdlus- või hindamistabelitega, ei ole õige, kuna käesoleval juhul oli tegu töötajate kollektiivse koondamisega ning kostja on esitanud piisavalt muid tõendeid selle kohta, et hageja eelistamiseks töölejätmisel puudus alus.

1. Põhjendatud ei ole ka apellandi see väide, et maakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluses kehtivat poolte võistlevuse põhimõtet, jättes rahuldamata kõik hageja taotlused tõendite kogumiseks ning võttes sellega hagejalt ära võimalused oma väiteid tõendada. Asja materjalidest nähtuvalt oli apellandil võimalik oma esindaja kaudu esitada maakohtule kõik (sh töövaidluskomisjonile esitatud) tõendid, mis omasid asja lahendamisel tähtsust ja mida kohtul oli võimalik kogumis teiste tõenditega otsuse tegemisel hinnata. Maakohus on ka õigesti jätnud 02.03.2009 määrusega rahuldamata hageja taotlused V. M. tunnistajana ülekuulamiseks ning kostja valduses olevate dokumentaalsete tõendite (ameerika vedurite C30-7Ai ja C36-7i tehniline dokumentatsioon, nimetatud vedurite kohta käivad Narva tsehhi arvuti väljatrükid, hageja liinilehed ajavahemiku 01.
2. - 04.09.2007), põhjendades seda asjaoludega, et V. M. ei saa poolte esitatud asjaoludest nähtuvalt anda ütlusi hageja sõiduvõtete kohta ning et hageja poolt taotletavad dokumendid ei sisalda asja õigeks lahendamiseks tähtsaid asjaolusid.
3. Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata ka hageja nõude saamata väljamõistmiseks. lisatasu PalgaS 2 lg 3 sätestas, et seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel maksab tööandja töötajale peale põhipalga lisatasu või juurdemakseid. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on lisatasu summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. Pooltel ei ole vaidlust, et 07.06.2007 muudeti hageja töölepingu punkti 4.
4. ja talle määrati lisatasu diiselvedurijuhi III kvalifikatsiooniklassi omamise eest 500 krooni ning et hagejale on omistatud diiselvedurijuhi III kvalifikatsiooniklass alates 22.03.
5. Asja materjalidest (TVK tl-d 24-27, 33 ja maakohtu tl 51) nähtub, et kostja on ajavahemikul 2007.a juunist kuni detsembrini maksnud hagejale lisatasu perioodi 2007.a juuni kuni oktoober eest kokku summas 1009.20 krooni (sh juunikuu eest 500 krooni, juulikuu eest 68.20 krooni, augustikuu eest 90 krooni, septembrikuu eest 57 krooni, oktoobrikuu eest 33 krooni ning detsembris täiendavalt augustikuu eest 261 krooni). TVK toimikulehel 24-27 ja 33 olevatest tööandja tõenditest nähtub ka, et hageja viibis ajavahemikel 05.
6. - 11.08.2007 ja 05.
7. – 12.10.2007 puhkusel ning talle oli nimetatud perioodide eest arvestatud ja välja makstud puhkusetasu. Kostja on vaidlusalusel perioodil, kuivõrd hageja oli igas kuus (välja arvatud juuni 2007) tööl mittetäieliku arvu tööpäevi, arvestanud kõnesolevat lisatasu proportsionaalselt töötatud päevade arvuga. Ringkonnakohus leiab, et kostja on hagejale vaidlusalusel perioodil lisatasu III kvalifikatsiooniklassi omamise eest välja maksnud kooskõlas töölepingus kokkulepituga, kuna hageja puhkusel viibides ajavahemikel 05.07.- 11.08.2007 ja 05.
8. – 12.10.2007 oli talle arvestatud lisatasu III kvalifikatsiooniklassi omamise eest puhkusetasu koosseisus lähtuvalt Puhkuseseaduse §-st 23 ja selle alusel vastuvõetud Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määrusest nr 278 (hageja tööleping oli seoses puhkusel viibimisega peatunud) ning kostjal oli vastavalt lepingule õigus arvestada neil kuudel hageja töötatud päevade eest lisatasu proportsionaalselt tööpäevade arvuga. Pooltevahelise töölepingu p 4.1 mõttega ei oleks 7 kooskõlas see, kui hagejal oleks õigus saada kokkulepitud lisatasu puhkusetasu koosseisus ja lisaks sellele 500 ulatuses igas kuus (s.o täies ulatuses) veel ka töötatud päevade eest.
9. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb TsMS § 171 lg 1 kohaselt jätta hageja kanda menetluskulud ka ringkonnakohtus. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 8 Egon Konsand