Obsah (4)

§ 48§ 45§ 42§ 27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2010. a Tartu Tsiviilasja number 2-09-2

) § 48 lg 2 p-st 2 ja lg-st 3 ning VÕS § 82 lg-st 7; § 94 lg-test 1, 2 ja § 113 lg-st 1 välja mõista kostjalt hageja kasuks liikluskahju ja käsitluskulud kokku summas 83 534.66 krooni. Hagiavalduse kohaselt toimus 19.08.2004 Narva-Jõesuu linnas Vabaduse tänaval liiklusõnnetus, kus kostja, olles alkoholijoobes, juhtis sõidukit Volkswagen Passat, registreerimismärgiga XXX XXX, kostjat segas tagaistmelt raadiot reguleerida püüdnud I. L. , kes kukkus kostjale peale, mille tagajärjel sõiduk kaotas juhitavuse ja sõitis teelt välja vastu puud. Liiklusõnnetusega tekitas kostja kahju A. V. ning tervisekahjustusi N. P. ja M. E. Kuna kostja tsiviilvastutus oli avarii toimumise hetkel kindlustatud hageja poolt liikluskindlustuse tavalepinguga nr L258874801/2, siis tekkis hagejal liikluskahju hüvitamise kohustus kannatanute ees. Hageja on kannatanutele hüvitanud tervisekahju summas 72 638.84 krooni ja kandnud käsitluskulu 10 895.82 krooni. Hageja on

§ 48lg 2 p 2 ja lg 3 alusel esitanud kostjale tagasinõude, mida kostja pole tasunud.

Hageja leidis, et hagi ei ole aegunud. Tulenevalt TsÜS § 153 lg-st 1 algab aegumistähtaeg kahju väljamaksest, mitte liiklusõnnetuse toimumisest. Hageja märkis, et hagejal ei olnud võimalik liiklusõnnetust kindlustusjuhtumiks tunnistada, kuna juhtumit menetles kriminaalasjana Ida Politseiprefektuur. Tulenevalt

§ 45

lg-st 2 pikeneb hüvitamise tähtaeg kriminaalmenetluse aja võrra, kui juhtumi kohta toimub kriminaalmenetlus ning sellel on otsuse tegemisel oluline tähtsus. Kannatanu N. P. esitas hüvitise taotluse 09.12.2004 ning taotlus registreeriti 20.12.

1. N. P. taotlust ei olnud võimalik enne kostja poolt kindlustusjuhtumiks tunnistamise otsust rahuldada, kuna teadaolevalt põhjustas tema tegevus liiklusõnnetuse. Kannatanu M. E. esitas isikukahju hüvitise taotluse alles 12.08.2008, mis registreeriti 25.08.
2. Kahjujuhtumi menetlemise käigus tegi kostja korduvaid päringuid Ida Politseiprefektuuri ja Viru Ringkonnaprokuratuuri liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks. Kuna
3. aastaks ei olnud kostjale vastust saadetud, siis lähtuti otsuse tegemisel LKF-andmebaasi POLIS-infosüsteemis esitatud informatsioonist.
4. Kostja hagi ei tunnistanud, kuna liiklusõnnetust ei põhjustanud kostja ja hagejal puudus hagis kirjeldatud kahjude hüvitamise kohustus. Seoses liiklusõnnetusega algatas politsei kriminaalasja nr 05233000386 menetluse ning lõpetas selle prokuratuuri loal seoses kostja tegevuse ja liiklusõnnetuses saabunud kahjuliku tagajärje vahel seose puudumisega. Väärteoasja nr 1330,04,005134 menetluses tehti kindlaks, et liiklusõnnetuse põhjustas I. L. . Hageja hüvitas oma vaba tahte alusel kahjud, kuid see ei anna alust regressnõude esitamiseks kahju mittepõhjustanud isiku vastu. Hageja väited on ka tõendamata. Arvuti 2 väljatrükid ei tõenda liikluskindlustuslepingu olemasolu ning liikluskahju väljamakse arvestus-otsused ei tõenda hageja poolt kulutuste kandmist ega nende põhjendatust. Hagi on aegunud ja kostja taotles aegumise kohaldamist. Liiklusõnnetus toimus 19.08.2004 ja hagi on kohtule esitatud
5. a.

§-s 42 on kehtestanud lühendatud aegumistähtajad, millest hageja ei ole kinni pidanud. Hageja esitatud tõenditest on näha, et need pärinevad perioodist

1. a kuni veebruar
2. Hageja on teinud hüvitusotsused alles
3. a lõpus, seega peale kõikide aegumistähtaegade saabumist. Juba
4. a teatas Eesti Liikluskindlustuse Fond, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja juhitud sõiduk ja oli ka selge, kes kus istmel istus. Hiljem täpsustati ainult tervisekahjustuste ulatust. Hageja viidatud

§ 45lg 2 rakendatakse siis, kui on teadmata, kumb sõiduk liiklusõnnetuse põhjustas.

Kuna hageja on lähtunud põhimõttest, et ta on kohustatud hüvitama sõidukiga tekitatud kahjud sõltumata sõiduki juhi süüst, siis pidi hageja tegema vastavad otsused

§ 45lg-tes 1 ja 2 kirjeldatud tähtaegadel, st juba 2004.

a ja mitte ootama lõplikku lahendit kriminaalasjas. Kannatanutel on kohustus esitada hüvitise taotlused koheselt. Nii on M. E. esitanud hagejale taotluse 25.08.2008, milles taotleb 2004. a kantud kulutuste ja kahju hüvitamist, st rohkem kui kolm aastat peale kulutuste kandmist. Järelikult oli möödunud 3-aastane aegumistähtaeg (

§ 42lg 1, Ts

ÜS § 150 lg 1). MAAKOHTU LAHEND 3. Viru Maakohus jättis 08.03.2010 otsusega hagi rahuldamata aegumise tõttu ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt algab aegumistähtaeg vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Tulenevalt TsÜS § 153 lg-st 1 on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

§ 42

lg 1 kohaselt kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kindlustuslepingu alusel on sama pikk kui kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt aegumine peatub nõude esitamisega kindlustusandjale kuni otsuse tegemiseni. Sama paragrahvi lg-st 3 lähtuvalt aegumise peatumine kindlustusandja suhtes kehtib ka nõude aegumisele kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu ja vastupidi. Kuni 01.01.2006 kehtinud

§ 42

lg 1 kohaselt, kui kindlustusandjale või kahju tekitamise eest vastutavale isikule ei esitata varakahju hüvitamise nõuet 18 kuu või isikukahju hüvitamise nõuet 36 kuu jooksul alates liiklusõnnetuse toimumisest, siis ei ole kindlustusandjal ega Garantiifondil hüvitamise kohustust.

§ 45

lg 1 kohaselt tuleb liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul arvates hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest. Liiklusõnnetus juhtus 19.08.2004, N. P. esitas hagejale nõude kahju hüvitamiseks 09.12.2004.

§ 45

lg 3 sätestab, et kui liikluskahju suurust ei ole 30 päeva jooksul võimalik selgitada, tehakse hüvitamise otsus osa kohta, mille suurus on teada. Hageja esitatud dokumentidest on näha, et kõik dokumendid seoses N. P. tekitatud liikluskahjuga olid hagejale esitatud hiljemalt 30.08.2005, seega liikluskahju hüvitamise lõplik otsus pidi olema tehtud hiljemalt 29.09.2005. Kuni 01.01.2006 kehtinud

§ 45

lg 2 sätestas, et kui juhtumi kohta toimub tsiviilkohtu-, kriminaal- või väärteomenetlus või kindlustuse vahekohtu menetlus ja sellel on 3 otsuse tegemisel oluline tähtsus, pikeneb käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaeg nimetatud menetluse aja võrra. Samuti pikeneb tähtaeg, kui hüvitamise otsustamine või hüvitamine viibib hüvitise taotlejast sõltuva asjaolu tõttu. Seoses liiklusõnnetusega oli alustatud kriminaalmenetlust, kuid ainuüksi see ei ole piisav, et hüvitamise tähtaeg pikeneks kriminaalmenetluse aja võrra. Liikluskahju hüvitamise asjaolude selgitamisel ei ole kindlustusandja seotud kriminaalmenetlusega, kui kindlustusandja saab olulised asjaolud välja selgitada teistele tõenditele tuginedes. See, et kostja juhtis sõiduautot alkoholijoobes, oli tuvastatud juba hagiavaldusele lisatud tõendiga 19.08.2004. Seega kriminaalmenetluses väljaselgitatavad asjaolud ei olnud hageja jaoks olulised ja hageja oleks saanud teistele tõenditele tuginedes selgitada välja tähtsust omavad asjaolud. Kuni 01.01.2006 kehtinud

§ 45

lg 4 kohaselt tuleb rahalise hüvitamise korral hüvitis üle kanda hüvitamise otsuse tegemisele järgneval tööpäeval või asjakohase pangaarve numbri saamisele järgneval tööpäeval, kui see ei ole hüvitamise otsuse tegemise ajal teada. Ülaltoodust lähtudes pidi hageja kahju hüvitamise otsuse N. P. suhtes langetama hiljemalt 29.09.2005 ja väljamaksmisele kuuluvad summad maksma välja hiljemalt 30.09.2005. Sel juhul oleks hagejal õigus esitada oma nõue kostja vastu kuni 30.09.2008 kl 24.00-ni. Hageja esitas oma nõude 19.05.2009, seega hageja nõue on aegunud. Kannatanu M. E. esitas hagejale isiku- ja varakahju hüvitamise nõude alles 12.08.2008, seega lähtudes kuni 01.01.2006 kehtinud

§ 42

lg-st 1 varakahju hüvitamise nõude peaaegu 5 aasta 6 kuu möödudes ja isikukahju hüvitamise nõude peaaegu 4 aasta möödudes, seega kostja vastu esitatud nõue seoses M. E. tekitatud kahjuga on aegunud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. ERGO Kindlustuse AS taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja mõista välja kostjalt hageja kasuks 83 534.66 krooni ning kohtukulud 20 000 krooni. Kaebuse põhjenduste kohaselt liiklusõnnetus, mille tagajärjel said kehavigastusi M. E. ja N. P. , toimus 09.12.
2. Liiklusõnnetuse hetkel juhtis sõidukit kostja, kellel mõõdeti alkoholi sisaldus veres 0,58‰. Liiklusõnnetusega seoses algatas Ida Politseiprefektuur kriminaalmenetluse. Hageja tegi korduvaid päringuid politseile, et tuvastada isik, kes põhjustas liiklusõnnetuse, kuid informatsiooni kindlustusandjale ei edastatud. Nimetatud informatsioon oli vajalik hüvitiste väljamaksmiseks, kuna peale liiklusõnnetust viidi haiglasse kõik sõidukis viibinud isikud ning neil kõigil mõõdeti alkoholijoove. Kuna kindlustusandjal on õigus keelduda hüvitise maksmisest

§ 27

lg 3 alusel isikule, kes põhjustas liiklusõnnetuse, juhtides sõidukit alkoholijoobes, siis ei saanud kindlustusandja teha liiklusõnnetuse tuvastamise otsust enne, kui politsei lõpetas kriminaalmenetluse.

1. a ühendati politsei POLIS-andmebaas LKF-andmebaasiga. POLIS-andmebaasis sisalduva informatsiooni põhjal tegi kindlustusandja otsuse, mille kohaselt otsustati mitte rahuldada kostja kindlustushüvitise taotlust ning hüvitada N. P. ja M. E. ravikulud. 18.06.2008 saadeti SA-le Narva Haigla ja kostjale kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise otsus, mille kohaselt keeldus kindlustusandja kostja raviarveid hüvitamast seoses asjaoluga, et kostja põhjustas liiklusõnnetuse, juhtides sõidukit alkoholijoobes. VÕS § 475 lg 3 kohaselt oli kostjal otsusega mittenõustumise korral õigus esitada kindlustusandja vastu hagi kohtusse ühe aasta jooksul, arvates taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Kostja hagi esitanud ei ole ning seega võib eeldada, et ta nõustus kindlustusandja otsusega. Kohus on kohaldanud aegumist kannatanute nõuetele kindlustusandja vastu, kuid antud aegumise kohaldamist oleks saanud nõuda üksnes kohustatud isik ehk kindlustusandja. Kostja 4 ei saa esitada õigussuhtes kannatanu/kindlustusandja aegumist kindlustusandja vastu esitatud nõudele. Kostja vastu esitatud nõude aegumistähtaeg tuleneb TsÜS § 147 lg-st 1, mille kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kindlustusandja regressnõue ei saa muutuda sissenõutavaks enne kindlustushüvitise väljamaksmist, sest enne kindlustushüvitise väljamaksmist ei ole kindlustusandjal tekkinud regressiõigust. Tulenevalt eeltoodust on kohus kohaldanud nõude aegumisele vale materiaalõigusnormi.
2. I. Männik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtukulude hageja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt põhjendab apellant hüvitamise otsuse tegemisega viivitamist kriminaalasja venimisega. Käesolevas asjas on see põhjendus väär ning vastustaja nõustub kohtuotsuses toodud põhjendustega ja kordab neid oma kirjalikus vastuses. Menetluskulude suurus määratakse kindlaks eraldi menetluses peale kohtulahendi jõustumist võitnud poole avalduse alusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohus on asja lahendamisel õigesti hinnanud tõendeid ning kohaldanud materiaalõigusnorme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg 6 ei korda neid käesolevas otsuses.
4. Apellandi väide, et kostja vastu nõude esitamiseks oli vajalik isiku, kes liiklusõnnetuse põhjustas, väljaselgitamine, ei ole põhjendatud. Sündmuse toimumise ajal kehtinud

§ 48

lg 2 p 2 kohaselt on kindlustusandjal või Garantiifondil õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõiduki valdaja juhtis sõidukit, olles alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all. Asjaolud, et kostja valdas liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukit ja oli alkoholi tarvitanud, pidid olema hagejale teada. Kostjal tuvastati alkoholi joove liiklusõnnetuse toimumise päeval, s. o 19.08.

1. Kui hagejale teatati kindlustusjuhtumist, siis oli hagejal võimalik asjaolud välja selgitada. Apellandi väited, et politsei ei vastanud kindlustusandja korduvatele päringutele ning alles
2. a sai kindlustusandja kriminaalmenetluse lõpetamise otsuse, ei ole tõendatud ja ei ole ka asjakohased. Hagiavalduses ei ole esitanud väiteid politseist teabe mittesaamise kohta, selliseid väiteid ega tõendeid ei ole hageja esitanud maakohtule ka menetluse käigus. Asja materjalidest nähtub, et 30.10.2009 määrusega määras kohus pooltele tähtaja avalduste dokumentide ja seisukohtade esitamiseks kuni 30.11.
3. Hageja teatas 03.11.2009, et ei soovi esitada kohtule täiendavaid dokumente (tlk 81). Ringkonnakohus leiab ka, et isegi kui mingil põhjusel ei saanud kindlustusandja 4 aasta jooksul teada kindlustusjuhtumiga seotud olulistest asjaoludest, siis see ei peatanud aegumise kulgemist. 5
4. Apellandi väide, et kohus on kohaldanud aegumist kannatanu nõuete suhtes, ei ole õige. Maakohus on õigesti viidanud sündmuse ajal kehtinud

§ 42

lg-le 3, mille kohaselt käesolevas paragrahvis sätestatud nõude esitamise tähtaeg laieneb ka seoses kindlustusjuhtumiga tekkivale nõudeõigusele kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu. Kui kahju tekitanud isik on tundmatu, siis peatub tähtaja kulgemine kuni isiku tuvastamiseni. Ringkonnakohus märgib, et kahju tekitaja ei olnud tundmatu, seega aegumine ei peatunud. Asja materjalidest nähtub, et üks kannatanu esitas nõude

§ 42

lg 1 tähtaja jooksul ja isikukahju hüvitise taotluse kohaselt tekkis kahju vahemikus 19.08.2004 kuni 30.11.2004, arvestades ka seda, et kahjunõue hiljem suurenes, ei ole hageja esitanud põhjendusi, millest tulenevalt maksti hüvitis välja 2008. Teine kannatanu esitas hüvitise nõude 2008. a. Ringkonnakohus leiab, et kui kindlustusandja hüvitab nõude ühel juhul

§ 42

lg 1 sätestatud tähtaega eirates ja teisel juhul oluliselt nõude esitamisest hiljem, siis ei pikene sellise tegevuse tõttu nõude esitamise tähtaeg kahju tekitaja või muu isiku vastu, kelle vastu saab tagasinõuet esitada. 9. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et hageja nõue muutus TsÜS § 147 lg 2 kohaselt sissenõutavaks alates ajahetkest, kui kindlustusandja hüvitas kannatanutele kahju. Ringkonnakohtu arvates peab kindlustusandja tagasinõude esitama

§ 42lg 1 sätestatud tähtaegade jooksul.

Sama paragrahvi teine lõige sätestas, et kui nõue on esitatud õigeaegselt ning hiljem leiab tõendamist, et tegelik kahju on suurem või selgub lisakahju, siis võib esitada lisanõude varakahju kohta kolme aasta jooksul ja isikukahju kohta kümne aasta jooksul. Sündmuse toimumise ja nõude esitamise ajal kehtinud

§ 42ei sätestanud aegumise peatumist nõude esitamisega, kuid 2004. a kehtinud Ts

ÜS § 160 lg 1 analoogia alusel võib sellise toime, mis kehtivas LKindS §-s 42 ka sätestatud on, tuletada. Kuna seadusandja pidas oluliseks nõude esitamise aega ja sidus nõude esitamisega aegumistähtaja kulgemise alguse, siis on põhjendatud, et aegumine peatus, kuni otsuse tegemiseni. Asja materjalidest nähtub, et kostja vastu esitati esmakordselt nõue 14.10.

1. s. o enam kui kolm aastat pärast liiklusõnnetuse toimumist. Ringkonnakohtu arvates ei peatanud aegumist kostja suhtes ka ühe kannatanu õigeaegselt esitatud nõude peatumine.
2. Ringkonnakohus jätab TsMS § 171 lg1 alusel apellatsioonimenetluses kantud kulud apellandi kanda. Üllar Roostoja Viivi Tomson 6 Andra Pärsimägi