KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 13.06.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-2695 Haldusasi Menetlusosalised MTÜ Eesti R

) § 68 lg-ga

1. 5.
2. Mõju Jägala jõe hoiualale kui Natura 2000 alale Kaebaja leiab, et vee erikasutusloa alusel plaanitava tegevuse mõju ei ole piisava põhjalikkusega hinnatud ning otsus väljastada vee erikasutusluba ei vasta keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) §-st 29 tulenevatele nõuetele. Oktoobris 2009 AS Ramboll Eesti koostatud KMH aruande lisa nr 17 „Jägala HEJ Natura hindamine“ kohaselt võib seoses vete kõrvalejuhtimisega derivatsioonikanalisse vooluhulkade vähenemine kaasa tuua väiksema vooluhulgaga perioodi pikenemise kirjeldatud jõelõigul (lk 21). Hinnangus puudub selge ja ühene järeldus selle kohta, miks ei ole sellise mõju näol tegemist eeldatavalt olulise mõjuga kaitsealale KeHJS § 29 tähenduses. Kuna tulenevalt KMH aruandes (lk 29) toodud tegevuse kirjeldusest on derivatsioonikanali läbilasuks 11 m³/s, samas kui Jägala jõe aasta keskmine vooluhulk on vaatlusperioodil 1942–1998 vaid 7,24 m³/s (lk 6), on kaebaja hinnangul tegemist olulise veerežiimi muudatusega ka juhul, kui lähtuda KMH aruandes väljapakutud ning vee erikasutusloas kajastatud leevendusmeetmetest. Seega leiab kaebaja, et Natura hindamises toodud järeldus on ekslik. Vee erikasutusloas määratud tingimuste kohaselt tuleb tagada vooluhulga sanitaarmiinimum 1,7 m³/s. Sanitaarmiinimum ei ole kaebaja hinnangul sobivaks näitajaks, millest lähtuda paisust tekkiva mõju leevendamisel. Vastavalt TTÜ Keskkonnatehnika instituudi 2010.aastal koostatud vahearuandele „Ökoloogilise miinimumvooluhulga arvutusmetoodika väljatöötamine" kujutab sanitaarvooluhulk endast vooluhulka, mille näol on tegemist jõe elustiku seisukohalt ülimalt ekstreemsete oludega, mille arvutuslik looduses esinemise sagedus on viis korda saja aasta jooksul (aruanne lk 3). Vahearuande kohaselt mõjub Jõe elustikule selline sagedasti korduv äärmiselt väike vooluhulk väga negatiivselt. Sellest tulenevalt ning veelkord juhtides tähelepanu asjaolule, et antud juhul mõjutab tegevus Natura 2000 võrgustikku kuuluvat ala, oleks keskkonnamõjude hindamise käigus tulnud välja selgitada nn "ökoloogiline vooluhulk", mis tagaks vee-elustiku hea seisundi säilimise. Kuna seda tehtud ei ole, on kaebaja hinnangul puudulikud ka vee erikasutusloa tingimused osas, mis puudutavad vooluhulga tagamist jõesängis vähemalt sanitaarmiinimumi ulatuses. Kuna sellistel puudustel on ka otsene mõju jõe-elustikule ning Jägala jõe hoiualale, leiab kaebaja, et vee erikasutusloa väljastamine praegustel tingimustel ei ole õiguspärane. Tegevusloa tohib vastavalt KeHJS § 29 lg-le 2 anda vaid juhul, kui seda lubab Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekord ning otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle ala kaitse eesmärki. Kuna väiksema vooluhulgaga perioodi oluline pikenemine on eeldatavalt kalade elupaika kahjustavaks tegevuseks, ei oleks tohtinud vee erikasutusluba täiendavate uuringuteta väljastada. Lisaks sellele on loa väljastamine õigusvastane ka tulenevalt

§-st 51. Antud sätte kohaselt on muuhulgas keelatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle lõigul veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Jägala jõgi kuulub keskkonnaministri määrusega „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ kehtestatud nimekirja ulatuses Jägala joast kuni suubumiseni Läänemerre. Kuna vee erikasutusloa alusel toimub veerežiimi muutmine Jägala jõel kokku 850 meetri ulatuses, on tegemist veekogu lõigu veerežiimi muutmisega

§ 51

lg 1 3 tähenduses, millest tulenevalt on vee erikasutusloa väljastamine keskkonnaameti poolt õigusvastane. 5.3. Jägala joa kui kaitstava looduse üksikobjekti kaitse Kaebaja on seisukohal, et vee erikasutusloa väljastamine oli õigusvastane ka seetõttu, et sellega rikutakse

§-i 68. Jägala juga on kaitstavaks looduse üksikobjektiks, seda peamiselt asjaolu tõttu, et tegu on Eesti kõrgeima loodusliku joaga. Seega on oluliseks kaitstavaks väärtuseks joa puhul tema ilme. Kuna vee erikasutusloa alusel toimuks olulise osa jõevee juhtimine joast kõrvale, kahjustaks see hoolimata loas esitatud tingimustest Jägala joa kui kaitse alla võetud looduse üksikobjekti ilmet. Kuna viimane tegevus on

§ 68

lg 4 kohaselt keelatud, on luba väljastatud õigusvastaselt ka sellest aspektist lähtuvalt.

1. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. 6.
2. Veetaseme tõstmist kaevatava loa alusel täiendavalt ei toimu. Veetaseme tõstmine on toimunud juba varasemate vee erikasutuslubade alusel. Lähtuda ei saa olukorrast, kus jõe paisutamist ei toimu, kuna paisutamine on toimunud ka varem. Veerežiimi muutust tuleb hinnata lähtuvalt olemasolevast olukorrast, st olukorrast, kus paisutamine toimub õiguslikul alusel ning veetaset on tõstetud 1,2 meetrit. Vee erikasutusluba ei muuda veerežiimi. Keskkonnaamet ei vaidle vastu kaebuse esitaja seisukohale, mille kohaselt on vee erikasutusluba tähtajaline luba ning selle andmine otsustatakse igakordselt uuesti ning eelnev luba ei anna isikule õiguspärast ootust, et talle samadel tingimustel vee erikasutusluba väljastatakse. Keskkonnaamet soovib rõhutada, et vee erikasutusloa andmine või andmata jätmine on haldusorgani kaalutlusotsuseks, mille tegemisel peab arvesse võtma kõiki menetletavas asjas tähtsust omavaid asjaolusid, sh seda, et reaalne paisutus on kehtivate veeerikasutuslubadega toimunud Jägala jõe Jägala HEJ paisul pikka aega. Samuti on sellise paisutamisega olnud nõus kõik maaomanikud, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. 6.
3. Kaebaja väide, et loa andmisel ei ole mõju Natura 2000 võrgustikku kuuluvale alale piisavalt hinnatud on põhjendamata. Loa andmisel, sh täiendavate keskkonnakaitseliste meetmete rakendamisel oli aluseks keskkonnamõju hindamise aruanne. Keskkonnamõju hindamise aruande lisa 17 on Jägala HEJ Natura hindamine. Jägala jõe hoiuala on kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määrusega nr 144 ning eraldiseisvat kaitsekorda Jägala joa hoiualale kehtestatud ei ole. Määruse nr 144 kaardilt nähtub, et koht kus toimub jõe paisutamine (st kus asub jõe tõkestusrajatis) ei kuulu Jägala jõe hoiuala koosseisu. Jägala jõe hoiuala piir lõpeb Jägala joaga ning asub sellest allavoolu. Seega ei asu vee erikasutuse koht Jägala jõe hoiuala piirides. Natura hindamisel pakuti ekspertide poolt välja leevendusmeetmed, milliste rakendamise korral on ekspertide arvamuse kohaselt tagatud Jägala Natura ala terviklikkus ja kaitseeesmärkide saavutamine. Keskkonnamõju hindamine on heakskiidetud pädeva haldusorgani otsusega, mida kaebaja eraldi vaidlustanud ei ole. 6.
4. Kaebaja suhtes ei ole rikutud menetlusnorme. Kaebaja sai esitada seisukohti ja vastuväited haldusakti eelnõule. 6.
5. Kaebaja hinnang, et sanitaarvooluhulk ei ole sobiv näitaja, ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Paisutamist reguleeriv õigusakt on keskkonnaministri 27.07.2009 määrus nr 39, 4 mille § 5 kohustab tagama sanitaarvooluhulga. Kaebaja viidatud „ökoloogilise vooluhulga“ tagamise kohustus ei tulene õigusaktidest. Määruse seletuskirja kohaselt sätestab § 5 kohustuse allpool tõkestusrajatist tagada pidevalt sanitaarvooluhulk või vähemalt looduslik äravool selleks, et oleks tagatud vee-elustiku säilimine. Sanitaarvooluhulk ehk miinimumvooluhulk, mis peab veevõtu või heitvee veekogusse laskmise korral veekogu sanitaarse seisundi säilitamiseks vooluveekogusse jääma. Kui jõe looduslik vooluhulk on sanitaarvooluhulgast väiksem, siis vett peaveekogust kõrvale juhtida ei tohi. Seega tuleneb eelnevast, et sanitaarvooluhulk on selline veevooluhulk, millega tagatakse kehtivatest õigusaktides vee-elustiku säilitamine. Sanitaarvooluhulgaks määrati 1,7 m³/s, mis on kooskõlas kõigi asjatundjate arvamustega, mis haldusmenetluses koguti. 6.
6. Jägala juga kuulub keskkonnaministri 15.06.2004 määruses nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ toodud nimistusse jõelõigu osas, mis jääb Jägala joast ülesvoolu kuni Jägala HEJ paisuni. See on tingitud asjaolust, et

§ 51lgs 1 nimetatud kalaliigid ei pääse Jägala joast üles.

Loaga lubatud tegevus toimub jõelõigul, mis nimistusse ei kuulu. 6.6. Keskkonnaamet on kaalunud ja hinnanud vee erikasutusloa mõju Jägala jõele ning selle elustikule. Määratud on varasemas loas tooduga võrreldes rangemad meetmed. 6.7.

§ 68

lg 4 kohaselt on keelatud kaitse alla võetud looduse üksikobjekti kaitseeeskirjaga vastuolusolev või objekti seisundit või ilmet kahjustada võiv tegevus. Jägala juga on riikliku kaitse alla võetud ENSV Ministrite Nõukogu 13.03.1959 määrusega nr 331-k. Jägala joa, kui looduse üksikobjekti kaitse-eeskirja kehtestatud ei ole, mistõttu tuleb lähtuda looduskaitseseaduse vastavasisulistest sätetest. Kaitse all on juga pinnavormina. Arendus ei mõjuta joa seisundit, kuna astang, millelt vesi alla voolab ei saa Jägala HEJ poolt mõjutatud. Joa ilmet mõjutavad muutuvad veehulgad. Selleks, et joa vooluhulgad ei erineks tajutavalt joa looduslikult kõikuvatest vooluhulkadest, on Keskkonnaamet sätestanud arendajale veevõtu piirangud, mis on kajastatud vee erikasutusloas.

1. Kolmas isik (Jägala Energy OÜ) leiab, et kaebus tuleks jätta rahuldamata ning mõista kaebajalt välja kolmanda isiku menetluskulud. 7.
2. Jägala Hüdroelektrijaama paisu profiilis on ette nähtud Jägala jõe vee taseme tõstmine juba
3. aastast (15.11.1999 väljastatud vee erikasutusloa nr L.VT.HA-39075 ning 11.07.2005 väljastatud vee erikasutusloa nr L.VT.HA-39075 alusel). Seoses Jägala Hüdroelektrijaama vee erikasutusega algatati kavandatud tegevuse keskkonnamõju hindamine. Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regioon kiitis keskkonnamõju hindamise aruande 19.03.2009 heaks. Kaebuse esitaja vaide alusel tegi Keskkonnaamet 02.06.2009 vaideotsuse nr HJR 7-2/2637-7, millega rahuldas kaebaja vaide ning kutsus tagasi keskkonnamõju hindamise aruandele antud heakskiidu. Natura 2000 võrgustiku võimaliku mõjustamise tuvastamiseks teostati täiendav töö, mille järgselt Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni 26.10.2009 otsusega nr HJR 6-7/2637-15 kiideti keskkonnamõju hindamine heaks. 7.
4. Jägala jõel hüdroenergiast elektritootmise keskkonnamõjusid üldisemalt käsitleb kogu keskkonnamõju hindamise (KMH) aruanne koos kõigi oma lisadega. Täiendavalt on Keskkonnaamet tellinud projekteerimisbüroolt Maa ja Vesi AS töö „Jägala HEJ-le 5 keskkonnasäästliku põhimõttelise juhtimisskeemi koostamine“. Need tööd on olnud muuhulgas aluseks Keskkonnaameti poolt vee erikasutusloa väljastamisele ja kõrvaltingimuste kehtestamisele. Kaebuse esitaja viitab õigesti, et KMH aruande lisana 17 on esitatud eraldi ekspertide töö „Jägala HEJ Natura hindamine“ (Ramboll Eesti AS, 2009). Kolmas isik märgib, et nimetatud töös leiab põhjalikult käsitlemist kavandatava tegevuse mõju just spetsiifiliselt Natura 2000 elupaigatüüpidele. Lõppjäreldusena on eksperdid leidnud, et kavandatav tegevus ei muuda tervikuna elupaiga tingimusi ning ei avalda negatiivset mõju ala terviklikkusele (lk 27). Nimetatud töös on välja toodud, et „sõltuvalt looduslikust vooluhulkade kõikumisest võib seoses vete kõrvalejuhtimisega derivatsioonikanalisse vooluhulkade vähenemine kaasa tuua väiksema vooluhulgaga perioodi pikenemise kirjeldatud jõelõigul“ (lk 21). Selle asjaolu pinnalt märgib kaebuse esitaja, et töös ei ole toodud välja, miks ei ole sellise mõju näol tegemist eeldatavalt olulise mõjuga KeHJS § 29 tähenduses. Natura 2000 võrgustiku ala mõjutava tegevuse mõjude hindamise puhul on oluline silmas pidada ala kaitse eesmärki ja terviklikkust. Nii on KeHJS § 28 lg 2 sätestatud, et tegevusloa võib anda, kui seda lubab Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekord ning otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle ala kaitse eesmärki. Jägala HEJ Natura hindamise töö punktides 2.1.
5. kuni 2.1.
6. on toodud välja, milliste liikide ja elupaigatüüpide kaitseks on Jägala loodusala moodustatud. Mõjude hindamise tulemused on esitatud töö punktis 2.3.1 kaitstavate liikide kaupa koos selgitustega indikaatorite järgi. Sama on esitatud elupaigatüübi „jõed ja ojad“ kohta töö punktis 2.3.
7. Eksperdid on märkinud, et teatud mõju saab välja tuua eeskätt jõesilmu ja lõhe puhul, arvestades veevarude indikaatorit. Ekspertide hinnangu järgi ei ole ühes jõelõigus vee kõrvalejuhtimise mõju antud juhul alust pidada oluliseks. Töö punktis 2.4 on selgitatud, et Jägala jõe vooluhulkade looduslik kõikumine on aastakümneid olnud väga varieeruv ning ebaregulaarne. Vaatamata sellele, ei ole sealse kalastiku koosseis ja biotoobi tunnused muutnud. Arvestades konkreetseid asjaolusid, on eksperthinnangus jõutud järeldusele, et olulised koelmualad säilivad. Lisaks on välja toodud, et nimetatud ala kaitseeesmärgiga hõlmatud kalaliikide kudemise aeg on oktoobrist detsembrini, mil jõgedes on tulvade aeg ning sel ajal on vooluhulk keskmisest suurem. Viidatud on ka kudealade paiknemisele. Lisaks on võimalik rakendada leevendusmeetmeid. Vastava leevendusmeetme on Keskkonnaamet vaidlustatud vee erikasutusloas (p 5.5) ka sätestanud. Kolmas isik leiab, et KMH aruanne ja lisaks teostatud täiendavad eksperthinnangud on olnud Natura 2000 võrgustiku alale avalduvate mõjude väljaselgitamiseks piisavad. Tööde järeldused võimaldasid Keskkonnaametil ka väljastatud vee erikasutusloa väljastada ning olid ühtlasi aluseks loa tingimuste kehtestamiseks. 7.
8. Loa andja peab vooluhulkade määratlemisel tuginema kehtivatele õigusaktidele. Keskkonnaministri 27.07.2009 määruse nr 39 § 5 lg-s 1 on sätestatud, et paisust vahetult allpool olevas jõelõigus tuleb pidevalt tagada sanitaarvooluhulk või looduslik äravool, kui looduslik äravool on sanitaarvooluhulgast väiksem. Sanitaarvooluhulk on defineeritud kui jäävaba perioodi (maist oktoobrini) 95% ületustõenäosusega kuu keskmine miinimumvooluhulk (§ 5 lg 2). Seega on sanitaarvooluhulga määramine vee erikasutusloas kooskõlas kehtiva õigusaktiga. Lisaks sanitaarvooluhulga määramisele on vee erikasutusloa punktis 5.5 kehtestatud täiendavaid kõrvaltingimusi ka vooluhulkasid puudutavas osas. Nimetatud tingimused on mõeldud nii Natura 2000 võrgustiku ala kaitseks, aga ka Jägala joa atraktiivsuse tagamiseks. 6 Teadustööd, milles käsitletakse erinevaid jõe kirjeldamisel kasutatavaid arvulisi näitajaid, ei saa olla aluseks isiku õiguste piiramisele. Loaga kehtestatavad tingimused ja piirangud saavad tugineda ainult kehtivatele õigusaktidele. Keskkonnaamet on õiguspäraselt tuginenud loa tingimuste kehtestamisel sanitaarvooluhulgale. Selline asjaolu ei võimalda siiski järeldada, nagu oleks loa andja jätnud tähelepanuta joa ning jõe elustiku vooluhulkadele tuginevad vajadused. Luba kehtestab muuhulgas tingimused veetaseme kõrguse, joa atraktiivsuse säilitamiseks vajaliku vooluhulga jm osas. 7.
9. Loa väljastamine on kooskõlas looduskaitseseaduse §-ga 51.

§ 51lg 1 keelab veerežiimi muutmise nn lõhejõel.

Nn lõhejõgede nimistu on kehtestatud keskkonnaministri 15.06.2004 määrusega nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“. Määruse kohaselt on Jägala jõgi nn lõhejõgi Jägala joast suubumiseni Soome lahte. Loa alusel lubatud tegevus toimub Jägala joast ülesvoolu jääval jõelõigul ning ei ole seega nn lõhejõgedele kehtestatud piiranguga hõlmatud.

§ 51lg 1 sisalduva keelu ulatuse piiritlemine ainult lõhejõega on igati põhjendatud.

Keelu ulatus on sõnastatud selge ruumilise piiranguna alalütlevas käändes „veekogul või selle lõigul“. Sellist käsitlust toetab ka looduskaitseseaduse seletuskiri, mille kohaselt „lõheliste (lõhe, meriforell, jõeforell, harjus) koelmualades, vastavates jõelõikudes, on keelatud uute paisude rajamine, mis tagab nende ohustatud kalaliikide paljunemiseks vajalikud tingimused“. Normi eesmärgist ega sõnastusest ei nähtu, et

§ 51lg 1 eesmärgiks oleks välistada ka tegevused väljaspool nn lõhejõge.

Hüpoteetiline käsitlus, mille kohaselt oleks keelatud mistahes nn lõhejõe lõiku seaduses sätestatud viisil mõjutav tegevus, hõlmaks ulatusliku keeluga sisuliselt kogu ülesvoolu ulatuva veehaarde. Selline absoluutne keeld oleks ebaproportsionaalne, samuti vastuolus senise halduspraktikaga ülesvoolu kavandatud tegevusteks vee erikasutuslubade väljastamisel. Seega on kolmandale isikule väljastatud luba kooskõlas

§ 51lg-ga 1 ning kaebuses väidetud õigusvastasus puudub.

7.5. Jägala joa kui kaitstava loodusobjekti kaitse on tagatud. Kaebaja väide

§ 68

lg 4 rikkumisest on põhjendamatu ning vastuolus keskkonnamõju hindamise tulemustega. Jägala juga on kaitse alla võetud kaitstava loodusmälestisena, mille üheks kaitstavaks tunnuseks on kahtlemata joast alla langev vesi. Vaidlustatud korraldus sisaldab tingimusi veevoolu jätkamiseks nii looduskaitselistest kui inimkesksetest kaalutlustest (atraktiivsus) lähtudes ning puudub alus eeldada, et kavandatud tegevus võiks kahjustada joa kui kaitsealuse objekti seisundit või ilmet. Joa atraktiivsust käsitlevate tingimuste seadmisel on loa andja tuginenud KMH aruande järeldustele.

1. aasta detsembris koostati KMH aruande täiendused, mille punktis 3 käsitleti eraldi joa atraktiivust ning prognoositavate veehulkade mõju joa atraktiivsusele. KMH aruandes kajastatakse joa visuaalset atraktiivsust vooluhulgaga 8 m3/sek (kuigi isegi looduslik vooluhulk võib jääda selles väiksemaks) ning nenditakse, et enam kui 10 m3/sek vooluhulkade puhul on isegi spetsialistil raske hinnata vooluhulga suurust ning muutusi. KMH aruande täienduses analüüsitakse joa ilmet ning atraktiivsust erinevate vooluhulkade tingimustes. Vaidlustatud korralduse punkti 2.8 kohaselt on loa omanikul kohustus tagada Jägala joa atraktiivsus enam külastatavatel perioodidel vooluhulgaga vähemalt 8 m3/sek või väiksemate vooluhulkade puhul loodusliku vooluhulgaga. KOHTU PÕHJENDUSED 7
2. Tühistamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus keskkonnaasjas keskkonnakaitseorganisatsiooni kaebuse alusel tuvastama, et kaevatav haldusakt on õigusvastane. Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Menetlusosalistel puudub vaidlus loa väljastanud haldusorgani pädevuse ja haldusakti vorminõuete täitmise üle. Peamisteks vaidlusalusteks küsimusteks on Natura 2000 võrgustiku alale avalduva mõju hindamise õigsus ja piisavus ning vaidlustatud loa vastavus

§-le 51 ja § 68 lg-le

1. 8.
2. Natura hindamine Kaebuse esitaja väidab, et kavandatava tegevuse mõju Jägala jõe hoiualale kui Natura 2000 võrgustiku alale ei ole piisavalt hinnatud, mistõttu vee erikasutusluba ei vasta KeHJS § 29 nõuetele. Jägala jõe hoiuala paikneb Jägala jõe alamjooksul Jägala oja ja jõe suudme vahemikus, hoiuala ulatub Jõelähtme jõge pidi ülesvoolu kuni esimese paisuni. Jägala jõe hoiuala on Natura 2000 ala. Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määrusega nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas“ § 1 lg 1 p 1 alusel on võetud Harju maakonnas kaitse alla Jägala jõe hoiuala, mille kaitse-eesmärk on Euroopa nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase, jõesilmu ja lõhe elupaikade ning I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade

§ 10

lg 1 (volitusnorm) põhiseadusega vastuolu tõttu osaliselt kehtetuks tunnistamisele Riigikohtu 31.05.2011 otsusega kohtuasjas nr 3-3-1985-10 (vt otsuse p 32). Viidatud määruse lisaks oleva kaardi kohaselt ulatuvad hoiuala piirid Jägala jõe suudmest kuni Jägala joani, st hoiuala asub Jägala joast allavoolu. Kaevatava vee erikasutusloaga lubatav tegevus toimub väljaspool hoiuala piire. KeHJS § 29 kohaldamine mõju hindamisel ei eelda tegevuse toimumist Natura 2000 alal. KeHJS § 29 lg 2 kohaselt tegevusloa võib anda, kui seda lubab Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekord ning otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle ala kaitse eesmärki. Kohus märgib, et keskkonnamõju hindamise osaks oli Natura hindamine (KMH aruande lisa 17) ning KMH on heakskiidetud pädeva haldusorgani otsusega. Kuigi kaebaja ei ole KMH heakskiitmist kui menetlustoimingut eraldiseisvalt vaidlustanud, ei keela see tegevusloa vaidlustamisel tugineda ka KMH õiguspärasust puudutavatele väidetele. Küll võib see tekitada kahtlusi väidete usaldusväärsuses ja teatud juhtudel viidata kaebaja pahatahtlusele. Kaebuse kohaselt nähtub Natura hindamisest, et „seoses vete kõrvalejuhtimisega derivatsioonikanalisse võib vooluhulkade vähenemine kaasa tuua väiksema vooluhulgaga perioodi pikenemise kirjeldatud jõelõigul“ (aruande lk 21), kuid hinnangus puudub selge ja ühene järeldus selle kohta, miks ei ole sellise mõju näol tegemist eeldatavalt olulise mõjuga Natura alale KeHJS § 29 tähenduses. Kaebaja on seisukohal, et tulenevalt KMH aruande lk 29 toodud tegevuse kirjeldusest on derivatsioonikanali läbilasuks 11 m³/s, samas kui Jägala jõe aasta keskmine vooluhulk on vaatlusperioodil 1942–1998 vaid 7,24 m³/s (aruande lk 6), on tegemist olulise veerežiimi muudatusega ka juhul, kui lähtuda KMH aruandes väljapakutud 8 ning vee erikasutusloas kajastatud leevendusmeetmetest. Seega ei saa kaebaja arvates olla õige Natura hindamises toodud lõppjäreldus. Kohus leiab, et kaebaja eeltoodud seisukohta ei saa pidada põhjendatuks. Haldusorgan on haldusmenetluses ettevaatusprintsiipi arvestades toiminud õiguspäraselt, leides, et kavandatav tegevus võib mõjutada Natura ala ning algatanud Natura hindamise. Natura hindamine pidi andma vastuse küsimusele, kas oluline mõju ala kaitse eesmärgile ja terviklikkusele on mõistlikult välistatud. Natura hindamise kokkuvõttes on selgelt kirjas, et Jägala HEJ rajamine ei muuda tervikuna elupaiga tingimusi ning ei avalda negatiivset mõju ala terviklikkusele. Tekitamaks põhjendatud kahtlusi eriteadmistega asjatundjate antud arvamuse suhtes tulnuks kaebajal oma seisukohti veenvalt põhistada, mida kohtu hinnangul tehtud ei ole. Jägala HEJ Natura hindamise aruande lisa 17 kohaselt on koelmualal tagatud piisav vooluhulk tulenevalt jõgede valgalade suurusest ja selle veekogude vooluhulkade omavahelisest suhtest (paisul vooluhulga äravõtmisel lisandub Jõelähtme jõest täiendav vooluhulk). (tlk 126 I kd, aruande lk 21) Veevaestel perioodidel, kui looduslikud vooluhulgad jäävad vahemikku 1,72,2 m³/s Jägala HEJ tegevust ei toimu. Aruandes on märgitud kalade kudeaeg ja tuvastatud kudemiseks piisav vooluhulk (3-4 m³/s), millise tagamise kohustus on seatud vee erikasutusloa tingimuseks. Samuti märgitakse (lisatud joonis), et kudemiseks sobivad eelkõige alad Jõelähtme jões ja selle suudmest allpool. (tlk 126 pöördel I kd, aruande lk 22). Tuginedes pikaajalistele riikliku seire andmetele koos katsepüügi tulemustega, märgivad hindajad, et koelmud ja elupaigad on olenemata aastatepikkusest looduslikult ebastabiilsest vooluhulgast säilinud. Muutunud ei ole kalastiku koosseis. Eelnevast tulenevalt on jõutud järeldusele, et miinimumvooluhulga tagamisel ning eeldataval väiksema vooluhulgaga perioodi pikenemise korral, säilivad olulised koelmualad, mistõttu Jägala HEJ rajamine ei muuda tervikuna elupaiga tingimusi ning ei avalda negatiivset mõju ala terviklikkusele. Seega on ekspertide järeldus Natura hindamise aruandes põhjendatud ja arusaadav ning haldusorgan (mille koosseisu kuuluvad eriteadmistega spetsialistid) on samuti olnud sellisel seisukohal. Kaebaja poolt väljatoodud argument, et aruande sisust nähtub hindajate kahtlus olulise mõju puudumise adekvaatse hindamise võimalikkuse osas, mistõttu olulise mõju puudumist kinnitavas lõppjärelduses tuleks kahelda, ei ole veenvalt põhjendatud, rääkimata asjakohase tõendi esitamisest. Kohtul ei ole kaebaja veenvalt põhjendamata kahtlusele tuginedes alust kahelda Natura hindamist teostanud vastava valdkonna asjatundjate hinnangu usaldusväärsuses. Arvestades lisaks ka vastustaja poolt tellitud tööd „Jägala HEJ keskkonnasäästlikkuse põhimõttelise juhtimissüsteemi koostamine“ (Projekteerimisbüroo Maa ja Vesi AS), mis kinnitab Natura hindamise järeldusi piisava vooluhulga tagamise osas. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et Maa ja Vesi AS töö tulnuks koostada KMH menetluse ajal. Kaebaja ei vaidlustanud asjaolu, et tal oli võimalik tutvuda kõnealuse tööga ja esitada oma seisukoht (haldusakti eelnõu kohta arvamust avaldades) enne kaevatava haldusakti andmist. Kaebaja väidet saab pidada põhjendatuks vaid sellest aspektist, et KMH menetluse raames oleks üldsusel tõenäoliselt tekkinud parem võimalus selle töö kohta teavet saada ja arvamust esitada. Samas ei ole kõnealuse dokumendi hilisem tellimine vastuolus menetlusnormidega ning kaebajal kui avalike huvide esindajal oli võimalik selle kohta arvamust esitada ja vajadusel ka selgitusi saada. Haldusorgani menetluslik kaalutlusotsus teostada uurimisprintsiipi ka peale KMH aruande kinnitamist ja tellida oma algatusel kindluse saamiseks KMH teatud seisukohtade kontrollimiseks täiendav uuring ei olnud kohtu hinnangul õigusvastane. Kõnealune uuring kinnitab KMH-s toodud seisukohtade sisulist 9 õigsust. Samuti viitab täiendava arvamuse küsimine haldusorgani poolt põhjalikule asjaolude kontrollimisele. Haldusorgan on määranud vee erikasutusloas (p 5) KMH-st lähtuvad kõrvaltingimused (leevendavad meetmed). Kaebaja heitis vastustajale ette vajalike uuringute teostamata jätmist (ökoloogilise vooluhulga väljaselgitamata jätmist) ja sanitaarvooluhulga metoodika sobimatust soovitavale tegevusele looduskaitseliste eesmärkide tagamiseks piirangu määramisel (kuna tegemist on mõjuga Natura alale). Kohus nõustub kaebajaga selles, et Natura alade kaitsmise kontekstis tuleb tõepoolest pidada oluliseks, kas loas määratud miinimumvooluhulk (sanitaarvooluhulk) tagab tervikuna elupaiga tingimuste säilimise ega too kaasa negatiivset mõju ala terviklikkusele. Vastasel juhul tuleks luba jätta andmata või välistada oluline negatiivne mõju arendajale seatavate lisatingimustega. Abinõu (vajaliku vooluhulga määramise) sobivust tuleks hinnata eelnimetatud eesmärkidest lähtudes ning konkreetse objektiga seotud asjaolusid arvestades. Keskkonnaministri 27.07.2009 määruse nr 39 „Nõuded veekogu paisutamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu kohta“ § 5 lg-st 1 tuleneb, et paisust vahetult allpool olevas jõelõigus tuleb pidevalt tagada sanitaarvooluhulk või looduslik äravool, kui looduslik äravool on sanitaarvooluhulgast väiksem. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on sanitaarvooluhulk jäävaba perioodi (maist oktoobrini) 95% ületustõenäosusega kuu keskmine miinimumvooluhulk. Haldusorgan on loas Jägala joa sanitaarvooluhulga (1,7 m³/s) määramisel tuginenud KMH aruandes toodud eksperthinnangule, mille kohaselt on 1,68 m³/s limiteerivaks kavandatava tegevuse poolt mõjutatava jõelõigu ökosüsteemi pikaajalisel kujunemisel ja kalade elutingimuste tagamisel ning tagaks jõe elustiku säilimise järjepidevuse ega kahjustaks vee kvaliteeti allpool paisutust jõevee kõrvalejuhtimise korral. Samuti on haldusorgan märkinud, et sanitaarvooluhulk 1,7 m³/s tuleb tagada juhul, kui jõe looduslik vooluhulk seda ületab. Loa p 5.1 kohaselt Jägala HEJ töötamine on võimalik vooluhulkade puhul, mis ületavad 2,2 m³/s. Kaebaja väiteks oli, et sanitaarvooluhulga piisavuse hindamiseks tulnuks välja selgitada ökoloogiline vooluhulk, mis peaks mõningate asjatundjate arvates olema sobivam jõeelustiku säilimise ja kalade elutingimuste tagamiseks. Kaebaja viitab kohtule esitatud TTÜ Keskkonnatehnika instituudi 2010.aastal koostatud vahearuandele „Ökoloogilise miinimumvooluhulga arvutusmetoodika väljatöötamine" (tlk 130-147), milles toodu kohaselt kujutab sanitaarvooluhulk endast vooluhulka, mille näol on tegemist jõe elustiku seisukohalt ülimalt ekstreemsete oludega ning sellise vooluhulga sage kordumine ja sellise vooluhulgaga perioodi pikenemine mõjutab veeökosüsteemi negatiivselt. Peale KMH menetlust on vastustaja tellinud täiendava hüdroloogilise uuringu projekteerimisbüroolt Maa ja Vesi AS. Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, (tlk 35, II kd), et uuring telliti kontrollimaks, kas on perioode, millal peaks vooluhulk olema suurem, kui praegusel hetkel arvutatud sanitaarvooluhulk ning selles uuringus on välja arvutatud ökoloogiline vooluhulk (uuringu punkt 6, kasutatakse terminit limiteeriv vooluhulk). Seega ei ole kaebaja vastupidine väide ja selle alusel tehtud järeldused põhjendatud. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust arvata, et KMH eksperdid ning Maa ja Vesi AS töö koostanud spetsialistid ei ole uuritavas valdkonnas kogemustega asjatundjad. Kaebaja on oma väidete põhistamiseks esitanud eelviidatud TTÜ vahearuande ja Tartu Ülikooli Mereinstituudi 08.01.07 kirja Harjumaa keskkonnateenistusele, kuid need ei võimalda kohtu arvates teha järeldust loa vaidlusaluse tingimuse õigusvastasuse kohta. Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et kõnealune TTÜ vahearuanne ei ole tehtud konkreetselt vee erikasutusloa väljastamise tingimuste kindlaksmääramiseks, st konkreetse jõe 10 kohta kogutud kõigi asjassepuutuvate statistiliste ja teaduslike andmete alusel ning tegemist ei ole lisaks ka uurimisgrupi lõplike seisukohtadega. Tartu Ülikooli Mereinstituudi 08.01.07 kiri tõendab kaebaja väitel looduslike sesoonsete vooluhulkade vähendamisel kahjulikku mõju Natura 2000 alale ning tegemist on teaduslikult põhjendatud väitega. Antud dokument ei lükka kohtu arvates ümber KMH ekspertide ning Maa ja Vesi AS uuringus toodud põhjendatud seisukohti ega tekita ka Euroopa Kohtu praktikat arvestades põhjendatud kahtlusi, kuna sisaldab üksnes lakoonilisi järeldusi. Järelduste tegemiseks kasutatud algandmed ei ole tuvastatavad ning puuduvad põhjendused, mistõttu ei saa kohus sellele dokumendile tugineda. Kirja autori arvamus, et EL veepoliitika raamdirektiivis toodud eesmärkidest (liikmesriikide püüdlemine veekogude hea ökoloogilise seisundi saavutamise poole) tulenevalt peaks põhimõtteliselt kohaldama rangemat standardit kui kehtivad normid ette näevad ei ole konkreetses õiguslikus vaidluses asjakohane ning sellist vajadust ei kinnita ka Maa ja Vesi AS uuring (milles kontrolliti ökoloogilise vooluhulga kaudu reguleerimise vajadust). Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et ökoloogilise vooluhulga määramine on jäetud tegemata. Sellest tulenevalt on asjakohatud kaebaja väited täiendava asjaolu uurimise vajaduse osas ning põhjendamata väide nagu ei tagaks sanitaarvooluhulk (miinimumvooluhulk) Natura ala kaitse-eesmärkide täitmist. 8.2. Kaebaja on seisukohal, et kaevatav haldusakt toob kaasa jõelõigu veerežiimi muutmise

§ 51lg 1 tähenduses ning on seetõttu viidatud sättega vastuolus.

Keskkonnaamet väidab, et on kaalunud ja hinnanud vee erikasutusloa mõju Jägala jõele ning selle elustikule ning määratud on varasemas loas tooduga võrreldes rangemad meetmed. Vastustaja on seisukohal, et lähtuda ei saa olukorrast, kus jõe paisutamist ei toimu, kuna paisutamine on toimunud pikka aega. Veerežiimi muutust tuleb hinnata lähtuvalt olemasolevast olukorrast, st olukorrast, kus paisutamine toimub õiguslikul alusel ning veetaset on tõstetud 1,2 meetrit. Vee erikasutusluba ei muuda seetõttu veerežiimi.

§ 51

(Koelmuala kaitse) lõige 1 kohaselt on lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle lõigul keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Keskkonnaministri 15.06.2004 määrusega nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ on kinnitatud ka nn lõhejõgede nimistu. Määruse (§ 2) kohaselt on Jägala jõgi nn lõhejõgi Jägala joast suubumiseni Soome lahte. Selle põhjuseks on asjaolu, et loodusliku astangu tõttu ei saaks kalad joast üles. Puudub vaidlus, et kaevatavas haldusaktis lubatav tegevus toimub joast ülesvoolu jääval jõelõigul. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isiku tõlgendusega

§ 51lg-le 1.

Lähtudes normi sõnastusest, mis keelab veerežiimi muutvad tegevused veekogul või selle lõigul, tuleb antud juhul vääriskala jõeks (nn lõhejõeks) eelviidatud määrusest lähtudes lugeda jõe lõik Jägala joast suubumiseni Soome lahte, mistõttu Jägala joast ülesvoolu jääval jõelõigul loaga lubatud tegevus

§ 51lg 1 keelu alla ei käi.

Kolmas isik on viidanud ka looduskaitseseaduse seletuskirjale, millest samuti teistsuguse tõlgendamise võimalikkus ei nähtu. Kaebaja väide, et sõnasõnalise tõlgendamise korral ei ole võimalik tagada koelmuala kaitset ei ole korrektne, kuna mõju vääriskalajõele (sh kalade koelmualale) hinnatakse loa andmise menetluses sõltumata

§ 51lg 1 kohaldatavusest.

Seda on tehtud ka antud asjas (Jägala jõe koelmuala uuring, KMH täienduste lisa 11). Uuringu tulemuste kohaselt (tlk 4, II kd) on kalade kudeaeg tulvavee ajal ning Jägala HEJ jaoks võetava veekoguse kompenseerib 11 Jõelähtme jõgi, samuti ei takista uuringu kohaselt vooluhulga ööpäevane kõikumine siirdekalade sigimist vähemalt peamistel koelmualadel. Vooluhulga ebastabiilsust kompenseeritakse kaevatavas loas ettenähtud meetmetega. Vaidlustatud loas on arvestatud ka Linnamäe paisule rajatava kalatrepi valmimisega ning sätestatud tingimused Jägala joa alusel koelmualal vajaliku vooluhulga tagamiseks. Absoluutse keelu (

§ 51

lg 1) saaks põhjendatud vajadusel ette näha kogu jõe või sellest pikema lõigu arvamisega keskkonnaministri eelviidatud määrusega kinnitatud nimistusse. Kuigi

§ 51

lg 1 antud juhul ei kohaldu, peab kohus vajalikuks märkida, et nõustub vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga ka selles, et kaevatav haldusakt ei näe ette veerežiimi täiendavat muutmist, kuna lähtuda tuli kehtivast haldusaktist, mis juba nägi ette veetaseme tõstmise ning selle alusel tekkiva faktilise olukorraga võrreldes ei toonud uus luba kaasa muutusi. 8.3. Väidetav

§ 68

lg 4 rikkumine KMH aruande (tlk 36 pöördel, I kd) kohaselt on Jägala juga riikliku kaitse alla võetud 1959.a. ENSV Ministrite Nõukogu 13.märtsi korraldusega nr 331-k. Jägala juga on üle 7-meetrise astanguga üks Eesti kõrgemaid. Kaitse alla on võetud juga kui pinnavorm. Jägala joa kui looduse üksikobjekti kohta eraldi kaitse-eeskirja kehtestatud ei ole.

§ 4

lg 6 kohaselt kaitstav looduse üksikobjekt on teadusliku, esteetilise või ajalooliskultuurilise väärtusega elus või eluta loodusobjekt, nagu puu, allikas, rändrahn, juga, kärestik, pank, astang, paljand, koobas, karst või nende rühm, mida kaitstakse käesoleva seaduse alusel.

§ 68

lg 4 kohaselt on keelatud kaitse alla võetud looduse üksikobjekti kaitseeeskirjaga vastuolus olev või objekti seisundit või ilmet kahjustada võiv tegevus, kui seda ei tingi objekti säilitamiseks või objektist tekkiva kahju vältimiseks rakendatavad abinõud. mistõttu tuleb lähtuda looduskaitseseaduse vastavasisulistest sätetest. Vaidlust ei ole selles, et loa alusel toimuv tegevus ei mõjuta astangut, millelt vesi alla voolab. Kohus leiab, et kuigi kaitse alla on võetud juga kui pinnavorm on

§ 68

lg-st 4 tulenevalt kaitstav ka loodusobjekti ilme, mis joa puhul väljendub lisaks astangust allalangevas veekardinas. Loodusobjekti ilmest tuleneva esteetilise väärtuse moodustab astang koos sellelt allalangeva veega. Kaebaja väidab, et vaatamata kaevatava haldusakti kõrvaltingimustele kahjustab vee joast kõrvalejuhtimine joa kui loodusobjekti ilmet, mis on

§ 68lg 4 kohaselt keelatud.

Kohtuistungil täpsustatud seisukoha (tlk 30, II kd) järgi, ei ole igasugune vooluhulga vähenemine käsitletav kahjustava mõjuna, st teatud piires on välisilme muutus lubatav. Kohus nõustub seisukohaga, et

§ 68

lg-s 4 ei sisaldu absoluutset keeldu loodusobjekti ilme muutmise osas ning haldusorgan pidi sisustama ilmet kahjustada võiva tegevuse ja sellest tulenevalt arendaja tegevuse tagajärgi hindama. Vastustaja seletusest nähtuvalt on leitud, et kaevatavas loas ettenähtud tingimustel loa väljastamisel on tagatud, et joa vooluhulgad ei erine tajutavalt joa looduslikult kõikuvatest vooluhulkadest. Kohus peab sellist käsitlust õiguspäraseks. Kaevatavas korralduses möönab Keskkonnaamet, et vee kõrvalejuhtimine muudab Jägala joa atraktiivsust. Sama seisukoht tuleneb ka KMH aruandest (tlk 44, I kd). Kaevatavas loas on joa atraktiivsust kitsamas mõttes (veekardina osas) reguleeritud nii sanitaarmiinimumi (1,7 m³/s, millest väiksema vooluhulga korral, arvestades juurde turbiinide tööks vajaliku vooluhulga 0,5 m³/s, ei ole lubatud vett võtta) kui vooluhulga 8 m³/s (veevaesel perioodil) tagamiseks kohustamisega ning piirangutega ajavahemikul turbiinide käivitamiseks lubatava vooluhulga ettenägemisega. Vastustaja lähtus KMH aruande täienduste punktist 3. Eksperdid on seal märkinud, et Jägala 12 joa maksimaalsete ja minimaalsete vooluhulkade korral praktiliselt Jägala HEJ mõju joa atraktiivsusele puudub (aruande lk 10). Üle 10 m³/s vooluhulga puhul on ka spetsialistidel raske hinnata vooluhulga suurust ja muutust. Piisav peaks olema 10 m³/s, et säiliks joa atraktiivsus (aruande lk 11). Maa ja Vesi AS töös (punkt 10) soovitatakse joa atraktiivsust tagavaks keskkonnatingimuseks seada vooluhulk 8 m³/s või väiksemate vooluhulkade korral looduslik vooluhulk ajavahemikul 01.05-31.08 kella 12-20-ni (tlk 190, I kd). KMH täiendustes on esitatud fotod joa atraktiivsuse kohta erinevate vooluhulkade korral (tlk 6, II kd), nendest nähtub, et silmaga tajutavat vahet vooluhulga puhul 8 m³/s ja üle 10 m³/s ei ole. Fotodest ja eelnevatest spetsialistide põhjendatud seisukohtadest tulenevalt ongi kaevatavas vee erikasutusloas reguleeritud joa atraktiivsust tagavad vooluhulgad. Kaebaja ei ole põhistanud, miks erinevalt spetsialistide arvamusest vooluhulk 8 m³/s ei ole piisav. Samas ajavahemik 01.05-31.08 on veevaene periood, mistõttu loaga sätestatud vooluhulga määradest ja looduslikust olukorrast tulenevalt töötab HEJ vaid lühikest aega, seega loas toodud ajalised piirangud (sh määratud nädalapäevad ja riiklikud pühad) joa atraktiivsust tegelikkuses eriti mõjuta ei saa. Sellel perioodil mõjutab joast allalangevaid vooluhulkasid rohkem loodus. Kellaajad ja külastatavuse ajad lähtuvad loogiliselt joa suurema külastatavuse aegadest, tuginedes nii vaatluse andmetele kui ka inimese tavapärase mõistliku käitumise arvestamisele ega ole kohtu hinnangul meelevaldselt määratud ega ebaproportsionaalsed. Samuti ei võta ära õigust külastada loodusobjekti päikesetõusust-loojanguni. Kõnealused tingimused määrati loas arvestades põhjendatult ka kolmanda isiku taotlust ja KOV seisukohti. Kohus nõustub kolmanda isiku seisukohaga, et vaidlusaluse normi alusel kaalutlusotsuse tegemisel oli põhjendatud arvestada ka asjaoluga, et Jägala jõe vooluhulka on väga pikaajaliselt kasutatud vee-energia tootmiseks (sh väljastatud vee erikasutuslube ka teistele isikutele) ning asjaolu, et Jägala juga on olnud aastaid inimtegevuse poolt mõjutatud, määrab ära Jägala joa olemuse ning kaitseväärtuse. Kohus leiab eelnevast tulenevalt, et kaevatav haldusakt ei ole vastuolus

§ 68lg-ga 4.

8.

1. Kokkuvõtvalt kohus leiab, et kaevatav haldusakt on õiguspärane, mistõttu tuleb kaebus HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel jätta rahuldamata.
2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulu nõuet esitanud ei ole. Kaebaja menetluskulud jäävad viidatud sätte alusel tema enda kanda. Kolmas isik taotleb menetluskulu (esindaja kulu) väljamõistmist summas 2028,41 eurot. Kulude kohta on esitatud nõuetekohased dokumendid ning kulud on kantud. Kohus leiab, et menetluskulu tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks HKMS § 92 lg 7 alusel välja mõista. Kristina Maimann Kohtunik 13