) § 51 ja § 54 sätetele märgib kaebaja, et kaevatava haldusakti puhul on tegemist haldusaktiga, mille sisuline tähendus ei ole haldusakti adressaati soodustav, mistõttu oli akti andja kohustatud kaevatava haldusakti andmisel järgima kõiki
nimetatud haldusakti kohta käivaid nõudeid. Korralduse puhul on tegemist nn hübriidaktiga, kuna haldusakt sisaldab endast korraga nii haldusakti kui ka tsiviilõiguslikku tahteavaldust. Juba ainuüksi haldusakti ühe materiaalõigusliku õiguspärasuse eelduse või formaalse õiguspärasuse eelduse eiramise korral on haldusakt õigusvastane. 2 Korralduse andmisel on rikutud kaebaja õigust olla ära kuulatud (
Vald kui haldusorgan ei ole Korraldust andes, millega otsustati lõpetada haldusakti adressaadiga lepinguline õigussuhe, andnud haldusakti adressaadile, ehk siis käesoleval juhul Kaebajale, võimalust esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus.
lg 1 mõistes ärakuulamise kohustuse täitmiseks ei saa lugeda Valla poolt 02.12.
lg 1 ja lg 2, § 54 ning § 56 lg 1 ja 3 sätetele leiab kaebaja, et Korraldus on täielikult motiveerimata ning haldusaktis puuduvad mistahes kaalutlused, millistele tuginedes oleks võimalik haldusakti hilisema kontrolli käigus tuvastada haldusakti andmise eelduseks ja aluseks olnud asjaolud. Vaidlusalune korralduse motivatsioon on esitatud järgnevas sõnastuses: „… . FIE Reijo Leigerilt saabus 06.12.2010.a. kiri, milles teatab, et ei ole lepingu tingimuste muutmisega nõus. Kuna valitsevad ekstreemsed lumeolud, lumetõrjetööd on hädavajalikud ja lepingut ei ole muudetud, siis soovis lumetõrjet korraldav isik Ants Orav saada korduvalt kontakti lepingupartneri FIE Reijo Leigeriga lepingulise suhte jätkamiseks vajalike tingimuste kokkuleppimiseks ja teenuse saamiseks. FIE Reijo Leiger kontaktile ei vastanud ja tema poolt teenust ei osutatud.“ Nimetatud motivatsiooni ei saa lugeda õiguspäraseks ja sisuliselt õigeks motivatsiooniks, millele tuginedes võib järeldada, et Korralduses märgitud otsus Töövõtuepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks on õiguspärane ja kaalutletud otsus. Esiteks puuduvad Korralduses mistahes sisulised kaalutlused, mis lähtuksid ja oleksid kooskõlas R. Leigeri poolt 06.12.2010 esitatud kirjas märgituga, mille kohaselt kaebaja avaldas seisukoha, et lepingu muutmine ainult ühe poole nõudmisel ei ole kooskõlas ei lepingu ega ka kehtiva õigusega. Tänaseni on Vallal vastamata R. Leigeri poolt 06.12.
-ga, on Korraldus kaebaja hinnangul vastuolus ka võlaõigusseadusega (edaspidi VÕS), mistõttu on korraldus vastuolus kehtiva õigusega. Lisaks asjaolule, et Korralduse andmisel on haldusorganil kohustus järgida
sätestatud vormireegleid, on haldusakti andja kohustatud järgima kehtivat õigust osas, millist õigussuhte haldusaktiga reguleeritakse. Käesoleval juhul lõpetatakse Korraldusega Töövõtuleping ehk õigussuhe, millist reguleerib VÕS. Kaebaja on seisukohal, et juhul kui leping otsustati lõpetata Korralduse alusel, oleks pidanud Korraldus sisaldama viiteid VÕS-s sätestatud alustele, millised reguleerivad lepingute lõpetamist. Vaidlustatud Korralduses mistahes viited ja kaalutlused, millised käsitlevad lepingu lõpetamist VÕS sätestatud tingimustel, puuduvad. Juhul, kui lugeda õiguspäraseks haldusaktiga lepinguliste suhete lõpetamine selliselt, et see ei pea olema kooskõlas sõlmitud lepingu või eriseaduses lepingu lõpetamist reguleerivate normidega, siis selline käsitlus on selgelt vastuolus õiguskindluse tagamise põhimõtetega. Kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise alused on sätestatud VÕS § 196. Korraldusest nähtuvalt on üheks oluliseks lepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks asjaolu, et Kaebaja ei täitnud lepingulist kohustust. Käesoleval juhul on VÕS § 196 lg 2 sätestatud lepingu ülesütlemise õiguslik eeldus täitmata, mistõttu puudus Vallal õiguslik alus lepingu lõpetamisele suunatud Korralduse andmiseks
Korraldus on õigusvastane, kuna ei arvesta
§-s 67 sätestatud usalduse arvestamise põhimõtet. Haldusorgan on kohustatud mistahes haldusakti andmisel, juhul kui see riivab haldusakti adressaadi õigusi, järgima usalduse arvestamise põhimõtet, kuna sisuliselt pidi lepingu sõlmimisele eelnema mistahes haldusorgani akt või toiming, mis legaliseeris või volitas või millest lähtudes oli Vald õigustatud sõlmima kaevatava Korraldusega lõpetatud lepingut. Kaebaja seisukohta toetab kaevatav Korraldus ise, mille kohaselt valiti lepingu üleütlemise vormiks haldusakt. Seega on Korralduse näol tegemist lepingu sõlmimisele eelnenud haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks, kellel oli õiguslik veendumus, et haldusakt, mille alusel sõlmiti leping, jääb kehtima. Osundades
lg-le 2 märgib kaebaja, et käesoleval juhul on lepingu iseloomust tulenevalt selge, et sõlmitud lepingu alusel on Kaebaja lepingu kohaseks täitmiseks pidanud tegema kulutusi, milliste tegemine lepingut omamata ei oleks olnud vajalik ega ka 4 otstarbekas. Näiteks 3 traktori alalhoidmine ja korrashoidmine, nende lumetõrjetööks valmisolekusse seadistamine, isikkoosseisu leidmine jne. kõik nimetatud kulutused on tehtud lähtudes ja jagatuna lepingu kehtivuse ajaga, s.o 01.12.2009-30.11.2011. Korraldus rikub vahetult kaebaja õigusi, tuues talle põhjendamatut majanduslikku kahju. Kaebaja on teinud lumetõrjeks vajalikud kulutused masinapargi osas, lähtudes Vallaga sõlmitud töövõtulepingust kestvusega 2 aastat. Kaebaja on täitnud endale lepinguga võetud kohustusi kohaselt ning Vald lepingupartnerina ei ole ennem lepingu lõpetamise aluseks oleva Korralduse andmist vastavasisulisi pretensioone ka esitanud. Juhul kui kohus tunnistab Korralduse kehtetuks, ennistub Korralduse andmisele eelnenud õiguslik olukord ning Vallal on õigus lepingut puudutavad küsimused lahendada kehtiva õiguse kohaselt ning Kaebaja subjektiivsete õigustega arvestades. Vastustaja Pühalepa Vallavalitsus vaidleb kaebusele vastu, paludes jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud Korralduses on esitatud lepingu lõpetamise põhjendus – kaebuse esitaja lõpetas teenusepakkumise. Kaebuses ei ole kaebaja seda eitanud. Lisaks on Töövõtulepingu p-s 5 sätestatud poolte õigus leping igal ajal 2 nädalase etteteatamisega üles öelda. Vastavalt
võib haldusorgan lepingu ühepoolselt lõpetada, kui see on vajalik, et vältida avaliku huvi kahjustamist. Kaebaja lõpetas lumekoristustööd, arvestades raskeid lumetingimusi ei olnud vastustajal muud valikut, kui leping lõpetada. Halduslepingu lõpetamise otsuse on vastustaja teinud korralduse vormis ning Korraldusest nähtuvalt üritas vastustaja ka enne seda kaebajaga suhelda, kuid kaebaja keeldus suhtlemisest. Kaebaja suhtles enne viidatud suhtlemisest keeldumist vallavanem Ants Oravaga ja keeldus lepingu muutmisest, tarvitades ebaviisakaid väljendeid, ning lahkus ust paugutades. Seejärel lõpetas kaebaja teenusepakkumise. Vaidlustatud korraldus on antud 09.12.2010 ja leping on üles öeldud alates 01.01.2011, seega on ette teatatud enam kui 2 nädalat. Arvestades, et kaebaja lõpetas lume koristamise, ei tekitanud lepingu lõpetamine kaebajale kahju. Samuti jääb arusaamatuks kaebaja huvide riive (missugust huvi kaebusega kaitstakse). Kui kaebaja lõpetas enne lepingu ülesütlemist teenuse pakkumise, siis ei riiva lepingu ülesütlemine kaebaja huvi ning on ebaselge, miks ta nõuab, et Vald temaga sõlmitud lepingut ei lõpetaks. Kaebusest ei selgu, kuidas kahjustab lepingu lõpetamine kaebaja huvi olukorras, kus kaebaja on enne seda ise lepingu täitmise lõpetanud. Ei ole selge, millisel alusel leiab kaebaja, et kuigi ta lund ei korista, peab vastustaja temaga siiski lumekoristuslepingut jätkama. Missugune oleks sellisel juhul selle võlasuhte sisu? On üldteada, et lumekoristamine on käesoleval talvel kriitilise tähtsusega. Avalike teede lumest koristamise vastu on ülekaalukas avalik huvi. VÕS § 196 alusel võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Antud juhul kaebaja rikkus VÕS § 116 p 2 ja 3 sätestatud kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu ja kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kaebaja ei ole vastustajale teatanud, miks ta lumekoristamise lõpetas. Sellises olukorras ja arvestades vajadust avalikke teid igapäevaselt puhastada andis vastustajale kui kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Kaebuse esitajal ei ole lepingus kokkulepitust suuremaid õigusi ning lepingu lõpetamine lepingus sätestatud viisil ei saa lepingupoole õigusi rikkuda. Kaebaja tegutseb ettevõtjana ning temalt võib eeldada lepinguõiguse aluste tundmist. Ettevõtjana tegutseja peab teadma, aru saama ja möönma, et kui ta lepingut ei täida, siis võib teine lepingupool selle üles öelda. 5 Vaatamata sellele, et kaebaja ei olnud nõus lepingu muutmisega, ei olnud tal õigust lõpetada teenuse pakkumist. Korralduse preambulast selgub, miks vald lepingu lõpetas – sellepärast, et kaebaja ei täitnud oma kohustust ehk lõpetas teenuse osutamise. Samuti selgub Korraldusest, et leping lõpetati pärast pooltevahelisi läbirääkimisi lepingu muutmise üle. Vastustaja on seisukohal, et lepingusuhtes ei laiene halduslepingu alusel teenusepakkujale haldusmenetluslik õigus olla ära kuulatud, sest haldusleping on tsiviilõiguslik leping ja selle täitmisel kohaldub VÕS (
Arvestades, et antud juhul ei ole vaidlus halduse tegevuse üle, vaid halduslepingu täitmise üle ning kaebuse esitaja ei ole avaliku võimu teostamise subjekt, vaid ettevõtja, kes vaidlustab halduslepingu, ei kohaldu ka tavapärased piirangud menetluskulude väljamõistmiseks halduskohtuvaidluses. Sisuliselt on vaidlus tsiviilõigusliku lepingu lõpetamise õigsuse üle ning kui selgub, et vastustaja lõpetas lepingu õigesti, siis puudub alus selleks, et kaebuse esitajalt vastustaja menetluskulusid mitte välja mõista. Võlasuhetes tegutsedes ei ole võlasuhte pool haldusega võrreldes eelisseisundis ja puudub alus eeldada, et ka võlasuhtes peab haldus enda menetluskulud ise kandma. Selline eeldus oleks vastuolus konkurentsiõiguse ja riigihankeõiguse aluspõhimõtetega, et riik ja kohalik omavalitsus peavad võlasuhetes osaledes tegutsema nii, et see ei moonutaks turgu ja konkurentsi. Kaubaturu ja konkurentsi moonutus on see, kui võlaõigussuhte üks pool vabaneb osaliselt või täiesti võlasuhtes tekkinud vaidluse kulude kandmisest. Selline praktika loob moonutatud turuolukorra, kus üks lepingupooltest saab teist poolt arvukate vaidluste tekitamisega kahjustada ning samas teine lepingupool ei saa enda õigusi vastaspoolega võrdse efektiivsusega realiseerida. Kaebuse esitaja R. Leigeri täiendavad seisukohad Vastustaja on vastulauses kaebuse esemeks olevat õigussuhet sisutanud meelevaldselt ning vääralt, olles seisukohal, et vaidlustatud Korralduses on esitatud lepingu lõpetamise põhjendus, mistõttu on Korraldus põhjendatud. Vastustaja ei tee vahet „järeldusel“ ja „põhjendatud ning põhistatud järeldusel“. Kaebaja on seisukohal, et mistahes isiku mistahes õigusi kahjustav haldusakt ning selle andmise aluseks olev asjaolu peab olema nii sisuliselt kui ja õiguslikult põhjendatud, mis on vajalik selleks, et hiljem oleks võimalik kontrollida, kas haldusorgani otsus oli selle andmise hetkel õiguspärane ning kas ka tegelikkuses eksisteerisid kõik need asjaolud, mis lubasid haldusorganil vastavasisuline otsus teha. Asjaolu, et haldusorgan esitab haldusaktis seisukoha, et isik lõpetas teenuse pakkumise, ei saa ilmselgelt lugeda haldusakti motiveerimiseks
tähenduses. Tegemist on selgelt haldusorgani seisukohaga, mille kujunemise protsess ja faktilised asjaolud Korraldusest ei nähtu. Haldusorganil oli kohustus eelnevalt välja selgitada kõik asjaolud ning need haldusaktis ära näidata, millistele tuginedes jõuti põhjendatult seisukohale, et kaebaja lõpetas teenuse pakkumise ning, et just see asjaolu on sisuliselt õige põhjus lepingu lõpetamiseks. Vastustaja on põhjendamatult hakanud kaebuse esemeks olevat õigussuhet piiritlema halduslepingu instituudiga. Samas puuduvad nii kaevatavas haldusaktis kui Töövõtulepingus mistahes asjakohasel normiviited. Selline tegevus on selgelt ebaõige ja ei ole kooskõlas õigussuhte aluseks olevate asjaoludega ning
sätestatuga. Kaebaja on oma kaebuses selgitanud iseseisvalt, et kaebajale on jäänud arusaamatuks lepingu lõpetamise vormi valik kuna lõpetatav õigussuhe rajanes kaebaja hinnangul selgelt võlaõiguslikul töövõtulepingul ning allus seega tsiviilõiguse sätetele. Kaebajat ei ole teavitatud asjaolust, et vahepeal on tsiviilõiguslikust lepingust saanud haldusleping. Kaebajale teadaolevalt ei ole tänaseks keelatud avalik-õiguslikul juriidilisel isikul tsiviilõiguslike lepingute sõlmimine avalike ülesannete täitmiseks. Samas on õigussuhte esialgne vormi valik ning selle järjepidevuse tagamine kaebaja seisukohalt olulise tähendusega, kuna sellest sõltub nii kohtualluvus ning sellest tulenevalt kaebaja õigus ennast kaitsta väärhalduse eest. 6 Isegi juhul kui käsitleda lõpetatud õigussuhet halduslepinguna ning kaevatavat haldusakti halduslepingu lõpetamise tahteavaldusena, on vastustaja tegevus vastuolus
§-s 100 ja §s 102 lõikes 3 sätestatuga samadel põhjendustel, millele kaebuses on viidatud. Kaevatav haldusakt on põhjendamata ka juhul, kui seda käsitleda halduslepingu kontekstis. Kaebaja leiab, et ei ole õige ja on põhjendamata ning seega on sisutühi vastustaja väide, et kuna kaebaja lõpetas lumekoristustööd ning arvestades raskeid lumetingimusi, ei olnud vastustajal muud valikut, kui leping lõpetada. Kaebaja on esitanud kohtule dokumentaalse tõendi, mille kohaselt 30.11.2010, s.o 10 päeva ennem kaevatava korralduse andmist on kaebaja vastustajat teavitanud järgnevas, „… pean oma kohustuseks lepingut täita ning töid edasi teha, sest vallakodanikel on õigus oodata lume lükkamist …“. Juhul kui kohut ei veena kaebaja poolt juba esitatud dokumentaalsed tõendid asjaolu kohta, et Korralduse andmise eelduseks ei saanud olla asjaolu, et kaebaja ei täitnud lepingulist kohustust, on võimalik kohtul tunnistajatena ära kuulata kaebaja lumekoristuspiirkonna inimesed, kes tunnistaksid asjaolu, et kaebaja lund koristas. Vastustaja ei ole esitanud kaebajale enne Korralduse andmist mitte ühtegi pretensiooni selle kohta, et kaebaja teenust ei osuta või ei osuta seda kokkulepitud tingimustel. Vastustaja ei ole ka kohtule vastavasisulisi dokumente esitanud, mis tõendaksid, et vastustaja on kaebaja suhtes enne Korralduse andmist näidanud üles rahulolematust teenuse kvaliteedi või lepingu tingimuste täitmisega. Niisamuti on kaebaja esitanud vastustajale lumekoristustööde arve novembrikuus osutatud teenuste eest, mis on dateeritud 30.11.2010 kuupäevaga. Nimetatud arve alusel on tänaseni kaebajale teenuste eest tasumata. Oluline on siinjuures see, et vaatamata asjaolule, et nimetatud arve alusel on teenuse eest tasumata, ei ole vastustaja nimetatud arvele vastu vaielnud, mis aga tõendab kaudselt veekordselt vastustaja sellesisuliste väidete sisutühjust. Vaatamata sellele, kas tegemist on halduslepinguga või tsiviilõigusliku lepinguga, ei oma nimetatud asjaolu kaebuse osas suurt tähendust, kuna Korraldus e. haldusakt peab olema antud kooskõlas kehtiva õigusega, mida see paraku aga ei ole. Isegi kui lugeda õigeks vastustaja seisukoht, et tsiviilõiguslik leping kujunes teadmata hetkel halduslepinguks, oleks pidanud halduslepingut lõpetav üksikakt, mis on antud Pühalepa VV kui kollegiaalorgani poolt, olema kooskõlas
nõuetega. Kaebusele lisatud dokumentaalsete tõendite kohaselt on ilmselgelt alusetud ja kohut eksitavad mistahes vastustaja väited, mille kohaselt vastustaja püüdis kaebajaga suhelda, kuid kaebaja keeldus suhtlemisest. Kaebaja reageeris adekvaatselt ja korrektselt kõigile vastustaja pöördumistele (vt kaebuse lisa nr 3). Seoses vastustaja väitega, et talle jääb ebaselgeks kaebaja huvide riive, märgib kaebaja, et ta on juba selgitanud, et igasugused järeldused, mis tuginevad eeldusel, et kaebaja ei täitnud lepingut või lõpetas teenuse pakkumise, on põhjendamatud ning need tuleb jätta kohtul tähelepanuta, kuna vastustaja ei ole endiselt tõendanud asjaolu, et kaebaja mistahes kujul lepingut rikkus. Kaebaja on oma subjektiivsete õiguste riivet selgitanud põhjalikult kaebuses ning kokkuvõtvalt kaebuse p-s 33, mille kohaselt on kaebajale väärhaldusega tekitatud majanduslikku kahju. Majanduslik kahju seisneb eelkõige sõlmitud töövõtulepingu täitmiseks tehtud kulutustes, mis lepingu ebaseaduslikust lõpetamist tingitult kujunesid põhjendamatuteks ja saamata jäänud tulus, mis kaebajal jäi saamata perioodi eest, millal ta teenust ei saanud pakkuda. Vastavasisuliste nõuete esitamine aga osutub nii sisulistelt kui ka vormiliselt kaebaja jaoks põhjendatuks alles juhul, kui kohus tuvastab Korralduse õigusvastasuse ja tunnistab selle seetõttu kehtetuks. Kaebaja rõhutab, et võlasuhte sisu, mis vastustajale ebaselgeks jääb, on lahti kirjutatud tsiviilõiguslikus Töövõtulepingus, mille vastustaja ebaseaduslikult ja põhjendamatult (valedel alustel) kaevatava haldusaktiga lõpetas. Niisamuti on kaebaja dokumentaalsete tõenditega põhistanud oma seisukohta, et kaebus on 7 esitatud eelkõige põhjendusega, mille kohaselt kaebaja soovis Töövõtulepingu kehtima jäämist ning selles kokkulepitud tingimustel täitmist poolte poolt lepingu kehtivusajal. Kaebajale jääb vastustaja väide, et lepingusuhtes ei laiene halduslepingu alusel teenusepakkujale haldusmenetluslik õigus olla ära kuulatud, arusaamatuks. Niisamuti ei ole vastustaja vaevunud õiguslike argumentide toel põhjendama, millistele normidele sellesisuline käsitlus allub. Vastustaja vastulause p-s 20 esitatud seisukoht toetab kaebaja seisukohta, et vastustaja on lepingu lõpetanud, arvestades lõpetatava õigussuhte iseloomu (töövõtuleping), ilmselgelt vales vormis VÕS mõistes, mis juba iseenesest on iseseisvaks aluseks Korralduse kehtetuks tunnistamisele. Kaebaja on kohtualluvuse kindlaks määramisel võtnud aluseks
Nimetatud sättest tulenevalt nähtub, et mingi tegevus kujutab endast haldusakti, kui üheaegselt on täidetud kõik järgmised tingimused: Tegutsevaks subjektiks on haldusorgan – käesoleval juhul on tegutsevaks subjektiks haldusorgan e. Pühalepa VV; Tegevus toimub avalik-õiguslikus suhtes – avalik-õiguslik suhe seisnes haldusorgani kohustuse üleandmises kaebajale, mille raames otsustatianda haldusakt, mis nimetatud õigussuhte lõpetas; Tegevus kujutab endast tahteavaldust õigussuhte reguleerimiseks – haldusaktiga otsustati lõpetada leping; Tahteavaldus on ühepoolne – lepingu lõpetamine oli selgelt ühepoolne ning kaebajast sõltumatu; Reguleeritakse üksikjuhtumit – lepingu lõpetamise korraldus oli suunatud konkreetse isikuga e. kaebajaga seotud õigussuhte lõpetamisele; Regulatsioon on suunatud haldusvälisele isikule - kaebaja kui kaevatava haldusakti adressaat on haldusväline isik. Seega nähtub eeltoodust, et kaevatav haldusakt vastab, mitte ainult vormiliselt vaid ka sisuliselt s.o soovitud eesmärgist lähtuvalt, haldusakti tunnustele. Lähtudes sellest, et tegemist on selgelt haldusaktiga, oli haldusakti andja kohustatud järgmina haldusakti andmisel
sätestatud nõudeid, mida paraku aga ei ole järgitud. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kuna tegemist on sisuliselt tsiviilõigusliku suhtega, siis on tal õigus nõuda menetluskulude hüvitamist juhul, kui kohus otsustab jätta kaebuse rahuldamata. Haldusorgan peab suutma haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest mitte väljuvaid otsuseid ja nende õiguspärasust iseseisvalt kaitsta, vajadusel ka kohtus, siis puudub alus nõuda menetluskulude hüvitamist (Vt ka Riigikohtu 14.01.2009. a lahend nr 3-3-1-62-08). Kaebaja on nõus, et juhul kui Töövõtuleping oleks öeldud üles VÕS sätestatud vorminõudeid järgides ja VÕS sätestatud alustel, siis oleks vaidluse korral kuulunud asi lahendamisele Maakohtus tsiviilkohtumenetluse seaduse sätete alusel ning vastustajal oleks olnud õigus nõuda menetluskulude hüvitamist TsMS sätete alusel, kuna ei saa eeldada, et haldusorgan peab olema võimeline sisustama tsiviilõiguslikke suhteid, millised ei allu
sätestatule. Käesoleval juhul on kaebaja vaidlustanud haldusorgani poolt tehtud haldusakti HKMS sätete alusel halduskohtus, millisel juhul eeldatakse, et haldusorgan suudab enda otsust läbi oma teenistujate iseseisvalt kaitsta. Kaebaja hinnangul ei ole ka asja keerukus põhjenduseks menetluskulude väljamõistmiseks, kuna kaebuses esitatud väärhaldus seisneb eelkõige haldusmenetluse põhiprintsiipide eiramises, mille täitmise kohustus peab olema haldusorgani jaoks haldusakti andmisel obligatoorne. Seega ei esine objektiivseid asjaolusid, miks haldusorgan ei peaks olema ise võimeline esitama kaebuse kohta sisustatud vastuväiteid. Eeltoodule tuginedes on kaebaja seisukohal, et käesolevas asjas ei saa vastustaja kasuks laieneda menetluskulude hüvitamise nõudmist õigustav norm. 8 Kaebaja jääb kõigi eelnevalt kohtule esitatud seisukohtade juurde ja leiab endiselt, et Korraldus on vastuolus kehtiva õigusega ning tuleb seetõttu tunnistada kehtetuks. Lähtuvalt vastustaja poolt kohtule esitatud seisukohas märgitust, kaebaja arvamus tema suhtes kohaldatud väärhalduse osas süvenes veelgi, kuna vastustaja ütleb vastulauses sisuliselt lahti Korraldusest kui haldusaktist ning käsitleb seda sisuliselt ülesütlemise avaldusena VÕS tähenduses. Hämmastav on vastustaja kergekäeline suhtumine vallavalitsuse kui kollegiaalorgani poolt antud korraldusse, mis andmise hetkel loetakse nii vormiliselt kui ka sisuliselt selgepiiriliselt haldusaktiks ning kohtumenetluse ajal nimetatakse ümber VÕS tähenduses ülesütlemise avalduseks. KOHTU PÕHJENDUSED
kohaselt haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Käesoleva vaidluse sisuks ei ole hinnangu andmine ülalmärgitud Töövõtulepingu õiguspärasuse kohta, vaid Korralduse õiguspärasuse kohta. Korralduses endas toodud vaidlustamisviite (
) järgi võib Korralduse peale esitada vaide Pühalepa VV-le
-s sätestatud korras või kaebuse Tallinna halduskohtule HKMS-s sätestatud korras. Korralduse andmise ühe alusena viidatud KOKS § 30 lg 1 p 3 kohaselt valla- või linnavalitsus lahendab ja korraldab kohaliku elu küsimusi, mis ei kuulu volikogu pädevusse. Seega Pühalepa VV haldusorganina on andnud avalik-õiguslike ülesannete täitmisel Korralduse näol haldusakti, mille vaidlustamine toimub tulenevalt HKMS §-dest 3 ja 4 nimelt halduskohtus. 2.
kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Kaebaja on õigesti märkinud, et haldusakt on 9 materiaalõiguslikult õiguspärane, kui haldusaktist nähtub õiguslik alus, see on kooskõlas kehtiva õigusega, on proportsionaalne, sellel puuduvad kaalutlusvead ja see järgib õiguse üldpõhimõtteid, ning haldusakt on formaalselt õiguspärane, kui täidetud on pädevus-, menetlus- ja vorminõuded, samuti seda, et juba ühe eelnimetatud nõude eiramise korral on haldusakt õigusvastane (vt Haldusmenetluse käsiraamat, Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2004, lk 271-272). Antud juhul kohus jagab FIE Reijo Leigeri seisukohta, et Korralduse puhul ei ole täidetud mitmeid haldusakti õiguspärasuse eeldusi, mistõttu Korraldus on õigusvastane, rikub sellisena kaebaja õigusi (sh tema õigust heale haldusele ning piirab ka tema vabadusi, eelkõige ettevõtlusvabadust, Töövõtulepingust tulenevat õigust osutada kokkulepitud tasu eest kokkulepitud teenust) ning kuulub tühistamisele järgmistel põhjustel. 3. Vastavalt
lg-le 1 kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lg 2 järgi haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kuivõrd Töövõtuleping, mis loeti kaevatud Korraldusega lõppenuks, nägi ette selle kehtivuse kuni 30.11.2011, siis lepingu ennetähtaegne lõpetamine on kahtlemata kaebaja õigusi ja huve puudutav vastustaja kaalutlusotsus.
lg 1 ja lg 2 kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsuste vahel. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiridega, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Tulenevalt
lg-st 3 kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohus nõustub kaebajaga, et vaidlustatud haldusakt on ebapiisavalt motiveeritud. Peale pädevusnormi (KOKS § 30 lg 1 p 3) ei ole Töövõtulepingu ennetähtaegset lõpetamist millegagi õiguslikult põhistatud. Seega Korraldusest jääb üldse ebaselgeks, millisel õiguslikul alusel on loetud leping lõppenuks. Ehkki Töövõtulepingus on tõepoolest sätestatud poolte õigus leping igal ajal 2 nädalase etteteatamisega üles öelda, ei tähenda nimetatud võimalus ometigi, et seda saab teha suvaliselt, ilma asjakohaste põhjenduste ja kaalutluseta. Motiveerimise nõue peab tagama haldusaktist arusaamise selle adressaadile (st miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud) ja kontrollitavuse kohtu poolt. RKHK on 06.03.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-61-00 märkinud, et haldusakt, mis kitsendab isiku õigusi või paneb talle kohustusi, peab tuginema õiguslikule alusele ja olema motiveeritud. Haldusakti õigusliku aluse kohtulik kontroll hõlmab viite arusaadavust, piisavust, asjakohasust kui ka õigsust. 12.11.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-57-07 on RKHK aga rõhutanud, et kaalutlusotsuse motiivide esitamine kohtumenetluse käigus ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat motiveerimise kohustust. „Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti.“ Kuivõrd Korralduses puuduvad asjakohased kaalutlused (avaliku ja kaebaja erahuvi ning usalduse kaitse kaalumine) ning vastustaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit Korralduse faktilises aluses esitatud väidete tõendamiseks, siis ei ole Korralduse andmise põhjendatus kontrollitav, sh ei ole võimalik kontrollida kaevatud haldusakti proportsionaalsust. Eelnevat arvestades ei ole asjassepuutuvad vastustaja seletuses esitatud täiendavad põhjendused ja viited HKMS § 102, VÕS § 116 lg 2 ja 3, § 196 jm sätetele. Korraldusest endast ei selgu paraku isegi see, kas Pühalepa VV käsitab Töövõtulepingut haldus- või tsiviilõigusliku lepinguna (samasugune 10 segadus valitseb ka kirjalikus seletuses: kord räägitakse halduslepingust, kord võlasuhtest ning väidetakse isegi, et haldusleping on tsiviilõiguslik leping). Sellest tulenevalt puudub Korralduses ka faktilise ja õigusliku aluse loogiline seostatus, mida Riigikohus on samuti pidanud motiveerimiskohustuse täitmise juures oluliseks. Korraldus on ainuüksi seetõttu õigusvastane ja kuulub tühistamisele.
lg 1 kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus. 11 Kohus eelnevalt juba märkis, et asja materjalidest ei nähtu üheselt ega ole seega tõendatud, et kaebajale oleks selgelt teatatud, et kui ta lepingutingimuste muutmisega ei nõustu (ei allkirjasta talle saadetud lepingu lisasid hiljemalt 09.12.2010), siis Töövõtuleping temaga lõpetatakse alates 01.01.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.