Obsah (4)

§ 64§ 61§ 10§ 150

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-171 Haldusasi O. V. kaebus Maksu- ja To

) § 64 lg 1 p-s 5-6 sätestatu alusel. Kaebaja leiab, et kuivõrd maksuhaldur on sisuliselt esitanud O. V. ema suhtes kahtluse õigusrikkumise toimepanemises, siis võib soovitav teave olla selline, mida võidakse kasutada K. V. süüditunnistamiseks õigusrikkumises. Kaebuse esitaja tugineb Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille kohaselt siis, kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused äriühingu õiguste ja kohustustega tihedalt seotud. Seetõttu on kaebaja arvates lahutamatult seotud ka K. V. ja SKO Raamatupidamine OÜ õigused ja kohustused. Kaebaja leiab, et andes teavet SKO Raamatupidamine OÜ kohta, annaks ta teavet ka oma ema kohta, mistõttu on õigustatud tuginemine

§ 64lg 1 p-le 5.

1. Tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikale, leiab kaebuse esitaja, et vaikimisõiguse mitteabsoluutne iseloom ei tähenda seda, et isikul on kohustus avaldada informatsiooni või avalikul võimul on õigustus isikut karistada informatsiooni mitteavaldamise eest olukorras, kus selle informatsiooni kasutamine isiku vastu võib olla tõenäoline. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et olukorras, kus isiku suhtes toimub kriminaalmenetlus või selle algatamise tõenäosus on arvestatav, laieneb isikule Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) artiklis 6 lg-s 1 sätestatud vaikimisõigus absoluutselt ning isikul ei ole isegi kohustust maksumenetlejaga suhelda. EIK praktika kohaselt ei ole kaebaja arvates konventsiooni rikkumise, st kaebaja põhiõiguste rikkumise, tuvastamiseks oluline mitte see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hilisemalt isiku vastu kriminaalmenetluses üldse kasutati või mitte ega isegi see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati. Lisaks on EIK kohtuasjas Serves vs. Prantsusmaa p-s 47 võtnud seisukoha, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust karta sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda küsimustele vastamast. Käesolevas asjas on maksuhaldur juba varasemalt teinud avalduse ühe väärteoasja alustamiseks kaebuse esitaja ema vastu. Seetõttu on reaalne võimalus, et maksuhaldur kordab oma tegevusmustrit. Kaebuse esitaja viitab ka EIK lahendile Shannon vs. Ühendkuningriik ning leiab, et selle korrektne tõlgendus on see, et selles märgitud põhimõtted laienevad ka olukorrale, kui isiku vastu ei ole samade asjaolude pinnalt alustatud paralleelset süüteomenetlust, kuid paralleelne süüteomenetlus on samaliigilises asjas (maksuasi) ning selle algatamine on toimunud sama ametkonna taotlusel, kes nõuab maksukohustuslaselt sunniviisiliselt informatsiooni maksumenetluses. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et tulenevalt Riigikohtu 10.06.2010 lahendist nr 3-41-3-10 on maksukohustuslasel vaikimisõigus põhiseaduse § 22 lg 3 tähenduses, see tähendab, et maksumenetlus on vastava põhiõigusnormi kaitsealas.
2. O. V. vaidlustab ka sunniraha määramise ning leiab, et see rikub tema põhiõigusi konventsiooni artikkel 6 lg 1 ning põhiseaduse § 22 kolmanda lause tähenduses. Kaebuse esitaja tugineb oma väidetes EIK kohtuasjale J.B. vs. Šveits, milles on asutud seisukohale, et maksukohustuslase suhtes sellise trahvi kohaldamine, mis on määratud seoses maksukohustuslase poolt dokumentide mitteesitamisega, rikub maksukohustuslase põhiõigust enese mittesüüstamisele konventsiooni artikli 6 lg 1 tähenduses. 2
3. Kaebuse esitaja on seisukohal, et temalt nõutavates dokumentides või informatsioonis võib sisalduda teave, mis võib kaasa tuua tema ema suhtes õigusrikkumise menetluse alustamise või maksumenetlusliku informatsiooni koondamise hilisema õigusrikkumise menetluse tarvis. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg 1 p-le 6, palub kaebuse esitaja tühistada PMTK 18.11.2010 korraldus nr 12.2-3/4942-14 ning 26.11.2010 korraldus nr 12.2-3/4942-
4. VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Vastustaja leiab, et vaidlustatud teabe andmise korraldus ja sunniraha korraldus on motiveeritud ja seaduslikud ning puudub alus nende tühistamiseks. Vastustaja on seisukohal, et korraldused on välja antud pädeva organi poolt, sõnastatud selgelt ja üheselt mõistetavalt ning on seega kooskõlas haldusakti andmise nõuetega, sh HMS § 55 lõikes 1 sätestatud vorminõuetega. PMTK on nõuetekohaselt korraldustes märkinud haldusakti andmise faktilise ja õigusliku aluse ning selgelt väljendanud, mis tingis korralduste tegemise. PMTK ei ole korralduste andmisel või põhjendamisel ületanud oma pädevust. Tulenevalt

§ 61

lõike 1 esimesest lausest on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks ning lähtudes

§ 61

lõikest 3 annab maksuhaldur kolmandalt isikult teabe nõudmiseks

§-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus.

§ 61

lõikes 1 nimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Ühe keeldumise alusena võib isik

§ 64

lg 1 p 6 järgi keelduda teabe andmisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või

§ 64lg 1 punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

Vastustaja on seisukohal, et teabe andmise korralduse õiguspärasust tuleb kontrollida selle andmise aja seisuga ning korraldus ei saa olla õigusvastane pelgalt seetõttu, et hiljem selgub haldusakti adressaadi tahe või õigus tugineda mittesüüstamise privileegile. 9. Vastustaja arvates võiksid kaebustes viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid olla asjakohased olukorras, kus haldusmenetluses kogutud tõendeid kasutatakse süüteomenetluses. Vastustaja selgitab, et maksumenetluse ja kriminaalmenetluse ese ning menetlusreeglid on erinevad.

§ 10

lg 1 sätestab, et maksuhaldur kontrollib käesoleva seaduse ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle seadusega antud pädevust, seda sõltumata paralleelse kriminaalmenetluse kulgemisest juriidilise isiku seadusliku esindaja osas või teise juriidilise isiku suhtes. Vastustaja leiab, et

§ 64

lg 1 p 6 sätestatud õiguse, mitte esitada ennast või enda lähedasi süüstavat informatsiooni, kasutamine ei muuda maksumenetluse üldisi põhimõtteid. Vastava õiguse kasutamisel jääb kehtima isiku kaasaaitamiskohustus ning enese mittesüüstamise privileegi kasutamist tuleb sisuliselt põhjendada. Üldsõnaline viide

§ 64

lg 1 p-le 6 ei taga isikule absoluutset õigust keelduda kaasaaitamiskohustuse täitmisest maksumenetluses. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et teabe andmisest keeldumise õiguse kasutamine eeldab haldusakti adressaadilt aktiivsust. See tähendab, et isik peab maksuhaldurile mõistlikult teada andma, et keeldub teabe andmisest või tõendite esitamisest

§ 64lg 1 p 6 alusel.

Vastustaja toonitab, et kaebaja ei ole õigeaegselt teavitanud maksuhaldurit vaikimisõiguse kasutamise soovist. Kuna kaebaja ei toetunud haldusakti täitmise tähtaja jooksul

§ 64

lg 1 punktile 6, siis käitus maksuhaldur ka sunniraha määramisel kooskõlas seadusega.

1. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 ja § 92 lg-st 1 palub vastustaja jätta O. V. kaebused PMTK korralduste tühistamise nõudes rahuldamata. 3 KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.
3. Esiteks on kaebaja esitanud Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18.11.2010 korralduse nr 12.2-3/4942-14 tühistamise taotluse. Tegemist on korraldusega, millega maksuhaldur nõudis O. V.’lt kui kolmandalt isikult maksukorralduse seaduse (

) § 61 lõigete 1 ja 3 ning § 62 lg 1 alusel teabe ja dokumentide esitamist seoses kaebuse esitaja ning OÜ SKO Raamatupidamine vaheliste tehingutega. 13. Kohtu hinnangul tuleb Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18.11.2010 korralduse nr 12.2-3/4942-14 tühistamise taotlus rahuldamata jätta seetõttu, et vaidlusalune korraldus ei rikuks

§ 64

lõikest 1 tulenevat õigust teavet mitte anda isegi juhul, kui kaebuse esitajal selline õigus asjaolusid arvestades oleks. 14. Kohus leiab, et

§ 61

alusel kolmandale isikule antud maksuhalduri korralduse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas kolmandal isikul on õigus teabe andmisest keelduda või mitte. Ekslik on ka kaebuse esitaja seisukoht, et enne vaidlusaluse korralduse andmist oleks ta tulnud ära kuulata ning välja selgitada, kas ta nõutud teavet anda saab.

§ 61

lõike 1 esimeses lauses sätestatakse sõnaselgelt maksuhalduri õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Sama lõike teises lauses sätestatakse, et eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda.

§ 61

lõike 3 kohaselt toimub teabe nõudmine selles sättes nimetatud ja viidatud vorminõuetele vastava korraldusega. Ainsa eeldusena kolmandale isikule

§ 61lõikes 3 nimetatud korralduse adresseerimisel sätestatakse sama paragrahvi 2.

lõikes see, et maksuhaldur oleks varem pöördunud maksukohustuslase poole. Eeltoodud sätetest tuleneb, et maksuhaldur ei pea enne korraldusega kolmanda isiku poole pöördumist välja selgitama, ega see kolmas isik ei soovi

§ 64lõike 1 mõnele punktile viidates teabe andmisest keelduda.

Ka

§ 61

lg 1 lausete järjestusest tuleneb, et esmalt nõuab maksuhaldur teavet ning alles seejärel saab korralduse adressaadiks olev kolmas isik otsustada, kas ta annab nõutud teavet või keeldub sellest, kui selleks on seaduslik alus. See on ka igati loogiline, sest

§-s 64 sätestatud teabe andmisest keeldumise alustele tuginemine ei ole isikule kohustuslik, vaid isikul on õigus seal sätestatud asjaolude esinemisel teabe andmisest keelduda. 15. Otsustamaks, kas oma vaikimisõigust realiseerida või mitte, peab isikul olema aga piisavalt teavet selle kohta, mida temalt küsida soovitakse. Seejuures ei tulene

§-st 64, et isik, kellel on seadusest tulenev õigus teabe andmisest keeldumiseks, ei võiks näiteks valikuliselt mõnele küsimusele vastata, teisele aga vastamata jätta või esitada maksuhaldurile viimase poolt nõutud dokumendid, ent jätta vastamata maksuhalduri täiendavatele küsimustele. Selleks, et isik saaks otsustada oma vaikimisõiguse teostamise üle, peab talle niisiis teada olema, mille kohta temalt teavet soovitakse. Eeltoodu tähendab seda, et saades maksuhaldurilt

§ 61

alusel antud korralduse ning leides, et tal on

§ 64

alusel õigus keelduda selles korralduses nõutud teabe andmisest, täidabki isik korralduse selliselt, et teatab maksuhaldurile korralduses näidatud tähtpäevaks teabe andmisest keeldumisest ning toob välja keeldumise aluse. Oma vaikimisõiguse teostamiseks ei ole seega vajalik maksuhalduri korralduse vaidlustamine vaide- või kohtumenetluses. 16. Isegi kui leida, et isik tugineb korralduse peale esitatud vaides või kaebuses teabe andmisest keeldumise alusele, teabe andmisest keeldumisena, ei anna see põhjust korralduse tühistamiseks vaide- või kohtuotsuses, kuna korraldus ei ole selle adressaadi võimaliku vaikimisõiguse olemasolu tõttu õigusvastane. Väär on ka kaebuse esitaja seisukoht, et enda arvates vaikimisõigusele tugineda võiv isik võiks talle adresseeritud maksuhalduri korraldust üldse eirata või maksuhalduriga 4 suhtlemisest sootuks keelduda. Sellist privileegi

§-st 64 tulenev vaikimisõigus isikule ei anna. Eeltoodust tulenevalt ei riku vaidlusalune korraldus kaebuse esitaja õigusi ega ole õigusvastane ning selle tühistamise taotlus tuleb ainuüksi sel põhjusel rahuldamata jätta. 17. Teiseks on kaebuse esitaja vaidlustanud 26.11.2010 korraldusega nr 12.2-3/4942-15 määratud sunniraha summas 2 000 krooni 18.11.2010 korralduse nr 12.2-3/4942-14 täitmata jätmise eest. Kohus leiab, et kui kaebuse esitajal oleks

§-st 64 tulenev õigus teabe andmisest keelduda, rikuks tema õigusi see, kui maksuhaldur, reaktsioonina sellele, et kaebuse esitaja teabe andmisest keeldub, kasutab sunnivahendit teabe saamiseks. Sunniraha ei saaks määrata, kui isikul on seadusest tulenev õigus teabe andmisest keelduda ning ta on avaldanud soovi seda õigust kasutada. Teabe andmise korralduses oli märgitud, et see kuulub täitmisele hiljemalt 25.11.2010 ja sunniraha korraldus on tehtud 26.11.

1. Kaebaja väitel esitas ta teabe andmisest keeldumise kohta kirjaliku teatise 25.11.2010 kell 16.18 O. V. poolt digiallkirjastatuna. 26.11.2010 korralduses märgib maksuhaldur, et selleks kuupäevaks on 18.11.2010 korraldus täitmata, millises osas ei ole ka vaidlust. Seega on kaebaja esitanud vastustajale enne 26.11.2010 korralduse tegemist oma sisulised vastuväited teabe andmisest keeldumisele ja seega on kohtul sunniraha määramise korralduse tühistamise taotluse puhul vaja anda hinnang sellele, kas kaebuse esitajal oli sisuliselt õigus teabe andmisest keelduda, millisel juhul on sunniraha määramine sellise tegevuse eest õigusvastane.
2. PMTK kontrollib OÜ SKO Raamatupidamine käibemaksu arvestamise õigsust 2010 märtsikuni juulikuus. 18.11.2010 teabe andmise korralduse adressaadiks on O. V. füüsilise isikuna ja teavet küsitakse OÜ SKO Raamatupidamine pangakontolt tema kontole tehtud ülekannete kohta. Kohtu hinnangul ei saa O. V. vaikimisõigus tuleneda

§ 64

lg 1 punktist 5, mille kohaselt on teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega. Käibemaksu arvestamise ja tasumise kontrolli adressaadiks on antud juhul juriidiline isik OÜ SKO Raamatupidamine, kellel ei saa olla ei abikaasat, otsejoones sugulasi ega muid

§ 64lg 1 punktis 5 nimetatud isikuid.

Kohus leiab samuti, et põhiseaduse (PS) § 22 lõikes 3 kasutatud mõiste „lähedased“ hõlmab üksnes inimeste, st. füüsiliste isikute vahelisi suhteid. Juriidilisel isikul ei saa olla lähedasi PS § 22 mõistes.

1. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et juriidilise isiku ning tema ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks oleva füüsilise isiku õigused kattuvad. Tegemist on siiski kahe eraldi subjektiga, kes kannavad erinevaid õigusi ja kohustusi. Õigusest teavet mitte anda saaks antud juhul rääkida siis, kui teabe andmist oleks nõutud isiklikult K. V. kohta (kes on O. V. ema). Sellel juhul on ilmne, et eristada ei oleks võimalik K. V. kui OÜ SKO Raamatupidamine juhatuse liiget ning teda kui füüsilist isikut ja ilmselt võiks O. V. keelduda maksuhaldurile teabe andmisest põhjusel, et tema antud teave võib tema ema süüstada mõnes karistatavas teos.
2. Juriidilise isiku näol on küll tegemist õigusliku abstraktsiooniga, ent tema õigussubjektsuse sisuks on just nimelt see, et ta on iseenda õiguste ja kohustuste kandja ning need õigused ja kohustused on lahutatud tema osanike, aktsionäride, liikmete või juhtkonna õigustest ja kohustustest. Teatud juhtudel võivad juriidilise isiku ja selle ainuosaniku või ainsa juhatuse liikme huvid tõepoolest samastuda ning teatud juhtudel võib juriidilise isiku õiguste rikkumine rikkuda ühtlasi ka selle ainuosaniku õigusi. Küll aga ei saa väita, et selliste äriühingute puhul osaniku või juhatuse liikme ja äriühingu õigused kattuksid näiteks osas, mis puudutab teabe andmist maksumenetluses ning samuti ei saa äriühingu ja tema ainuosaniku või ainsa juhatuse liikme suhet samastada suhetega

§ 64lg 1 punktis 5 nimetatud isikute vahel.

Kaebuse esitaja seisukohta ei toeta kohtu hinnangul ka üksi kaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest, milles võetud seisukohtadest on kaebuse esitaja teinud ilmselgelt liiga kaugeleulatuvad järeldused. 5 21. Kohus leiab samuti, et kaebuses välja toodud asjaolude korral ei saa O. V. olla õigust keelduda teabe andmisest ka

§ 64lg 1 p 6 alusel.

Nimetatud sätte kohaselt on teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku (lähedaste) õigusrikkumises süüditunnistamist. OÜ Puhdas Investeeringud suhtes on MTA algatanud 10.11.2010 väärteomenetluse. Nii OÜ Puhdas Investeeringud kui ka OÜ SKO Raamatupidamine juhatuse liikmeks on kaebaja ema K. V.. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud asjaolust võimalik järeldada, et esineb reaalne kahtlus, et K. V. suhtes võidakse algatada maksualane kriminaalasi ning nimelt vaidlusaluse perioodi ja äriühingu (OÜ SKO Raamatupidamine ja märts-juuli 2010) osas. Ka ei ole vastustaja väljendanud kuskil seisukohta, et kahtluse alla on seatud „K. V. seotud äriühingute tegevuse seaduslikkus“, nagu seda väidab kaebaja. Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja viited EIK kohtulahenditele Serves vs. Prantsusmaa ega Shannon vs. Ühendkuningriik, kuna nimetatud lahendid olid tehtud teiste faktiliste asjaolude kohta. 22. Nagu kohus juba eespool märkis, ei saa juriidilisel isikul olla lähedasi ning seega saab

§ 64

lg 1 p 6 kohaldamisele kuuluda juhul, kui teabe andmine tähendaks selle juriidilise isiku süüstamist. See ei tähenda aga, et isik saaks oma vaikimisõigust põhjendamatult ja suvaliselt kasutada. Õige ei ole ka kaebuse esitaja seisukoht, et teabe andmisest keeldumist ei pea sootuks põhjendama või et isikul on õigus teabe andmisest keelduda igal juhul kui ta kasvõi arvab, et seda teavet võidakse kunagi kasutada nii, et see talle kahjuks tuleb või et selle pinnalt võidakse kunagi tulevikus teha isiku enda või tema lähedaste tegevuse kohta mingisuguseid karistusõiguslikke järeldusi. Kaebuse esitaja on selleski osas meelevaldselt tõlgendanud kaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid. Kohtuasjas Shannon vs. Ühendkuningriik tehtud lahendis tuvastas Euroopa Inimõiguste Kohus, et selles asjas ei esinenud mitte lihtsalt oht, et teavet võidakse kasutada isiku vastu kriminaalmenetluses, vaid et see oli reaalne ja isegi eeldatav, kuivõrd isiku suhtes oli nendesamade asjaolude pinnalt juba alustatud kriminaalmenetlust. Käesoleval juhul ei ole ei K. V. ega tema juhitavate äriühingute suhtes kriminaalmenetlust algatatud. Just see oli põhjuseks, miks Euroopa Inimõiguste Kohus pidas teabe andmata jätmise korral sunnimeetme kasutamist konventsiooniga vastuolus olevaks. Kaebuse esitaja järeldus, et isikul on igal juhul õigus võimuorganitele teabe andmisest keelduda, kui ta arvab seda võidavat kasutada enda vastu või et isikul on vääramatu õigus isegi põhjendamist mittevajava sisemise hirmu tõttu maksuhaldurile

§ 64

lg 1 p 6 alusel teabe andmisest keelduda, ei ole kooskõlas viidatud kohtuotsuse põhjendustega. Vastustaja on õigesti märkinud, et sellisel juhul saaks igaüks meelevaldselt ja suvaliselt maksuhaldurile teabe andmisest keelduda, mis ei ole vaikimisõiguse mõttega kooskõlas.

1. Ka kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik on kaebuse esitaja teinud põhjendamatult kaugeleulatuvad järeldused. Selle kohtuasja asjaoludest nähtub, et isiku suhtes, kellelt teavet nõuti ja keda haldusmenetluses üle kuulati, oli juba eelnevalt otsustatud kriminaalmenetluse alustamine ning osaliselt võeti seletusi ka pärast kriminaalmenetluse alustamist. Sel juhul tuvastas kohus tõepoolest konventsiooni rikkumise, ent sellestki lahendist ei saa teha järeldust, mille on teinud kaebuse esitaja.
2. Õigust mingisugust teavet mitte anda saabki reeglina hinnata tagantjärele ning see küsimus seondub ennekõike kriminaalasjas tõendite lubatavusega. Kriminaalasjas kogutud tõend (näiteks isiku ütlused) võib osutuda lubamatuks, kui see on saadud ilma, et isikule oleks antud võimalust kasutada vaikimisõigust. Küll aga ei saa Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest, millele kaebuse esitaja on viidanud, järeldada, et isikul on igal juhul õigus haldusmenetluses teabe andmisest keelduda paljasõnalise põhjendusega, et seda teavet võidakse kasutada tema vastu mõnes karistusmenetluses. Asjaolu, et K. V. (või ka O. V. enda) suhtes kavatsetakse alustada kriminaalmenetlust, mille ese seonduks teabega, mida kaebuse esitajalt vaidlustatud korraldusega nõuti, on pelgalt spekulatsioon, mida ei kinnita hetkel ükski tõend. Sellises olukorras ei saa kaebuse esitajal olla üldist alust keelduda teabe andmisest. 6
3. Kohus leiab ka, et vaikimisõigusega saab isik õigustada enda kui maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse mittetäitmist üksnes sel määral, et ta saab jätta vastava seadusliku aluse olemasolul maksuhaldurile teabe andmata või tõendid esitamata. Küll aga peab ta maksumenetluses teabe või dokumentide esitamata jätmisel arvestama sellega, et asjaolude osas, mille kohta ta teavet valdas, ent maksuhaldurile vaikimisõigusest tulenevalt ei andnud, ei saa ta maksuhaldurile hiljem ette heita uurimispõhimõtte rikkumist. See tähendab, et selliste asjaolude osas läheb näiteks maksuotsuse tegemise korral tõendamiskoormus üle kaebuse esitajale ning tema võimalused esitada hilisemas vaide- või kohtumenetluses tõendeid, mida ta oleks saanud esitada maksumenetluses, ent ei esitanud, on piiratud. Nimelt on

§ 64

eesmärk anda isikule õigus ennast mitte süüdi tunnistada süüteo toimepanemises ehk mitte anda teavet, mis võib kaasa tuua tema või tema lähedase karistusõigusliku vastutuse.

§ 64

ei kaitse aga isikut muude negatiivsete tagajärgede eest ning selle normidele ei saa isik tugineda selleks, et takistada enda või mõne teise isiku maksude tasumise õigsuse kontrollimist. See tähendab, et isikul ei ole ei enda ega oma lähedaste huvides õigust teabe andmisest keelduda selleks, et maksuhaldur ei saaks tuvastada maksustamise seisukohast olulisi, eelkõige isiku maksukohustust suurendavaid asjaolusid. Erinevalt karistusõiguses kehtivast üldisest süütuse presumptsioonist, on maksuõiguses isiku tõendamiskoormus otseses seoses tema kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Otsustades kaasaitamiskohustuse täitmata jätta ja keeldudes teabe andmisest

§ 64

alusel, takistab isik õigustatult küll talle kahjulike tõendite kogumist kriminaalmenetluse tarbeks, ent samas peab arvestama sellega, et maksumenetluses tuvastatakse asjaolud sel juhul muude tõendite pinnalt ning isikul endal on

§ 150lõikest 1 tulenevalt hiljem kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti.

26. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 7