TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-617 Otsuse kuupäev 30.06.2011 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi S. E kaebus Ida Prefektuuri 11.02.2011 käskkirja n

§ 6

lõiget 1 kohaldati käesoleval juhul avalikus teenistuses tuleb seda tõlgendada koostoimes haldusmenetluse üldpõhimõtetega sh hea halduse tavaga. Haldusorgan peab ennekõike ise täitma seadusest tulenevad ülesanded, enne kui hakkab võimalike minetusi ette heitma teistele isikutele. Käesoleval juhul jättis käskkirjas viidatud isik oma teenistuskohustused täitmata ega teinud midagi selleks, et hiljemalt 30.11.2010.a. oleks vastav kohustus täidetud. Asjas puudub asjaajamise (väärteoasjade materjalide) üleandmise vastuvõtmise akt. Kuivõrd nimetatud akti ei ole vormistatud muutub paljasõnaliseks ka Tiit Jõgi tunnistajana esitatud väide justkui kõik väärteoasjade materjalid pidanuksid menetlejate vahel 2 liikuma tema vahendusel. Sellist asjaajamist ei pidanud Tiit Jõgi isegi vajalikuks juhul, kui ametnik läks teenistusse teise struktuuri. Vastustaja on ise olnud seisukohal, et S.Eile ei panda süüks MIS ebakorrektset täitmist. Samas viitab diskretsiooniveale asjaolu, et vastustaja poolt viidatud väärteoasjad omistati (loeti) S.Ei menetluses olevaks MIS kannete alusel. Jätkuvalt on S.E seisukohal, et tema süül ei olnud ükski väärteoasi aegunud. Seetõttu on ebapädev vastustaja jätkuv viide sellele, et distsiplinaarsüüteona on käsitatav S.Ei poolt minetused 10 väärteoasjaga, millised olid loetud tema menetluses olevateks MIS järgi. Käskkirjas viidatud väärteoasjad nr 259009001825, 259010002463, 259010002465 olid korrektselt lõpuni menetletud. Nimetatud seisukohta ei ole vastustaja ümber lükanud. Samas on vastustaja väitnud, et S.Ei süü ei seisnenud MIS ebakorrektses käitumises, vaid lohakuses. HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Vastustaja ei ole isegi üritanud nimetatud kohustust täita, vaid on võtnud pimesi karistamise aluseks MIS kanded, mis täidab väärteomenetluses ennekõike abistavat funktsiooni ning selle kanded ei ole õigustloova tähendusega, milline tekitaks menetlejates õigusi ja kohustusi (Politsei andmekogu pidamise põhimääruse § 3 lg 1, siseministri määrus 22.12.2009 nr 92). Seega pidanuks vastustaja ennekõike selgitama välja faktiliselt väärteoasjade menetlemise asjaolud, mitte hakkama sisuliselt kohaldama distsiplinaarvastutust MIS kannete alusel. S.E on küll läbinud 09.06.2008 andmebaasi MIS (lühend nimetusest menetluse infosüsteem) koolituse esimese 28.

1. ning 05.11.2008 teise mooduli, kuid vastustaja poolt on tõendamata, et nimetatud koolituste raames oleks ka selgitatud, kuidas väärteoasju registris täita. Koolitused toimusid 2 aastat enne väidetavat distsiplinaarsüütegu, mille tõttu olid nimetatud koolitustele edasi antud teadmised valdavalt aegunud, seoses MIS pideva muutmise ja ebastabiilsusega. 01.01.2010 PPA peadirektori käskkirjaga nr 34 kinnitatud „Arvutivõrgu ja andmebaaside kasutamise kord“ viide ei ole käesoleval juhul asjakohane. Nimetatud korrast ei tulene, kuidas ametnik peab konkreetseid kandeid MIS tegema. Samuti ei ole dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu väidetav „kõigile“ teatavaks tegemine võrdsustatav S.Eile nimetatud korra teatavaks tegemisega. Konkreetsele ametnikule saab mingi korra eiramist ette heita üksnes juhul, kui see on talle teatavaks tehtud ning vastavasisulise vastuväite esitamisel peab haldusorgan seda ka tõendama. Käesoleval juhul üldsõnaline viide „kõigile“ teatavaks tegemisega ei tõenda nimetatud korra S.Eile teatavaks tegemist. Kaebaja palub kaebuse rahuldamist ja menetluskulude väljamõistmist summas 255,97 € (õigusabikulu 240 eurot (lk 53) ja 08.03.2011 tasutud riigilõivu summas 15,97 € ( lk 13)).
2. Vastustaja Ida Prefektuur palub jätta kaebus rahuldamata. Antud juhul puudub kaebajal tuvastamiskaebuse esitamise õigus, mistõttu ei võta vastustaja seisukohta põhjendatud huvi olemasolu kohta (ATS § 160 lõike 5). Vastustaja märgib, et S.Eile heideti ette sisuliselt 4 distsiplinaarsüüteo toimepanemist 4 fakti alusel, mis seisnesid selles, et S.E jättis väärteoasjas nr 259010006405 teatamata väärteomenetluse alustamisest VTMS § 59 lg 1 nõuete kohaselt ning et menetles väärteoasju nr 259010006405, 259010001573 ja 259009011210 selliselt, et ei ole võimalik tuvastada materjalide liikumist ühelt menetlejalt teisele, mille tagajärjel on nimetatud väärteoasjad kadunud ja materjalid oli vaja taastada. Kaebuse sellised väited annavad alust järeldada, et isik, kelle suhtes menetlus läbi viidi, ei ole aru saanud oma teenistusülesannete täitmise käigus toime pandud rikkumistest. Seda kinnitab ka kaebaja arvamus, mille kohaselt tuleb juhindudes töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 6 lõikest 1 arvestada distsiplinaarkaristuse määramise ühe kuulist tähtaega alates 30.11.2010, s.o tööülesannete Tiit Jõgile üleandmise tähtajast. S.Ei arvates sai Tiit Jõgi sel kuupäeval teada, et osasid toimikuid talle üle ei antud. 30.11.2010 asjaajamise üleandmise käigus võttis T.Jõgi asjaajamise vastu usaldades S.Ei suusõnalist kinnitust, et üle on antud kogu asjaajamine. Asjaolust, et S.E kätte on jäänud veel mitu väärteoasja sai Jõgi teada alles 04.01.2011 rutiinse teenistusülesande käigus. Revisjoni läbiviimise kohustust asjade üleandmise kontrollimiseks käskkiri Tiit Jõgile ei ole pannud. Selline seisukoht on ekslik, kuna isikut ei ole karistatud selle eest, et ta ei pidanud kinni 3 toimikute üleandmise tähtajast. Menetluse läbiviimise tähtaeg algas 04.01.2011, kui MIS andmete kontrollimise käigus avastas T.Jõgi, et S.E menetluses on veel väärteoasju, mida 30.11.2010 asjade üleandmise käigus ei nimetatud ning mille kohta Tiit Jõgil kuni 04.01.2011 andmed puudusid. Kaebajale ei määratud karistust selle eest, mitme toimikuga arvuliselt on ta valesti toimetanud, vaid hoolimatuse ja lohakuse eest temale pandud teenistusülesannete täitmisel, s.o väärteomenetluse läbiviimisel üldiselt. Sellise iseloomustuse andis S.E kohta ka Rakvere politseijaoskonna juht politseikapten Lembit Kalda, kelle hinnangul suhtus ametnik mittenõuetekohaselt nii töödistsipliini, kui vahetu juhi poolt antud tööalaste korralduste täitmisesse. Käskkirjas on üheselt välja toodud, milles isiku rikkumine seisnes. Distsiplinaarkaristuse määramisel on arvestatud kõiki tõendeid kogumis, teinud kaalutletud otsuse, mille käik on ammendavalt haldusaktis jälgitav, ning vaatamata asjaolule, et väärteomenetluse läbiviimisel on S.E olnud järjepidevalt hooletu, määrati ametnikule kergeim võimalik distsiplinaarkaristus – noomitus. Kuna tegemist oli kergeima karistuse liigiga ei ole haldusorgan pidanud vajalikuks põhjendada, miks ta ei ole valinud mõnda raskemat karistuse liiki (nt rahatrahv või palga vähendamine). Asjaolud ning kaalutlused, mis tingisid konkreetse karistusliigi valiku, on vastavas haldusaktis kirjalikult esitatud. Kaebaja väidab kaebuses, et 28.09.2010 saadetud teade on väljastatud VTMS § 59 lõikes 1 sätestatud tähtajal. Selle kinnituseks on isik lisanud kaebusele väljavõtte dokumendihaldussüsteemis (DHS) Postipoiss 28.09.2010 registreeritud toimingu kohta „Teatise saatmine väärteomenetluse alustamise kohta“. Kande kohaselt on teatis edastatud posti teel Vinni-Pajusti Gümnaasiumile, mitte Evi Aluojale. Isiku nime ei ole märgitud ega teatist failina lisatud, mistõttu väljavõttest ei nähtu, kas kandes märgitud post on tegelikkuses välja saadetud või mitte. Seega ei saa Postipoisi väljavõte olla tõendiks kaebaja väite kinnitamisel. Samuti on antud väljavõttes toodud andmed vastuolus kaebaja menetlejale antud selgitustega, kus on märgitud: „Teavitasin teda ka suuliselt, et politsei hakkab antud avaldusega tegelema. Kuna tol päeval ei olnud Evi Aluoja ülekuulamiseks aega ja (jäi?) Evi Aluoja tunnistajana ülekuulamata“. Tegelikkuses on Evi Aluojale teatis väärteomenetluse alustamise kohta üle antud ja tunnistaja üle kuulatud alles 20.01.2011, s.o päeval, mil S.E esitas prefektile distsiplinaarmenetluse raames oma kirjaliku seletuse. Kaebaja menetlejale antud seletused selle kohta, et
3. aasta septembris avaldajale teate edastamise ajal ei olnud aega isikut tunnistajana üle kuulata, on vastuolus teatises toodud märkusega. Viimase kohaselt alustati väärteomenetlust 27.09.2010 tunnistaja ülekuulamisega. Antud kuupäeva kohta tunnistaja ülekuulamise protokolli asja materjalide hulgas ei ole. Menetluse alustamise ja selle käigus tunnistaja ülekuulamise kohta tõendid puuduvad. Võttes arvesse, et menetlusalune isik on distsiplinaarjuurdluse käigus andnud menetluse alustamise kohta erinevaid vastuolulisi seletusi, mis ei ole kooskõlas distsiplinaarmenetluse käigus kogutud ja isikule karistamise määramisel aluseks olnud tõenditega, teeb vastustaja järelduse, et tegelikkuses ei ole septembris 2010 väärteoteate esitajale menetluse alustamise teadet edastatud ega muid menetlustoiminguid väärteoasjas tehtud. Väärteoasja on asutud menetlema alles pärast distsiplinaarjuurdluse alustamist jaanuaris 2011 selleks, et puudulikult läbi viidud väärteomaterjalid tagantjärele korrastada ja üle anda. Sellist käitumismudelit, kus menetlustoimingutega on alustatud alles pärast distsiplinaarmenetluse alustamist, kinnitab ka distsiplinaarmenetluse käigus S.E antud seletuste analüüs. Vaatamata menetleja korduvatele küsimustele on isik andnud erinevaid ja vastuolulisi vastuseid. Menetluse ajal on S.E oma 20.01.2011 seletuskirjas märkinud: Korrastasin minu nimel olevad materjalid. Ei ole ühtki asja hävitanud tahtlikult. Sellest väitest jääb ebaselgeks ning tekib kahtlus, et mingid materjalid on siiski hävinud. Tema varasemate seletuste kohaselt seoses põhjendustega Merje Mittile üle antud materjalide kohta on isik selgitanud, et puuduvad materjalid on kolleegile Merje Mittile üle antud, kuid samas on pidanud kaebaja vajalikuks materjalid ise uuesti taastata ja neid edasi menetleda. Kui kaebajale oli toimikute asukoht teada ja need olid olemas, siis puudus vajadus asjade materjale dubleerida ning paralleelselt menetlema asuda. Distsiplinaarjuurdluse materjalidest nähtub, et S.E on hoidunud vastamast menetleja küsimustele selle kohta, millal ja millises vormis anti vaidlusalused materjalid teisele menetlejale üle. Samuti ei selgu tema seletustest, miks oli vaja 4 taastada materjalid, mis on üle antud läbivaatamiseks kriminaalmenetluse raames. Selline menetluse uuendamine on vastuolus VTMS § 29 lõike 1 punktis 4 sätestatuga. Vastustaja leiab, et kaebaja on olnud väärtegude menetlemisel hooletu, ning lisaks menetlustoimingute ebakorrektsele teostamisele ja hooletusele materjalide üleandmisel, on ametnik vastuolus haldusmenetluse üldpõhimõtetega ning VTMS §-s 29 sätestatud nõuetega viinud samades väärteoasjades läbi menetluse kahel korra. Sellega on kaebaja loonud olukorra, kus sama väärtegu menetleb korraga kaks erinevat menetlejat, mis võib kaasa tuua sama asja eest topeltkaristuse määramise. Ida Prefektuur on juhindudes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 nõuetest välja selgitanud menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja kogunud selleks tõendeid omal algatusel. S.Ei 08.02.2011 taotluse üle otsustamiseks on menetleja kahel korral küsinud menetlusaluselt isikult täiendavaid selgitusi asjaolude kohta ning alles seejärel otsustanud taotlust tunnistajate ülekuulamiseks mitte rahuldada. Asjas ei oma tähendust, kelle kätte vaidlusalused toimikud üle anti, vaid see, et kohtuväline menetleja ei ole omanud ülevaadet toimikute asukoha kohta ning asunud neid uuesti menetlema. Kaebuses on märgitud, et lähtuda tuleb sellest millise menetleja faktilises menetluses väärteoasjad olid. Menetluse infosüsteemi andmed ei oma asjas primaarset tähendust. MIS täidab väärteomenetluses ennekõike abistavat funktsiooni ning selle kanded ei ole õigustloova tähendusega, milline tekitaks menetlejates õigusi ja kohustusi. Vastustaja nõustub kaebaja sellise väitega, kuid rõhutab siinkohal, et isikut ei ole karistatud MIS kannete tegematajätmise pärast, vaid tema hooletuse tõttu väärteomenetluste läbiviimisel, mille tagajärjel puudus kaebajal endal tegelik ülevaade tema menetluses olnud väärteoasjade kohta. MIS andmebaas oli informatiivse tähendusega, millesse vajaliku hoolikusega korrektsete kannete tegemisega väärteomaterjalide üleandmise kohta oleks saanud antud olukorda ära hoida. Kui isik teadis, jaanuaris 2011 väärteomaterjalide tegelikku asukohta, oli tal võimalus need enda kätte tagasi võtta ja lõpuni menetleda. Materjalide taastamiseks põhjus puudus. S.E on läbinud 09.06.2008 andmebaasi MIS (lühend nimetusest menetluse infosüsteem) koolituse esimese 28.
4. ning 05.11.2008 ka teise mooduli. Seega ei vasta tegelikkusele kaebaja väited selle kohta, et tal puudusid teadmised MIS-i kasutamiseks ja kannete tegemiseks, kuna ta ei ole vastavat koolitust läbinud. Võttes arvesse, et MIS-andmebaas on võetud kasutusele järk-järgult oluliselt varem kui 01.01.2010, ei olnud MIS-andmebaasi täies mahus kasutuselevõtmises kaebaja jaoks midagi uudset. Kui vaatamata programmi pikaajalisele juurutamisele ei ole ametnik suutnud omandada teatud protseduuride sooritamist MIS-keskkonnas, siis oli isikul võimalus pöörduda vajalike kannete tegemiseks kolleegi või vahetu juhi poole. 01.01.2010 PPA peadirektori käskkirjaga nr 34, mis on dokumendihaldussüsteemi Postipoiss kaudu tehtud teatavaks kõigile PPA ja prefektuuride teenistujatele, on kinnitatud „Arvutivõrgu ja andmebaaside kasutamise kord“. Nimetatud korra punkti 2.2 kohaselt antakse andmebaasi juurdepääsuõigus vastava kasutusoskusega personalile. Kaebaja on saanud MIS-i kasutamise algteadmised juba
5. aastal. Kui selline oskus oleks isikul puudunud, siis tal juurdepääsuõigust MIS-andmebaasile ei oleks. Vastavalt nimetatud korra punktile 2.8 vastutab andmebaasi kasutaja isiklikult enda poolt sisestatud andmete õigsuse ning baasi kasutuseks kehtestatud turvanõuete täitmise eest. Sellest tulenevalt oli õigete andmete sisestamine kaebajale kohustuslik. Andmebaasis kannete tegematajätmise põhjuseks saab seega olla vaid tähelepanematus või hooletus, mitte aga kaebaja oskamatus andmebaase kasutada või õigus kandeid mitte teha. Kuigi MIS andmebaas on oma olemuselt informatiivse tähendusega, peab see informatsioon olema ammendav ja õige. Vastustaja jääb oma vastuse ja kohtuistungitel väljendatud põhjenduste juurde. Oma teenistusülesannete täitmisel on S.E üles näidanud hoolimatust ja lohakust tema menetluses olevate väärteoasjade menetlemisel. Sellega on ametnik pannud toime PPVS § 86 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süülise mittenõuetekohase täitmise. Nimetatud distsiplinaarrikkumise eest on kaebajale määratud vähim võimalik distsiplinaarkaristus – noomitus. Kaebajale ei määratud karistust selle eest, mitme toimikuga arvuliselt on ta valesti toimetanud, vaid hoolimatuse ja lohakuse eest temale pandud teenistusülesannete täitmisel, s.o 5 väärteomenetluse läbiviimisel üldiselt. Eeltoodut arvesse võttes on vastustaja seisukohal, et S.Ei kaebus Ida Prefektuuri 11.02.2011 käskkirja nr 7d õigusvastaseks tunnistamise ja tühistamise nõudes tuleb jätta rahuldamata ja kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Halduskohus, hinnanud asjas kogutud kirjalikke tõendeid ja üle kuulatud tunnistajate ütlusi kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et S. E kaebus on põhjendatud, kaevatud käskkiri on õigusvastane haldusakt, mille kohus tühistab. Kohus esitab alljärgnevalt oma sellekohased põhjendused:
7. ATS § 160 lg 1 kohaselt on ametnikul halduskohtumenetluse seadustiku § 7
8. lõikes sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. S. E on halduskohtule esitanud kaebuse Ida Prefektuuri 11.02.2011.a. käskkirja nr 7 d, millega prefekt määras kaebajale PPVS § 86 p 1, ATS § 59 lg 1 ning VTMS § 59 lg 1 tuginedes distsiplinaarkaristuseks noomituse, seadusevastaseks tunnistamise ja käskkirja tühistamise nõudes. ATS § 160 lg 5 kohaselt võib ametnik kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult. Esitatud kaebus on lubatav.
9. Vaidlus on selles, kas prefekt Aldis Aluse, politseikoloneli, 26.11.2010 käskkirja nr 316p punktist 3 tulenevalt pandi Korrakaitsebüroo Rakvere politseijaoskonna Rakvere konstaablijaoskonna piirkonnavanem komissar Tiit Jõgile kohustus korraldada S.Ei kätte usaldatud vara ja asjaajamise üleandmine ning vastuvõtmine hiljemalt 30.11.2010 või mitte.

§ 6

lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Käskkirja nr 316 p 3 järgi pidanuks Tiit Jõgi töö korraldama selliselt, et S.Ei väärteomaterjalid oleks temale üle antud hiljemalt 30.11.2010.a. Halduskohus nõustub kaebajaga selles, et mõistagi hõlmab nimetatud kohustus seda, et hiljemalt osundatud kuupäeval s.o 30.11.2010 kontrollib Tiit Jõgi, kas S. E kätte usaldatud vara ja asjaajamine on kõik üle antud. Nimetatud kohustuse jättis Tiit Jõgi 30.11.2010 täitmata. Alles 04.01.2011 esitas komissar Tiit Jõgi ettekande selle kohta, et Rakvere kriminaalteenistuse kriminaalmenetleja S.E, asudes 01.12.2010 Rakvere konstaablijaoskonna noorsoopolitseiniku ametikohalt Rakvere kriminaalteenistuse kriminaalmenetleja ametikohale, ei andnud üle kõiki tema menetluses olnud väärteoasju ning teadmata on kokku 10 väärteoasja menetlusseisund ja asukoht. 06.01.2011 andis Ida Prefektuuri prefekt korralduse algatada distsiplinaarmenetlus Tiit Jõgi ettekandes väljatoodud asjaolude väljaselgitamiseks. Asjaolu, et komissar võis tegutseda õigusvastaselt, kui ei kontrollinud 30.11.2010 S. E väärteomaterjalide üleandmist, ei mõjuta mingilgi viisil

§ 6lg-s 1 ettenähtud tähtaja kulgemist.

Väär on vastustaja käsitlus, et antud juhul revisjoni läbiviimise kohustust asjade üleandmise kontrollimiseks käskkiri Tiit Jõgile ei ole pannud.

§ 6

lg 2 on erinormiks lõike 1 suhtes ning rakendub juhtudel, kui ametnike tegevust hinnatakse spetsiifilise kontrollimenetluse kaudu (inventuur, revisjon, audiitorkontroll jms). Ametniku üleviimist teisele ametikohale ja seoses sellega asjaajamise üleandmist ja vastuvõtmist pole alust selle erinormi alla liigitada ning lähtuda tuleb

§ 6

lg-st 1, mille kohaselt saab karistuse määrata kuue kuu jooksul süüteo toimepanemise päevast, kuid hiljemalt ühe kuu jooksul päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Mõistet „isik“ tuleb siinkohal sisustada ametikohast, mitte konkreetsest füüsilisest isikust lähtudes. Vaidlustatud käskkiri nr 7d on välja antud 11.02.2011.a, so enam kui kaks kuud pärast seda, kui Korrakaitsebüroo Rakvere politseijaoskonna Rakvere konstaablijaoskonna piirkonnavanem 6 komissar Tiit Jõgi kaebaja üleviimisega seoses pidanuks korraldama asjaajamise üleandmise ja vastuvõtmise. Komissar Tiit Jõgi pidanuks saama süüteost teada hiljemalt 30.11.2010.a., millest tulenevalt on S.Eile kohaldatud distsiplinaarkaristus aegunud. Kuigi karistuse määramine TVDS § 6 lg-s 1 nimetatud tähtaega rikkudes toob igal juhul kaasa käskkirja nr 7d tühistamise, peatub halduskohus vastavas osas ka muudel puudustel: käskkirjas ei ole karistuse liigi valiku kaalutlusi, käskkirja ei ole põhjendatud, ärakuulamispõhimõtte rikkumine. 7. Distsiplinaarkaristuse määramise üle otsustamine ning karistuse liigi valik toimub kaalutlusõiguse alusel.

§ 8

lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega.

§ 11

lg 2 p 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tuleb kanda karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus. Seega peavad

§ 8

lg 1 sätestatud asjaolud ning kaalutlused, mis tingisid konkreetse karistusliigi valiku, olema vastavas haldusaktis kirjalikult esitatud. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et Ida Prefektuur oleks karistust määrates arvestanud S.Ei eelneva käitumisega. Karistust määrates pidanuks aga ametiasutus arvestama asjaoludega, et S.Eil puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused. Ametiasutus ei ole käskkirjas ära toonud vähemalgi määral kaalutlusi, miks karistati S.Eit noomitusega.. Taolisi kaalutlusi käskkirjast ei nähtu. Tegemist on olulise kaalutlusveaga, mis toob endaga kaasa kaalutlusotsuse tühistamise. Kaalutlusvea puhul ei ole võimalik kohaldada HMS § 58, sest viimane on rakendatav vaid menetlus- ja vormivigade puhul, milleks kaalutlusvead ei liigitu. Kuna käskkirjas puuduvad igasugused karistuse liigi valikut põhjendavad kaalutlused, ei ole tehtud viga võimalik vaadelda vormiveana. Kuid isegi juhul, kui lähtuda eeldusest, et vastustaja viis karistuse liigi valikul kaalumise faktiliselt läbi, jättes selle üksnes käskkirjas kirjalikult fikseerimata, oleks tegemist vormiveaga, mis muudab kaalutlusotsuse õiguspärasuse kontrolli võimatuks. Kaalutlusotsuste põhjendamine kohtumenetluses ei ole distsiplinaarasjade puhul lubatav. 8.

§ 11

lg 2 p 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse käskkirja peab olema kantud süüteo kirjeldus. Ühtlasi sätestab

§ 11

lg 1 p 2, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja peab olema kantud süüteo toimepanemise aeg. Käskkirjast ei nähtu millal S.E väidetavad faktilised teod toime pani. Nähtuvalt vaidlustatud käskkirjast heideti S.Eile ette sisuliselt 4 distsiplinaarsüüteo toimepanemist 4 fakti alusel, mis seisnesid selles, et S.E jättis väärteoasjas nr 259010006405 teatamata väärteomenetluse alustamisest VTMS § 59 lg 1 nõuete kohaselt. Menetles väärteoasju nr 259010006405, 259010001573 ja 259009011210 selliselt, et ei ole võimalik tuvastada materjalide liikumist ühelt menetlejalt teisele, mille tagajärjel on nimetatud väärteoasjad kadunud ja materjalid oli vaja taastada. Distsiplinaarkaristust saab kohaldada üksnes konkreetsete tuvastatud rikkumise faktide alusel. Seevastu on haldusorgan asunud halduskohtumenetluses väitma, et kaebajale ei määratud karistust selle eest, mitme toimikuga arvuliselt on ta valesti toimetanud, vaid hoolimatuse ja lohakuse eest temale pandud teenistusülesannete täitmisel, s.o väärteomenetluse läbiviimisel üldiselt. Haldusorgan so. Ida Prefektuur pidi väidetava hoolimatuse ja lohakuse siduma konkreetsete faktidega. Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt Riigikohtu 22.05.2000 otsust asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Isik mõistab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kaudu, miks selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-54-03, p-i 36). Haldusorgani enesekontrolli 7 kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses. Õige on kaebaja väide, et vastustajal puudub enesel selge arusaam, mille eest S.Eit on karistatud. Karistust ei saa kunagi määrata väidetava tegevuse kogumi eest nagu vastustaja käesoleval juhul enese arusaama kohaselt teinud on, vaid S.Ei väidetavad minetused tuleb ka konkretiseerida, et nende suhtes oleks võimalik esitada tõhusalt vastuväiteid. Vastustaja kirjalikest vastuväidetest kohtule ja kohtuistungil („Jutt oli 10 asjast. Käskkirjas on sõna käitumine. Menetleja on jätnud asjad menetlemata, mille tõttu nad on lihtsalt aegunud. Vastuses kaebusele on kõik kirjas. Karistati nii nagu on käskkirjas kirjas. Kaebajat iseloomustavad ja kirjeldavad asjaolud on kirjas tl 29 pöördel. Noomitust ta vääris. Vastuses rõhutatakse, et isikule määrati karistus mitte fakti põhiselt, 4 asja eest, vaid suhtumise eest. 10 asja.“) antud seletusest nähtub, et tegelikkuses arvestas vastustaja Ida Prefektuur karistuse määramisel asjaoludega, milliseid vaidlustatud käskkirjas nr 7d esitatud ei ole. Seetõttu on rikutud käskkirja põhjendamise kohustust. Haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu 12.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-07 jt). Käskkirja sissejuhatuses on viidatud 6 väärteoasjale, mille alusel algatati distsiplinaarmenetlus ning hilisemas distsiplinaarsüüteo teokirjelduses 3 väärteoasjale. Vastustaja korduv viide kohtumenetluses 10 väärteoasjale viitab sellele, et rikutud on kaalutlusõigust ning arvestatud distsiplinaarsüüteo käskkirja vormistamisel mingite teadmata väärteoasjadega, mida käskkirjast ei nähtu. Lisaks on vastustaja viidanud sellele, et „Menetleja on jätnud asjad menetlemata, mille tõttu nad on lihtsalt aegunud.“ KarS § 81 lg 3 sätestab, et väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Halduskohus leiab, et mitte ükski S.Ei poolt menetletud väärteoasi ei aegunud. Aegumise kohta ei ole vastustaja esitanud mitte ühtegi tõendit ja on sellise väite esitanud kohtus karistamise motiive selgitades paljasõnaliselt. Käskkirjas nr 7d viidatud väärteoasjad nr 259009001825, 259010002463, 259010002465 olid teiste menetlejate poolt korrektselt lõpuni menetletud, kuid seda ei kajastanud register (MIS). Tegemist oli nö topeltkannetega. Vastustaja on kohtumenetluse käigus asunud sisuliselt haldusakti põhjendusi täiendama – viidates 10 väärteomaterjalile ning esitades ka väiteid, et S.Ei menetluses väärteoasjad aegusid, viitab see diskretsiooniveale ja sellele, et vastustajal enesel puudub arusaam, mille eest ta oma ametnikke karistab. Distsiplinaarkaristust ei saa mõista pelgalt fakti eest, et S.E tegeles väärteoasjade menetlemisega, vaid mitte üksi ei tule paljasõnaliselt viidata tema võimalikele minetustele, vaid see tuleb ka tõendada.

1. Kohus nõustub kaebajaga, et lähtuda tuleb sellest, millise menetleja faktilises menetluses väärteoasjad olid. Pooled ei vaidle selle üle, et menetluse infosüsteemi andmed ei oma asjas primaarset tähendust. MIS täidab väärteomenetluses ennekõike abistavat funktsiooni ning selle kanded ei ole õigustloova tähendusega, milline tekitaks menetlejates õigusi ja kohustusi. Politsei andmekogu pidamise põhimäärus on vastu võetud 22.12.2009 nr 92 siseministri määrusega § 3 lg
2. Paljasõnaline on tunnistaja Tiit Jõgi väide, et väärteomaterjalide üleandmine pidanuks toimuma vahetu juhi kaudu. Selle kinnituseks pole esitatud ühtegi asutusesisest korraldust või juhendit. VTMS § 59 lg 1 sätestatud teade on S.Ei poolt välja saadetud 28.09.2010.a. so seaduses sätestatud tähtajal. Õige on kaebaja seisukoht, et nimetatut ei kummuta asjaolu, et S.E on distsiplinaarmenetluse käigus andnud erinevatel aegadel seletusi selliselt, milliselt ta just sellel ajahetkel kõike mäletas. Vastustaja ei ole tõendanud, et POSTIPOISS registri 28.09.2010.a. kanne oleks väär. 8 Seega tuleb eeldada kande õigust ja vastava teate edastamist seaduses sätestatud korras. Asja materjalides on ka vastava teatise koopia. Evi Aluoja näol oli tegemist kooliõpetajaga, kes avaldas politseile koolis aset leidnud väärteosündmust. Seega on VTMS § 59 lg 1 eesmärk täidetud ka juhul kui vastav teatis saadetakse avaldaja töökohta.
3. Halduskohus leiab ka, et kaebajat ei ole nõuetekohaselt ära kuulatud. Distsiplinaarmenetlus algatati prefekti 19.01.2011 käskkirjaga nr 3d. 20.01.2011 andis kaebaja seletuse. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte kinnitati 02.02.
4. Riigikohus on 10.12.2010 otsuses haldusasjas 3-3-1-72-10 leidnud, et ametnike distsiplinaarmenetlus, olles üks haldusmenetluse alaliike, omab samas ka karistusmenetlusele omaseid jooni ning sarnaselt kriminaalmenetlusele tuleb ka distsiplinaarmenetluses oluliseks pidada isiku kaitseõiguse tagamist, mille realiseerimiseks peab isikul olema samuti võimalus tutvuda esmalt süüteo menetlemisel kogutud teabega ning esitada sellele tuginedes enne karistuse määramist oma selgitusi ja vastuväiteid (p 15). Riigikohtu varasemate seisukohtade järgi eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (p 17). Distsiplinaarmenetluse raames antavas esmases seletuses omapoolse versiooni esitamist distsiplinaarmenetluse ajendanud sündmusest ei saa pidada ärakuulamiseks, mis võimaldaks esitada asutuse poolt kogutud teabe analüüsimisel põhinevaid vastuväiteid (p 21). Eeltoodud kohtulahendis pidas Riigikohus isiku ärakuulamata jätmist, kui on kohaldatud rangeimat distsiplinaarkaristust, oluliseks menetlusveaks, mis toob kaasa haldusakti tühistamise. Kaebaja ärakuulamine ei ole käesoleval juhul toimunud kooskõlas Riigikohtu lahendis kirjeldatuga. Kaebajale on küll antud võimalus esitada seletus talle süüks pandavate rikkumiste kohta, kuid kaebajat ei ole ära kuulatud enne käskkirja andmist. Kirjeldatu alusel kuulub kaebus rahuldamisele ja kohus tühistab õigusvastase PPA Ida Prefektuuri prefekti 11.02.2011.a. käskkirja nr 7d, millega kohaldati S.E´i suhtes distsiplinaarkaristusena noomitust.
5. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 ja lg 2 alusel mõistab kohus poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, tema poolt kantud menetluskulud välja. S.E taotles menetluskulude väljamõistmist vastustajalt tema kasuks. Kaebaja kulud õigusabile on 240 eurot (lk 53) ning 08.03.2011 tasutud riigilõiv summas 15,97 € ( lk 13). Kaebaja kasuks tuleb vastustajalt välja mõista menetluskuluna (240+15,97) 255,97 €. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik Kohtuotsus jõustus 01.08.
6. a edasikaebamata. (digitaalselt allkirjastatud) Riina Klemberg kohtuistungisekretär 9