KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2011. a Tallinn Haldusasja number 3-09-1047 Haldusasi V. M. kaebus Maa-ameti kohus

) § 3 lg 11 Katastri volitatud töötleja ehk kastastripidaja Maa-amet) langetanud otsuse, millega on tulenevalt Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 37 kinnitatud „Riigi Maakatastri pidamise kord“ (edaspidi RMPkord) keeldutud katastriüksuste andmete muutmisest ja tagastatud dokumendid avalduse esitajale puuduste kõrvaldamiseks (edaspidi Katastripidaja Otsus).

1. Harku Vallavalitsus esitas oma 18.06.2010 kirjaga nr 17-3.2/2548 katastripidajale uuesti, teistkordselt katastrikande tegemiseks Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsuse nr 138 “Katastriüksuse sihtotstarbe määramine (T. R.)” muutmata kujul, sedastades, et (ref): peab Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsust nr 138 õiguspäraseks ja faktilistel asjaoludel põhinevaks ning et volikogu otsuse näol on tegemist kehtiva ja täitmisele kuuluva haldusaktiga ning et juhul, kui mõnes menetluses asutakse nimetatud otsust sisuliselt analüüsima ja leitakse, et volikogu otsuse puhul kuulub kohaldamisele Määruse155 § 7 lõige 1, siis teeks vallavalitsus vallavolikogule või ka asja kaasatud kolmandale isikule ettepaneku taotleda eelnimetatud normi, kui põhiseadusele mittevastava, kehtetuks tunnistamist.
2. 28.07.2010 saatis Maa-ameti peadirektor Harju Maavanemale kirja nr 4.1-5/7997 “Ettepanek järelevalvemenetluse algatamiseks.”
3. Harju maavanema 31.08.2010 korraldusega nr 1366-k "Järelevalvemenetluse algatamine", maavanem algatas Vabariigi Valitsuse seaduse (edaspidi VVS) § 85 alusel järelevalve Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsuse nr 138 “Katastriüksuse sihtotstarbe määramine (T. R.)” seaduslikkuse kontrolliks.
4. Harju maavanema 25.01.2011 korraldusega nr 146-k “Järelevalve teostamine” lõpetas maavanem Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsuse nr 138 “Katastriüksuse sihtotstarbe määramine (T. R.)” seaduslikkuse kontrolliks algatatud järelevalvemenetluse. 2
5. 02.03.2011 otsusega keeldus Maa-amet katastriüksuse T. R., katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX andmetes Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsuse nr 138 kohase muudatuse tegemisest ning tagastas esitatud dokumendid Harku Vallavalitsusele.
6. Kaebuse esitaja leiab, et Maa-amet keeldub õigusvastaselt registrikande tegemisest Harku Vallavolikogu otsuse nr 138 alusel. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD
7. V.M. palub Maa-ametit kohustada katastriüksuse (katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX) katastriandmete muutmiseks vastavalt Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsusele nr
8. 13.
9. Katastripidaja Otsus toimingu tegemisest keeldumiseks on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi alljärgnevatel põhjustel. 13.1.
10. Volikogu otsus nr 138 on kehtiv haldusakt ning seetõttu täitmiseks kohustuslik (Haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS) § 60 lg 2). Nimetatud haldusakti ei ole keegi vaidlustanud ja see ei ole tühine. Kaebaja viitab

§ 19

ning leiab, et volikogu otsuse näol on tegemist kehtiva haldusaktiga, mida tuleb vastustajal täita ning vastustaja ülesandeks on Maaüksuse kohta muutunud andmete registrisse kandmine. Vastustaja on keeldunud motiveerimatult haldusakti täitmisest, mistõttu on tema tegevus vastuolus HMS § 60 lg 2.

§ 8

lg 3 kohaselt katastriüksuse registreerimisest, kande või muudatuse tegemisest keeldumisel tuleb katastripidaja poolt esitada keeldumise otsus katastriüksuse registreerimist või kande või muudatuse tegemist taotlenud isikule ühe kuu jooksul vastava taotluse katastripidajale esitamisest. Vastavalt RMPkorra p 35 katastripidaja langetab otsuse temale kande tegemiseks esitatud katastriüksuse moodustamise toimiku või teiste dokumentide kohta 10 päeva jooksul toimiku või teiste dokumentide katastripidajale esitamise päevast arvates. Vastustaja oli toimingu keeldumise alusena viidanud RMPkorra p 36, mille kohaselt katastripidajal on õigus nõuda kande tegemiseks esitatud dokumentide kohta täpsustavaid andmeid. Täpsustusena on vastustaja märkinud: „Palun täpsustage, kas katastriüksusele XXXXX:XXX:XXXX määratud sihtotstarve vastav Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 § 7

§ 8

lg 1 kohaselt katastriüksusi registreerib ning kandeid, sealhulgas parandusi ja muudatusi teeb katastrisse katastripidaja käesolevas seaduses sätestatud alustel. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et katastripidajal on õigus keelduda katastriüksuse registreerimisest või kande või muudatuse tegemisest, kui esitatud dokumentidest ei selgu soovitava kande õiguslik alus. Seega on katastripidaja toimingu sooritamisel ja sooritamisest keeldumisel rikkunud RMPkorra p 35,

§ 8lg 1, 2 ja 3 ning HMS § 43 lg 4 p 2.

Vastustaja keeldumine volikogu otsusega määratud sihtotstarvet registreerimast rikub kinnistusraamatu usaldusväärsuse põhimõtet. Kaebaja viitab

§ 4lg 2 p 2 ja § 18 ning Planeerimisseaduse (edaspidi Plan

S) § 9, milledest tuleneb, et maaüksuse sihtotstarbe määramiseks õigustatud isikuks on kohalik omavalitsus. Tegemist on kohaliku omavalitsuse Põhiseaduse (edaspidi PS) § 154 tuleneva õigusega. Maaüksuse sihtotstarve on alates 08.01.2009 60% transpordimaa ja 40% sotsiaalmaa, olenemata asjaolust, et uus sihtotstarve ei ole registreeritud maaregistris ega kinnistusraamatus. Selline olukord ei taga omandi kasutamisel, võõrandamisel jne õigusselgust, kuna vastavalt Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 56 lg 1 eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Seega kandest keeldumine rikub kinnistusraamatu usaldusväärsuse põhimõtet ja õigusselguse põhimõtet. Vastustaja keeldumine volikogu otsusega määratud sihtotstarvet registreerimast rikub kaebaja PS § 32 tulenevat õigust oma omandit vabalt vallata ning Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusega 3 nr 155 vastu võetud Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord (edaspidi KSLMkord) § 7 lg 1 on vastuolus PS §-ga 32. Antud punkt on kirjutatud eeldusel, et vastustaja on oma otsuses toodud lausega: „Palun täpsustage, kas katastriüksusele XXXXX:XXX:XXXX määratud sihtotstarve vastab vabariigi Vaatuses 23,10.2008 määruse nr 155 § 7

§ 192

on maakasutuse nõuete rikkumise eest st muuhulgas maa kasutamise eest vääral sihtotstarbel ette nähtud karistusena rahatrahv kuni 30 000 krooni. Olukord, mil õigusaktidega (antud juhul volikogu otsusega) määratud sihtotstarve on erinev registritesse kantud sihtotstarvetest on vastuolus õigusselguse põhimõttega ning võib viia asjatute kulukate menetlusteni. Kuivõrd Maaüksus paikneb tiheasustusalal on uute katastriüksuste moodustamine lubatud vaid kehtestatud detailplaneeringu alusel. Seega tuleks kaebajal finantseerida detailplaneeringu koostamine (maksumus 30-50 tuhat krooni so 1917 -3195 eurot) ja kahe katastriüksuse mõõdistamine ja moodustamine (maksumus ca 10-15 tuhat krooni so 639 – 958 eurot). Lisaks koormatakse ka avalikku võimu st kõiki maksumaksjaid nii detailplaneeringu menetlusekulude, kui ka katastriüksuse registreerimise kuludega jm. Seega on KSLMkord § 7 lg 1 vastuolus PS § 32, kuivõrd omandi vaba kasutamise piiramine ei ole toimunud seaduse alusel ega avalikes huvides. Seetõttu palub Kaebaja jätta kohaldamata KSLMkord § 7 lg 1. Sarnasele seisukohale jõudis KSLMkorda kooskõlastamata jättes ka Justiitsministeerium: „…mitmed määruse sätted tuleb isikule põhiseaduse paragrahviga 32 tagatud põhiõigust piirava iseloomu tõttu viia seadusse, sh ka katastriüksuste sihtotstarvete liikide nimetused. Seadusest peaks välja tulema ka see, mida mingi sihtotstarbe olemasolul teha võib ja mida mitte ehk siis piirangute konkreetsem sisu. … Kindlasti peaksid seaduses olema sihtotstarvete määramise erisused (§ 7), sest needki on maakasutuse piirangud. "Seega on nii vastustaja tegevus, kui ka KSLMkord § 7 lg 1 vastuolus PS § 32 ning piiravad põhjendamatult kaebaja õigust omandit vabalt kasutada. 30.05.2010 kohtule esitatud seisukohas märkis kaebaja, et vastustaja mõistis, et puudub õigusaktidest tulenev õigus kande tegemisest keeldumiseks ning keeldumine asendati asjakohatute nõuetega. Seega on vastustaja tegelikkuses lükanud tagasi maaregistrisse taotletava kande tegemise. Lähtuvalt

§ 11

lg 1 ei saa Maaüksuse uue sihtotstarbe kohta kande tegemine olla haldusakt, vaid tegemist on toiminguga. Samas märgib kaebaja, et õigusselguse puudumine Maaüksuse sihtotstarbe osas rikub kaebaja õigust Maaüksust vastavalt selle sihtotstarbele vabalt kasutada ja käsutada, sest tekkinud olukorras võivad kolmandad isikud eeldada, et kinnistusraamatusse kantud Maaüksuse sihtotstarve – elamumaa – ongi õige. Vastustaja tagastas Harku Vallavalitsuse avalduse kontroll-lehe alusel märkides „Palun täpsustage, kas katastriüksusele XXXXX:XXX:XXXX määratud sihtotstarve vastab Vabariigi Valitsuse 23,10.2008 määruse nr 155 § 7

§ 8

lg 3 teeb katastripidaja otsuse katastriüksuse registreerimise, muudatuse tegemise (so maaregistri kande tegemine) või kande tegemisest keeldumise kohta (kande tegemisest keeldumine) ühe kuu jooksul arvates taotluse katastripidajale esitamisest. Eelnev norm ei reguleeri vähimalgi määral täpsustavate andmete küsimise tähtaega. Kande tegemiseks vajalike täpsustavate andmete küsimise tähtaeg on reguleeritud RMPkorra punktis 35 ja 36 ning on 10 päeva. Seega puudub vastuolu

§ 8

lg 3 ja RMPkorra punkti 35 vahel ning väär on vastustaja väide, et ekslik on kaebaja seisukoht, et täpsustavate andmete küsimiseks on ette nähtud 10 päevane tähtaeg. Lisaks asjaolule, et omandiõiguse piiramine toimub seadusest madalama õigusakti alusel puudub selliseks omandi piiranguks igasugune avalik huvi ning KSLMkorra § 7 lg 1 on ka sisuliselt PS-ga vastuolus. Maaüksuse jagamisel kaheks 5 katastriüksuseks, see tähendab virtuaalse piiri tõmbamine maaregistris, mis Maaüksuse õiguslikus kasutamises midagi ei muuda võimaldab Maaüksuse registreerimist määratud sihtostarvetel. Seega ei saa KSLMkorra § 7 lg 1 toodud piirang omandi vabaks kasutamiseks olla kuidagi seotud avalike huvidega. Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebaja seisukohale, et vastavalt HMS § 60 lg 2 on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Volikogu otsust, millega on määratud Maaüksuse sihtostarve, ei ole keegi vaidlustanud ja see ei ole tühine. Volikogu otsuse näol, olenemata selle vastuolust KSLMkorra § 7 lg 1 on tegemist kehtiva haldusaktiga, mida tuleb ka vastustajal täita ning vastustaja ülesandeks on Maaüksuse kohta muutunud andmete registrisse kandmine. Vastustaja keeldumise aluseks on küll formaalselt RMPkorra punkt 36, kuid otsuse sõnastus on selgelt tõlgendatav lõpliku keeldumisena toimingu tegemisest maaregistris. Maaüksuse sihtotstarbe kohta kande muutmisest keeldumisena eelnevalt kohtule esitatud põhjendustele lisab kaebaja alljärgneva: Vastustaja on korduvalt keeldunud samalaadset haldusakti täitmast ja tagastanud need Harku Vallavalitsusele. Näiteks ilmestavad eelöeldut Harku Vallavolikogu poolt põhiseaduslikkuse järelevalveasja nr 3-4-3-47-09 käigus esile toodud analoogsed juhtumid, kus sõltumata sihtotstarbe määramise asjaoludest, on jäetud katastri andmed, üldise viitega vastuolule KSLMkorra § 7 lg 1 muutmata ( Harku Vallvalitsuse 26.08.2008 korralduse nr 1181 alusel Harku vallas Liikva külas Loo-2 maaüksuse sihtotstarvet muutmast 31.10.2008 ja 15.12.2008, Harku Vallvalitsuse 13.01.2009 korralduse nr 39 alusel Harku vallas Tiskre külas Vambola maaüksuse sihtotstarvet muutmast 02.02.2009). Mõlemal nimetatud juhul oli maaregistris kandest keeldumise alusena märgitud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrus nr 155, kusjuures vastustaja 15.12.2008 otsuses on sõnaselgelt öeldud, et taotletav kanne ei ole kooskõlas Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 § 7 sätestatuga ning palume kohalikul omavalitsusel määrata uus sihtostarve kooskõlas määrusega. Vastustaja on vastustes kohtule teatanud, et asja lahendamine kompromissi teel on välistatud. Eelnev saab tähendada vaid seda, et olenemata täiendavate dokumentide või selgituste esitamisest vastustaja keeldub maaregistri kande tegemisest. Vastustaja küll väidab oma 21.08.2009 vastuses kohtule (lk 4 teine lõik), et taotletava kande tegemisest keeldumine ei ole lõplik, kuid samas möönab, et KSLMkorra § 7 lg 1 sätestatu järgi ei või katastriüksusele määrata samaaegselt teiste sihtotsarvetega sihtotstarbeta maa ja sotsiaalmaa alaliigi – üldkasutatava maa sihtotstarvet, kuid siiski palus katastripidaja Harku Vallavalitsusel täpsustada, kas katastriüksusele määratud sihtotstarve vastab KSLMkorra § 7 lg 1 sätestatud tingimustele (Vastustaja 31.05.2010 vastus Kohtule lk 3 viimane ja lk 4 esimene lõik). Seega on Vastustaja selgelt keeldunud kande tegemisest põhjendusel, et Harku Vallavolikogu ei ole Maaüksusele määranud sihtotstarvet kooskõlas KSLMkorra § 7 lg 1 ning sellega on vastustaja selgelt eiranud HMS § 60 lg 2, mille kohaselt kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Vastustajale pidi 2009.a. mais saama kaebuse ja Harku Vallavalitsuse 14.04.2009 kirja nr 17-4.3/4664 vahendusel selgeks, et ei Harku Vallvalitsus, ega kaebaja ei ole aru saanud, milliseid dokumente või asjaolusid vastustaja oma otsusega silmas peab. Sellest hoolimata ei ole vastustaja pidanud vajalikuks seda kaebajale või Harku Vallavalitsusele terve aasta jooksul täiendavalt selgitada, kuigi HMS § 5 lg 2 kohaselt on selline tegevus kohustuslik. Lisaks on vastustaja jätnud ka kohtule esitatud vastustes seletamata, mida ta ebaselge otsusega soovis ja on vaid maininud paljasõnaliselt, et maaregistri kandest tegemisest keeldumise otsus ei olnud lõplik. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja keeldumine toimingu sooritamisest on õigusvastane ning vastustaja on toimingu sooritamisest keeldunud alusetult. Kuna puudub vaidlus selle üle, et volikogu otsus sihtotstarbe määramise kohta on kehtiv, siis antud juhul on vaidlus selle üle, kas vastustaja on kohustatud kehtivat haldusakti täitma või mitte. Kuna vastustaja volikogu otsuse täitmise puhul ei ole toonud välja muid asjaolusid, kui selle, et tema arvates on tegemist haldusaktiga, mis on vastuolus KSLMkorra § 7 lg 1 on vastustajal kohustus haldusakti täita ja toiming sooritada. Tegemist ei ole vastustaja 6 kaalutlusotsusega, millist toimingut sooritada või millist haldusakti anda. Seega saab kohus kohustada vastustajat toimingut sooritada (HKMS § 26 lg 1 p 2). Kaebaja arvates on KSLMkorra § 7 lg 1 vastuolus PS § 32 omandi vaba kasutamise ja valdamise osas. Kaebuses on viide KSLMkorra § 7 lg 1 ja selle vastuolule PS § 32 ning taotlus selle kohaldamata jätmiseks esitatud juhuks, kui kohus leiab, et kaebuse raames on vajalik kontrollida volikogu otsuse kehtivust. Samas leiab kaebaja, et volikogu otsuse näol on tegemist kehtiva, kõigile täitmiseks kohustusliku haldusaktiga, mille kehtivuse kontroll ei ole käesoleva vaidluse objektiks. Transpordi ja sotsiaalmaa sihtotstarbega maale määrati Maaüksusel elamumaa sihtotstarve vaid seetõttu, et ENSV Maakoodeksi alusel oli nimetatud maa kunagisele aianduskooperatiivile kunagi kasutada antud. Antud juhul aastal 1966 lähtudes VV 24.01.1995 määrusest nr 36. Seega maaüksusele ei ole sisuliselt määratud uut sihtotstarvet kehtiva KSLMkorra tähenduses, vaid selle korra tähenduses on täpsustatud olemasolevat sihtostarvet. Kaebuses ja volikogu otsuses on selgelt seletatud, et Maaüksusel asub juurdepääsutee elamutele/aiamajadele ja mänguväljak. Kaebaja on kasutanud aastakümneid ja kasutab ka täna Maaüksust sihtotstarbeliselt - mänguväljaku ja teena. Maaüksuse sihtotstarve on määratud volikogu otsusega ning vastustaja poolt tehtav kanne maaregistris on informatiivne. Vastustajal ei ole õigust jätta kehtiva haldusakti alusel toimingut teostamata ning tal ei ole õigust nõuda volikogu otsuse kehtetuks tunnistamist. Kohaliku omavalitsuse üksikaktide üle on õigus järelvalvet teostada maavanemal (VVS § 85 lg 1). Kuna otsusega reguleeris Harku Vallavolikogu vahetult seda, kuidas avaldaja võib talle kuuluvat maad kasutada, on tegemist haldusaktiga HMS § 51 mõttes. Otsus, kui haldusakt on HMS § 61 lg 2 mõttes kehtiv. Seega loob see haldusakt nähtuvalt HMS § 60 lõikest 1 õiguslikke tagajärgi ning on täitmiseks kohustuslik sõltumata ka sellest, kas see haldusakt on õiguspärane või mitte. Kuna kõnealune Harku Vallavolikogu otsus on katastripidajale siduv ning katastripidaja peab end sellega seotuks pidama, tuleb katastripidajal vastavalt

§ 8

lg 2 ja

§ 18lg 2 ja 6 võtta kõnealune haldusakt katastrisse kannete tegemise aluseks.

Vastavalt

§ 8

lg 5 lausele 1 peab ta tegema katastris sellised kanded, mis vastaksid selle haldusakti sisule. Seda ka siis, kui vastustaja hinnangul on tegemist õigusvastase otsusega. Käesolevas asjas keeldus vastustaja kaebajale kuuluva maatüki kohta katastris tehtud kandeid muutmast põhjendusel, et Harku Vallavolikogu esitatud haldusakt oli õigusvastane. Seega on vastustaja kannete tegemisest keeldumisel käitunud õigusvastaselt. Katastrikande muutmata jätmisega on vastustaja loonud eelduse kaebaja õiguste potentsiaalseks rikkumiseks, sest katastris oleva kande õigsusest võib oleneda isiku maksukohustuse suurus jm subjektiivsed õigused. 13.1.

1. 28.06.2011 toimunud kohtuistungil kaebaja vormistas oma lõplikud seisukohad kirjalikult ja kandis ette suuliselt. Kaebaja vaidlustab täiendatud kaebuse alusel ka Maa-ameti keeldumise 02.03.11 kirjaga nr 12.1-2/2700 teha taotletav kanne. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et T. R. /nüüd Tuuleranna tee/ maaüksuse tegelik kasutusotstarve on olnud ja on 60 % transpordimaa ja 40 % sotsiaalmaa. Eelnimetaud sihtostarve on maaüksusel olnud selle kasutusse andmisest AÜ T. R. õiguseellasele aianduskooperatiivile T. R. st sihtotstarve on olnud sama enne Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 jõustumist. Vastavalt enne 23.10.2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määruse nr 36 „Katastriüksuste sihtostarvete liikide ja nende määrase alused“ kohaselt oli T. R. maaüksuse sihtotstarve erinormina elamumaa, kuigi maa tegelik sihtotstarve vastas transpordi-ja sotsiaalmaa tunnustele. Vastavalt kehtinud korrale oli aiandus- või suvilaühistute üldmaa (Aak või Sak) kaasomandisse kuuluv ühistu avalikult kasutatav maa (teed, haljasmaa-alad, spordiplatsid jne.). millest moodustati tavapäraselt üks katastriüksus. Seega üldises kasutuses olevale maale määrati elamumaa sihtostarve vaid seetõttu, et aianduskooperatiivi moodustamisele anti nimetatud maa riigi poolt aianduskooperatiivile, mitte mõnele teisele isikule kasutada. Järelikult ei ole 2008.a. määratud maaüksusele mitte uut sihtotstarvet Vabariigi Valituses 23.10.2008 määruse nr 155 tähenduses, vaid on täpsustatud olemasolevat sihtotstarvet nimetatud 7 määruse kohaseks. Vabariigi Valitsuse 23.10.
2. a määruse nr 155 eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on määruse eesmärgiks sihtotstarvete määramise liikide ja nende määramise korra kaasajastamine, mitte aga enamat. Ka ei ole seletuskirjas puudutatud asjaolu, et olemasoleva katastriüksuse sihtotstarbe kaasajastamise vältimatuks eelduseks on katastriüksuse jagamine, mis oleks käsitletaval juhul § 7 lg 1 kohaldamise eelduseks, nagu on ka 10.06.2011 kohtumääruses selgelt märgitud. Harju maavanem on oma 25.01.2011 korralduses nr 146-k, millega on lõpetatud järelevalve Harku Vallavolikogu 12.12.2008 otsuse nr 138 õiguspärasuses üle, nõustunud asjaoluga, et: T. R. katastriüksuse sihtotstarve on transpordimaa ja üldkasutatav maa; Vabariigi Valitsuse 23.10.
3. a määruse nr 155 sätted on vastuolulised osas, millega § 7 lõikega 1 piiratakse § 6 realiseerimist, mis päädib antud juhul faktiga, et määruse § 7 lõiget 1 kitsendavalt tõlgendades oleks võimatu kõnealusele katastriüksusele maa tegelikust kasutusotstarbest johtuvat sihtotstarvet määrata. PlanS § 3 lg 2 kohaselt on detailplaneeringu koostamine kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade olemasolevatel ja kavandatavatel selgelt piiritletavatel kompaktse asustusega territooriumi osadel maa-ala kruntideks jaotamise korral. T. R. maaüksus asub eelnimetaud alal. Seega kaasneks T. R. maaüksuse jagamisega Kaebajale põhjendamatud kulutused mitte ainult kahe uue katastriüksuse mõõdistamiseks ja moodustamiseks, vaid lisaks sellele märkimisväärsed kulutused detailplaneeringu koostamiseks. Puudub igasugune avalik huvi virtuaalse piiri Maakatastris registreerimisele: T. R. katastriüksuse jagamine kaheks katastriüksuseks. HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. HKMS § 25 lg 4 kohaselt ei või kohus ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kaebaja nõue on suunatud otsuse resolutiivosa täitmiseks kohustamisele. Kohustamiskaebus keeldutud toimingu tegemiseks sisaldab endas juba toimingu tegemise õigusvastuse tuvastamist ning eraldi nõudes seda esitada ei ole vajadust. Kuna Otsusega reguleeris Harku Vallavolikogu vahetult seda, kuidas avaldaja võib talle kuuluvat maad kasutada, on tegemist haldusaktiga HMS § 51 mõttes. Otsus, kui haldusakt on HMS § 61 lg 2 mõttes kehtiv. Seega loob see haldusakt nähtuvalt HMS § 60 lõikest 1 õiguslikke tagajärgi ning on täitmiseks kohustuslik sõltumata ka sellest, kas see haldusakt on õiguspärane või mitte. Vastavalt HMS § 60 lõikele 2 on selle resolutiivosa ehk osa, millega Harku Vallavolikogu on teinud üksikjuhtumi kohta õigusliku otsustuse, katastripidajale siduv. Selle otsustuse siduvust ei saa katastripidaja iseseisvalt kõrvaldada, sest katastripidajal puudub selline pädevus. Kuna kõnealune Harku Vallavolikogu otsus on katastripidajale siduv ning katastripidaja peab end sellega seotuks pidama, tuleb katastripidajal vastavalt

§ 8

lõikele 2 ja

§ 18lõigetele 2 ja 6 võtta kõnealune haldusakt katastrisse kannete tegemise aluseks.

Vastavalt

§ 8

lg 5 lausele 1 peab ta tegema katastris sellised kanded, mis vastaksid selle haldusakti sisule. Seda ka siis, kui Vastustaja hinnangul on tegemist õigusvastase otsusega. Riigikohus on

1. oktoobril 2010, haldusasjas nr 3-3-1-44-10 tehtud otsuse punktis 14 sedastanud, et HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab kohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses, kuid kohus ei ole seotud kaebuse sõnastusega. See säte tähendab, et kohus ei või väljuda kaebuse piiridest, asudes omal algatusel lahendama taotlusi, mida kaebaja pole esitanud. Riigikohus on
2. juunil 2011, haldusasjas nr 3-4-1-13-11 tehtud otsuse punktis 34 leidnud, et põhiõigusi tohib PS § 11 kohaselt piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohus on
3. märtsil 2009, asjas nr 3-4-1-16-08 tehtud otsuses punktis 29 leidnud, et “põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet (vt nt Riigikohtu 05.03.2001 otsuse asjas nr 3-4-1-2-01 p-i 16). Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse 8 üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust”. Juhul, kui kohus leiab, et tal on kohustus väljuda kaebuse piiridest ja kontrollida kehtiva haldusakti- Harku Vallavolikogu 12.12.2008 otsuse nr 138 õiguspärasust on Kaebaja palunud Kohtul kooskõlas HKMS § 25 lg 9 võtta seisukoht Vabariigi Valitsuse 23.10.
4. a määruse nr 155 § 7 lg 1 ja Maakatastriseaduse § 18 lõike 3 põhiseadusele vastavuse osas, jättes vastuolu tuvastamisel vastav normi kohaldamata ning edastades HKMS § 25 lg 10 kohaselt otsus Riigikohtule. Kaebaja hinnangul riivab Vabariigi Valitsuse 23.10.
5. a määruse nr 155 § 7 lg 1 ebaproportsionaalselt ja põhjendamatult PS § 32 sätestatud omandipõhiõigust. AÜ T. R. JA HARKU VALLAVOLIKOGU SEISUKOHAD
6. Nõustuvad ja ühinevad kaebaja eelmärgitud seisukohtadega ning paluvad kaebus rahuldada. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
7. Vastustaja kaebusega nõus ei ole, palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga.

§ 2

p 9 on sätestatud katastriüksuse sihtotstarbe mõiste, milleks on õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed.

§ 18lg 3 sätestatud volitusnormi alusel on kehtestanud Vabariigi Valitsuse 23.

oktoobri 2008 määrus nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (KSLMkord), mille § 2 lg 2 kohaselt tuleb katastriüksusele määrata KSLMkorras nimetatud sihtotstarve, mis vastab õigusaktidega sätestatud või planeeringuga kehtestatud maakasutuse otstarbele. Vastavalt KSLMkorra § 2 lg 1 määrab või muudab sihtotstarbe kohalik omavalitsus.

§ 18

lg 1 kohaselt peab katastripidaja katastriüksuse registreerimisel katastris fikseerima katastriüksuse kõlvikute pindalad ja sihtotstarbe või sihtotstarbed. Katastriüksuse kasutamise sihtotstarbe määramise (s.h. ka muutmise) õigus on kohalikul omavalitsusel.

§ 18

lg 2 kohaselt, planeerimisseaduses sätestatud detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel. Nimetatust tuleneb, et kehtestatud detailplaneering iseenesest ei ole katastriüksuse sihtotstarbe muutmise aluseks sihtotstarbe määramise (s.h. ka muutmise) aluseks on detailplaneeringule tuginev kohaliku omavalitsuse üksikakt. Seega ka sellisel juhul, kui detailplaneering on kehtestatud, peab kohalik omavalitsus oma üksikaktiga määrama igale moodustatavale katastriüksusele sihtotstarbe.

§ 18lg 6 on sätestatud, et Plan

S kohase detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe PlanS kohase üldplaneeringu alusel. Üldplaneeringu puudumise korral määrab katastriüksuse sihtotstarbe kohaliku omavalitsuse volikogu. Seega juhul, kui detailplaneeringu koostamise kohustus puudub, peab kohaliku omavalitsuse üksikakt tuginema üldplaneeringule. Kui puudub üldplaneering, on katastriüksuse sihtotstarbe määramine kohaliku omavalitsuse volikogu ainupädevuses. Kuivõrd tulenevalt

§ 18

lg 6 ja KSLMkorra § 2 lg 1 on maa sihtotstarbe määramine kohaliku omavalitsuse pädevuses ja mida ei saa üldjuhul määrata keegi teine, siis tuleb kohalikul omavalitsusel oma seadusest tulenev õigus ja kohustus täita eelkõige lähtudes KSLMkorras sätestatud sihtotstarvetest ja nende alaliikidest, arvestades maavaldaja poolt rakendatud sihtotstarvet või sihtotstarbeid ning otstarbekusest. Sihtotstarbe määramine on olemuslikult sisulise otsustuse tegemine, mis on üldjuhul kohaliku omavalitsuse ainupädevuses ja mille puhul saab kohalik omavalitsus kohaldada piiratud diskretsiooniõigust. 9 Käesolevas kaasuses on Harku Vallavolikogu määranud katastriüksusele XXXXX:XXX:XXXX sihtotstarbeks transpordimaa 60% ning sotsiaalmaa (alaliik üldkasutatav maa) 40%, mis on vastuolus KSLMkorra § 7 lg 1 sätestatuga. Kaebaja väited, et vastustaja on keeldunud motiveerimatult haldusakti täitmisest ja jätnud selle alusel maaüksuse sihtotstarbe maaregistrisse kandmata ning katastripidaja on toimingu sooritamisel ja sooritamisest keeldumisel rikkunud RMPkorra p 35,

§ 8lg 1,2 ja 3 ning HMS § 43 lg 4 p 2, on alusetud.

KSLMkorra § 7 lg 1 sätestab, et katastriüksusele ei määrata samaaegselt teiste sihtotstarvetega sihtotstarbeta maa ja sotsiaalmaa alaliigi - üldkasutatava maa sihtotstarvet. RMPkorra p 34 kohaselt on katastripidaja kohustatud kontrollima kande või muudatuse tegemiseks esitatud toimiku dokumentide vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele. Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsusest nr 138 „Katastriüksuse sihtotstarbe määramine (T. R.)" selgub, et katastriüksusele XXXXX:XXX:XXXX on Harku Vallavolikogu poolt määratud sihtotstarbeks transpordimaa 60% ning sotsiaalmaa (alaliik üldkasutatav maa) 40%. Kuna katastriüksusele ei või määrata samaaegselt teiste sihtotstarvetega sihtotstarbeta maa ja sotsiaalmaa alaliigi - üldkasutatava maa sihtotstarvet ning RMPkorra p 34 alusel teostatava kontrolli tulemusena on katastripidajal õigus tagastada toimik puuduste kõrvaldamiseks või nõuda RMPkorra punkti 36 alusel kande tegemiseks esitatud dokumentide kohta täpsustavaid andmeid, palus katastripidaja Harku Vallavalitsusel täpsustada, kas katastriüksusele XXXXX:XXX:XXXX määratud sihtotstarve vastab KSLMkorra § 7 lg 1 sätestatud tingimustele. Ekslik on kaebaja seisukoht, et täpsustavate andmete küsimiseks on ette nähtud 10 päevane tähtaeg.

§ 8

lg 3 kohaselt teeb katastripidaja otsuse katastriüksuse registreerimise, muudatuse tegemise (so katastrikande tegemise) või kande tegemisest keeldumise kohta (so materjalide tagastamine neis esinevate puuduste kõrvaldamiseks toimiku koostajale või kande taotlejale) ühe kuu jooksul arvates taotluse katastripidajale esitamisest. RMPkorra p 35 sätestab, et katastripidaja langetab otsuse temale kande tegemiseks esitatud katastriüksuse moodustamise toimiku või teiste dokumentide kohta 10 päeva jooksul toimiku või teiste dokumentide katastripidajale esitamise päevast arvates. Eeltoodust tuleneb, et

§ 8

lg 3 ning RMPkorra p 35 sätestatud tähtajad katastripidajale kande tegemiseks on omavahel vastuolus. Kuna

on õigusaktide hierarhias kõrgema õigusjõuga õigusakt kui RMPkord, siis

-es sätestatud tähtaeg on ülimuslik ning seega saab asuda seisukohale, et katastripidajal on õigus nõuda kande tegemiseks esitatud dokumentide kohta täpsustavaid andmeid ühe kuu jooksul arvates taotluse katastripidajale esitamisest. PS § 87 p 6 näeb ette, et Vabariigi Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi. Määruse on Vabariigi Valitsus kehtestanud

§ 18lg 3 alusel.

Tegemist on volitusnormiga, mis näeb ette, et sihtotstarvete liigid ja määramise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Katastriüksuste sihtotstarvete regulatsioon sisaldab omandiõiguse piiranguid. Omandiõigust saab lähtuvalt PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja § 32 lg 2 piirata üksnes seadusega. Nõustume, et katastriüksuse sihtotstarvete liigid ning nende määramise erisused peaks olema sätestatud seaduses ja selles osas on

§ 18lg 3 formaalselt vastuolus PS-ga.

Seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt on põhiseadusevastase volitusnormi alusel antud määrus põhiseadusega vastuolus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. novembri
2. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-18-07). 01.06.2010 kohtule esitatud vastuses märkis vastustaja täiendavalt, et Maa-amet on seisukohal, et 03.03.2009 koostatud dokumendi (Katastrikandeks esitatud dokumentide kontroll-leht ja katastripidaja otsus) puhul, milles kontrolli tulemusena paluti täpsustada, kas katastriüksuse (kt XXXXX:XXX:XXXX) määratud sihtotstarve vastab KSLMkorra § 7 lg 1 sätestatule ning milles katastripidaja keeldus esitatud dokumentide alusel katastriüksuse andmete muutmisest ja tagastas esitatud dokumendid Harku Vallavalitsusele puuduste kõrvaldamiseks ja esitatud andmete täpsustamiseks, on tegemist katastripidaja poolt katastrikande tegemise menetluses tehtava menetlustoiminguga, mille eesmärgiks oli andmete täpsustamine, mis tagaks katastripidaja poolt tehtava lõppotsuse õiguspärasuse ning

§ 11

sätestatud katastri pidamise eesmärgi, 10 milleks on maa väärtus, maa looduslikku seisundit ja maa kasutamist kajastava informatsiooni kvaliteedi ja säilimise, saavutamise ja tagamise. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja kaebus on alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja märgib, et Harju maavanema 25.01.2011 korraldusest nr 146-k “Järelevalve teostamine” maavanema selget seisukohta, kas järelevalveobjektiks olev Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsus nr 138 “Katastriüksuse sihtotstarbe määramine (T. R.)” vastab õigusaktidele või mitte, tegelikult ei selgu, kuid samas on maavanem siiski pidanud vajalikuks osundada, et õiguspärane tulemus on võimalik saavutada senise katastriüksuse jagamise ja soovitavaid sihtotstarbeid arvesse võtva kahe uue katastriüksuse moodustamise teel. On arusaamatu ja kahetsusväärne, et maavanem on korralduses “delegeerinud” tema pädevusse kuuluva järelevalveobjektiks oleva otsuse õigusaktidele vastavuse hindamise ehk (ref): Määruse155 § 6 ja § 7 lõike 1 rakendatavusele sisulise hinnangu andmise ning nende sätete eesmärgipärase tõlgendamise halduskohtule. Harku Vallavolikogu on määranud kinnistule T. R. (reg.nr 5916102, kt XXXXX:XXX:XXXX) sihtotstarbeks transpordimaa 60% (ja vastav katastriüksuse osa on kasutusel juurdepääsuna 17le kinnistule) ning sotsiaalmaa (alaliik üldkasutatav maa) 40% (ja vastav katastriüksuse osa on kasutusel laste mänguväljakuna), mis on vastuolus KSLMkorra § 7 lg 1, mis sätestab, et katastriüksusele ei määrata samaaegselt teiste sihtotstarvetega sihtotstarbeta maa ja sotsiaalmaa alaliigi - üldkasutatava maa sihtotstarvet. Vastuolu esineb ka KSLMkorra § 6 punkti 13 alapunktiga 2, mis sätestab, et üldkasutatav maa (017;Üm) on avalikult kasutatav, iseseisvat katastriüksust moodustav, üldjuhul hooneteta maa, millel võivad paikneda üksnes abihooned. Maa-amet märgib, et KSLMkorra 155 § 7 lg 1 sätestatud nõude eiramine toob antud juhul sisuliselt kaasa olukorra, kus katastriüksuse sihtotstarbest tulenevalt mängiksid lapsed sõiduteel ja liiklusvahendid sõidaksid laste mänguväljakul. Maa-amet on seisukohal, et ükski terve mõistusega inimene ei moodustaks sõiduteest ja laste mänguväljakust ühist katastriüksust ega taotleks sellele liitsihtotstarbe (transpordimaa ja üldkasutatav maa) määramist, vaid teostaks katastriüksuse jagamise ning eraldaks ka looduses sõidutee ja laste mänguväljaku teineteisest piirdega (piirdeaed, hekk vms). Nagu eelpool märgitud, sätestab

§ 8

lg 2 p 1, et katastripidajal on õigus keelduda katastriüksuse registreerimisest või kande või muudatuse tegemisest, kui esitatud dokumentidest ei selgu soovitava kande õiguslik alus. RMPkorra p 34 kohaselt, katastripidaja on kohustatud kontrollima kande või muudatuse tegemiseks esitatud toimiku dokumentide vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele. Kuivõrd Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsuse nr 138 motiveerivas osas on viidatud vaid

§ 18

lg 6 ja KSLMkorrale tervikuna ja kuivõrd KSLMkorra § 7 lg 1 sätestatu järgi ei või katastriüksusele määrata samaaegselt teiste sihtotstarvetega sihtotstarbeta maa ja sotsiaalmaa alaliigi – üldkasutatava maa sihtotstarvet, siis Maa-amet katastripidajana on seisukohal, et maakatastrile registreerimiseks esitatud dokumentidest ei selgu õiguslikku alust, mille alusel kande tegemist soovitakse. Kuivõrd RMPkorra punktide 34 ja 36 alusel teostatava kontrolli tulemusena on katastripidajal õigus tagastada toimik puuduste kõrvaldamiseks või nõuda kande tegemiseks esitatud dokumentide kohta täpsustavaid andmeid, siis palus katastripidaja Harku Vallavalitsusel täpsustada, kas katastriüksusele (kt XXXXX:XXX:XXXX) määratud sihtotstarve vastab KSLMkorra § 7 lg 1 sätestatud tingimustele. Ei Harku Vallavalitsus ega kaebaja ole pöördunud Maa-ameti poole asjaolude selgitamiseks ja/või täpsustamiseks ning ka Harku Vallavolikogu pole oma 18.12.2008 otsuse nr 138 kohta mingeid täiendavaid selgitusi andnud ega otsust täiendavalt põhjendanud, vaid Harku Vallavalitsus esitas 18.06.2010 kirjaga nr 17-3.2/2548 katastripidajale uuesti, teistkordselt katastrikande tegemiseks Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsuse nr 138 muutmata kujul, teatades sealjuures, et (ref): peab Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsust nr 138 õiguspäraseks ja faktilistel asjaoludel põhinevaks. Maa-amet peab siinkohal vajalikuks osundada, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on mitmetes oma lahendites pidanud väga oluliseks, et kohalikud omavalitsused peavad lahendama nende pädevuses olevad küsimused vastavuses seadustega. 11 Vastustaja viitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.12.1998 otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-11-98; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 09.02.2000 otsuse põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-2-00 punktile 17; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.11.2004 otsuse põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-14-04 punktile 17. Nimetatud Riigikohtu lahenditest tuleneb, et kui kohaliku omavalitsuse haldusakt on õigusaktidega vastuolus, siis on selline haldusakt seadusevastane sellele vaatamata, et lahendatakse kohaliku elu, mitte aga riigielu küsimusi. Ja ka kohtul poleks vajadust arutleda teemal, kas õiguspärane ootus on tekkinud ja olemas või mitte. Maa-amet peab vajalikuks märkida, et maakataster kui riigi põhiregister peab kajastama tegelikke ja tõeseid andmeid, kuid samas ei ole kohustust kanda sinna andmeid, mis ei vasta õigusaktide nõuetele. Haldusakti kontrollimatu registratsioon tähendaks, et registreerimiseks esitatud andmete kontrolli mehhanism ei rakendukski. Maa-amet on seisukohal, et ei seadus- ega määrusandja ole sellist eesmärki ühegi normi kaudu soovinud saavutada, kuna siis ei oleks õigusnormidel enam mingit toimet ega tähendust ja õiguskord õigusnorme üldse ei vajakski ning piisaks vaid haldusaktidest, mis hakkaksid ise neid suhteid reguleerima nii, et õigusnorm jääks selle varju ja kehtiks vaid formaalselt. Maa-amet osundab siinkohal

§ 1

¹. Katastriandmed on aluseks ruumiandmeid sisaldavate infosüsteemide loomisel ja arendamisel. Kinnistusraamatuseaduse (edaspidi KRS) § 13 kohaselt sisustatakse kinnistusraamatu esimese jao kanded maakatastri pidaja poolt esitatavate andmete (kinnistu katastritunnus, kinnistu sihtotstarve, kinnistu asukoht ja kinnistu pindala) alusel, mis ei ole kanneteks AÕS ega KRS tähenduses, samuti on katastripidaja kohustatud esitama andmed nimetatud andmete muutumise kohta. Samas, AÕS § 56 lõike 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Andmete õigsuse eeldamine ei saa olla deklaratiivne. Kui õigsust eeldatakse, saab see põhineda vaid tõestel andmetel. Kui on aga teada või alust eeldada, et kinnistusraamatu andmed ei vasta tegelikkusele, s.t ei ole õiged (tõesed), siis ei ole alust ka rääkida nende andmete õigsusest, isegi kui seda eeldab seadus ning katastripidaja kui andmete parandamiseks pädev riigiasutus peab astuma kohaseid samme selleks, et kinnistusraamat kajastaks tegelikku olukorda. Maa-amet on seisukohal, et esmane avalik huvi peaks siiski olema seaduslikkuse tagamine ehk siis teisisõnu, Maa-ameti kui katastripidaja (maakatastri kui riigi põhiregistri pidaja) esmaseks ülesandeks on järgida kehtivat õigust. 15.

1. 28.06.2011 toimunud kohtuistungil jäi vastustaja oma seisukohtade juurde ja ta leiab, et ta ei ole keeldunud taotletud kande tegemisest õigusvastaselt. Täiendavalt selgitab, et kui katastriüksusele on määratud mitu sihtotstarvet, siis väljendub see vaid protsentides määratavas osatähtsuses, mitte aga ruumilises ulatuses. Käesolevaks ajaks on vald määrusega nr 20 „Teenimede määramine Vääna-Jõesuu külas, Naage külas ja Vaila külas“ andnud teedele nimed, selle lisadest nähtub selgelt Tuuleranna tee paiknemine ning millist osa katastriüksusest on vald käsitlenud transpordimaana, seega on vald sisuliselt juba eraldanud teeosa, näidates sellega, et olemasolevast katastriüksusest kahe eraldi osa moodustamine on võimalik ja otstarbekas. Lisaks senisel märgib vastustaja, et vastuolu esineb ka Määruse 155 § 6 p 13 ap-ga
2. Vastustaja jääb seisukohale, et Riigikohus on rõhutanud, et kohalikud omavalitsused peavad lahendama nende pädevuses olevad küsimused (vt 3-4-1-11-98; 3-4-1-2-00; 3-4-1-14-07 . Vastustaja järeldab kõige kokkuvõtteks, et kui kohaliku omavalitsuse haldusakt on vastuolus õigusaktidega, siis on selline haldusakt õigusvastane vaatamata, et lahendatakse kohaliku elu küsimust, mitte aga riigielu küsimust. Kui haldusakt on objektiivselt õigusvastane, siis kuidas see tekitab kaebajale subjektiivseid õigusi, kas selle alusel tuleb teha registrikanne. Vastustaja jääb seisukohale, et haldusakt ei ole vastavuses HMS § -s 54 sätestatule ja selle alusel ei saa teha kannet riigi põhiregistrisse. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD 12
3. Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt. 16.
4. Vaidlust ei ole küsimuses, et antud juhul on Harku Vallavolikogu andnud välja otsuse 18.12.08 nr 138 ja selle kohaselt lahendati AÜ T. R. avaldust katastriüksuse sihtotstarbe muutmiseks sotsiaalmaaks ja transpordimaaks ja volikogu otsustas määrata Harku Vallas Naage külas asuva T. R. katastriüksuse katastritunnusega 19810:0230 pindalaga 1788 r/m sihtotstarve elamumaa uueks sihtotstarbeks transpordimaa 60% ja sotsiaalmaa (alaliik üldkasutatav maa) 40 %. Selle otsuse esitas Harku Vallavalitsus Maa-ametile 19.01.09, et teha muudatuse kanne maaregistrisse, kuid vastustaja on sellest põhistustega keeldunud 03.03.08 ja 02.03.11.a., kuid kaebaja peab keeldumist taotletud kande tegemiseks õigusvastaseks ja esitab kohustamisnõude märgitud otsuse alusel kande tegemiseks. Vaidlusküsimuseks on antud juhul, kas Maa-amet peab taotletud kande tegema. Maa-amet on seisukohal, et ta ei pea Maakatastriseaduse § 8 lg 2 p 1 alusel katastriüksuse kohta volikogu otsuse nr 138 alusel muudatust tegema ja keeldub sellest ning ta ka tagastas materjalid. Vastustaja leiab, et tal on katastripidajana õigus keelduda kande või muudatuse tegemisest, kui esitatud dokumentidest ei selgu soovitava kande õiguslik alus. 16.
5. Eeltoodut kokkuvõtvalt uurib kohus Keskkonnaministri 28.02.2007 määrusega nr 18 „Maaameti põhimäärust“, mille § 1 kohaselt on Maa-amet Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, kes teostab täidesaatvat riigivõimu ja riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Amet esindab ülesannete täitmisel riiki. Maakatastri seaduse järgi on maakataster riigi põhiregister ja andmekogu (§ 1, § 2 lg 1), mille pidamise eesmärk on maa väärtust, maa looduslikku seisundit ja maa kasutamist kajastava informatsiooni registreerimine katastris ning informatsiooni kvaliteedi, säilimise ja avalikkusele kättesaadavuse tagamine (§ 11); katastri volitatud töötleja (katastripidaja) on Maaamet (§ 3 lg 11). Katastripidaja ülesandeks on katastriüksuste registreerimine, kitsenduste ja maakasutusõiguste registreerimine ning maa hindamiseks vajalike andmete kogumine ja töötlemine ning maaregistri algdokumentide ning kaartide kättesaadavuse ja säilivuse tagamine (§ 3 lõiked 2 ja 4), katastripidaja vastutab tehtud kande vastavuse eest algdokumendile (§ 8 lg 5) ning katastripidajal on õigus katastriüksuse registreerimisest või kande või muudatuse tegemisest keelduda, kui esitatud dokumentidest ei selgu soovitava kande õiguslik alus (§ 8 lg 2 p 1). Maakatastrisse kande või muudatuse tegemist reguleerib Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 37

§ 3

alusel kinnitatud Riigi maakatastri pidamise kord (RMPKord), mille p 34 kohustab katastripidajat kontrollima kande või muudatuse tegemiseks esitatud dokumentide vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele. Menetlusosalised nõustuvad, et Maakatastri pidamist reguleerivateks õigusaktideks on eelkõige

ja selle alusel antud õigusaktid ning maakatastri pidajaks oleva Maa-ameti pädevus saab maakastri pidamisel tuleneda üksnes

-st. Tallinna Ringkonnakohus on 22.09.2010 a määruses haldusasjas nr 3-09-1047 selgitanud, et

§ 8

lg 2 p-s 1 sätestatud volitust tuleb tõlgendada koosmõjus maakatastri pidamise eesmärgi ja maakatastri õigusliku staatusega. Pole alust eeldada, et seadusandja on soovinud

§ 8

lg 2 punktis 1 anda katastripidajale enam volitusi kui see on vajalik maakatastri ülesannete täitmiseks viisil, mis võimaldab maakatastri eesmärke saavutada ja on kooskõlas maakastri õigusliku staatusega. Arvestades seda, et maakataster on andmekogu, mitte riikliku järelevalve organ, ei saa katastripidaja seadusest tulenevaid järelevalvevolitusi katastriüksuse moodustamise menetluses tõlgendada laiendavalt. Ka käesolevalt on jätkunud vaidlus endiselt samast aspektist lähtudes, et vastustaja peab eeltoodud seisukohti ebaõigeteks, kuna ta leiab, et ei ole võimalik tagada riigile olulise registri 13 andmete õigsust ja vastavust tegelikkusele, kui tal puudub võimalus sisuliselt teostada kontrolli ning keelduda registreeringust siis, kui ta tuvastab volikogu otsuse nr 138 suhtes selle mittevastavuse õigusaktidele. Vastustaja rõhutab, et ta on oma seisukohtades ära toonud, kuidas katastripidaja vastutab tehtud kande vastavuse eest algdokumendile ja valest kandest tekitatud kahjud hüvitatakse seaduses sätestatud korras. Ka rõhutab vastustaja uuesti, et registreerimiseks esitatud dokumentidest ei selgu õiguslikku alust, mille alusel kande tegemist soovitakse. Käesolev kohus oli eksinud, kui oli mõistnud asjaolusid valesti ja leidnud, et kande tegemist takistasid esmasel keeldumisel asjaolud, et mingi oluline dokument oli jäänud esitamata ja selle esitamist nõuti. Käesolevalt on selge, et menetlusosalised vaidlevad jätkuvalt põhjusest, kas volikogu otsuse nr 138 üle tohib vastustaja sisulist otsustust teha ja kas ta saab keelduda kande tegemisest, kui ta peab omavalitsusorgani otsust õigusvastaseks. Seega taandub küsimus endiselt nendele samadele küsimustele, mis senises menetluses. Kohus selle tõttu nõustub kaebuse esitajaga ja kolmandate isikutega, et vastustaja seisukoht, et Maaametil on maakatastripidajana õigus sisuliselt kontrollida maakatastrile esitatud katastriüksuse moodustamise toimikus sisalduvaid andmeid ning katastrikande tegemise aluseks olevate kohaliku omavalitsuse üksikakti, millega on otsustatud katastriüksuse XXXXX:XXX:XXXX sihtotstarbed. Katastriüksuse registreerimisel peab katastripidaja katastris fikseerima katastriüksuse kõlvikute pindalad ja sihtotstarbe või sihtotstarbed (

§ 18lg 1).

Planeerimisseaduses sätestatud detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel (

§ 18lg 2).

Planeerimisseaduse kohase DP koostamise kohustuse puudumise korral määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe planeerimisseaduse kohase üldplaneeringu alusel. Üldplaneeringu puudumise korral määrab katastriüksuse sihtotstarbe kohaliku omavalitsuse volikogu (

§ 18lg 6).

Antud juhul on volikogu otsus tehtud ja selle alusel palutakse ka kanne teostada. Sihtotstarvete liigid ja määramise korra kehtestab Vabariigi Valitsus (

§ 18lg 3).

Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusega nr 155 vastu võetud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (KSLMkord) § 1 lg 1 kohaselt määrus sätestab katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja reguleerib nende määramist. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et katastriüksuse sihtotstarbe määrab kohalik omavalitsus Maakatastriseaduse §-s 18 sätestatud alustel. Seega on sihtostarvete määrajaks mitte keegi muu, kui omavalitsus. Siinkohal kohus märgib, et kuivõrd sihtotstarbed määrab kohalik omavalitsus, siis ei ole asjakohane kaebaja taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, kuna antud juhul ei ole kohalik omavalitsus sihtotstarvete määrajana teinud keeldumist, mis võiks põhjustada kaebaja õiguste rikkumise. Kui omavalitsus oleks rakendanud korda tuginedes mõnele keelduvale normile, mis võiks olla põhiseaduse vastane, siis oleks vajalik võtta seisukoht, kas antud normiga võib kaebaja õigusi piirata. Sellist olukorda ei ole tekkinud, kuna vastustaja ei saa ise määrata maa sihtotstarbeid, kuigi tema vastustest võib järeldada, et ta on õigustatud neid küsimusi hindama ja oma otsuse langetamise aluseks võtma. Sellest on ka ilmselt alguse saanud ridamisi eksitavaid seisukohti ka vastustaja lõppjärelduste kujunemisel. Kohus jääb seisukohale, et katastriüksuse sihtotstarbe määramine on vaid kohaliku omavalitsuse pädevuses. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 85 ja Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 66 lg 1 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust pädev kontrollima maavanem. Seega on riigil võimalus kontrollida maavanema kaudu kohaliku omavalitsuse tegevust maakorralduse läbiviimisel vältimaks õigusaktide nõuetele mittevastavate katastriüksuste sattumist riiklikku registrisse. Antud juhul on Maa-ameti taotlusel Maavanem ka kontrolli teostanud ja vaidlust ei ole ka asjaolus, et Maavanem selle taotluse alusel 25.01.11 korraldusega nr 146-k seisukoha andnud (tlk 19 II kd). Omavalitsuse haldusakt, so otsus nr 138, jäi kehtima ja järelvalvemenetlus lõpetati. 14 Kuna Maakatastril ei ole pädevust asuda kontrollima kohaliku omavalitsuse maa sihtotstarvete määramise haldusakti materiaalset õiguspärasust, siis on volikogu otsus nr 138 kehtiv haldusakt ning see on täitmiseks kohustuslik ka katastripidajale. Viimasel puudub selle tõttu ka alus väita, et haldusakt on õigusvastane ja ei vasta kehtivale seadusele. Isegi kui selliselt väita, ei kaota haldusakt oma kehtivust ja vastustajal puudub seadusest tulenevalt alus ka väita, et akt ei võimalda tal kannet teha. Sellist takistust ei tulene seadusest. Kuna aga haldusakt tuleb lugeda kehtivaks ja selliselt õiguspäraseks, siis ei saa endiselt väita, et keeldumise põhjusteks on asjaolu, et maa kasutamise sihtotstarbed ei määratud õiguslikul alusel või et ei selgu õiguslikku alust, mille alusel kande tegemist soovitakse. Vastustaja ei saanud antud olukorras keelduda katastris registreerimast õiguslikul alusel moodustatud katastriüksust, kuigi ta leiab, et selle katastriüksuse moodustamisel on kohalik omavalitsus õigusakte eiranud. Kuna vastustaja põhiargumendiks jäi endiselt, et

§ 8

lg 2 p 1 alusel on katastripidajal õigus keelduda katastriüksuse registreerimisest või kande või muudatuse tegemisest, kui esitatud dokumentidest ei selgu soovitava kande õiguslik alus, siis jääb kohus seisukohale, et kande tegemiseks õiguslik alus on olemas. Seda seisukohta ei muuda ka vastustaja selgitused haldusakti õiguslike viidete puudulikkuse suhtes. Vastustaja leidis, et RMPkorra p 34 kohaselt on katastripidaja kohustatud kontrollima kande või muudatuse tegemiseks esitatud toimiku dokumentide vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele ja et Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsuse nr 138 motiveerivas osas on viidatud vaid

§ 18

lg 6 ja KSLMkorrale tervikuna ja kuivõrd KSLMkorra § 7 lg 1 sätestatu järgi ei või katastriüksusele määrata samaaegselt teiste sihtotstarvetega sihtotstarbeta maa ja sotsiaalmaa alaliigi – üldkasutatava maa sihtotstarvet, siis Maa-amet katastripidajana on õigustatud kannet mitte tegema, kuna maakatastrile registreerimiseks esitatud dokumentidest ei selgu õiguslikku alust, mille alusel kande tegemist soovitakse. Kohus selle seisukohaga ei nõustunud ja leiab, et kuna katastriüksuse moodustamise õiguslikuks aluseks on 18.12.2008 Harku Vallavolikogu otsusus nr 138, siis olenemata sellest, kas katastriüksuse moodustamise aluseks olev kohaliku omavalitsuse korraldus on õigusvastane, on õigusaktis nimetatud õiguslik alus olemas. Vastustaja ei ole sj ka kohtuistungil väitnud, et Maakatastriseaduse § 16.1 lg 4 ei luba kande tegemisel aluseks võtta kohaliku omavalitsuse otsust. Kuivõrd eelnevast nähtuski, et kohaliku omavalitsuse otsus on täitmiseks kohustuslik, siis on õiguslik alus olemas. Kohus oli juba varasemalt märkinud, et nõustub vastustajaga, et KSLMkorra § 7 lg 1 sätestab, et katastriüksusele ei määrata samaaegselt teiste sihtotstarvetega sihtotstarbeta maa ja sotsiaalmaa alaliigi – üldkasutatava maa sihtotstarvet ja et sättest tulenevalt tõepoolest ühele katastriüksusele teatud liitsihtotstarbeid ei tuleks määrata ja tuleks sellest hoiduda, kuid antud juhul kokkuvõtvalt ei ole kohtul vajadust ka analüüsida, missugusena tegelikult tuleks õigusnormi tõlgendada. Kaebaja on käesolevalt esitanud veel täiendava selgitused, kuidas normi tuleks mõista, kuid kohus siinkohal märgib, et antud vaidluses ei ole määrava tähendusega küsimus normi sisust ja eesmärgist põhjusel, et vastustajal siiski ei ole võimalust ise maa sihtotstarbeid määrata, seega peab ta lähtuma registreeringu tegemisel volikogu otsusest. Harku Vallavolikogu otsusega nr 138 on määratud sihtotstarbelt transpordimaa 60% ja sotsiaalmaa (alaliik üldkasutatav maa) 40%, mis iseenesest maa kasutamise suhtes vale informatsiooni ei kätke, kuigi võib tekkida vastuolu nõuetega, millised liitsihtotstarbed tuleks mitte määrata. Kohus nõustub vastustajaga, et maakatastri kanded peavad peegeldama maa kasutamise kohta käivat informatsiooni tegelikkuses, kuid antud juhul saabki väita, et maakatastri eesmärgiga ei ole vastuolu, kuna volikogu otsusega määratud sihtotstarbeid hakkaks katastrikande tegemine kajastama. Seega ei saa keeldumise aluseks olla Maakatastriseaduse § 8 lg 2 p 1 ja kande õiguslik alus olla veel 15 midagi muud, kui volikogu kehtiv otsus nr

1. RMPK Kord p 34 peabki ühtlasi seda silmas, et katastripidaja kontrollib kande tegemiseks esitatud dokumentide vastavust õigusaktide nõuetele ja kuna volikogu haldusakt on jõustunud, on Maa-amet ühtlasi seadusest tuleneva kohustuse ka täitnud, kui ta nõudis välja otsuse nr 138 ja kontrollis selle kehtivust. Volikogu otsusega määratud maa sihtotstarbeid hakkab register selliselt kajastama ja selline eesmärk on kooskõlas seadusega. Kohus ei nõustu selle tõttu vastustaja muude seisukohtadega ja lisab, et ka Riigikohtu otsustest esitatud viited ja seisukohad ei tähenda antud kontekstis, et vastustaja saab teha keeldumise olukorras, mil ta arvab ekslikult, et tuleks veelgi täpsustada volikogu otsuse õiguslikke aluseid. Omavalitsusorgan on otsuse teinud, ta pidi lahendama esitatud taotluse ja sihtotstarvete määramine oli tema pädevuses. Kehtiva haldusakti kohta ei saa öelda, et ta on seadusevastane ja selle tõttu ei saa ta olla õiguslikuks aluseks, et kanne teha. Õigustloovat pädevust omavalitsus ei ole selles mõttes ületanud. Kui talitada vastustaja soovitud viisil, siis vastustaja ületaks oma pädevuse ja asuks ise selliselt sihtostarvete määrajaks, kuigi ta seda teha ei saa. Volikogu otsuse õiguspärasust kohus arutada ei saa, see ei ole kaebuse ese. Selle tõttu ei nõustu kohus vastustajaga, et kaebuse esitajatel puuduvad subjektiivsed õigused, mida vastustaja keeldumine võiks riivata. Kaebaja soovib kande tegemist, mille kohta esitas vallavalitsus ka vastava avalduse ja omavalitsuse kehtiva otsuse, volikogu otsus on jätkuvalt kehtiv akt. Maa-ameti selgitused ja viidatud põhjused ning õiguslik alus keeldumisel ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Maa-ameti 09.03.2009 ja 02.03.2011 keeldumine tuleb lugeda õigusvastaseks ning kohustada Maa-ametit katastriüksuse (katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX) katastriandmete muutmiseks vastavalt Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsusele nr
2. 16.
3. Kohus märkis, et kaebaja oli esitanud kohtule taotluse algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus KSLMkorra § 7 lg 1 osas, kuna see on vastuolus PS § 32 omandi vaba kasutamise ja valdamise osas. Kaebuses on viide KSLMkorra § 7 lg 1 ja selle vastuolule PS § 32 ning taotlus selle kohaldamata jätmiseks esitatud juhuks, kui kohus leiab, et kaebuse raames on vajalik kontrollida volikogu otsuse kehtivust. Kuna kohus leidis, et Harku Vallavolikogu 18.12.2008 otsuse nr 138 näol on tegemist kehtiva otsusega, mida tuleb Maa-ametil täita, siis kohus lähtudes kaebaja taotlusest leiab, et käesoleval juhul puudub vajadus KSLMkorra § 7 lg 1 PS §-le 32 vastavuse kontrollimiseks.
4. Menetluskulud. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna algul oli kaks kaebajat, siis kumbki kaebaja on tasunud riigilõivu 500 EEK (tlk 24 I kd), millest kaebaja tasutud riigilõivuks tuleb lugeda 250 EEK. Kuna kaebaja esitas määruskaebuse, siis tasus ta lisaks 200 EEK (tlk 190 I kd). Kaebaja on kokku tasunud riigilõivu 450 EEK, mis tuleb välja mõista vastustajalt Maa-ametilt. Kohus palub kaebajal teatada Maa-ametile andmed, kuhu ta soovib ülekande tegemist. Tasumisele kuulub summa eurodes, kohtu ümberarvestuse kohaselt 28, 76 EUR. Karin Kalmiste kohtunik 16