3-11-406/15

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-406 Otsuse kuupäev

1. juuni 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi A. S kaebus spordiväljaku kasutamise keeluga Viru Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 09.06.2011 Menetlusosalised Kaebaja: A. S /isikukood 35605192750/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon Jätta A. S kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 18.07.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 17.02.2011 esitas A. S Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1) ja palus mõista Viru Vanglalt välja 50 eurot spordiväljaku kasutamise keeluga tekitatud mittevaralise kahju eest. Kaebaja väitis, et teda ei viidud 01.07.2010, 8.07.2010, 16.07.2010 ja 23.07.2010 spordiväljakule põhjendusel, et vanglas on ettekirjutus, mis keelab selle kasutamise invaliididele. Vangistusseaduse § 55 lg 1 ja riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 ja 2 tuginedes leidis kaebaja, et vangla on puudele osutades piiranud tema vabadust tegeleda kehakultuuriga, kohelnud teda ebavõrdselt ja solvavalt, kuritarvitanud võimu ja seda ametnike grupi poolt. Veel märkis kaebaja, et rikkumise kestuse tõttu ei rahulda teda vangla vabandused. 10.03.2011 täienduses (tl 15) täpsustas A. S oma väiteid ja taotlust märkides, et soovib 02.07.2010, 09.07.2010 ja 16.07.2010 eest saada 38,34 euro suurust hüvitist.
4. Viru Vangla vastuses (tl 27-28) ei nõustutud kaebusega, paluti see läbivaatamata või rahuldamata jätta ja leiti, et kaebajale pole tekkinud kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise saamist ning kõigi kaebuses nimetatud kuupäevade osas ei ole ta üldse kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud. Vastuseks kaebuse seisukohtadele märgiti, et kaebaja paikneb osakonnas S15, kus võimaldatakse kehakultuuriga tegelemiseks kasutada spordisaali või –väljakut graafiku alusel neljapäeviti ning 16.07.2010 ja 23.07.2010 ei olnud selle osakonna graafiku järgne spordiväljaku kasutamise aeg. 01.07.2010 ja 08.07.2010 spordiväljakule mitteviimine tunnistati, kuid märgiti põhjuseks kaebaja jalgade seisukorra halvenemine, mille tõttu võinuks spordiväljaku kasutamine tema tervisele kahjustavalt mõjuda. Veel märgiti, et kuna A. Sle võis juhtunust jääda arusaam, justkui diskrimineeritaks invaliide ja ta võis end seetõttu solvatuna tunda, on temalt vabandust palutud ja vabandatakse veelkord.
5. Kohtuistungil jäi A. S kirjalikult esitatu juurde, selgitas täpsemalt toimunu asjaolusid, pidas invaliidsusele viitamist ametnike sihilikuks, organiseeritud ja solvavaks tegevuseks ja oma väärikuse alandamiseks ning soovis saada kohtult dokumenti, mis aitaks nende vastu kuriteoteadet esitada. Veel väitis ta, et probleemid jalga ei saanud takistada spordiväljakul käimist, kuna see on üldse tema ainuke võimalus värskes õhus olla ja harjutusi teha. Viru Vangla kedagi kohtusse ei saatnud ning palus vastavas taotluses (tl 40) asja ja ilma tema esindajata arutada. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on reguleeritud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja 2, milles kehtestatu kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda, kui see tekitati avaliku võimu kandja õigusvastase ja isiku õigusi rikkuva tegevuse või tegevusetusega. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on käsitletud sama seaduse § 9 lg 1, mille järgi on see võimalik süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral.
7. Kinnipeetavate õigus kehakultuuriga tegeleda sisaldub vangistusseaduse § 55 lg 1, kus on sätestatud vaid, et neile tagatakse see võimalus. Täpsemalt on vastav õigus reguleeritud Viru Vangla direktori 25.03.2009 käskkirjaga nr 1.1-1/61kinnitatud „Viru Vangla kodukorras“, mille punkt 12.2 kohaselt toimub K-hoones asuva spordisaali ja -väljaku külastamine vastavalt selle hoone kasutamise graafikule. A. S asus vaidlusalusel ajavahemikul Viru Vangla osakonnas S15 (tl 32), mille kinnipeetavatele on spordirajatiste kasutamine ette nähtud ainult neljapäeviti kella 14.50– 16.10 (tl 33). 2010 aasta juulikuus langesid neljapäevadele 1, 8, 15, 22 ja 29 kuupäev. A. S on oma esialgses kaebuses neist ära märkinud vaid esimese ja teise (tl 1), kaebuse täpsustuses (tl 15) märgitutest pole aga ükski tema osakonna graafiku järgne spordirajatiste külastamise päev. Viru Vangla meditsiiniosakonnas 15.09.2010 koostatud õiendi (tl 38) kohaselt toimus 02.07.2010 õe visiit, kus A. S kurtis tugevat jalavalu, 03.07.2010 tuvastati vasaku labajala troofilise haavandi ägenemine ja põletik ning 06.07.2010 käis ta Ida-Viru Keskhaiglas konsultatsioonil ja sidumisel. Seda, et sel ajal olid tal probleemid jalaga, on kaebaja oma vastavates kaebustes (tl 36) ka ise tunnistanud ja seega on vaatamata tema vastupidistele väidetele (tl 42) küsitav, kas ta ikka saanuks niisuguses tervisliku seisundis spordiväljakule minna ja seal kehakultuuriga tegeleda.
8. A. S kohtuistungi väited (tl 42) tuginevad väärikuse alandamisest tuleneva mittevaralise kahju tekkimisele. Vangistusseaduse § 4’ lg 1 kohustab kinnipeetavat kohtlema viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta paratamatust rohkem kannatusi või ebameeldivusi. Seejuures ei ole aga mitte iga ebamugavustunne, kannatus või end puudutatuna tundmine, mida kinnipeetav vangistuses taluma peab veel tema väärikuse alandamine ning rahas mõõdetava kahju võivad need kaasa tuua vaid siis, kui on piisavalt tõsised. Riigikohtu ja Euroopa 2 Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika peab seejuures silmas oluliselt kaalukamaid kannatusi, kui need, mis saavad tekkida pelgalt seetõttu, et kinnipeetavale ei võimaldatud tema invaliidsusele või mistahes muule tervislikust seisundist tulenevale asjaolule viidates spordirajatiste kasutamist. Isegi juhul kui lähtuda sellest, et kaebaja tervis lubas tal spordirajatisi külastada ja ta on ekslikult kaebusesse märkinud valed kuupäevad, vanglaametnikud aga ei võimaldanud tal tõepoolest graafikus ette nähtud päevadel spordirajatisi kasutada ja viitasid seejuures ilma vastava õiguspärase aluseta lihtsalt tema puudele, ei ole põhjust lugeda toimunut rahalist hüvitist tingivaks mittevaralise kahju tekitamiseks. Lisaks on kaebaja ees ka vabandatud ning kohtupraktikas on see niisuguse kahju puhul täiesti aktsepteeritav hüvitamise viis.
9. Halduskohtutele pole seaduseandja andnud kriminaal- või distsiplinaarmenetluse algatamise ega läbiviimise õigust, halduskohus ei saa ühtegi ametnikku ei kriminaalkorras või mistahes muul alusel karistada ega tuvastada ka selleks vajalikke asjaolusid. Seda kõike on kohus kaebajale kohtuistungil ka selgitanud (tl 43).
10. Eeltoodud järeldustel jääb A. S kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumäärusega täielikult vabastatud 15,97 euro suuruse riigilõivu tasumisest (tl 17). Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3