Obsah (7)

§ 86§ 48§ 87§ 72§ 119§ 73§ 91

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 22. november 2010 Tartu Tsiviilasja number 2-09-3009

§ 86p 7 ja § 104 lg 2 p 1 alusel.

Hageja oli seisukohal, et temaga lõppes tööleping 31.03.2009 seoses sellega, et tööandja oli 27.02.2009 teatanud tema ametikoha koondamisest seisuga 01.04.2009. Kuna tööleping lõppes 31.03.2009, ei saanud seda hiljem, 01.04.2009 ega 02.04.2009, tööandja ühepoolselt

§ 86

p 7 alusel lõpetada, kuna distsiplinaarkaristust ei saa määrata isikule, kelle töösuhe tööandjaga on juba lõppenud. Hageja koondati seisuga 31.03.2009 ja kasutamata puhkuse kompensatsioon maksti välja 30 kalendripäeva hiljem, s.o 30.04.2009. Seega on hagejal õigus nõuda keskmist palka lõpparvega viivitamise eest. Hageja palus tunnistada temaga töölepingu lõpetamine

§ 86

p 7 alusel ebaseaduslikuks, lugeda tööleping lõppenuks alates 31.03.2009

§ 86

p 3 alusel, välja mõista koondamishüvitis 40 358 krooni ja lõpparve väljamaksmisega viivituse eest palus hageja kostjalt välja mõista 14 237 krooni.

1. Kostja AS Avallone hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata. Vastuväidete kohaselt asus hageja kostja juurde tööle 02.04.2007 sõlmitud töölepingu nr 73 alusel Lõuna-Eesti müügiesindaja ametikohale. Seoses detsembris 2008 töötajatele teatavaks tehtud struktuurimuudatustega esitati 27.02.2009 hagejale koondamisteatis, mille kohaselt kuulus tema ametikoht seisuga 01.04.2009 koondamisele. Kostja esitas 01.04.2009 hagejale käskkirja nr 29/
2. Käskkiri määrati hagejale

§ 48

lg 1 p-s 3 sätestatud kohustuse rikkumise tõttu ning distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamine

§ 86

p 7 ja § 104 lg 2 p 1 alusel süülise teo tagajärjel, mille tõttu hageja kaotas kostja usalduse. Kostja uurimise tulemusena selgus, et hageja on kuritarvitanud firma kütusekaarti ja seeläbi ka kostja usaldust. Hageja poolt tööautoga läbitud kilomeetrite hulk ning seeläbi ka kostja arvelt tarbitud kütuse hulk ei vasta tegelikkuses klientide külastamiseks läbitud kilomeetritele. Seega kasutas hageja autot isikliku kasu eesmärgil ning esitas kostjale teadlikult valeandmeid ametiauto tegeliku kasutamise kohta, põhjustades seeläbi kostjale olulise kahju põhjendamatu lisakulu näol, millised sõidud olid läbitud isikliku kasu eesmärgil. Kuivõrd eelnimetatud tegevus oli hageja poolt süstemaatiline, pikaajaline ja läbimõeldud ning selle tagajärjel on põhjustatud tööandjale oluline kahju, siis kaotas kostja põhjendatult hageja vastu usalduse. Seega oli kostja poolt hagejaga töölepingu lõpetamine

§ 86p 7 alusel õiguspärane ning koondamishüvitus ei kuulu väljamaksmisele.

2 Kostja poolt lõpparve väljamaksmisega viivitamine oli õiguspärane. 30.03.2009 palus kostja hagejal tulla tööraamatule järele ning tuua ära ka kostjale kuuluv vara, sülearvuti ja pihuarvuti. Hageja ei tagastanud kostjale viimase vara. Kuivõrd hageja käesoleva hetkeni kostjale kuuluvat vara kostjale tagastanud ei ole, siis on töölepingust tuleneva kohustuse rikkumine jätkuv ja sellise tegevusega on hageja põhjustanud kostjale kahju summas 15 807 krooni. VÕS § 111 lg 1 sätestatule tuginedes keeldus kostja põhjendatult lõpparve väljamaksmisest kuni hageja tagastab kostjale viimase vara. MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohus luges 19. aprilli 2010 otsusega AS Avalone poolt M. Liivaruga töölepingu lõpetamise 01.04.2009

§ 86p 7 alusel ebaseaduslikuks, AS Avallone ja M.

Liivaru vahel 02.04.2007 sõlmitud töölepingu lõpetatuks

§ 86

p 3 alusel seoses töötajate koondamisega alates 31.03.2009, mõistis AS-lt Avallone välja koondamishüvitise 40 358 krooni ja hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 14 237 krooni M. Liivaru kasuks. Maakohtu otsuse kohaselt asus hageja tööle AS-i Avallone alates 02.04.2007 müügiesindaja ametikohale.

§ 86

p 3 alusel on tööandjal õigus lõpetada tööleping töötajate koondamisel.

§ 87

lg 1 p 3 kohaselt töölepingu lõpetamisest on tööandja kohustatud töötajale kirjalikult ette teatama töötajate koondamisel töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures alla viie aasta - mitte vähem kui kaks kuud. 27.02.2009 esitas AS Avallone hagejale koondamisteate, mille kohaselt alates 01.04.2009 on hageja ametikoht koondatud. AS Avallone direktori käskkirjaga nr 29/2009 määrati hagejale distsiplinaarkaristus ja hagejaga lõpetati tööleping

§ 86p 7 alusel alates 01.04.2009.

Töövõimetuslehtede nr 00003869 ja nr 09002893 kohaselt viibis hageja haiguslehel alates 06.03.2009 kuni 31.03.2009.

§ 72

lg 2 kohaselt saab töölepingu lõpetamiseks esitatud teatisest loobuda teise poole nõusolekul. Kuni 31.03.2009 tööandja oma tahet koondamisteatisest loobumiseks hagejale väljendanud ei olnud. Seega kehtis hageja suhtes 27.02.2009 koondamisteade ja hagejaga kuulus tööleping lõpetamisele

§ 86p 3 alusel seoses koondamisega.

Vastavalt hagejale esitatud koondamisteatele ning haiguslehe lõppemise kuupäevale oli hageja viimaseks tööpäevaks 31.03.2009. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 12 lg 1 kohaselt on distsiplinaarkaristus määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast. Töötaja allkirja nimetatud dokumendil ei ole. Seega tuleb distsiplinaarkaristus lugeda määratuks 01.04.2009, mil töötajaga oli juba tööleping lõpetatud. Arvestades eeltoodut asus kohus seisukohale, et hagejaga töölepingu lõpetamine

§ 86

p 7 alusel on ebaseaduslik ning hagejaga tuleb lugeda tööleping lõppenuks

§ 86

p 3 alusel koondamise tõttu ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele koondamishüvitis summas 40 358 krooni. Kostja hageja poolt esitatud koondamishüvituse arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Hageja palus kostjalt lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest välja mõista 14 237 krooni. Kostja asus seisukohale, et lõpparve väljamaksmisega viivitamine oli põhjendatud, kuna hageja ei olnud tagastanud kostjale kuuluvat vara. 30.03.2009 kehtinud palgaseaduse § 32 kohaselt töölepingu lõpetamise päeval on tööandja kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus

§ 119

lg 2 alusel, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. 3 Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 4.1.4 kohaselt makstakse töötajale põhipalk välja jooksva kuu eest kuu viimasel tööpäeval ülekandega töötaja poolt näidatud pangaarvele. SEB Panga maksekorralduse koopiast nähtuvalt, on hagejale välja arvestatud ja makstud puhkusekompensatsioon 30.04.2009. Kuna tööleping hagejaga lõppes 30.03.2009, siis on tööandja rikkunud

§ 119

lg 2 sätteid ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 14 237 krooni. Kehtinud palgaseaduse (PalS) § 36 lg 1 kohaselt võib töötaja palgast ilma tema nõusolekuta seadusega ettenähtud alusel, korras ja ulatuses kinni pidada seadusega kehtestatud makse, täitemenetluse seadustikus ettenähtud täitedokumentides märgitud summasid, tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest töölepingu lõpetamisel enne selle tööaasta lõppu, mille arvel töötaja juba oli puhkuse saanud ja muid seadusega ettenähtud summasid. Seega ei saa ilma töötaja nõusolekuta palgast kinnipidamisi teha. Kuna PalS sätestab töötaja palgast (lõpparvest) kinnipidamiseks erikorra, ei ole antud juhul kostjapoolne viide VÕS §-le 111 asjakohane. Kui lähtuda palgast kinnipidamiste tegemisel VÕS-s sätestatud kohustuse täitmise keeldumise regulatsioonist, siis kaotaks PalS vastav regulatsioon oma mõtte ning tagatud ei oleks töötaja kui võlasuhtes suuremat kaitset vajava isiku palga puutumatus. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. AS Avallone esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. aprilli 2010 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta M. Liivaru hagiavaldus rahuldamata, menetluskulud M. Liivaru kanda ja mõista M. Liivarult välja AS-i Avallone poolt kantud menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on otsuses jätnud täielikult analüüsimata apellandi poolt esitatud tõendid. Kohus ei ole põhjendanud, millistel põhjustel ta apellandi poolt esitatud tõendid on jätnud arvestamata ning milliste apellandi faktiliste väidetega ta ei nõustu. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Vastavalt TsMS § 232 lg-le 1 kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kohus ei ole otsuses hinnanud ega analüüsinud tõendeid nende vastastikuses seoses. Osundatud menetlusrikkumine viis selleni, et kohus jättis olulise osa asjas tähtsust omavaid asjaolusid tuvastamata, osa asjaolusid on aga meelevaldselt ja ekslikult tuvastatud. Kohus ei ole täinud menetlusseadust, mis kohustab motiivide esitamist apellandi väidete ja tema poolt esitatud tõenditega mittenõustumise kohta, mistõttu õigusemõistmine on sisuliselt teostamata ja apellandi Põhiseaduse § 15 õigused ei ole kaitset saanud; 2) nähtub apellandi poolt maakohtule esitatud tõenditest üheselt, et vastustaja rikkus oma käitumisega TsÜS §-s 138 VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtet, muutes sihilikult võimatuks apellandil oma õiguste realiseerimise ning tekitas sealjuures apellandile ka enam kui 50 000 krooni ulatuses kahju. Käesoleval juhul oli vastustaja oma käitumisega põhjustanud olukorra, kus teadlikult tööle naasmisest hoidumisega muutis vastustaja võimatuks apellandi poolt distsiplinaarkaristuse üleandmise ning millise käitumise tulemusena on apellandile tekkinud kahju. Kahju seisneb nii vastustaja poolt tööandja vara riisumisega põhjustatud kahjus kui ka vastustaja poolt alusetult nõutava koondamishüvitise maksmises. On tekkinud olukord, kus apellant tööandjana on vastustaja õigusvastase ning tahtliku käitumise tulemusena kohustatud 4 tasuma nii vastustaja poolt tekitatud põhjendamatuid ning mittesihtotstarbelisi kütusearveid kui ka tasuma vastustajale koondamishüvitist; 3) ei nõustu apellant koondamishüvitise väljamaksmisega ja on seisukohal, et vastustajaga töölepingu lõpetamine § 86 p 7 alusel on õigustatud, kuivõrd vastustaja on oma läbimõeldud ja süsteemse käitumisega oluliselt rikkunud töösuhte ajal kehtinud

§ 48

sätestatud töötaja kohustusi ning põhjustanud apellandile pikema perioodi jooksul suurt rahalist kahju. Nähtub vastustaja läbisõiduaruannetest, et vastustaja esitas igapäevaselt ja perioodiliselt (läbimõeldult ja süsteemselt) tööandjale ebaõigeid läbisõiduandmeid. Vääralt deklareeritud kilomeetrite arvelt omastas vastustaja apellandi vara (kütust). Kuivõrd selline tegevus on olnud pikaajaline (kestnud enam kui üle kalendriaasta) ja süsteemne, siis on esialgne hinnanguline kahju apellandile summas umbes 50 000 krooni; 4) ei ole vastustaja siiani tagastanud apellandile kuuluvat vara ning on seeläbi samuti põhjustanud apellandile rahalist kahju summas 15 807 krooni, mistõttu ei ole apellant arvestades VÕS § 111 lg 1 nõus vastustajale välja mõistetud hüvitisega lõpparve maksmisega viivitamise eest. Vastustaja on 30.03.2010 toimunud kohtuistungil tunnistanud apellandi vara sihilikku enda käes hoidmist; 5) ei saa demokraatlikuks õigusriigis olla normaalne või lubatav, et taolises olukorras, kus vastustaja sihilikult ja pikaajaliselt riisub tööandja vara, on apellandil veel kohustus vastustajale täiendavalt hüvitist maksta. Maakohus on oma otsuse tegemisel jätnud täielikult arvestamata apellandi poolt viidatud Riigikohtu poolt lahendis nr 3-2-1-7-09 võetud seisukohad, mille kohaselt peavad tehingupooled VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 tulenevalt teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus märgib, et viidatud sättest tulenevalt ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Seega olukorras, kus vastustaja on ilmselgelt kuritarvitanud oma seadusest tulenevaid õigusi, on ülekohtune kohustada apellanti tasuma vastustajale nii koondamishüvitist kui ka lõpparve maksmisega viivitamise hüvitist ning lisaks kandma ka vastustaja poolt põhjustatud kahju. Eelnevalt käsitletud rikkumised on ilmselged kohtuotsuse tühistamise alused; 6) selgitas Riigikohus haldusasjas 3-3-1-70-07, et menetlusosalistele peavad kohtuotsuse põhjendavast osast selguma põhjused, miks kohus lahendas asja kohtuotsuse resolutsioonis märgitud viisil. Kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb esitada faktilised ja õiguslikud põhjendused ning nende omavahelised seosed. Antud asjas ei ole apellandile ega ka ühelegi mõistlikule isikule arusaadav, milliste tõendite alusel kohus otsuse resolutsioonini jõudis, samuti, miks ei ole nõustutud apellandi väidete ja tema poolt viidatud tõenditega. Tõendite ja faktiliste asjaolude seost ei ole otsuses ka kaudselt välja toodud. 5. Vastustaja M. Liivaru palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on kohus tuvastanud kõik faktilised asjaolud, millised omasid töövaidluse lahendamisel asjassepuutuvatena tähtsust, õigesti. Poolte vahel ei olnud vaidlust asjaolu üle, et seoses struktuurimuudatustega esitas AS Avallone M. Liivarule 27.02.2009 koondamisteatise, mille kohaselt kuulus tema ametikoht seisuga 01.04.2009 koondamisele. Tööandja ei ole töötajale teatanud, et ta sellest teatisest ja töölepingu lõpetamise soovist oleks loobunud. Seega oli töötajale viimaseks päevaks, mil ta pidi täitma oma töölepingujärgseid kohustusi, 31.03.2009. Vaidlust ei olnud ka selles, et ajavahemikul 06.03.2009-31.03.2009 oli M. Liivaru ajutiselt töövõimetu ja talle oli arsti poolt väljastatud sellekohane töövõimetusleht; 5 2) lõppes tööleping nr 73, mille kohaselt M. Liivaru tööandja juures alates 02.04.2007 töötas, 31.03.2009 seoses sellega, et tööandja oli 27.02.2009 teatanud tema ametikoha koondamisest seisuga 01.04.2009.

§ 87

lg 1 p 3 sätete kohaselt oli tööandja kohustuseks töölepingu lõpetamisest ette teatada mitte vähem kui kaks kuud, ja

§ 87

lg 2, ning 90 lg 1 p 1 sätete kohaselt maksta hüvitust vähem ette teatatud aja ja töölepingu lõpetamisel kahe kuu keskmise palga ulatuses. Kuna tööleping lõppes 31.03.2009, ei saanud seda hiljem, s.o 01.04.2009, tööandja ühepoolselt

§ 86

p 7 alusel lõpetada, seda enam, et sellel alusel töölepingu lõpetamine on distsiplinaarkaristus, mida ei saa aga määrata isikule, kelle töösuhe tööandjaga on juba lõppenud. Kohtuotsuses on selgelt näidatud, et just eeltoodud asjaoludel olid hageja hagiavalduses esitatud nõuded põhjendatud ja hagi kuulus rahuldamisele; 3) ei pidanudki maakohus hindama neid apellandi poolt esitatud tõendeid ning analüüsima tema väiteid, mis jäid väljapoole hageja esitatud nõuet – hagi eset. Apellant kostjana ei esitanud menetluses vastuhagi ega nõuet, mis seondunuks tema vastuväidetega hagile töötaja poolt väidetavalt kostjale tekitatud kahjuga või tema vara tagastamata jätmisega. Nendel põhjustel ei olnud ka kostja poolt esitatud tõendid asjakohased ja tema vastuväited asjassepuutuvad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu
2. aprilli 2010 otsuse ja saadab M. Liivaru hagi AS Avallone vastu töövaidluses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Õige on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning ning rikkunud menetlusõiguse normi ja see võis viia asja ebaõigele otsustamisele. Nähtuvalt asja materjalidest, esitas kostja hagejale koondamisteate, mille kohaselt hageja ametikoht seisuga
4. aprill 2009 kuulus koondamisele (tl 20). Koondamisteade ei ole käsitletav töölepingu lõpetamisena. Seda on leidnud ka hageja ise, kes on e-kirjaga
5. märtsil 2009 soovinud tööandjalt (s.o kostjalt) töölepingu lõpetamise käskkirja esitamist. Töölepingu seadus ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma lepingu lõpetamist vormistamata. Töölepingu lõpetamine vajab sellekohast vormistamist, kusjuures vormistamise kohustus on

§ 73järgi tööandjal.

1. Kostja on töölepingu lõpetamise vormistanud
2. aprilli 2009 käskkirjaga nr 29/2009 (tl 75), mille kohaselt lõpetati hagejaga tööleping distsiplinaarkaristusena

§ 86punkti 7 alusel (töötaja suhtes usalduse kaotus).

Asjaolu, et töötajale teatati ette töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu, ei välista töölepingu lõpetamist etteteatamistähtaja jooksul põhjusel, et töötaja pani toime distsiplinaarsüüteo. Samuti ei ole sel juhul vajalik loobuda kirjalikult etteteatatud töölepingu lõpetamise soovist koondamise tõttu, sest etteteatatud alusel töölepingu lõpetamise välistab töötaja väidetav süütegu, mille alusel on võimalik tööleping lõpetada ilma eelneva etteteatamiseta. Antud juhul oli hageja töövõimetuslehel alates 06.03.2009 – 31.03.2009. Vastavalt

§ 91

lg-le 1 ei ole töölepingu lõpetamine tööandja algatuse lubatud töötaja ajutise töövõimetuse ajal. Seega oli võimalik kostjal lõpetada tööleping 01.04.2009, s.o ajal, mil hageja pidi asuma tööle.

§ 73

lg 2 kohaselt töölepingu lõpetamise päevaks on töötaja tööloleku viimane päev, kui käesolevas seadus ei sätesta teisiti. Hageja pidi tööle asuma 01.04.2009 ning sel päeval lõpetati temaga tööleping.

1. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja viimaseks tööpäevaks oli 31.03.2009 ning sel kuupäeval lõppes tööleping. Hageja viimaseks tööpäevaks ei saanud olla 31.03.2009, sest sel päeval viibis ta veel töövõimetuslehel ja seetõttu ei saanud ka kostja temaga lõpetada töölepingut 31.03.
2. Töölepingu lõpetamine oli

§ 73lg 2 kohaselt võimalik alles 01.04.2009.

Samuti 6 juba eelnevalt nimetatu kohaselt töölepingu seadus ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma lepingu lõpetamist vormistamata ning töölepingu lõpetamine on vormistatud 01.04.2010. Lähtudes eeltoodust on maakohus jätnud ebaõigesti hindamata 01.04.2010 töölepingu lõpetamise seaduslikkuse. Käesoleva vaidluse lahendamiseks on vaja tuvastada asjaolu, kas kostja oli õigustatud lõpetama töölepingut hagejaga 01.04.2009

§ 86p 7 alusel.

Antud juhul ei ole maakohus selles osas hinnanud kostja poolt esitatud tõendeid ja hageja ei ole esitanud ka vastuväited selles osas. Kostja

1. aprilli 2009 käskkirja kohaselt on hageja pikaajaliselt, korduvalt ja süsteemselt toime pannud tööandja vara riisumist, tankides tööandjale kuuluva kütusekaardiga töötaja valduses olevat sõiduautot ulatuses, mis ei vasta tööandja huvides läbitud sõidukilomeetritele. Oma väite tõendamiseks on kostja esitanud 2009 jaanuari sõidupäeviku, Neste teatis-arved mai 2008- märts 2009, hageja päevaraportid tema poolt külastatud klientide kohta ajavahemikus
2. jaanuar 2009 –
3. märts
5. Otsustamaks töölepingu lõpetamise seaduslikkuse üle kostja poolt nimetatud alusel, oleks vaja kindlaks teha, kas kostja poolt on järgitud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-s 6 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega, samuti peaks kostja täpsustama, millised konkreetsed rikkumised (kuupäevad, rohkem märgitud kilomeetrid ja seetõttu rohkem kasutatud kütus jms) olid distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise aluseks. Sel juhul oleks hagejal võimalik esitada ka vastuväiteid konkreetselt nimetatud rikkumistele. Arvestades eeltoodut ei saa ringkonnakohus teha asjas uut otsust asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Menetlusosalistele tuleb anda võimalus täpsustada oma väiteid ja vastuväiteid ning TsMS § 230 lg 1 kohaselt neid tõendada.
6. Menetluskulude jaotus otsustatakse asjas tehtavas lõpplahendis. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 7 Viivi Tomson