Obsah (4)

§ 84§ 12§ 59§ 118

3-10-3074 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-3074 Haldusasi T. M. kae

) 3 kuud - 23.11.

1. Direktori poolt on läbi viidud lühike, päris kiirmenetlus (menetlust alustati 08.11.2010 ja kaebajale edastati kokkuvõte juba 16.11.2010, s.t 8 päeva). Tehnilisi puuduseid, mis on väidetud Käskkirjas nr 39 t-d ning millest kaebaja oleks pidanud juhtkonda teavitama olid kõik kirjas toimkonnaraamatus (peaspetsialist-korrapidaja poolt pärast ööpäevast vahetust üks koostatavatest dokumentidest) p-s 2, edastame igal hommikul juhtkonnale nii elektroonselt, kui ka argipäeviti paberikandjal, lisaks on need materjalid paigutatud ka V-kettale), teistes kambrites ja piirkondades tehti samuti tehnilisi ülevaatusi, kuid seal puuduseid ei avastatud. Galerii valgustuse kohta kaebaja vahetuse ajal märkuseid ei olnud, sellest kaebaja järeldab, et sellega oli korras, sest kokkuvõttest ei järeldu, et kaebaja teenistuse ajal ta ei põlenud ning sellest puudusest ei ole teavitatud. Nii et sellest lähtuvalt olid kõik tehnilised puudused fikseeritud ja vastavaid isikuid nendest teavitatud. 2 Ei saa ju kirja panna puuduseid, mida ei ole. Trellide viletsast seisukorrast oli ka juhtkond teadlik, mis on välja toodud JM asekantsleri menetluskokkuvõttes, kus direktor möönab, et napib rahalisi vahendeid. Seega ei ole korrapidamisteenistus süüdi selles, et Murru Vangla on 70 aastat vana, arhitektuur on laagertüüpi ning rahalisi vahendeid tehnilisteks vahenditeks napib. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes nimetatud väide, et kinnipeetavaid ei kontrollitud piisava tähelepanuga, on vaieldav - kaebaja vahetuse (toimkonna nr 2) teenistuse lõppedes anti uuele vahetusele üle kõik kinnipeetavad, seega oli järelevalve tagatud (kaebaja teenistus algas 19.08.2010 ja lõppes 20.08.2010 kell 08.40). Öisel ajal teostati pidevalt ringkäike, kontrolliti osakonna uste ja akende ning trellide ja lukkude korrasolekut nii seest kui väljastpoolt, samuti vahegaleriist, samuti oli järelevalve tagatud videovalvesüsteemidega. Kinnipeetavate kohaloleku kontrolli teostati lisaks 3 üleloendusele (18.00, 21.40 ja 06.30), kõikide kambrist väljaviimiste ja tagasipanekute korral, mida nõudsid päevakavalised tegevused (jalutuskäik, söömine, suitsetamine jms). Kehtis ka direktori poolt väljastatud korraldus rivistus-loenduste läbiviimise korra kohta alates 04.06.2010 (1-4/18), mida täideti. Lisaks on ka direktori 07.05.2010 korraldus nl-4/14 „Väljaspool kinnipeetavate osakondi töötavate kinnipeetavate liikumise ja rivistus-loenduse kord nende tööajal“. Samuti olid täidetud ametijuhendist tulenevaid ülesandeid jms igapäeva regulatsiooni toimivaid punkte (suulised korraldused, praktikast tulenevalt). Need kõik on täidetud, sest menetluse kokkuvõttest ei tulene, mida on rikutud. Kambris viibivate kinnipeetavate kohalolekut öisel ajal ei teostatud selleks, et puudus vastav korraldus (sellesisuline korraldus anti pärast põgenemist, s.o peale 21.08.2010), pigem järgiti eelnevat korraldust, et valvuri ohutuse tagamiseks ta üksinda öisel ajal kambreid avada ei tohi. Selle kohta saab lisada eelneva järelevalve osakonnajuhataja Ivan Sasjuki poolt väljastatud korralduse endises
2. Osakonnas, seoses mitmete osakondade ümbernimetamistega praeguses
3. Osakonnas (MV direktori 03.04.2008 korraldus nr 1-4-7 - EO valvuri tööülesannete täpsuste sisseviimine kinnipeetavate järelevalve tagamisel). Jälgimisavade kaudu vaatamine oli mõttetu, kuna puudus öine valgustus ja kambrisse lihtsalt ei näinud. Seega oli korrapidamisteenistuste poolt tehtud kõik võimalik põgenemise ärahoidmiseks ning juhtunu on süsteemivead. Valvurite tegevusest öisel ajal oli kogu aeg teadlik ka vangla juhtkond, kuid korraldusi tegevuse muutmiseks ei järgnenud. Samuti olid nad teadlikud ka öövalgustuse puudumisest. Vahetuse koosseis mängib siin samuti olulist osa. Lähtuvalt 24,5 h valvetest tuleb tagada kõikidele ametnikele 6 h puhkamiseks ja einestamiseks. Olemasoleva koosseisuga on päevasel ajal küll kõik kaetud (kuid on olnud ka vahetusi, kus on tulnud läbi ajada ka alla miinimumi oleva ametnike arvuga, sest lihtsalt rohkem ei ole ja täiendavalt kedagi välja kutsuda ei või), kuid öösel läheb raskeks. Vastavalt osakondade 1 ja 3 töökorraldusele ei ole võimalik neid jätta mehitamata, kuid asendusvalvureid ei ole. Direktor möönab oma menetluse kokkuvõttes, et me (korrapidajad) oleme sellest rääkinud, kuid selle võrra peame tõhustama järelevalvet, see on ka kõik. Kuid kuidas ja kellega: ei ole võimalik katta ära 1 inimesega 2 valvepiirkonda. Juhtkond oli sellest teadlik - esiteks koostatakse sisevalveplaan järgnevaks vahetuseks ette, millega tutvub ja pärast viseerib osakonnajuhataja, ning teiseks kantakse hommikul vahetuse vastuvõtmisel ette vastutavale vahetuse koosseis (vastutav 21.08.2010 oli direktori asetäitja Kaimar Karuauk). Ning enamasti oli vastuseks, kui valvureid oli vähe ja palusime juurde, et peab hakkama saama. Kaebaja viitab vajadusele kontrollida vahetuse nr 4 (korrapidaja H. Lind) 21.08.2010 teenistuses olevat vahetuse koosseisu, mis ei anna välja miinimumi. Ka kaebajal on selliseid olukordi ette tulnud. Kaebaja suhtes koostatud käskkirjas ei ole tõene väide, et ta on tutvunud menetluskokkuvõtetega ning kirjalikke vastuväiteid ei ole esitada soovinud. Kaebaja lõpetas teenistuse 16.11.2010 kell 08.40 ning kuna ta elab Viljandis (juhtkond on sellest teadlik, sest kaebaja elab seal alates
4. a), jõudis ta koju poole 12 paiku. Peale seda olid kodus isiklikud 3 toimetused ning siis kui talle elektrooniliselt edastati kokkuvõte 16.11.2010 kell 18.09 (direktor T. Ernits teavitas ka telefonitsi), kaebaja lihtsalt ei olnud nii füüsiliselt kui ka vaimselt võimeline vastuväidetega tegelema. Ka järgmine päev olid tal edasilükkamatud asjatoimetused planeeritud, seega kaebaja palus meilitsi direktorilt luba menetluskokkuvõtte ja teiste selgitustega tutvumiseks pikemat aega, kuid direktor lükkas palve resoluutselt tagasi, öeldes, et tähtaeg on 17.11.2010 kell 15.00 ning rohkem aega ei anna (vt sellekohane meilivahetus). Osundades haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 40 p-dele l ja 3 on kaebaja seisukoht on see, et ainuke põhjus miks talle ajapikendust kõikide materjalidega tutvumiseks ei antud, oli karistuse määramise tähtaja lähenemine 23.11.
5. Lisaks ei ole arvestatud ka kaebaja selgituses kõiki väljatoodud asjaolusid teenistuse korraldamise kohta kaebaja poolt. Direktori poolt läbi viidud menetluses ei ole üldsegi välja toodud väga mitmeid olulisi põgenemist soodustavaid tegureid, mis meie teenistusest üldse ei sõltu. Jaanuaris 2010 koondati ära välisvalve valvurid, seega olid vahitornid tühjad. Sellisel juhul oleks pidanud rakendama alternatiivmeetmeid, kuid seda tehti alles pärast põgenemist (keevitati
6. osakonna galeriile peale võrk, paigaldati põgenemiskohale - transpordipääsla katus - täiendavad elektroonilised valveseadmed, nüüdseks on ka see kurikuulus öövalgustus, paigaldati ka täiendavalt okaslinti). Seda kõike tehti pärast põgenemist, kuid mitte pärast seda, kui vahitornid jäid mehitamata. Lisaks puudus valvuritel ka info, et kinnipeetav R. V. on põgenemisohtlik (on varemgi seda teinud), sest keegi seda neile ei rääkinud ning nad lähtusid sellest, et Murru vangla on madala retsidiivsusega ja siia tuuakse vähemohtlikud vangid. Lõpetuseks kaebaja leiab, et akt ei ole õiguspärane, sest selles puudub proportsionaalsus (kõiki korrapidajaid karistati ühesuguse karistusega), Käskkirjas nr 39 t-d ei ole kaalutletud kaebaja osalust selles sündmuses (kaudselt võib ju oletada, et kõik ametnikud on süüdi, mis sest et nad sel päeval kohal ei viibinud) ning on vigadega (... ta ei ole soovinud vastuväiteid esitada) ja kõiki asjaolusid ei ole välja selgitatud. Sellest tulenevalt on ka süüdlast raske välja selgitada. Antud kaasuse puhul jääb kaebajale arusaamatuks, kas on järgitud vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 150 p 4 alapunkte 2 ja
7. Distsiplinaarsüüteo toimepanemise aeg on umbmäärane (pikema aja vältel) ja ka kinnitavad tõendid on umbmäärased. Kaebaja karistamine on alusetu ja ka selline meetod (kollektiivne karistamine) on ennekuulmatu. Vastustaja Harku ja Murru Vangla ei nõustu kaebusega ning palub jätta see rahuldamata. Vastustaja, osundades HMS § 55 lg 1 ning § 56 lg 1 ja 3 sätetele, märgib, et Käskkirja nr 39 t-d kohaselt karistati vanglaametnik T. M.

§ 84p 1 ja Vangs

S § 148 ja § 150 p 2 alusel ametipalga vähendamisega 10% üheks kuuks. Käskkirja kohaselt seisnes T. M. distsipliinirikkumine selles, et ei täitnud temale pandud teenistusülesandeid nõuetekohaselt. Distsipliinirikkumise toimepanemise aeg on määratletud konkreetse sündmusega kinnipeetava vanglast põgenemisega. Rikkumise toimepanemise aeg on piiritletud algatatud distsiplinaarmenetlusega, kus menetletakse konkreetselt kinnipeetav R. V. põgenemist ning põgenemise võimalikus saamise eest vastutavaid isikuid. R. V. kandis karistust Murru Vanglas 07.07.2010 kuni 22.08.2010. Seega menetleti konkreetsele sündmusele eelnevat perioodi, mis on seotud R. V. Murru Vanglas viibimisega. Kaebaja seisukoht, et vastustaja on haldusakti koostades jätnud arvestamata tema sooviga esitada vastuväiteid, ei muuda haldusakti õigusvastaseks. Kaebajale anti võimalus vastuväidete esitamiseks ning kaebajaga suheldi korduvalt elektrooniliselt, pakkudes abi menetlusetulemuste mõistmisel jms. Kaebajal oli piisavalt aega ja võimalust menetlustulemustega tutvumiseks ja vastuväidete esitamiseks, kuid nagu nähtub peetud kirjavahetusest, siis kaebaja ei soovinud seda võimalust kasutada. Viidates Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 10.12.2010 otsuses nr 3-3-1-72-10 (p-d 13 ja 17) väljendanud seisukohtadele leiab vastustaja, et kõik eelpool toodud võimalused oma õiguste kaitseks olid ametnikule tagatud. 4 Tuginevalt VangS § 66 lg 1 ja 2, § 148,

§ 12

lg 3 p 6.

§ 59

lg 1 ja § 84 p 1 ning justiitsministri 01.03.2003 määruse nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelvalve korraldamine“ (edaspidi Järelevalve kord) § 3 lg 4, § 4 ja § 28 sätetele märgib vastustaja, et Murru Vangla direktori 17.09.2009 käskkirjaga nr 315-p on kinnitatud ametijuhend (tutvunud 24.09.2009) Ametniku väide, et korrapidamisteenistust ei teavitatud põgenemisohtlikust kinnipeetavast, ei muuda kaebaja kohustust tagada kinnipeetavate järelvalve parimal võimalikul viisil. Pealegi oli korrapidamisteenistus teadlik noortest kinnipeetavatest, kes vajasid erilist järelvalvet ja kohtlemist. Nõuetekohase järelevalve korral oleks puudused õigeaegselt tuvastatud ning võimalik, et kinnipeetava põgenemine ka ära hoitud. Kaebaja põhjendab öise järelevalve puudulikust asjaoluga, et puudus vastav korraldus. Nimetatud asjaolu ei saa olla vabanduseks teenistuskohustuste mittenõuetekohaseks täitmiseks. Peaspetsialist-korrapidaja on öisel ajal järelevalve kõrgeim juht ja korraldaja ning järelevalve toimingud toimuvad korrapidaja teadmisel, nõudmisel ja kontrollil. Seega on korrapidaja võimuses tagada parim võimalik järelevalve sealhulgas jälgida, et tehniline tugi pakub järelvalvet osutavatele ametnikele piisavat abi. Sellised ülesanded ja ülesannete täitmise eesmärk tuleb ametijuhendist ning seni pole kaebaja kordagi väitnud, et tema ametikoha eesmärk ei oleks tema jaoks arusaadav. Vaidlustatud haldusakt on proportsionaalne, karistuse määramisel on kaalutud kõiki karistuse määramist mõjutavaid asjaolusid. Kaebaja ei ole ühtegi ebaproportsionaalsusele viitavat asjaolu välja toonud peale selgituse, et kõiki peaspetsialist-korrapidajaid karistati ühesuguse karistusega, kuidas nimetatud asjaolu proportsionaalsust mõjutab, seda ei ole kaebaja selgitanud. Kuigi kaebaja ei olnud R. V. põgenemise päeval teenistuses oli kaebaja teenistuse põgenemisel eelnevatel vahetustel ning, nagu menetlus tuvastas, jätnud tegemata mitmed olulised järelevalve toimingud. Kokkuvõtteks on vastustaja seisukohal, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane, kaebaja poolt toimepandud rikkumine on piisaval määral tõendatud ning määratud distsiplinaarkaristus on arvestades rikkumise asjaolusid kohane, eesmärgipärane ning motiveeritud. Karistust ei 25.01.2011 seisuga täideviidud. Distsiplinaarmenetluse raames kogutud materjalid ja ütlused on väga mahukad, mistõttu edastab vastustaja esialgu kohtusse peamiselt kaebaja ütlused ja seletused. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kaebusest nähtuvalt T. M. ei nõustu Käskkirjaga nr 39 t-d temale määratud distsiplinaarkaristusega põhjustel, et ta pole süüliselt käitunud/distsiplinaarsüütegu toime pannud ning asjas läbi viidud distsiplinaarmenetlus oli pealiskaudseks ning liialt kiire, vaidlustatud haldusakt sisaldab ebaõigeid väiteid ja on ebaproportsionaalne, kuna tegemist on kollektiivse karistamisega. Seega kohus alustab kaebuse põhjendatuse kontrolli Käskkirja nr 39 t-d ja distsiplinaarmenetluse formaalse õiguspärasuse kontrollist. Kui kohus tuvastab, et läbiviidud distsiplinaarmenetlus ei olnud objektiivne ega igakülgne ja selle raames rikuti kaebaja õigusi, mis kõik võis viia ebaõigete järelduste tegemiseni, või kui haldusakti vormi- ja sisunõuete rikkumine ei võimalda Käskkirja nr 39 t-d materiaalse õiguspärasuse kontrolli (kaebaja süüteo tuvastamist ja karistuse proportsionaalsuse hindamist), siis ainuüksi seetõttu kohus tühistab kaevatud haldusakti ja rahuldab kaebuse. Kohus käsitleb seejuures asjassepuutuvaid, sh Käskkirjas nr 39 t-d viidatud õigusnorme. 2.

§ 12

lg 3 p 6 kohaselt

laieneb vanglaametnikele niivõrd, kuivõrd põhiseaduse või seadustega ei sätestata teisiti. Sama seaduse § 13 järgi töösuhteid reguleerivad 5 seadused laienevad ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd käesoleva seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti. Vastavalt VangsS § 11 lg-le 1 selles seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades VangsS erisusi. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Haldusakt on formaalselt õiguspärane, kui täidetud on pädevus-, menetlus- ja vorminõuded, ning haldusakt on materiaalõiguslikult õiguspärane, kui haldusaktist nähtub õiguslik alus, see on kooskõlas kehtiva õigusega, on proportsionaalne, sellel puuduvad kaalutlusvead ja see järgib õiguse üldpõhimõtteid (vt Haldusmenetluse käsiraamat, Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2004, lk 271-272). Vastavalt HMS § 56 lg-le 1 kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lg 2 järgi haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Juba enne HMS kehtima hakkamist, 06.03.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-161-00 on Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHK) märkinud, et haldusakt, mis kitsendab isiku õigusi või paneb talle kohustusi, peab tuginema õiguslikule alusele ja olema motiveeritud. Haldusakti õigusliku aluse kohtulik kontroll hõlmab viite arusaadavust, piisavust, asjakohasust kui ka õigsust. Riigikohus on pidanud motiveerimiskohustuse täitmise juures samuti oluliseks haldusaktis ka faktilise ja õigusliku aluse omavahelist loogilist seostamist. HMS § 4 lg 1 ja lg 2 kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsuste vahel. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiridega, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Tulenevalt HMS § 56 lg-st 3 kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Vastavalt töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 11 lg-le 2 tööandja on kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, vähemalt alljärgneva: 1) karistatava töötaja nime; 2) süüteo toimepanemise aja; 3) süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse; 4) määratud karistuse, rahatrahvi korral ka selle suuruse eurodes ja sentides ning trahvi igast palgast kinnipidamise ulatuse protsentides; 5) dokumendi koostamise kuupäeva; 6) karistust määrava isiku nime ja allkirja. Sama seaduse §-st 8 lähtuvalt tööandja ei ole distsiplinaarkaristuse valikul küll seotud seaduses sisalduva karistuste loetlemise järjekorraga, kuid teisalt distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Tulenevalt VangS § 149 lg-st 1 distsiplinaarsüüteo ja selle asjaolude välja selgitamiseks viiakse läbi distsiplinaarmenetlus. Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on ametiisikul, kellel on vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Distsiplinaarkaristuse võib määrata ühe aasta jooksul süüteo toimepanemise päevast arvates ning kolme kuu jooksul süüteo toimepanemisest teadasaamise päevast arvates. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt distsiplinaarmenetlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks vanglaametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 3 distsiplinaarmenetluse läbiviija võib distsiplinaarsüüteo kohta nõuda selgitusi ja koguda tõendeid. Selgituse nõudmine vanglaametnikult, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on kohustuslik. Vanglaametnikul, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on õigus anda selgitusi. Ka vastavalt HMS § 40 lg-le l enne 6 haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Seega sama paragrahvi lg-s 3 toodud erandid, millistel juhtudel ei pea vastuväiteid ära kuulama, antud juhul kohaldamisele ei kuuluks. Kohtu arvates ei olekski kaebaja puhul ühegi nimetatud erandiga tegu. 3. Vaidlustatav haldusakt on antud VangsS § 148 ja § 150 p 2 alusel, samuti on tuginetud

§ 84p-le 1. Vangs

S § 148 kohaselt vanglaametnikule määrab distsiplinaarkaristuse ametiisik, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus. Justiitsministril või tema poolt volitatud ametiisikul on õigus määrata distsiplinaarkaristus igale vanglaametnikule. VangsS § 150-s on loetletud distsiplinaarkaristused, mida võib distsiplinaarsüüteo toime pannud vanglaametnikule määrata: noomitus (p 1), ametipalga vähendamine 10 kuni 50 protsenti kuni kolmeks kuuks (p 2) või teenistusest vabastamine

§ 118

alusel (p 3).

§ 84

p-s 1 on sätestatud distsiplinaarsüüteona teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. Lisaks eelmärgitud ja justiitsministri kehtestatud Järelevalve korra sätetele on Käskkirja nr 39 t-d õiguslikult põhjendatud veel järgmiste sätetega:

§ 59

lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused on kindlaks määratud avaliku teenistuse seaduse, muude seaduste, samuti määruste, ametijuhendite ning muude õigusaktidega; VangS § 66 lg 1, mille järgi korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas, ning sama paragrahvi lg 2, millest tulenevalt vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Kohus märgib, et kaevatud haldusaktis osundamine „sama seaduse § 2 lg-le 2„ on ilmselgelt ekslik ja asjakohatu ning mõeldud on nähtavasti just VangS § 66 lg-t

2. Asja materjalidest ilmneb, et seoses 21.08.2010 aset leidnud kinnipeetav R. V. põgenemisega Murru Vangla eluosakonna 3-2 kambrist 157 viidi läbi JM vanglate asekantsleri 23.08.
3. a käskkirjaga nr 43-d algatatud distsiplinaarmenetlus, mille 17.09.2010 koostatud kokkuvõttest nähtuvalt tehti Murru Vangla direktorile ettekirjutus esitada asekantslerile 30.11.2010 ülevaade kokkuvõttes esile toodud järelevalvealaste probleemide lahendamisest ning otsustada distsiplinaarkaristuse määramine kolmele ametnikule S. H., K. K. ja A. A.. Seega T. M. eelmärgitud distsiplinaarmenetluse põhjal karistamisväärseks ei peetud. 08.11.
4. a käskkirjaga nr 29 t-d algatas vangla direktor distsiplinaarmenetluse selgitamaks välja R. V. põgenemise võimalikuks saamise eest vastutavad isikud, täpsed asjaolud ning võimalik distsiplinaarsüütegu. Kui esimeseks menetluseks oli aega ligi kuu, siis Murru Vangla direktor andis menetluse läbiviimiseks aega vaid nädala. Kahtlemata oli nii lühike aeg tingitud asjaolust, et möödumas oli 3 kuud võimalikust distsiplinaarsüüteost teadasaamisest, mille jooksul tuli distsiplinaarkaristus määrata. Käskkirjast ei ilmne, et distsiplinaarmenetlus oleks algatatud konkreetselt T. M. suhtes. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, et distsiplinaarmenetlus algatamise käskkiri oleks tehtud talle viivitamata teatavaks. T. M.’lt on küll 11.11.2010 võetud seletus /tl 50-51/, mille võtmise põhjus on olnud talle arusaadav, kuid arvestades JM vanglate asekantsleri algatusel toimunud menetluse kokkuvõttes märgitut (sh ettekirjutusi vangla direktorile) ja nähtuvalt talle esitatud küsimustest kinnipeetavate järelevalve korralduse kohta, ei pidanud kaebaja sellest aru saama nii, et arutuse all on ka tema enda võimalik süütegu. Ühestki dokumendist ei ilmne, et kaebajale oleks menetluses tehtud samu etteheiteid, mis vaidlustatud Käskkirjas. Seega ei saa kõnealust seletust käsitada ametniku seletusena talle etteheidetava teenistusülesannete mittenõuetekohast 7 täitmise osas. Ja seda enam, et T. M. ei olnud kinnipeetav R. V. põgenemise ajal ise töölgi (vahetus lõppes 20.08.2010 kell 08.40, mida vastustaja ei sea kahtluse alla). Murru Vangla direktori algatatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ei nähtu, millal see on koostatud, kas ja millal on direktor selle kinnitanud, samuti ei ole kokkuvõttel menetleja ega nende ametnike allkirju, keda kokkuvõte puudutas ja kellele see tuli võimalike vastuväidete esitamiseks tutvumiseks esitada. Kaebaja samas ei eita, et kokkuvõte edastati talle 16.11.
5. Sama kinnitab ka kaebusele lisatud meilivahetus menetlejaga, millest ilmneb, et kokkuvõte saadeti 16.11.2010 õhtul kell 18.09 ja „kokkuvõtet puudutavad teated“ tuli saata juba hiljemalt 17.11.2010 kell 15.00 /tl 9-12/. Kokkuvõttes märgitu kohaselt on selle lisad mahukad ja esitatakse seetõttu eraldi loeteluna. Kohtule niisugust loetelu, rääkimata tõenditest endast, esitatud ei ole, mistõttu kohus ei tea, milliseid tõendeid nimetatud menetluses koguti ja seega puudub kohtul võimalus hinnata menetluse igakülgsust, samuti seda, milliste tõendite alusel tehti kindlaks kaebaja väidetav süütegu. Kohtu käsutuses ei ole isegi mitte T. M. ametijuhendit. Seega ei ole vastustaja täitnud HKMS § 16 lg-st 2 tulenevat kohustust oma väiteid tõendada. Ülalviidatud meilivahetusest nähtub, et ka kaebajal ei võimaldatud enne „teadete“ esitamist tutvuda menetlusega seotud materjalidega, kuna need asusid üldosakonnas, kaebaja aga, olles lõpetanud oma vahetuse, oli sõitnud koju Viljandisse. Kokkuvõttega põhjalikuks tutvumiseks ja võimalike vastuväidete esitamiseks palutud ajapikendust talle ei võimaldatud. Kohus nõustub neil asjaoludel kaebajaga, et talle antud aeg ja viis võimalike vastuväidete esitamiseks oli ebamõistlik ning ei taganud talle õigust olla adekvaatselt ärakuulatud enne tema suhtes tehtava negatiivse otsuse koostamist. Samuti jagab kohus kaebaja seisukohta, et tõele ei vasta Käskkirjas nr 39 t-d esitatud väide, et T. M. kirjalikke vastuväiteid esitada ei soovinud. Seega, kuigi formaalselt on kaebajalt võetud seletus ja esitatud talle distsiplinaarmenetluse kokkuvõte tutvumiseks, ei ole T. M. saanud anda sisuliselt asjakohaseid selgitusi talle süüks pandavate minetuste kohta, mistõttu on kaebaja õigusi distsiplinaarmenetluses rikutud. RKHK oma 10.12.2010 otsuses nr 3-3-1-72-10 väljendanud seisukohta, et kolleegiumi hinnangul kujutab distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamine endast üht distsiplinaarmenetluse toimingut, mille eesmärk on anda menetlusalusele isikule teavet vähemalt juhtumi osas välja selgitatud asjaolude, kogutud tõendite ning etteheidetava teo kvalifikatsiooni kohta ning luua talle võimalus enne distsiplinaarmenetluse lõpuleviimist ja karistuse määramist esitada juurdluse käigus välja selgitatu pinnalt omapoolseid vastuväiteid ja seisukohti (p 13). Sama lahendi punktis 17 ütleb kohus: „Riigikohtu varasemate seisukohtade järgi eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused“. HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus leiab, et eelmärgitud menetlusnõuete rikkumine on võinud viia väärade järelduste tegemiseni ning ainuüksi seetõttu kuuluks vaidlustatud haldusakt tühistamisele.
6. Antud juhul ei ole vaieldav, et vangla direktor oli pädev Käskkirja nr 39 t-d andma ja kaebajale distsiplinaarkaristust määrama. Et kaebajale on süüks pandud oma teenistusülesannete mittenõuetekohast täitmist ning selle eest määrati talle distsiplinaarkaristuseks ametipalga vahendamise 10% üheks kuuks, siis on osundatud asjakohastele õigusnormidele. 8 Samas ei vasta kaevatud käskkiri niisugusele haldusaktile seadustes ettenähtud spetsiifilistele ega üldistele nõuetele, mistõttu kõnealune käskkiri ei ole kontrollitav. Kohus osundas nimetatud asjaolule juba 02.02.2011 kohtuistungil, kui sai selgeks, et algselt vastustaja poolt võimalikuks peetavat kompromissi kahjuks siiski ei sünni /tl 39/. Üks olulisematest puudustest on see, et Käskkirjas nr 39 t-d ei ole märgitud süüteo toimepanemise aega. Väidetav kaebajapoolne rikkumine on küll seotud R. V. põgenemisega, kuid sel ajal ei olnud T. M. isegi tööl mitte. Järelikult tulnuks täpselt piiritleda aeg, mille jooksul ta väidetavalt ei täitnud oma teenistusülesandeid nõuetekohaselt. Kuskilt ei nähtu, et väidetavalt „menetleti konkreetsele sündmusele eelnevat perioodi, mis on seotud R. V. Murru Vanglas viibimisega.“ Süüteo toimepanemise aeg ei selgu ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest, samuti ei ole kummastki dokumendist selge, mida konkreetselt kaebaja jättis tegemata ehk milles konkreetselt seisnes süütegu. VangS § 66 lg 2 kohaselt tõepoolest vanglateenistuse ametnik vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas. Samas käskkirjas on küll poolel lehel loetletud, mida ametnik vastavalt VangS,

ja Järelevalve korra sätetele peaks tegema, samuti on osundatud (kaebaja?) ametijuhendile (selle sätteid konkretiseerimata), kuid Käskkiri nr 39 t-d jääb pelgalt deklaratiivseks, sest haldusaktis puudub faktilise ja õigusliku aluse omavaheline loogiline seostatus. Selgusetuks jääb, mis on need „mitmed olulised järelevalve toimingud“, mida kaebaja on jätnud tegemata.

1. Täiesti tähelepanuta on jäänud kaebajale esitatud küsimustele antud vastustes sisalduvad T. M. väited sellest, kes ühe või teise küsimuse eest peab vastutama. Puudub kahtlus, et valdkonna juht kannab vastutust tema valdkonnas esineva korralageduse, tegematajätmiste jms eest. Teisalt on küsimusi, mille lahendamine ei ole ega saagi olla selle ametniku pädevuses ning ametnik on oma teenistusülesanded täitnud nõuetekohaselt siis, kui ta on teavitanud nõuetekohast tööd takistavatest puudustest juhtkonda vm isiku, kes saab probleemi lahendada. Käskkirjas ei ole üldse hinnatud tõendeid ega kaalutletud kaebaja tegelikku osalust selles sündmuses (kinnipeetava põgenemine). Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja konkreetne süü on tuvastamata ka menetluse kokkuvõttes. Vastavalt HMS § 56 lg-le 1 haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Käskkirjas nr 39 t-d ei ole selgelt viidatud, et selle andmise aluseks on just Murru Vangla direktori algatatud distsiplinaarmenetluse põhjal koostatud kokkuvõte (viidatud on vaid umbmääraselt „distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud asjaoludele“) ega seda, mis osas tuleb lugeda käskkirja motivatsioon täiendatuks mujal sisalduva motiveeringuga. Seetõttu ei saa lugeda, et kaevatud käskkirja motivatsioon sisaldub ka viidatud (kuupäevata) kokkuvõttes. Samas tuleb rõhutada, et isegi juhul, kui kõnealust menetluse kokkuvõtet saaks lugeda Käskkirja nr 39 t-d motiveeringu täiendavaks osaks, ei muudaks see käskkirja kontrollitavaks. Nagu kohus eelnevalt märkis, on samasugune ebakonkreetsus ka kokkuvõtte puuduseks. Kõrgeim kohus on haldusasjas nr 3-3-1-57-07 24.01.2008 tehtud otsuses rõhutanud, et haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt ka RKHK 12.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-07 jt). Seega ei oma käesoleval juhul enam tähtsust vastustaja täiendavates seisukohtades esitatud viited väidetavalt kaebaja ametijuhendile (ametijuhendit ennast endiselt kohtule ei esitatud) jm põhjendused.
2. Ehkki ülalmärgitu tõttu ei ole Käskkiri nr 39 t-d ja sellega kaebaja distsiplinaarkorras karistamine õiguspärane ning kaebus kuulub rahuldamisele, peab kohus vajalikuks märkida täiendavalt veel järgmist. Vastavalt HMS § 4 lg-tes 1 ja 2 ning TDVS §-s 8 sätestatule ametniku karistamine üldse ja distsiplinaarkaristuse valik on tööandja diskretsiooniõigus, mis 9 peab vastama proportsionaalsuse nõuetele. RKHK oma 06.11.2002 otsuses nr 3-3-1-62-02 väljendanud seisukohta, et kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. On iseenesest mõistetav, et kui vaidlustatud käskkiri juba süüteo toimepanemise osas ei ole kontrollitav, siis ei saa olla kontrollitav ka karistuse valik. Samas on kohtul põhjendatud kahtlus, et kui ka kaebaja süütegu oleks tõendatud, on Murru Vangla direktor võinud teha samuti selles osas kaalutlusvea. Käskkirjas nr 39 t-d on tõdetud, et kuna T. M. tegevus (miks mitte tegevusetus, kui midagi olulist jäi väidetavalt tegemata?) ei toonud endaga kaasa raskeid tagajärgi, tuleb asuda seisukohale, et käesoleval juhul ei ole vanglaametniku poolt teenistusülesannete mittenõuetekohane täitmine käsitletav raske rikkumisena. Karistuse valikul on samuti arvestatud asjaoludega, et T. M.’l on vanglaametniku staaži üle 15 aasta, kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad ning kolmel korral on talle kohaldatud ergutusi. Kõiki peaspetsialist-korrapidajaid karistati ühesuguse karistusega, kuigi teadmata on, kas nad olid ka kõigi muude tingimuste (peale ametikoha) poolest võrdsed. Neil asjaoludel ei veena vastustaja poolt kaebajale valitud karistus, et see on kohane ja proportsionaalne, nagu väidetakse käskkirjas. Eriti, arvestades sealjuures vastuolulist teistsugust hinnangut varasemale teenistuskäigule või –distsipliinile: „Kaaludes distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud asjaolusid ning võttes arvesse ametniku senist teenistuskäiku on põhjendatud ametnikule distsiplinaarkaristuse määramine.“ Aga nagu eelnevalt öeldud distsiplinaarkaristuse valiku proportsionaalsus ei ole antud juhul lõplikult kontrollitav.
3. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesoleval juhul kohus rahuldab T. M. kaebuse, kuid ta ei ole HKMS § 93 lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud. Seega jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 10