3-10-1329/54

Haldusasi nr 3-10-1329 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.

1. a Tallinn Haldusasja number 3-10-1329 Haldusasi Osaühingu Hawaii Express kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 22.04.2010.a maksuotsuse nr 12.2-3/2606-4 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 07.06.2011.a Menetlusosalised Kaebuse esitaja OÜ Hawaii Express, esindajad Kaijo Kuusing ja vandeadvokaat Priit Lätt Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus, esindaja Uku Tampere RESOLUTSIOON Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 22.04.2010.a maksuotsus nr 12.2-3/2606-4 osas, mis puudutab OÜ-t Hawaii Express. Muus osas jätta kaebus rahuldamata. Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Hawaii Express kasuks välja viimase poolt käesolevas asjas kantud menetluskulud 3 662,88 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Maksu- ja Tolliameti (MTA) Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) 22.04.2010.a maksuotsuses nr 12.2-3/2606-4 asuti seisukohale, et tollideklaratsioonidega IM A 07EE1420EE90812699 25/04/2007 ja 07EE1420EE90812811 25/04/2007 vabasse ringlusse lubatud jalgrattad ei oma tariifisoodustust ning määrati OÜ-le Hawaii Express ja NT Logistika AS-le tasumisele kuuluvaks maksusummaks ning kohustati tasuma 101 944 krooni, millest tollimaksu (A00) summas 86 393 krooni ja käibemaksu (B00) summas 15 551 krooni. Maksusumma tasumise eest vastutavad OÜ Hawaii Express ja NT Logistika AS solidaarselt.
3. OÜ Hawaii Express esitas 24.05.2011.a Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 22.04.2010.a maksuotsuse nr 12.2-3/2606-4 tühistamiseks.
4. Kohus võttis 09.06.2010.a kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks PMTK. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5. Kaebuse põhjendus. 4.1 PMTK andis kaebuse esitajale eriarvamuse esitamiseks aega ainult 7 kalendripäeva. Kaebuse esitaja ei nõustu PMTK selgitustega, et kuivõrd kontrollaktis käsitletakse üksnes kahte tollideklaratsiooni ja ainult üht liiki kaupa (jalgrattaid), siis on selline tähtaeg piisav. Kontrollakti aluseks oli peaaegu täielikult Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) poolt koostatud raport nr OF/2008/0594, milles kirjeldatakse vorm A aluseks olnud asjaolude kontrollimist Euroopa Liidu tasandil. Nimetatud asjaolud puudutavad mitmeid tootja valduses olevaid, jalgrataste tootmisega seotud andmeid, samuti Kambodža ametivõimude toiminguid vorm A taotluse menetlemisel ning vorm A väljastamisel. Seega oli kontrolliakti aluseks hulgaliselt asjaolusid ja tõendeid, mida koguti väljaspool Eestit ning milliste suhtes pidi kaebuse esitaja samuti seisukoha kujundama. Selleks pidi kaebuse esitaja mitte üksnes lähtuma küllaltki mahukast ja tavapärasest keerukamast Euroopa Liidu õigusest (nn GSP sertifikaatidega seotud õigusaktid, OLAF-i pädevuse ja tegevusega seotud õigusaktid jms), vaid kontrollima lisaks ka kõiki faktilisi asjaolusid, sh välisriigi tootja valduses olevat teavet, mis mõjutab seisukoha kujundamist vorm A kehtivuse küsimuses. Võrreldes PMTK poolt järelkontrolli läbiviimiseks kulunud ajaga oli eriarvamuse esitamiseks antud tähtaeg ebaproportsionaalselt lühike ega võimaldanud efektiivselt ärakuulamisõigust teostada. Tavapäraselt antakse maksuhalduri poolt kontrollaktiga tutvumiseks ja vajadusel eriarvamuse esitamiseks vähemalt kaks nädalat aega ning seda lihtsamates maksuasjades. Seitsme päeva jooksul on äärmiselt raske viia end kurssi nii mahuka ja keeruka õigusliku taustaga, mis ei ole seotud kaebuse esitaja igapäevase majandustegevusega, ning kõigi kontrollaktis ja selles viidatud OLAF-i raportis esitatud tõenditega. Kaebuse esitaja peab kohatuks PMTK viidet, et järelkontrollist on kaebuse esitajat teavitatud juba 2 aastat tagasi - 04.02.2008.a kirjaga nr 128/5297, milles teavitati lakooniliselt, et kontrollimaks jalgrataste päritolusertifikaatide vorm A õigsust, saadeti vastav järelepärimine Kambodža ametivõimudele. Kaebuse esitaja ei saanud kõnealuse kirjaga teada maksuhalduri seisukohtadest nagu need on avaldatud kontrollaktis ega OLAF-i raportist. Seega puudus kaebuse esitajal võimalus võtta pärast nimetatud kirja seisukoht asjaolude suhtes, mis on kajastatud kontrollaktis ja maksuotsuses. Siinjuures tuleb viidata asjaolule, et PMTK on oma kontrollaktis ja ka maksuotsuses tuginenud täielikult ja üksnes OLAF-i raportile, mis on koostatud juba 2009.a novembris ja eeldatavalt ka koheselt Eesti maksuhaldurile edastatud. Sellele vaatamata on PMTK poolt läbiviidud kontrollimenetlus, mille käigus pole kogutud mingeid täiendavaid tõendeid ning mis on puudutanud ainult kahte tollideklaratsiooni, kestnud kuid. Seda põhjendamatum on PMTK seisukoht, et nende kahe tollideklaratsiooni kohta, mis aga eeldab ka OLAF-i raporti kui terviku analüüsi, pidi kaebuse esitaja esitama arvamuse üksnes 7 päeva jooksul. Kaebuse esitaja leiab, et menetlusnormi rikkumise olulisus tuleneb sellest, et kui kaebuse esitajale oleks antud piisavalt aega kaasaaitamiskohustuse täitmiseks ning ärakuulamisõiguse realiseerimiseks, oleks maksuhaldur saanud arvesse võtta tõendeid ja asjaolusid, mis välistavad maksuotsuse tegemise. Kõigele lisaks peab kaebuse esitaja vajalikuks märkida, et selline ebatavaliselt lühike tähtaeg eriarvamuse esitamiseks ei tulenenud ilmselt mitte asjaolust nagu oleks 2 see piisav kaebuse esitaja jaoks, vaid suurema tõenäosusega asjaolust, et maksu määramise kolmeaastase tähtaja järgmiseks tuli PMTK-l otsustada maksuotsuse tegemine hiljemalt 25.04.2010.a. Seega on ärakuulamisõiguse põhjendamatu piiramise tegelikuks põhjuseks ebaefektiivne ja ebatõhus maksumenetlus, millega on rikutud maksukorralduse seaduse (MKS) § 10 lg-s 3 sätestatud printsiipi. Eeltoodu põhjal on kaebuse esitaja seisukohal, et PMTK on takistanud ja põhjendamatult piiranud eriarvamuse esitamiseks antud tavapärasest oluliselt lühema aja tõttu ärakuulamisõiguse efektiivset teostamist, mida tuleb asjaolusid arvestades käsitleda olulise menetlusveana. 4.2 Ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 220 lg 2 punkti b kohaselt ei tehta järelarvestuskannet, kui tegemist on olnud tolli eksimusega, mida ei olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Seega, tolli eksimuseks loetakse sama sätte kohaselt kolmanda riigi osalusel toimunud halduskoostöö käigus väljaantud ja ebaõigeks osutunud sertifikaadi alusel antud soodustus. Seejuures saab importija toetuda heausksusele üksnes siis, kui tõendab, et on asjaomaste kaubandustoimingute ajal nõuetekohaselt hoolitsenud selle eest, et kõik sooduskohtlemise tingimused oleksid täidetud. Heausksusele ei saa toetuda siis, kui Euroopa Komisjon on Euroopa Ühenduse Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust, kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt. Maksuotsuses on asutud seisukohale, et ÜTS art 220 lg 2 p-st b lähtuvalt tuleb käesolevas asjas Kambodža ametivõimude poolt GSP sertifikaatide vorm A-de väljastamist käsitleda tolli veana. Kaebuse esitaja nõustub selle järeldusega. Samas on PMTK seisukohal, et seda viga oli kaebuse esitajal endal võimalik avastada, mistõttu kaebuse esitaja on vastutav tollivõla tasumise eest. Selle väitega kaebuse esitaja ei nõustu. PMTK on pannud kaebuse esitajale hoolsuskohustuse sellises ulatuses, mis ei tulene ühestki õigusaktist ega ka kohtupraktikast. Kaebuse esitaja esindaja ei ole käinud Kambodžas mitte sel eesmärgil, et kontrollida tootjatehases kasutatavate rattadetailide päritolumaad ja ammugi mitte selleks, et kontrollida tootjatehase raamatupidamist ning tuvastada kõigi detailide maksumuse osatähtsus. Tootmise kontroll on toimunud puhttehnilistel eesmärkidel. Kaebuse esitaja peab olema kindel eeskätt toodetavate rataste kvaliteedis. Sellel põhjusel esitatakse tootjale tellimus, mis sisaldab täpset tehnilist teavet selle kohta, millistele tehnilistele nõuetele peavad detailid ning kogu tootmisprotsess vastama. Seetõttu kaebuse esitaja ja tootjatehase vahelise kirjavahetuse käigus lepitakse eelnevalt kokku just selles, milliste tehniliste nõuete täitmist kohapeal kontrollitakse. Mitte kunagi ei ole kaebuse esitaja ja tootjatehase vahel kokku lepitud dokumentide kontrollis, veel vähem tootjatehase raamatupidamise sisulises kontrollis kaebuse esitaja poolt. Selline kontroll oleks äärmiselt ebatavaline rahvusvahelises äritegevuses ning tegelikult ärisaladusest lähtuvalt ka mitteteostatav. Lisaks sellele, et tootjatehas ei väljastaks kaebuse esitajale selliseid hinnaarvestust puudutavaid andmeid, ei oleks nende andmetega tegelikult kaebuse esitajal ka midagi peale hakata. OLAF-i raportis (p 5) on selgelt märgitud, et tootjatehasele ei olnud detailide tegelikud omahinnad kättesaadavad, sest detailide ostmisega tegelesid tootjatehase emaettevõtja Yuhijun ning müüki ja tarnet korraldanud äriühing Qualitech. Seega poleks kaebuse esitaja lihtsalt saanud täita hoolsuskohustust sellises ulatuses nagu maksuotsuses on märgitud. Oluline on siinjuures märkida, et kuigi üheks peamiselt OLAF-i juurdluse eesmärgiks oli välja selgitada kõnealuste kaupade (rattadetailide) tegelik päritolu, ei tuvastatud seda siiski juurdluse tulemusel. Seda arusaamatum on, mille alusel, kuidas ja miks oleks pidanud eraõiguslik kaebuse esitaja PMTK arvates minema oma hoolsuskohustuse täitmisega nii ebatavaliselt kaugele nagu seda on leitud vaidlustatud maksuotsuses. Samuti on maksuhaldur viidanud sellele, et kaebuse esitaja pidi olema teadlik GSP sertifikaate puudutavast regulatsioonist, mis tähendab, et kaebuse esitaja oleks pidanud kontrollima seda, kas nõutud 40% määr on täidetud. Kaebuse esitaja märgib, et talle oli nimetatud nõue teada, ent kuna selle täitmist kontrollisid eelkõige Kambodža ametivõimud, kes lugesid vorm A-de väljaandmisega selle nõude täidetuks, siis puudus ka kaebuse 3 esitajal kohustus ja vajadus kõnealuse nõude täitmist kontrollida. Teisisõnu, nn 40% reegli teadmine piirdub sellega, et importija teab nõuda selle nõude täitmist, mis reeglina toimubki pädevate ametivõimude kontrolli ja tegevusega. Maksuotsuses on ka arusaamatult viidatud sellele, et kuna maksuhaldur oli teavitanud kaebuse esitajat oma 04.02.2008.a kirjaga nr 12-8/5297, et on esitanud Kambodža ametivõimudele järelkontrolli taotluse kontrollimaks päritolusertifikaatide vorm A kehtivust, siis oleks see pidanud kaebuse esitas tekitama kahtluse vorm A-de õigsuses, mis omakorda oleks pidanud tooma kaasa nende aluseks oleva hinnaarvestuse ja päritolu kontrollimise kaebuse esitaja poolt. Kaebuse esitaja pöörab tähelepanu sellele, et viidatud kiri on koostatud 04.02.2008.a, ent vaidlusalused tollideklaratsioonid on koostatud 25.04.2007.a. Seega on kaebuse esitajale täiesti arusaamatu, kuidas oleks pidanud 2008.a kiri tekitama temas kahtluse vorm A-de õigsuses
6. aastal. Nagu eespool märgitud, ei tuvastatud OLAF-i juurdluse tulemusel seda, millise päritoluga siis tegelikult olid vaidlusalused rattadetailid. Juurdlus tuvastas üksnes selle, et Kambodža ametivõimud ei olnud nõutud määral kontrollinud vorm A-de taotlemisel esitatud andmeid ja dokumente, mistõttu olemasolevate andmete põhjal ei saa olla veendunud rattadetailide sooduspäritolus. Ka OLAF-i raporti p-st 5.3 nähtub, et Kambodža ametivõimud olid GSP sertifikaadi vorme A väljastanud piirkondliku kumulatsioonireeglite (ASEAN) alusel, veendumata seejuures, et teistest ASEAN-i riikidest imporditud ja Kambodžas jalgrataste tootmiseks kasutatud osadel on olemas päritolu tõendav GSP sertifikaadi vorm A, mistõttu ka tootjatehas neid ei nõudnud. Samas ei ole kusagil märgitud, et üheski etapis oleks tuvastatud toodete tegelik päritolu, mis ei oleks andnud õigust sooduspäritoluga kaasnevat soodustust kasutada. Järelikult ei ole välistatud, et puudulikele andmetele vaatamata omasid detailid tegelikult sooduspäritolu, mis kaebuse esitajale teadaolevalt nii ka on. Maksuhaldur ei ole nõudnud Kambodža ametivõimudelt või tootjatehaselt teavet, mis osundaks sellele, kas järgnevate kontrollitoimingute tulemusel on sooduspäritolu tuvastatud või mitte, ehkki OLAF-i raporti p-st 5.
7. nähtub, et tegeliku päritolu küsimust pidi jätkuvalt käsitletama Taiwani emaettevõtja ja ametiasutustega. Seega on maksuhaldur jätnud uurimisprintsiibi nõuetekohaselt täitmata, mille tulemusel on maksuotsus suure tõenäosusega sisuliselt vale, st määrab tollimaksu kaupadele, mis tegelikult peaksid olema sellest vabastatud. Euroopa Kohtu ja Euroopa Komisjoni nn REC otsuste kohaselt tuleb ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamisel jälgida ka seda, kas kohaldatavad eeskirjad on keerulised. Juhul, kui nad on keerulised, siis ei saa importijat lugeda vastutavaks. Nimetatud praktika põhjal on leitud, et eeskirja tuleb lugeda keeruliseks, kui toll on viga teinud korduvalt. Korduvaks ja pikaajaliseks loetakse viga, kui see on kestnud mitme kuu vältel, kaks aastat, kolm aastat. On ka üldiselt asutud seisukohale, et kui toll on teinud viga korduvalt, siis on tegemist keerulise eeskirjaga, mis võib välistada importija vastutuse. Kuna vaidlusalused deklaratsioonid koostati
8. a aprillis ning samasuguseid deklaratsioone on maksuhaldur aktsepteerinud jätkuvalt, sh
9. aastal, on tegemist pikaajaliselt korduva ja jätkuva tolli veaga, mis välistab kaebuse esitaja vastutuse.
10. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ning esitab sellele järgmised vastuväited. 5.1 Maksuhaldur ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maksumenetluses ei ole OÜ-le Hawaii Express sisulist ärakuulamisõigust võimaldatud. Ärakuulamise õiguse sisulise mittevõimaldamise osas heidab kaebaja pigem ette asjaolu, et PMTK ei pikendanud tähtaega eriarvamuse esitamiseks. Nimetatut on maksuhaldur aga isikule selgitanud 08.04.2010.a otsuses nr 12.2-3/2606-
11. Mis tahes väited selle kohta, et maksuhalduril oli igal juhul eesmärgiks maksud ära määrata on meelevaldsed. PMTK viitab siinkohal ÜTS art 221 lg-le
12. Nimetatud sätte kohaselt ei teatata tollimaksu summat pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. Spetsiifiline norm ei erista seejuures, kas tollimaksu summa teatatakse vahetult pärast tollivõla tekkimist või 3-aastase 4 tähtaja saabumise kuupäevale eelnevalt. Seega ei saa kaebaja veendumused menetluse läbiviimise osas kuidagi mõjutada maksuhalduri õigust tollimaksu summat võlgnikule teatada. Maksuhaldur viitab ka Euroopa kohtu otsusele kohtuasjas C-349/07 Sopropé Organizacóes de Calcado, Lda vs Fazenda Publica, kus käsitleti kaitseõiguse tagamise põhimõtet. Kirjeldatud juhtumi puhul oli tegemist 52 imporditehinguga, kus imporditud kaubal ei olnud sooduspäritolu ning nimetatud 52 imporditehingut oli teostatud võltsitud päritolusertifikaatide ja veodokumentide alusel. Seega oli tegemist kordades mahukama ja keerukama kaasusega kui käesolev. Ettevõte esitas kaebuse, mille põhjendustes väideti, et on rikutud kaitseõiguse tagamise (õigus olla ära kuulatud) põhimõtet, kuna talle anti oma märkuste esitamiseks ebapiisav tähtaeg - 8 päeva. Euroopa kohus on samas kohtuasjas märkinud p-s 41, et 8-päevane tähtaeg selleks, et maksumaksja võiks kasutada oma õigust olla ära kuulatud ei muuda põhimõtteliselt ühenduse õigusega antud kaitseõiguse kasutamist võimatuks või ülemäära raskeks. Ärakuulamise tähtaja andmisel tuleb arvestada, kas isikul on võimalik oma kaitseõigust tegelikult kasutada. Muuhulgas tuleb arvestada tehingute keerukust ja ettevõtja suurust. OÜ Hawaii Express on pikaajaline importija, kes omab kogemusi jalgrataste impordi vallas. Tollideklaratsioonide alusel tehtud kaks imporditehingut (kohtuasjas C-349/07 oli tegemist 26 korda suurema arvu tehingutega) ei olnud keerukad, tegemist oli samalt müüjalt imporditud ühe kauba - jalgratastega. Kaupade tootja oli mõlemal juhul sama -Bestway Industrial Co. Ltd. Arvestades, et maksuotsuse väljaandmisel on arvestatud isiku eriarvamusega on etteheide ärakuulamise õiguse mittevõimaldamise osas sisutühi. 5.2 Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maksuhaldur ei saa võtta arvesse üksnes OLAF-i raportit. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 1073/1999 OLAF juurdluste kohta art 9 lg 1 kohaselt, kui amet on juurdluse lõpetanud, koostatakse direktori juhtimisel aruanne, milles teatatakse kindlaks tehtud asjaolud, võimalik finantskahju ja juurdluse tulemused, kaasa arvatud ameti direktori soovitused vajalike meetmete kohta. Lõike 2 kohaselt kõnealuste aruannete koostamisel võetakse arvesse asjaomase liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides sätestatud menetlusnorme. Sel viisil koostatud aruandeid tunnustatakse riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena selle liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad hindamisreeglid kui riigi inspektorite koostatud haldusaruannet kohta ja nad on viimati nimetatuga võrdväärsed. Lg 3 kohaselt välisjuurdluse kohta koostatud aruanded ja kõik asjakohased vajalikud dokumendid saadetakse kõnealuste liikmesriikide pädevatele ameti asutustele kooskõlas välisjuurdluseeskirjadega. Eelnevate sätete kohaselt on maksuhalduril kohustus tunnustada OLAF-i uurimisraportit sisuliselt kui maksuotsust ning võtta siseriiklikult kasutusele meetmed määramaks ja nõudmaks sisse maksud. PMTK ei ole võimalik raportit eirata. Maksuhalduril puudub sisuline võimalus hinnata OLAF-i menetlejate poolt rakendatud uurimisprintsiipi ning muude Eesti siseriiklikus maksumenetluses kehtivate printsiipide ulatust ja nende kõike hõlmavust. Määruse nr 1073/1999 art 9 lg 2 kohaselt kehtivad OLAF-i raportitele samad hindamisreeglid nagu maksuotsustele, kuid õiguspärasuse hindajaks saab olla siiski üksnes kohus. Eelnevat argumenteerib vastustaja ka Euroopa Kohtu 01.07.2010.a otsusega kohtuasjas C- 442/08 Euroopa Komisjon vs Saksamaa Liitvabariik. Kohtuasjal on otsene puutumus päritolualase vaidlusega. Nimetatud kohtuotsuse punkti 75 kohaselt peavad impordiriigi ametiasutused määruste nr 1550/89 ja nr 1150/2000 ning tolliseadustiku kohaselt tagama, et ühenduse omavahendid tehakse kiiresti ja tõhusalt kättesaadavaks, ning asuma viivitamatult tollimakse tollivormistusjärgselt sisse nõudma ja nendega seotud omavahendeid kindlaks määrama. Punktis 76 rõhutatakse, et liikmesriigid on kohustatud ühenduste omavahendite maksu kindlaks määrama siis, kui nende ametiasutustel on võimalik tollivõlast tulenev maksusumma arvutada ja võlgnik määrata. Nimetatud liikmesriigid on seega kohustatud kandma need maksud määruse nr 1552/89 art-s 6 sätestatud tingimustel raamatupidamisarvestusse. Eelnev toetab maksuhalduri seisukohta, et 5 maksuhalduril on kohustus info olemasolul, mis päritolusertifikaadid tunnistab kehtetuks, määrata tasumisele kuuluvad maksud. Kui kohus tuvastab, et kui tollimaksu summa ei tulenenud seadusest, siis on toll ÜTS art 236 alusel kohustatud selle summa tagasi maksma. Juhul kui riik jätab maksud määramata ning on ühenduse omavahendite kogumisel hooletu, siis maksukohustuse kandjaks jääb eelneva lahendi pinnalt Eesti riik, vastutades Euroopa Liidu ees ise. 5.3 Kaebaja on nõustunud asjaoluga, et täidetud on tollivea esimene kriteerium. Maksuhaldur peab siinkohal vajalikuks selgitada järgmist. ÜTS art 220 lg 2 eesmärk on kaitsta heauskse võlgniku seadusjärgset usaldust nende tegurite vastu, millest lähtuvalt langetatakse otsus tollimaksu tasumise või mitte tasumise kohta (Euroopa Kohtu otsus asjas C-251/00 Ilumitrónica, p 38). Tollimaksu summa kohta ei tehta järelarvestuskannet juhtudel, kui esinevad järgnevad 3 kumuleerivat tingimust: 1) esiteks, tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu; 2) seda viga ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul vaatamata professionaalsetele kogemustele ja vilumusele, mida talt eeldatakse; 3) see isik käitus heauskselt ja isik järgis kõiki tollideklaratsiooni kohta käivaid sätteid. Ehk sisuliselt peavad esinema kõik kolm tingimust selleks, et täiendava maksusumma kohta ei tehtaks arvestuskannet. PMTK peab vajalikuks märkida, et OLAF-i raportis ei anta seisukohta, kas tegemist on Kambodža tollivõimude poolse veaga. Samuti ei väljendata OLAF-i raportis seisukohta, kas Kambodža tollivõimud on viidud eksportijate poolt valeandmete esitamisega eksitusse. Nimetatud olukorras on maksuhalduril kohustus tõlgendada maksuõiguses kehtiva üldpõhimõtte kohaselt kahtlust isiku kasuks ning maksuhaldur on seda teinud, käsitledes Kambodža tollivõimude poolt päritolusertifikaatide väljaandmist tolliveana. Samas rõhutab maksuhaldur, et juhul kui Euroopa Liidu organite poolt peaks väljendatama seisukohta, et eksportija on viinud Kambodža tollivõimud eksitusse puudub maksuhalduril sisuline võimalus käsitleda Kambodža tollivõimude tegevust edasiselt tolliveana. 5.4 Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega, mille kohaselt on kaebaja olnud importijana olnud heauskne ning et tal ei ole kohustust eksportööri sellises ulatuses kontrollida. PMTK viitab siinkohal maksuotsuse p-dele 2.3.1.2 – 2.3.1.5, milles on sisuliselt analüüsitud aluseid, mis võimaldaksid OÜ-l Hawaii Express vastutuse välistada. Seejuures heausksust on analüüsitud maksuotsuse p-s 2.3.1.
13. PMTK viitab seejuures Euroopa Kohtu poolt väljendatud seisukohtadele, mille kohaselt importija kannab tõendamiskoormist päritoluga seotud küsimuses ning päritolusertifikaadi esitamine ei vabasta isikut täielikult sellisest kohustusest. Kui hilisema kontrolli käigus leiab selline kahtlus kinnitust peab importija esitama sellised tõendid, mis võimaldaksid kohaldada sooduskohtlemist (C-97/95 Pascoal & Filhos Lda v Fazenda Publica p 39). Sama kohtuasja p-s 55 on kohus rõhutanud, et proportsionaalsuse printsiibiga ei lähe vastuollu maksunõude esitamine heausksele importijale (vt Euroopa Kohtu otsuse C- 153/94 ja C204-94 Faroe Seafood p 114). Kohtuasjas C-97/95 p-s 57 selgitatakse, et fakt sellest, et importija on olnud heauskne ei vabastata teda kohustusest tasuda tollimaksu, kus tema on isikuks, kes on deklareerinud imporditavad kaubad. Kui see vabastaks, siis importijal tekiks ajend hoiduda ülekontrollimast eksportija poolt eksportija riigi ametivõimudele esitatud informatsiooni tõelevastavust ja eksportija heausksust, eelnev võib aga põhjustada kuritarvitusi. Maksuhaldur viitab ka Euroopa Kohtu lahendile C-153/94 ja C-204/94 Faroe Seafood. Selle p-s 99 rõhutab kohus, et on järjekindlalt seisukohal, et kõnealune tingimus (vastutav isik oleks võinud avastada pädevate asutuste poolse vea) tähendab, et siseriiklik kohus peab järele uurima, kas vastutavad isikud põhjendatult ei oleks suutnud avastada pädevate asutuste poolset viga, arvesse võttes vea liiki, asjaomaste ettevõtjate professionaalset kogemust ja nende rakendatud hoolikuse määra. Punktis 100 selgitab kohus. Mis puudutab vea liiki, siis Euroopa Kohus eespool esitatud kohtuasjades rõhutas, et iga juhtumi puhul on vaja arvesse võtta, kas asjaomased reeglid on komplitseeritud või piisavalt lihtsad asjaolude, mille puhul viga on kergesti avastatav, uurimiseks. Mis puutub ülesnäidatud hoolikuse määrasse, siis, kui asjaomastel ettevõtjatel on kahtlusi 6 kaubapäritolu suhtes, peavad nad koguma teateid (tegema päringuid) ja nõudma kõikvõimalikke selgitusi, selleks, et tuvastada, kas need kahtlused on põhjendatud või mitte. KOHTU PÕHJENDUSED
14. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt järgmistel põhjendustel. 6.1 Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus, et 06.04.2010.a anti kaebaja seaduslikule esindajale kätte samal päeval kaebaja ja NT Logistika AS suhtes koostatud kontrollakt nr 12.2.-3/2606-2 koos lisadega (I kd tl 64-79p), millega tutvumiseks ja mille kohta oma arvamuse või vastuväidete esitamiseks anti kaebajale aega 7 päeva nimetatud akti kättesaamise päevast arvates. Samuti on tuvastatud ja puudub vaidlus selles, et kaebaja esitas järgmisel päeval peale kontrollakti saamist (07.04.2010.a) vastustajale taotluse eriarvamuse andmise tähtaja pikendamiseks 7 päeva võrra, s.o kuni 20.04.2010.a (I kd tl 80-81), mis jäeti PMTK 08.04.2010.a otsusega nr 12.2-3/2606-3 rahuldamata (I kd tl 82-83). Otsuses märgiti, et „13.aprilli 2010 tööpäeva lõpuks peavad vastuväited olema PMTK-le laekunud”. Otsus anti kaebaja seaduslikule esindajale kätte järgmisel päeval (09.04.2010.a). Tähtaja viimasel päeval, s.o 13.04.2010.a, esitas kaebaja vastustajale eriarvamuse koos taotlustega täieliku OLAF-i raporti väljastamiseks ja kaebajale „mõistliku tähtaja andmiseks põhjalikuma eriarvamuse ning vajadusel täiendavate tõendite esitamiseks” (I kd tl 8589p). 22.04.2010.a koostas vastustaja kaevatava maksuotsuse. 6.2 Kohus ei nõustu vastustajaga, et 06.04.2010.a kontrollaktiga kaebajale arvamuse või vastuväidete esitamiseks antud 7-päevane tähtaeg oli selleks piisav. Vastustaja viide oma praktikale, mille kohaselt 7-päevane tähtaeg on üldreegliks (I kd tl 55p), ei ole põhjendatud, kuna käesoleval juhul on kohtu hinnangul tegemist keskmisest keerukama maksuvaidlusega. Arvestada tuleb sedagi, et nimetatud tähtaja sisse jäid ka kaks puhkepäeva (10.-11.04.2010.a). Asjas puudub vaidlus, et koos kontrollakti saamisega tekkis kaebajal esmakordne võimalus tutvuda selle aluseks oleva OLAF-i raportiga ja seega ka võimalus kontrollida selle aluseks olevaid asjaolusid, et kujundada oma seisukoht. Seega arvestades asja mahtu ja tavalisest keerukamat õiguslikku tausta, oli kaebaja 07.04.2010.a taotlus menetlustähtaja pikendamiseks põhjendatud ja tulnuks taotletud ulatuses rahuldada. Seejärel jäänuks ka maksuhaldurile piisav aeg, mille pikkus on siiski olnud otseses sõltuvuses maksuhalduri enda tegevuse efektiivsusest. Käesoleval juhul ongi vastustaja tunnistanud teatavat endapoolset viivitust (II kd tl 44-45), mis ei saa aga olla põhjuseks ebapiisava tähtaja andmiseks kaebajale. MKS § 50 lg 5 kohaselt võib maksuhaldur menetlusosalise põhjendatud taotluse korral või omal algatusel pikendada enda poolt määratud menetlustähtaega, mille tähtpäev ei ole veel saabunud. 6.3 Vastustaja andes kaebajale ebapiisava aja asjas tähtsust omavate asjaoludega tutvumiseks ning asja kohta oma seisukoha kujundamiseks ja esitamiseks, ei täitnud nõuetekohaselt maksukohustuslase ärakuulamise kohustust. Menetlusosalise ärakuulamine on haldusmenetluse oluline põhimõte (haldusmenetluse seaduse § 40). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab menetlusosalise võimalust selgitada piisavalt oma arvamusi asjassepuutuvates küsimustes ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt RKHKo nr 3-3-1-72-10, 10.12.2010, p 17). Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse (vt RKHKo nr 3-3-1-82-03, 14.01.2004, p 17). Ärakuulamiskohustus maksumenetluses on sätestatud MKS § 13 lg-s 1, mille kohaselt on maksukohustuslasel õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Kuna maksumenetluses on enamikel juhtudel tegemist maksuhalduri algatatud menetlusega, mis lõppeb koormava haldusakti andmisega, on ärakuulamisõiguse tagamist peetud õiguskirjanduses 7 eriti oluliseks (vt Lehis, Lasse. Maksuõigus. Juura, 2004, lk 141). Ärakuulamise mittevõimaldamist on seevastu kohtupraktikas peetud menetlusnõuete sedavõrd jämedaks rikkumiseks, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise (vt RKHKo nr 3-3-1-23-06, 19.12.2006, p 15). Selleks, et menetlusosaline saaks oma arvamuse või vastuväited esitada, tuleb talle anda mõistlik aeg, mille jooksul on tal võimalik asjas tähtsust omavaid asjaolusid kontrollida ja analüüsida ning seejärel oma seisukoht esitada (vt Merusk, Kalle. Menetlusosaliste õigused haldusmenetluse seaduses – Juridica VIII/2001, lk 524). Vastav tähtaeg sõltub konkreetsest asjast – mida keerulisem on asi, seda pikem peab olema ka arvamuse ja vastuväidete esitamise tähtaeg (vt samas). Seega, mida keerulisem asi ja mida koormavam haldusakt, seda enam peab olema menetlusosalisel aega ärakuulamisõiguse realiseerimiseks. 6.4 Eelkirjeldatud asjaolusid arvestades kujutab kohtu hinnagul ärakuulamiskohustuse mittenõuetekohane täitmine käesoleval juhul endas olulist menetlusviga, mis toob endaga kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamise kaebaja osas. Muus osas jääb kaebus rahuldamata, kuna kaebajal puudub õigus nõuda kaevatava maksuotsuse tühistamist selle teist adressaati - NT Logistika AS-i - puudutavas osas. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega saab HKMS § 7 lg-st 1 tulenevalt halduskohtusse pöörduda vaid oma subjektiivsete avalike õiguste kaitseks. Kuna vaidlustatud haldusakt tühistatakse kaebajat puudutavas osas menetlusnormi olulise rikkumise tõttu, puudub kohtul vajadus analüüsida menetlusosaliste ülejäänud väiteid.
15. Menetluskuludest. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotleb vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 12 088,54 eurot, mis koosnevad riigilõivust 325,76 eurot ja esindajakuludest summas 11 762,94 eurot. Menetluskulud on kantud, kuid esindajakulud on kohtu hinnangul põhjendamatult suured. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 93 lg 5). Kohus leiab, et põhjendatud oleksid esindajakulud summas 7 000 eurot. Kuivõrd kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, jagab kohus HKMS § 92 lg 2 alusel menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3 662,88 eurot. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Indrek Paukštys Kohtunik 8