Obsah (9)

§ 656§ 436§ 438§ 442§ 392§ 136§ 125§ 179§ 147

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2011. a.,

§ 656lg.

1 punktiga 5 ja § 657 lg. 1 punktiga 3 tühistada, saates tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

§ 436lg.

1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. See eeldab, et kohtuotsuse põhjal oleks loogiliselt mõistetav, millistel kaalutlustel ja milliste õigusnormide alusel on kohtulahend tehtud.

§ 438lg.

1 lause 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 656lg.

1 p. 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule muuhulgas juhul, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses 4 põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Nõuded otsuse põhjendusele sisalduvad

§ 442

lõikes 8, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud.

§ 436lõikest 1, § 438 lg.

1 lausest 1 ja § 442 lõikest 8 nähtub selgelt, et otsuse põhjenduses tuleb asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogum tuvastada olenemata sellest, kas pooled on nende faktiliste asjaolude üle vaielnud või milliste asjaolude üle on vaieldud. Maakohtu vaidlustatud otsuse põhjendus ei sisalda faktiliste asjaolude kogumit, mille alusel kohus oleks saanud otsustada hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise üle. Ka otsuse kirjeldava osa põhjal ei ole mõistetav, millised selles märgitud asjaoludest on kohtu hinnangul väljaspool vaidlust ning millised mitte. Asja materjalide kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et hageja ja OÜ Ksenigma sõlmisid

1. juulil
2. a. laenulepingu nr. 2008014885 ning et
3. aprillil
4. a. sõlmisid hageja ja H K käenduslepingu nr. 2009004462 OÜ Ksenigma eespoolosundatud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. H Ki vastutuse maksimumsumma käenduslepingu kohaselt oli 1.000.000 krooni (63.911, 65 eurot). H Ki kohustuste tagamiseks panga ees on seatud hüpoteegid nimetatu kinnistutele. Samast laenulepingust tulenevate OÜ Ksenigma kohustuste täitmise tagamiseks on hageja
5. aprillil
6. a. sõlminud ka tagatislepingu Maaelu Edendamise Sihtasutusega, kes on hagejale üle kandnud avansilise väljamakse 31.955, 82 eurot (500.000 krooni). Veel ei vaielnud pooled selle üle, et laenulepingust tulenevaid kohustusi OÜ Ksenigma nõuetekohaselt ei täitnud ning et
7. augustil
8. a. on välja kuulutatud OÜ Ksenigma pankrot; põhivõlgniku pankrotimenetluses on hageja vaidlusalusest laenulepingust tulenevalt esitanud nõude summas 1.190.371, 40 krooni, sealhulgas laenu põhiosa 1.130.411, 80 krooni (72.246, 48 eurot). Samuti ei olnud pooltel vaidlust selle üle, et hageja esitas
9. augustil
10. a. H Kile käenduslepingule tuginedes nõude tasuda OÜ Ksenigma laenulepingust tulenev võlg 1.000.000 krooni (63.911, 65 eurot). H K võlga ei tasunud,
11. septembril
12. a. kuulutati välja H Ki pankrot. H Ki pankrotimenetluses esitas hageja nõudeavalduse esimese järgu nõudega summas 2.906.348, 69 krooni (185.749, 53 eurot). Nõuete kaitsmise koosolekul jäeti hageja poolt käenduslepingu alusel esitatud nõue osaliselt, 23.620, 99 euro ulatuses tunnustamata, kuna sellele vaidles vastu haldur. Selle nõudeosa tunnustamise üle pooled vaidlevadki. Hageja leiab, et nõude tunnustamata jätmiseks ei olnud alust, sest Maaelu Edendamise Sihtasutus tegi hagejale OÜ Ksenigma pankroti väljakuulutamisel üksnes avansilise väljamakse, mis pangal tuleb sihtasutusega sõlmitud koostöölepingu kohaselt sihtasutusele tagastada, kui pankrotimenetluses panga nõuded rahuldatakse; seejuures on pank kohustatud pärast tagatise avansilist väljamakset jätkama tagatisvara arvelt nõuete rahuldamist viisil, mis võimaldaks rahuldada nõudeid laenusaaja vastu võimalikult suuremas ulatuses, kui aga tagatisvara arvelt saadud summa katab ära panga nõude, tuleb pangal avansiliselt makstud summa sihtasutusele tagastada. Et OÜ Ksenigma (pankrotis) pankrotimenetluses ei ole väljamakseid tehtud, siis ei saa pankrotihaldur hageja arvates vaidlustada käenduslepingust tulenevat nõuet H Ki vastu. Kostja seevastu leiab, et sihtasutuse poolt hagejale avansilise väljamakse tegemisega on hageja nõue OÜ Ksenigma vastu osaliselt rahuldatud ning selles osas ei saa hageja taotleda nõude tunnustamist H Ki pankrotimenetluses. Seega taandub pooltevaheline vaidlus sellele, kas Maaelu Edendamise Sihtasutuse poolt tagatislepingu alusel avansilise väljamakse tegemisega vähenes põhivõlgniku Ksenigma OÜ (pankrotis) võlg hageja ees. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, nagu saaks 5 avansilise ettemakse tegemisest tulenevalt iseenesest lugeda Maaelu Edendamise Sihtasutuse poolt võlgniku Ksenigma OÜ (pankrotis) kohustuse hageja ees ettemakse ulatuses täidetuks. Võlasuhe lõpeb üksnes kohase täitmisega (VÕS § 186 p. 1), kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (VÕS § 76 lg. 3), tingimuslik täitmine võlasuhet iseenesest ei lõpeta. Hageja ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse vahel sõlmitud tagatislepingu kohaselt on tagatise andja kohustuseks täita põhivõlgniku OÜ Ksenigma raha maksmise kohustus tagatise saaja ees lepingus märgitud tingimustel. Hageja väitel olid tagatislepingu pooled sõlminud lisaks sellele koostöölepingu, milles täpsustasid kokkulepitud tagatise sisuks olevaid õigusi ja kohustusi, nähes muuhulgas ette tagatise avansilise väljamaksmise tingimused ja poolte õigused ja kohustused seoses taolise väljamaksega. Ettemakse saab lugeda kohustuse täitmise katteks, kui see vastab lepingu tingimustele. Et VÕS § 141 on dispositiivne, siis said pooled kokku leppida ka taolise sisuga tagatises, mida VÕS-i
13. peatükis ei ole sätestatud. Maakohus ei ole tuvastanud, milline oli hageja ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse vahel sõlmitud tagatislepingust tuleneva tagatise sisu, samuti, kas tagatise olemusest tulenevalt saab avansilise ettemakse tegemisega lugeda põhivõlgniku kohustuse osaliselt täidetuks. Otsusest ei nähtu, millistele seadusesätetele on kohus vaidlust lahendades tuginenud. Otsusest ei nähtu ka, kuidas on vaidlusaluse asjaga seotud ja mida tuleb vaidlusaluse hagi kohta järeldada otsuses sisalduvast tõdemusest, et kui hageja nõue põhivõlgniku pankrotis rahuldatakse, langeb tema nõue käendaja vastu ära. Ka ei ole kohus täitnud täiel määral eelmenetluse ülesandeid, sest hagiavalduses märgitud koostöölepingut, millele hageja oma nõude alusena tugineb, ei ole kohtule esitatud, kohus ei ole sellele aga hageja tähelepanu juhtinud (

§ 392lg.

1 p. 4 rikkumine). Hagiavalduse kohaselt on hageja tuginenud H Ki vastu nõuet esitades üksnes käenduslepingule, märkides, et kostja pankrotimenetluses on tunnustatud tema nõuet kostja vastu esimese järjekoha nõudena summas 162.128, 53 eurot ning tunnustamata on jäetud nõue summas 23.620, 99 eurot. Kokku on hageja soovinud oma nõude tunnustamist 185.749, 53 euro suuruses summas, mis oluliselt ületab käenduslepingus kokkulepitud H Ki kui käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma (63.911, 65 eurot). Sellele, nagu oleks hagejal H Ki vastu isiklikke nõudeid mingil muul alusel, ei ole hagiavalduses tuginetud. Vastuolus

§ 392lg.

1 punktidega 1 ja 3 ei ole hagejale tehtud ettepanekut oma nõude faktilist alust selgitada. Et maakohus jättis hagi rahuldamata, siis ei pidanud ta kontrollima seda, kas kõik hagi rahuldamise eeldused on täidetud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul aga juhul, kui muud hagi rahuldamise eeldused on täidetud, kontrollida ka seda, ega nõue, mille tunnustamist hageja hageb, ületa kostja vastutuse maksimumsummat. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eelmenetluse ülesannete täitmiseks võimaldada pooltel esitada vaidluses oluliste asjaolude tõendamiseks tõendeid, seejärel koostada aga seaduse nõuetele vastav kohtuotsus, milles oleksid ühtlasi tuvastatud asjas olulised asjaolud, antud hinnang poolte esitatud väidetele ja mille põhjal oleks jälgitav, millistele õigusnormidele tuginedes on vaidlus lahendatud. Tsiviilasja hinnaks on maakohus määranud 0 krooni ning sama suurest tsiviilasja hinnast on lähtutud ka apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel. Kolleegium leiab, et tsiviilasja hind on hageja esitatud nõuet arvestades määratud ebaõigesti nii maakohtu menetluses kui apellatsioonimenetluses.

§ 136lg.

4 lause 2 kohaselt võib kohus hinda muuta ka asja lahendada kohtulahendiga, § 137 lg. 11 võimaldab ringkonnakohtul tsiviilasja hinda muuta ka juhul, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Kolleegium leiab, et hageja poolt esitatud tuvastushagi hinnaks ei saa pidada 0 krooni. Riigikohus on lahendites 3-2-1-21-10 ja 3-2-1-120-09 leidnud, et pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega ning kohaldada tuleb

§ 125

lauset 1, mille kohaselt 6 määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Et pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue ka rahuldatakse, siis ei ole hageja eeldatava hüve väärtus sama suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist taotletakse. Hinnata tuleb, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus. Hageja on ajutise halduri aruandele tuginedes väitnud, et vaidlusaluse hagi rahuldamise korral ei ole hagejal kostja pankrotimenetluses nõude eest võimalik raha saada. Et tegemist on varalist huvi järgiva hagiga, siis tuleks 0-kroonise hagihinna puhul hageja õigustatud huvi hagi menetlemise vastu üldse eitada. Hageja ei ole ka põhjendanud, milline on taolisel juhul tema kaitset vajav õigustatud huvi hagi lahendamise vastu. Niisugustel asjaoludel leiab kolleegium, et hagihinna määramisel tuleb lähtuda

§ 125

lausest 2, mille kohaselt juhul, kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks, ja § 132 lõikest 1, mille kohaselt mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 1595 eurot. Hagilt hinnaga 1595 eurot tuleb riigilõivuseaduse (RlvS) lisa 1 kohaselt maksta riigilõivu 319, 55 eurot. Samas summas tuleb tasuda lõivu apellatsioonkaebuselt. Hageja on tasunud nii maa- kui apellatsioonikohtus lõivu 63, 91 eurot ehk kummaski kohtuastmes 255, 64 euro võrra vähem kui seaduse kohaselt nõutav. Kokku kahe kohtuastme peale kokku on hageja vähem tasunud riigilõivu 511, 28 eurot.

§ 179lg.

1 kohustab kohut mõistma kohustatud isikult riigi kasuks välja menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv. Et riigilõiv tuleb hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt

§ 147lg.

1 kohaselt tasuda ette, on selles osas riigi suhtes kohustatud isikuks hageja, kellelt tuleb hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv 511, 28 eurot riigi kasuks välja mõista.

§ 179lg.

5 kohaselt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Kolleegium leiab, et asjaolusid, mis õigustaksid seaduses sätestatud reeglist kõrvalekaldumist, vaidlusaluses asjas ei ole.

§ 179lg.

9 kohaselt tuleb kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagejalt riigi kasuks vähem tasutud riigilõivu väljamõistmine ei mõjuta menetlusosaliste vahelist menetluskulude jaotust, mis maakohtul tuleb kindlaks määrata asja uuel sisulisel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest. Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik 7