Obsah (9)

§ 218§ 187§ 232§ 351§ 229§ 7§ 442§ 654§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-71707 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.06.2011, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Mare Merimaa, liikmed Ande Tänav ja

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 30.12.2009 esitas S J Pärnu Maakohtule hagi Külvar Mandi vastu, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevus 140 000 krooni. 23.09.2010 esitas hageja alternatiivnõude, paludes kostjalt välja mõista 140 000 krooni, kas lepingulise kohustuse rikkumisest või alusetu rikastumise sätetest tulenevalt. Hagiavalduse, esitatud menetlusdokumentide ja kohtuistungitel selgitatu kohaselt kandis S J 05.01.2007 oma arvelduskontolt nr 4278605692405 Krediidipangas Külvar Mandi arvelduskontole nr 221008423141 Hansapangas 140 000 krooni. Nimetatud summat vajas kostja oma väidete kohaselt kinnisvara soetamise rahastamiseks ning just vastav summa jäi puudu tehingu sõlmimiseks. Hageja nõustus laenuga tingimusel, et kostja tagastab raha hiljemalt 05.07.

1. Kostja ei ole oma kohustust täitnud ning 140 000 krooni on hagejale tänaseni tagastamata. Hageja on talle teadaolevale kostja e-posti aadressidele korduvalt saatnud meeldetuletusi raha tagastamiseks, selgitades, et summale lisandub viivisintress. Hageja nõustub viivisest loobuma, kui kostja raha tagastamisega enam ei viivita. Kostjapoolne tagasiside e-kirjadele puudub. Hageja on saatnud kostjale viimase elukohajärgsele postiaadressile, Pohla 2, Pärnu, kaks tähtkirjad 17.12.2009 ja 21.12.2009, milles palus kostjal saadud raha viivitamatult tagastada. Hoolimata hageja korduvatest meeldetuletustest ja nõudmistest, ei ole kostja raha tagastanud. Asjaolu, et kostja väidetavalt ei soetanud hageja raha eest kinnisvara, ei õigusta raha tagastamata jätmist. Kas kostja kasutas hageja raha kolmandale isikule edasilaenamiseks või millekski muuks, ei oma asjas tähtsust. Hageja ei andnud kostjale korraldust oma raha üleandmiseks TSale ega kellelegi teisele. OÜ Kagutuul omandas TSale kuulunud kinnistu mitterahalise sissemaksena osa eest, nimiväärtusega 21 000 krooni. Vastavasisuline leping koostati ja tõestati Põlva notari Kaire Salomoni poolt 25.01.
2. Seega ei puuduta TSale kuulunud kinnistult hüpoteegi kustutamine hagejat kui füüsilist isikut. Samuti ei lasu hagejal kohustust tasuda 1/4 kinnistu väärtusest, sest hageja ei olnud lepingu pooleks. Kõik osaühingu osa ülekursist tulenevad võimalikud nõuded, millised võiksid TSal tekkida, on suunatud üksnes OÜ Kagutuul vastu. Juhul, kui TSa tegelik tahe oli kinnistut müüa 2 580 000 krooni eest, oleks ta pidanud sõlmima müügitehingu vastavate isikutega. Hageja leidis, et ilmselt soovis TS, kui sõlmis kinnistu mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu, tasuta omandada OÜ Kagutuul osa ning müüa kinnistu OÜ Kagutuul osanikele kui füüsilistele isikutele seaduses sätestatud lepinguvormi järgimata, mis toob kaasa tehingu tühisuse. Kostja poolt viidatud laenulepingud sõlmiti kinnistu väärtuse hüvitamiseks ning on järelikult rahatud ja sõlmitud tegeliku tehingu varjamiseks. Seega on laenulepingute näol tegemist näiliku tehinguga, mis on tühine. Kostja leidis ekslikult, et tema kohustused lõppesid hageja ees vaidlusaluse summa ülekandmisega TSale, milline asjaolu on tõendamata. Kui kostja täitis füüsilise isikuna TSa kohustuse hüpoteegipidaja ees, võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Aegumise kohaldamises vaidles hageja kostja seisukohale vastu, tuginedes TsÜS § 169, mille kohaselt kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel ja 2 seadusest või tehingust tuleneva nõude aegumine on peatunud või katkenud, siis on peatunud või katkenud nii seadusest kui tehingust tuleneva nõude aegumine. Hageja nõue on endiselt 140 000 krooni, mistõttu ei toonud hagi õiguslik täiendamine kaasa nõude aegumist. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei vaidle vastu, et S Ji pangakontolt on 05.01.2007 laekunud kostja pangakontole 140 000 krooni, kuid ebaõige on see väide, et ta vajas raha kinnisvara soetamiseks. Samuti ei vasta tõele, et 140 000 krooni näol oli tegu hageja laenuga kostjale. Mingit laenusuhet poolte vahel ei olnud. Pooled ei leppinud kokku raha laenamises suuliselt ega kirjalikult. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel sõlmiti laenuleping 140 000 krooni laenamiseks ja tagastamiseks. Hagist ei nähtu, mis kuupäeval on poolte vahel laenuleping sõlmitud, missugused on laenulepingu olulised tingimused, mis ajaks kuulus raha tagastamisele, kas laen oli intressiga või ilma, kas laen oli tagatistega jne. Hagist ei selgu, millega hageja tõendab, et raha tuli tagastada hiljemalt 05.07.
3. S Ji poolt kostja kontole laekunud raha näol oli tegemist summaga, mille pidi hageja huvides kostja edasi kandma T S arvele. Hageja, kostja, T S ja T H ajasid ühist äri OÜ-s Kagutuul, milline tegutseb Ristipalo hooldekodu pidamisega.
4. alguses otsustasid osanikud, et OÜ Kagutuul omandab TSale kuuluva Metsakooli kinnistu, asukohaga Ristipalo küla, Räpina vald, Põlvamaa (registriosa nr 1115838), millel asus hoonetekompleks ja kus OÜ Kagutuul soovis alustada hoolekandeteenuste osutamist. Kinnistu väärtus oli vastavalt hindamisaktile ja poolte kokkuleppele 2 580 000 krooni. Kuivõrd kõik neli OÜ Kagutuul osanikku olid osanikud võrdsetes osades, jagati kinnistu väärtus neljaks võrdseks osaks (á 645 000 krooni) ja nimetatud summa pidi iga osanik TSale tasuma. Poolte kokkuleppe kohaselt tasusid osanikud osa summast rahas ja osa võlgnevusest vormistati ümber laenulepinguks. Rahas tasutav summa pidi olema kokku 500 000 krooni, et TS saaks kustutada enne kinnistu üleandmist sellel lasunud hüpoteegi. Laenulepingutega on tõendatud hageja ning ülejäänud OÜ Kagutuul osanike seotus TSaga ning viimase poolt kinnistu OÜ Kagutuul omandisse andmine seoses osakapitali laiendamisega. Kuivõrd TS soovis saada 500 000 krooni oma kontole ühekorraga, lepiti kokku, et TH ja S J tasuvad oma osa (vastavalt 200 000 krooni ja 140 000 krooni) esmalt kostja kontole, et seejärel kostja saaks sooritada 500 000 krooni ülekande TSa kontole. Kostja sooritas makse 09.01.
5. Kostja täitis hagejalt raha vastuvõtmisel ja TSa kontole edasi kandmisel hageja korraldust ehk käsundit. Pärast rahasumma edasikandmist lõppes kostja kohustus. Kostja esitas 15.08.2006 osanike koosoleku protokolli, kus hageja on OÜ Kagutuul osanikuna otsustanud suurendada osakapitali uute osade väljalaskmise teel. Otsuse kohaselt pidi Külvar Mand omandama osa suurusega 21 000 krooni, tasudes selle eest 21 000 krooni ning TS omandama osa suurusega 21 000 krooni, tasudes selle eest mitterahalise sissemaksega, milleks oli temale kuuluv kinnistu. Osanike koosoleku protokolli kohaselt oli mitterahalise sissemakse ülekursi suuruseks määratud 1 659 000 krooni. Vastavalt audiitori arvamusele mitterahalise sissemakse kohta määrati ülekursi suuruseks 1 659 000 krooni (s.o kinnistu turuväärtus 2 580 000 krooni – hüpoteek 900 000 krooni – osa nimiväärtus 21 000 krooni = 1 659 000 krooni). Kostja tasus 31.01.2007 tema kasuks emiteeritud osa eest OÜ-le Kagutuul 21 000 krooni. Kostja ei ole hageja arvelt alusetult rikastunud. Kuivõrd kostja täitis kokkuleppe raha edasikandmiseks ja see kokkulepe ei ole tühine, siis ei esine ka õiguslikku alust 140 000 krooni tagasinõudmiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja leidis, et isegi kui hageja alternatiivne nõue alusetu rikastumise sätete alusel 140 000 krooni nõudmiseks oleks sisuliselt õigustatud, on nõue aegunud TsÜS § 142 lg 1 ja § 151 lg 1 alusel. Hageja esitas alternatiivse nõude 23.09.2010 toimunud kohtueelistungil. Hageja käsitlusel on kostja rikastunud ajal, kui on tehtud raha ülekanne ehk 05.01.
6. Järelikult pidi hageja 3 saama kostja alusetust rikastumisest teada hiljemalt 05.01.
7. Isegi juhul, kui hageja lootis saada vastutasuks 140 000 kroonile mingit vara, pidi tal hiljemalt OÜ Kagutuul osakapitali laiendamise äriregistrisse sissekandmise hetkeks (s.o 09.02.2007) olema selge, et ta mingit vara kostjalt ei saa. Seega hakkas alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kulgema 05.01.2007 või äärmisel juhul 09.02.2007 ning vastava nõude esitamine pidanuks toimuma hiljemalt
8. veebruariks. Maakohtu otsuse põhjendused 22.12.2010 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt lepingulisel alusel esitatud nõudes on hageja väited paljasõnalised. Oma väidete tõendamiseks ei ole hageja esitanud ühtki tõendit. Hageja väiteid ei kinnita ka esitatud maksekorralduse selgitus „ülekanne“ (hageja väiteid kinnitanuks nt „laen“ vms), kuigi panga maksekorralduste selgitus üksi ei saa olla tõendiks, sest selgituse sisu osas puudub raha saajal võimalus seda mõjutada. Kostja ei eita nimetatud summa saamist, kuid on esitanud vastuväited ja tõendid selle kohta, et ülekantud raha ei olnud laen. Kohus jättis hagi rahuldamata, kuivõrd laenulepingu sõlmimist ja selle olulisi tingimusi ei ole hageja kohtule tõendanud. Kostja väitel lepiti OÜ Kagutuul osanike (
9. aastal hageja ja TH) vahel kokku, et käivitamaks Ristipalo hooldekodu tegevust, annab T. S temale kuuluva kinnistu mitterahalise sissemaksena ülekursiga OÜ Kagutuul omandisse ning osanikud (nii olemasolevad kui tulevased) vormistavad T. Sa poolt üleantud kinnistu väärtuse hüvitamiseks oma kohustused isiklike laenudena kinnistu omaniku ees ning hageja, kostja, T. H kannavad T. Sale üle 500 000 krooni, võimaldamaks kustutada kinnistul lasuvat hüpoteeki. Kohus leidis, et nii kostja esitatud tõendid, sh osanike koosoleku protokoll, laenulepingud, kostja pangakonto väljavõtted ja tunnistajate T. He ja T. Sa ütlused, kui ka hageja esitatud kinnistu mitterahalise sissemaksena üleandmise leping (mida omakorda toetavad kostja esitatud kinnistusraamatu väljavõte, eksperthinnang kinnistu väärtuse kohta ja audiitori arvamus) kinnitavad veenvalt, et sellised kokkulepped asjaosaliste vahel olid. Kohus ei jaganud hageja arvamust, nagu ei oleks hageja nimetatud tehingute tulemusena midagi omandanud. Hageja omas enne nimetatud tehingute tegemist sisuliselt osa varatus osaühingus, mis pärast kinnistu üleandmist mitterahalise sissemaksena ja kinnistul lasuva hüpoteegi kustutamist (milleks hageja andis oma panuse ülekantud 140 000 krooni näol) omandas hoopis teise väärtuse, kuna osaühing omas väärtuslikku kinnisvara, millele oli täiendava investeeringu abil (kohtuistungil selgitasid tunnistajad, et võeti renoveerimislaenu Sampo Pangast kokku veidi üle 4 miljoni krooni) võimalik rajada ja tööle panna hooldekodu. Hagejale kuulunud OÜ Kagutuul osa tegelik väärtus suurenes. Asjaolu, et kinnistu väärtus on määratud laenusuhetest, tehtud hüpoteegi kustutamise sissemaksetest ja audiitori arvamusest ning kinnistu mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingust lähtuvalt veidi erinevalt (kinnistu väärtus oli 2,58 miljonit krooni, laenusuhted viitavad 2,5 miljonile kroonile), ei väära kohtu arvates äsjamärgitud veendumust ja järeldusi. T. Saga sõlmitud laenulepingud ei olnud rahatud ega näilikud. Kohus oli seisukohal, et kuigi kinnistu omandas OÜ Kagutuul, on selle osanike käitumine kinnistu omandamise järgselt endale laenulepingutena vormistatud kohustuste võtmise näol mõistlik äritegevus. On selge (seda kinnitasid ka tunnistajad oma ütlustes, rõhutades, et Sampo Panga laenu andmise tingimuseks oli kinnistu kuulumine osaühingule), et vastasel korral ei oleks T. S kinnistut üldse võõrandanud ja planeeritud hooldekodu tegevus ei oleks käivitunud. Kohus ei näinud sellises tegevuses vastuolu seadusega või heade kommetega, sest läbi osaluse osaühingus rikastusid ka (tulevased) osanikud. 4 Kohus asus seisukohale, et puudub alus hagi rahuldamiseks kummalgi esitatud alusel. Aegumise küsimust ei pidanud kohus seetõttu vajalikuks käsitleda. Apellatsioonkaebus Hageja S J palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatmaiseks. Maakohtu otsus on põhjendamata, vastuoluline ning ei ole arusaadav ja jälgitav. Maakohus ei ole hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid täielikult, igakülgselt ja objektiivselt ning ei ole tuvastanud kõiki asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid. Maakohus jättis kohaldamata

§ 232

lg 1 ja

§ 351

, mille kohaselt toimub kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamine kohtuistungil, rikkudes sellega oluliselt menetlusõigusnormi. Maakohus on leidnud, et apellandil puudub õigus tema poolt vastustaja pangakontole kantud 140 000 tagasinõudmiseks nii lepingulisest suhtest kui ka alusetust rikastumisest tulenevalt, kuigi vastustaja ei eita raha saamist. Maakohus on leidnud, et kuna apellandi poolt kohtule tõendina esitatud maksekorraldusel on selgituseks märgitud "ülekanne" mitte "laen", siis ei ole poolte vaheline laenuleping tõendamist leidnud. Samas on maakohus leidnud, et panga maksekorralduse selgitus üksi ei saa olla ainsaks tõendiks, sest selgituse sisu osas puudub saajal võimalus seda mõjutada. Selline maakohtu seisukoht on arusaamatu ning vastuoluline. Maakohus on leidnud, et apellant ei ole laenulepingu sõlmimist ja selle olulisi tingimusi kohtule tõendanud. Maakohus ei ole nimetanud ühtegi olulist tingimust, mille tõttu ei suutnud apellant laenulepingu olemasolu tõendada. Samuti ei juhtinud kohus apellandi tähelepanu eelviidatud oluliste tingimuste puudumisele kohtuistungitel, rikkudes sellega menetlusõigusnormi. Seadusest ei tulene laenulepingu kirjaliku sõlmimise kohustust. VÕS § 396 lg 1 kohaselt loetakse leping sõlmituks raha saamisega. Raha sai vastustaja 05.01.2007 ja selle tagastamine pidi toimuma 05.07.2009. Vaatamata apellandi kirjalikele meeldetuletustele vastustaja raha ei tagastanud. Vastustaja ei vaielnud ka tagastamiskohustusele vastu, mida iga mõistlik inimene oleks teinud, kui pooltel laenusuhe väidetavalt puudus. Otsuse osas, kus maakohtu käsitleb apellandi alternatiivset nõuet, jõuab kohus järeldusele, et laenuleping on õigusteoorias reaalne leping, s.t. loetakse sõlmituks raha üleandmisega. Maakohtu seisukohad ei ole üheselt mõistetavad. Kohtuotsusest võib aru saada, et maakohus arvestas tõendina vastustaja poolt kohtuistungitel antud seletust, kuid tõendiks võib olla menetlusosalise vande all antud seletus (

§ 229lg 2).

Vastustaja seletused väljenduvad kohtuistungi protokollis. Apellandi seisukohti hagiavalduses ning kirjalikus vastuses vastustaja vastusele, nimetas maakohus paljasõnalisteks. Apellandi taotlust enda vande all ülekuulamiseks ei pidanud maakohus otstarbekaks ning apellant loobus sellest. Nagu selgus kohtuotsusest, tugines kohus asja lahendamisel põhiliselt tunnistajate ütlustele. Apellandil puudus võimalus tõendi esitamiseks. Kohus jättis kohaldamata

§ 7, mille kohaselt õigusmõistmisel tsiviilasjas on pooled võrdsed.

Alternatiivselt nõudis apellant vastustajalt alusetult saadud 140 000 tagastamist tulenevalt VÕS § 1028 lg-st 1, mille kohaselt, kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Vastustaja seletuse kohaselt kandis ta apellandilt saadud 140 000 krooni kolmandale isikule, kelleks oli TS, viimase omandis olnud kinnistu (registriosa nr 1115838) eest, mis anti TSa poolt mitterahalise sissemaksena üle OÜ-le Kagutuul. TS omandas kinnistu mitterahalise sissemaksena 5 üleandmise lepingu tulemusena OÜ Kagutuul osa väärtusega 21 000 krooni. Pindi Kinnisvara hindas kinnistu väärtuseks 2 580 000 krooni. Hindamist kontrollinud audiitor Ene Oru arvamuse kohaselt vastas mitterahalise sissemakse ese osa nimiväärtusele ja ülekursile. Vastavalt audiitori 23.01.2007 arvamusele mitterahalise sissemakse kohta oli ülekursi suuruseks 1 659 000 krooni (kinnistu turuväärtus 2 580 000 miinus kinnistut koormanud hüpoteek 900 000 krooni miinus osa nimiväärtus 21 000 krooni). Vastustaja seletuste kohaselt sai apellant oma raha eest vastustaja vahendusel ¼ kinnistu omanikuks ja apellandi osa väärtus OÜ-s Kagutuul suurenes 645 000 krooni võrra. Samal seisukohal oli TS tunnistajana ütlusi andes. TSa ütlustest nähtub, et kinnistu müügihinnaks oli turuväärtus 2 580 000 krooni, mitte osa ülekurss 1 659 000 krooni. Vastavalt AÕS § 119 lg-le 1 peab tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei oie sätestatud teisiti. Vastustaja sõlmis apellandi raha kasutades tühise kinnisvaratehingu, luues apellandile vale ettekujutuse tegelikest asjaoludest. Vastustaja pangakonto väljavõtte selgituses seisab märge "laen" TSale 500 000 krooni. Nimetatud summa sisaldas ka apellandilt saadud 140 000 krooni ja seda on vastustaja menetluse vältel kinnitanud. Asjaolu, et vastustaja laenas apellandi raha edasi, ei võta apellandilt õigust seda vastustajalt tagasi nõuda. Maakohus on vastustaja poolt esitatud tõendeid hinnanud ebaõigesti. Maakohus loeb tõendatuks apellandi nõusoleku 140 000 krooni ülekandmiseks vastustaja vahendusel TSale vastustaja poolt esitatud osanike koosoleku protokolli (dokument sisaldab üksnes osakapitali suurendamist uute osade väljalaskmise teel, muid kokkuleppeid seal ei esine) ja kostja pangakonto väljavõttega (näitavad Külvar Mandi makset OÜ-le Kagutuul osa eest summas 21 000 krooni ja laenu TSale 500 000 krooni, muid kokkuleppeid kontoväljavõtted ei sisalda). Kinnistu mitterahalise sissemaksena üleandmise leping ei sisalda osanike kokkuleppeid füüsiliste isikutena kinnistu ostmiseks TSalt. Tunnistaja T. He ütlused on vastuolulised. Tunnistaja sai aru, et vastustajal oli kohustus raha tagastada. Tunnistaja T. Sa ütlused näitavad, et viimane müüs turuhinnaga OÜ Kagutuul, mille osanik ta ise oli, omandis oleva Metsakooli kinnistu teistele osanikele kui füüsilistele isikutele. TSa ning THe, Külvar Mandi ja S Ji vahel sõlmitud laenulepingud ei sisalda kokkuleppeid, et kinnistu väärtuse hüvitamine vormistatakse laenuna. Seega ei kohaldu VÕS § 396 lg 2, mille kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, leppida võlausaldajaga kokku, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Maakohus leidis, et ei jaga apellandi arvamust, nagu ei oleks apellant nimetatud tehingute tulemusena midagi omandanud. Millise vara apellant oma raha eest vastustajalt sai, kohtuotsusest ei nähtu. Samuti ei selgu otsusest, millist osa väärtust nimetab kohus tegelikuks väärtuseks. Apellandi osa väärtus vähenes koos kogu ettevõtte väärtusega osaühingule võetud 4 000 000 krooni laenukohustusega, sest osaühingu kohustused ületasid ligi kahekordselt mitterahalise sissemaksena saadud kinnistu väärtust, mistõttu osanikud käendasid laenu isikliku käendusega. 6 Käesolevaks ajaks on OÜ Kagutuul omandis olnud Metsakooli kinnistu OÜ Maarja Hooldekeskuse omandis (nimetatud äriühingu omanikud äriregistri andmebaasist nähtuvalt on Külvar Mand ja TS). Jääb arusaamatuks, kuidas kohus leiab otsuses, et OÜ Kagutuul äritegevus võis käivituda üksnes TSa poolt viimasele kuulunud kinnistu võõrandamise tulemusel. Kohtuistungi protokollist nähtub, et OÜ Kagutuul toimib ilma Metsakooli kinnistut omamata. Otsusest ei selgu, miks maakohus leiab, et tegemist oli mõistliku äritegevusega, kui vastustajale apellandi poolt laenatud 140 000 krooni paigutati kinnisvaratehingusse, milline on tegelikult olematu ning õiguslikult tühine. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised, nende esindajad ning tutvunud toimikus olevate materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõigusnormi rikkumist, seda ka tõendite hindamise osas. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kohus kohtles pooli ebavõrdselt ning ei andnud võimalust hageja ülekuulamiseks vande all. 23.09.2010 kohtueelistungi protokolli kohaselt hageja esindaja loobus hageja vande all ülekuulamise taotlusest (t.lk. 62). Kostja väiteid on maakohus hinnanud koosmõjus teiste tõenditega. Seega on apellandi väide ekslik, et kohus luges tõendiks ka kostja seletust, mis ei olnud antud vande all. Maakohus põhjendas, miks hageja väidetega ei saa arvestada, sest need jäid paljasõnalisteks. Maakohus on otsust põhjendanud

§ 442lg 8 nõuete kohaselt.

Kuivõrd kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega, siis tulenevalt

§ 654lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium järgnevat. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohtu otsus on vastuoluline ning mittearusaadav. Maakohus põhjendas, miks ta ei nõustu hageja väitega, et poolte vahel oli laenulepingust tulenev suhe. Samuti põhjendas maakohus, miks ka alusetu rikastumise sätete alusel ei ole võimalik hagi rahuldada. Õige on, et 140 000 krooni ülekandmine hageja poolt kostja kontole ei olnud vaidlusküsimuseks. Õiguslik vaidlus toimus selle üle, mis oli selle ülekande aluseks ning kas kostjal on kohustus hagejale 140 000 krooni maksta. Kohus, tuginedes esitatud tõenditele, asus seisukohale, et hageja poolt kostjale ülekantud raha aluseks oli kokkulepe, et nimetatud summa annab kostja üle T. Sale, kes omakorda andis temale kuuluva kinnistu mitterahalise sissemaksena OÜ Kagutuul, kelle osanikuks oli ka hageja, omandisse. T. S on kinnitanud nimetatud kokkuleppe olemasolu ja raha saamist. Seda kinnitas ka tunnistaja T. H. Kolleegium ei tuvastanud tunnistaja T. He ütlustes vastuolu. Tunnistaja T. H kinnitas, et kostja, hageja ja tema vahel oli kokkulepe, et T. Sale makstakse 500 000 krooni ja T. S andis kinnistu mitterahalise sissemaksena OÜ-le Kagutuul. Kokkuleppe kohaselt kanti raha esialgselt kostjale, kes omakorda andis raha üle T. Sale (t.lk. 100-101). Nii toimis ka hageja. T. He ütlused on kooskõlas nii kostja seletuse, toimikus olevate dokumentaalsete tõenditega kui ka tunnistaja T. Sa ütlustega (t.lk. 99-100). Seega hageja poolt kostjale ülekantud raha ei jäänud kostjale ning ta ei ole vaidlusaluse rahasumma võrra rikastunud. Laenusuhte olemasolu ei leidnud kinnitamist ka apellatsioonimenetluses. Õige on, et laenuleping ei pea olema sõlmitud kirjalikus vormis, kuid 7 laenusuhte olemasolu peab tõendama hageja, mida käesolevas tsiviilasjas hageja tõendada ei suutnud. Kolleegium ei tuvastanud, et maakohus oleks jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Asjaolude esitamise õigus ja nende tõendamise kohustus lasub pooltel. Toimiku materjalidest ilmneb, et kohus on eelistungil välja selgitanud nii hageja nõude kui ka poolte poolt esitatud tõendid ning sellele järgnevalt on pooltele antud võimalus esitada oma väited ja vastuväited. 07.12.2010 kohtuistungil oli hagejal võimalik oma nõuet ja selle õiguslikku alust põhjendada (t.lk 97-102). Kohus uuris poolte esindajate juuresolekul tõendeid ning pooltel oli võimalus esitada ka tunnistajatele küsimusi. Maakohus põhjendas, miks ta leiab, et T. Salt omandatud kinnistu arvel suures OÜ Kagutuul osa tegelik väärtus. Asjaolu, et osanike vahel tekkisid hiljem lahkhelid ning et Metsakooli kinnistu on käesoleval ajal Maarja Hooldekeskuse omandis, kelle osanikuks ei ole hageja, ei oma õiguslikku tähendust. Kolleegium leiab, et apellandi väited ei võimalda teha maakohtust erinevat otsust ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt

§ 171lg-st 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa Ande Tänav Ulvi Loonurm 8