3-10-657/8

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-657 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Aivar Rosentali (Rosental) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju summas 50 000 krooni hüvitamise nõudes
2. september 2010 Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja Aivar Rosental Vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar
3. Jätta kaebus rahuldamata.
4. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 22.11.
5. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
6. Tartu Vangla direktori 09.06.
7. a käskkirjaga nr 1-4/891 vabastati kinnipeetav Aivar Rosental Tartu Vangla majandustöödelt seoses töödistsipliini rikkumisega.
8. 16.06.
9. a esitas A. Rosental Tartu Vangla 09.06.
10. a käskkirja nr 1-4/891 tühistamise nõudes vaide, mis Justiitsministeeriumi 05.10.
11. a vaideotsusega rahuldati põhjusel, et distsiplinaarmenetlus lõppes 19.06.
12. a kaebajale käskkirja nr 1-4/922 alusel noomituse määramisega ja seega oli kaebaja töölt vabastamine õigustatud alles alates 19.06.
13. a, mitte aga 09.06.
14. a.
15. Tartu Vangla 01.09.
16. a käskkirjaga nr 1-4/1265 määrati A. Rosental uuesti Tartu Vangla majandustöödele.
17. 06.01.
18. a esitas A. Rosental Tartu Vanglale kahunõude selle eest, et tema ebaseadusliku töölt vabastamisega käskkirja nr 1-4/891 alusel tekitati temale muret, stressi ja ebamugavusi ning alandati tema eneseväärikust.
19. Tartu Vangla 10.03.
20. a otsusega nr 3-30/2 jäeti A. Rosentali kahjunõue rahuldamata.
21. 11.03.
22. a esitas A. Rosental Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju summas 50 000 krooni hüvitamise nõudes. Kaebuse põhjendused ja taotlused
23. A. Rosental palub Tartu Vanglalt välja mõista mittevaraline kahju summas 50 000 krooni selle eest, et kaebaja 09.06.
24. a ebaseaduslikult töölt kõrvaldamine käskkirja nr 1-4/891 alusel tekitas kaebajas stressi, ebamugavust ja muret. Kaebaja langes väidetavalt sügavasse masendusse, tema inimväärikust ja usaldusväärsust alandati ning teotati au ja head nime. Kaebaja on oma kehakaalust kaotanud 16 kg, tal puudub söögiisu ja on tekkinud unehäired. Töölt vabastamisest tingitult on kaebaja pidanud korduvalt külastama nii meditsiiniosakonna psühholoogi kui ka psühhiaatrit. Kaebaja märgib, et mittevaralise kahju tekkimise põhjuseks oli muuhulgas sissetulekust ilma jäämine ning tulevikus vanglas töö mittesaamine. Lisaks märgib kaebaja, et kuna vangla juhtkonna arvates oli tema tegu tõsine seaduserikkumine, siis selle tõttu kannatas kaebaja ka kahju seoses ennetähtaegse vabanemise ja lühiajalise väljasõidu mittevõimaldamisega. Vastustaja vastuväited
25. Tartu Vangla on seisukohal, et A. Rosentali kaebus on põhjendamatu. Arvestades, et mittevaralise kahju tekkimine sõltub igast isikust individuaalselt ning nende määramiseks puuduvad kindlad kriteeriumid, tuleb mittevaralise kahju võimaliku tekkimise hindamisel lähtuda asjaolust, kas mittevaralise kahju tekkimine on vaidlusaluses olukorras tõenäoline või mitte ning selle hindamise juures ei saa lähtuda ainult konkreetsest isikust, vaid määratletud mittevaralise kahju olemusest, mille tekkimist peab olema võimalik objektiivselt hinnata. Enamasti pettumistunne ning tervise halvenemine nagu unetus või depressioon ei ole mittevaralise kahju hüvitamise aluseks. Selliste sisustamata väidete esitamist saab pidada isiku lootuseks saada alusetult hüvitist. Traditsiooniliselt on õiguskirjanduses eneseväärikuse alandamiseks peetud kehalise puutumatuse kahjustamist, inimese või tema lähedase jätmist eksistentsiks vajalike minimaalsete tingimusteta, inimese ränka diskrimineerimist ning inimese identiteedi rasket kahjustamist. Samuti on Riigikohus, tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, pidanud oma 15.03.
26. a otsuses nr 3-3-1-93-09 vajalikuks täpsustada, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kaebaja viibib vangistuses juba pikemat aega ning temale on teda, et vanglas toime pandud distsipliinirikkumine võib kaasa tuua töölt eemaldamise, seega ei saanud temale saabunud tagajärg olla üllatuslik. Arvestades, et kinnipeetaval isikul ei ole õigust nõuda endale vanglas tööd ja kaebaja vabastati töölt ikkagi tema poolt toimepandud distsipliinirikkumise tõttu, ei ole asjaolusid objektiivselt hinnates tõenäoline, et see sai kaebajale kaasa tuua sellist muret, stressi või ebamugavusi ning alandada tema eneseväärikust, mis annaks aluse rahalise hüvituse nõudmiseks. Kaebaja mure ja stress olid ennatlikud ning kahjunõude esitamise hetkel 06.01.
27. a, s.o. pool aasta hiljem väidetavast kahju tekkimisest ka vähe tõenäoline, kuna peale kaebaja 2 töölt vabastamist 09.06.
28. a määrati ta uuesti tööle juba 01.09.
29. a. Vaideotsus, millega Justiitsministeerium kaebaja töölt vabastamise käskkirja tühistas, tehti 05.10.
30. a ja seega ei olnud kaebaja uuesti tööle määramine sellest mõjutatud. Erinevalt vabaduses viibivast inimesest on kinnipeetav vanglas täielikult riigi ülalpidamisel, tal puuduvad kulutused toidule, riietusele ja olmele. Seega ei saa talle töölt vabastamisega kaasneda sellist muret ja stressi või ebamugavusi, mis kaasneks siis, kui ta peaks enda või oma lähedaste igapäevaseks inimväärseks eksistentsiks ise kulutusi tegema. Tartu Vangla poolt Tartu Maakohtule 02.03.
31. a koostatud A. Rosentali tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluse raames antud iseloomustuses on märgitud, et A. Rosentali väidetu kohaselt on ta terve vangistuse aja jooksul käinud emotsionaalse tasakaalu saavutamise eesmärgil psühholoogi individuaalvastuvõttudel. Iseloomustus on tehtud ajaliselt kolm kuud enne tema töölt vabastamist ja tõendab seega, et kaebaja psühholoogi juures käimine ei ole olnud tingitud mitte tema ebaseaduslikust töölt vabastamisest, vaid enda emotsionaalse tasakaalu saavutamiseks. Kaebaja kahjunõue jäeti rahuldamata 10.03.
32. a, kaebuse halduskohtusse esitas kaebaja 11.03.
33. a. Esimene vastuvõtt psühhiaater Siiri Ambre juures oli kaebajal 09.04.
34. a ning pöördumise põhjuseks olid unehäired. Kaebaja on alles peale Tartu Vangla vastuse saamist kahjunõude rahuldamata jätmise kohta aktiviseerunud ning pöördunud psühhiaatri ja psühholoogi poole, aga ei ole seda teinud peale enda ebaseaduslikku töölt vabastamist. Arvestades, et sündmus, mis on kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise aluseks, toimus 09.06.
35. a, alates 01.09-31.12.
36. a oli kaebaja jälle tööle määratud, siis on vastustaja seisukohal, et kaebaja praegusel hetkel psühhiaatri või psühholoogi poole pöördumised ning võimalik saadav ravi ei tõenda kaebajale mittevaralise kahju tekkimist tema ebaseadusliku töölt vabastamisega. Vastustaja on sellel seisukohal seetõttu, et kaebaja töölt vabastamisele on järgnenud kaebaja jaoks ka positiivseid lahendusi, tema töölt vabastamise käskkiri tunnistati Justiitsministeeriumi vaideotsusega kehtetuks ning samuti sai ta asuda uuesti tööle ja seda samadel alustel ja tingimustel (tähtajaline töötamine) nagu ka teised töötavad kinnipeetavad. Kohtu põhjendused ja otsus
37. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse § 128 lg-st 5 tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused: - asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane; - asutuse tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; - tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; - kahju ei tohi olla kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; - asutuse tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime; - isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et vastustaja tegevus oleks alandanud kaebaja väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust 3 või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime, mille tõttu on mittevaralise kahju nõude rahuldamine välistatud. Kaebaja ei ole vastustaja poolt esitatud andmetel seoses 09.06.2009.a käskkirjaga meditsiiniosakonda psühhiaatri või psühholoogi vastuvõtule pöördunud. Pärast käskkirja andmist on esimene psühhiaatri vastuvõtt kaebajal olnud alles 09.04.
38. a (tl ). Kuna kaebaja töötab vangla majandustöödel uuesti alates 01.09.2009.a, siis ei saa psühhiaatri vastuvõtu tinginud asjaolud olla põhjuslikus seoses 09.06.2009.a käskkirjaga, millele tuginedes kaebaja mittevaralist kahju hageb. Vastustaja andmetel on kaebaja käinud psühholoogi vastuvõtul enne 02.03.2009.a, mil koostati Tartu Maakohtule tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluse raames iseloomustus. Kuna psühholoogi vastuvõtud on ajaliselt toimunud enne 09.06.2009.a käskkirja, siis ei saa ka need asjaolud, mis tingisid psühholoogi vastuvõttude vajaduse, olla põhjuslikus seoses selle käskkirja õigusvastasusega. Vastustaja on õigesti muu hulgas osundanud, et kaebaja ei saa kohtule esitatud kahjunõuet põhistada nende asjaoludega, mida ta ei toonud välja vastavas haldusmenetluses. Vaideotsusega on 09.06.2009.a käskkiri kehtetuks tunnistatud vangla poolt menetlusnormide rikkumise tõttu. Vastustaja on kahjunõude rahuldamata jätmise otsuses (tl 5 pöördel) õigesti osundanud, et ainuüksi haldusakti kehtetuks tunnistamine ei too kaasa inimväärikuse alandamist. Käesoleval juhul ei ole ministeerium käskkirja kehtetuks tunnistanud põhjusel, et kaebaja ei ole toime pannud distsipliinirikkumist. Vastustaja käskkiri on kehtetuks tunnistatud, kuna ta on ajaliselt antud ennatlikult. Vaieldamatult on kaebaja suhtes tegemist õiguste väikese intensiivsusega riivega, mille puhul ei ole tegemist väärikuse alandamise või tervise kahjustamisega, mille tõttu on vastustaja otsuses põhjendatult leidnud, et kaebajale võimalikult tekitatud negatiivsed tagajärjed seoses hingeliste kannatustega on vaideotsusega heastatud. Kaebuse faktiline põhjendus ei veena kohut, et ebameeldivused, mida kaebaja pidi taluma seoses töölt kõrvaldamisega, ületavad piiri, mis eristab distsiplinaarmenetlusega kaasnevaid ebamugavusi väärikust alandavast kohtlemisest, sest kaebaja ei ole tõendanud, et tema suhtes on distsiplinaarmenetlus läbi viidud alusetult. Neil asjaoludel leiab halduskohus, et kaebajale ei ole tekitatud mittevaralist kahju tervisekahjustuse või väärikuse alandamise näol. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebajale oleks vastustaja haldusaktiga tekitatud sellist hingelist või füüsilist valu või ebaproportsionaalseid kannatusi, mida oleks võimalik käsitleda kaebaja inimväärikuse alandamisena. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et tema ennetähtaegne vabanemine oleks jäänud toimumata seoses 09.06.2009.a käskkirjaga. Vastustaja andmetel on vastav menetlus vanglas toimunud varasemalt. Samuti puuduvad tõendid kaebajale lühiajalise väljasõidu mittevõimaldamise kohta seonduvalt osundatud käskkirjaga. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tuleb HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel jätta kaebus rahuldamata. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peaks kaebaja kandma vastustaja kohtukulud, kuna vastustaja pole vastavat taotlust esitanud jäävad poolte menetluskuud nende endi kanda. Roby Koik kohtunik 4