KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 17. detsember 2010 Tartu Tsiviilasja number 2-09-533

§ 153lg 1 p 2 alusel kohustuse ülevõtmisega O.

P. poolt. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus ˇjättis
2. augusti 2010 otsusega hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja esitanud kohtule tõendina 18.02.
3. a AS Eesti Krediidipank ja O. P. poolt allkirjastatud võlatunnistuse. Võlatunnistus on sõlmitud 22.06.
4. a OÜ Mixture Grupp poolt sõlmitud laenulepingust nr 19790 tulenevate kohustuste täitmiseks põhisumma 91 094,40 krooni ja kõrvalkohustuste võlgnevuse osas. Võlatunnistuses tunnistab O. P. ja võtab enda kanda käendaja T. Kiviselja võlgnevuse AS Eesti Krediidipank ees ja kohustub tasuma käenduslepingust tulenevat solidaarvastutuse maksimaalsummat 50 000 krooni. Võlausaldaja AS Eesti Krediidipank ja uus võlgnik O. P. on sõlminud kokkuleppe senise võlgniku T. Kiviselja kasuks, millega tema vabastatakse käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Seega on T. Kiviselja kohustus AS Eesti Krediidipank ees lõppenud ja VÕS § 175 lg 1 ning § 177 lg 1 üle läinud O. P. Kohus asus seisukohale, et AS Eesti Krediidipank nõue T. Kiviselja vastu on õiguslikult põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. AS Eesti Krediidipank esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
6. augusti 2010 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on selgusetu, kuidas kohus on kogutud tõendite põhja jõudnud järeldusele, et kolmas isik O. P. on võtnud üle kostja 22.06.
7. a käenduslepingust tuleneva võlakohustuse. Hagejale ei ole edastatud kostja või tema esindaja poolt kohtule esitatud menetlusdokumente. Kohtuotsusest sai hageja teada, et kohtuotsus tugineb hageja ja O. P. vahel 18.02.
8. a sõlmitud kokkuleppele pealkirjaga „Võlatunnistus“. Kohus ei ole korrektselt edastanud hageja ja O. P. vahel sõlmitud kokkuleppe sisu. Kohus märkis, et „võlatunnistuses tunnistab O. P. ja võtab enda kanda käendaja T. Kiviselja võlgnevuse AS Eesti Krediidipank ees“. Kõnealuses dokumendis on O. P. kinnitanud, et ta: „tunnistab ja võtab kanda käendaja T. Kiviselja võlgnevust AS Eesti Krediidipank ees ja kohustub tasuma käenduslepingust tulenevat solidaarvastutuse maksimaalsummat 50 000 krooni“. Mõistele „võtab enda kanda võlgnevuse“ ja „võtab kanda võlgnevust“ võib omistada erineva sisu. Esimesel juhul võiks jõuda muuhulgas ka järeldusele, justkui pooled oleks kokku leppinud selles, et kolmas isik võtab võlgniku võlgnevuse enda kanda. Väljend „võtab kanda võlgnevust“ viitab aga üheselt sellele, et kolmas isik võtab lisaks senisele võlgnikule (antud juhul kostja) ka enda kanda senise võlgniku kohustused, s.o astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale VÕS § 178 lg 1 alusel. Seega on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 175 lg-t 1 ja jätnud kohaldamata VÕS §
9. Kohus jättis tähelepanuta, et vastavalt hageja ja O. P. vahel 18.02.
10. a sõlmitud kokkuleppe p-le 3 tasub O. P. kohustused solidaarselt laenulepingus kirjeldatud käendajatega. Vastavalt 22.06.
11. a hageja ja OÜ Mixture Grupp vahel sõlmitud laenulepingu nr 19790 p-le 2.11 on 3 käendajateks kolm isikut: T. Kiviselg, A. K. , M. V. . Seega on O. P. avaldanud, et ta on solidaarvõlgnikuks kostjaga. Hageja leiab, et võlanõudest loobumiseks on vajalik omada selgelt väljendatud võlausaldaja nõustumust võlgniku võlakohustusest vabastamiseks. Hageja ei ole kunagi väljendanud endapoolset nõustumust kostja vabastamiseks viimasega sõlmitud käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Hageja on seisukohal, et 18.02.
12. a sõlmitud kokkulepet ei saa käsitleda hageja nõustumusena kostja käenduskohustusest vabastamiseks. Nimetatud kokkuleppes ei ole öeldud, et O. P. asub kostja kui senise võlgniku asemele. Samuti ei ole hageja avaldanud, et ta nõustuks kostja vabastamisega käenduslepinguga võetud kohustuste täitmisest. Kohtu poolt ei ole tuvastatud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et kostja käenduskohustus on üle läinud O. P. ja kostja on vabanenud oma käenduskohustusest; 2) ei ole Tartu Maakohtu 24.08.
13. a otsus seaduslik ega põhjendatud. Kohus ei edastanud hagejale kostja vastust hagiavaldusele ega nõudnud vastust hagi vastusele ja sellega oli rikutud TsMS § 436 lg 3, lg 4 ning §
14. Kohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, kuna pole selge, millistele tõenditele tugineb kohtu seisukoht, et hageja ja O. P. on sõlminud kokkuleppe, millega kostja vabastatakse käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Sellise sisuga kokkulepet ega muud tõendit kohtuasjas hagejale teadaolevalt esitatud ei ole. Kohtu poolt märgitud 18.02.
15. a võlatunnistusest ei nähtu, et hageja ja O. P. oleksid kokku leppinud kostja vabastamises hageja ja kostja vahel 22.06.
16. a sõlmitud käenduslepingust tulenevatest kohustustest. Kohus on rajanud oma otsuse asjaolule, mida kostja ega apellant ei ole väitnud. Otsusest nähtub, et kostja on leidnud, justkui kostja kohustused on O. P. üle läinud VÕS § 177 lg 2 ja § 182 lg 2 alusel. Kostja oli seisukohal, et tema käenduskohustus on lõppenud seoses ettevõtte üleandmisega. Sellele viitab ka kostja tuginemine VÕS §

§ 153lg 1 p 2 koostoimele.

Hagejal on alust arvata, et kostja ei olegi hagi vastuses väitnud, et tema käenduslepingust tulenev kohustus on lõppenud seoses O. P. poolt väidetavalt üle võetud käenduskohustusega, vaid seoses sellega, et väidetavalt on millalgi O. P. üle võtnud OÜ Mixture Grupp (kui) ettevõtte.

1. Tiina Kiviselg vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu
2. augusti 2010 otsuse muutmata jätmist. Vastuse kohaselt: 1) püüab hageja võlatunnistuse keelelise analüüsi abil tõendada, et kõnealuse dokumendiga ei ole kolmas isik O. P. võtnud enda kanda võlgniku T. Kiviselja käenduskohustust, vaid O. P. on astunud võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (ühinenud kohustusega VÕS § 178 tähenduses). Võlatunnistusest selgub, et O. P. ei tunnistanud ega võtnud kanda laenulepingu nr 19790 p-s 2.11 toodud kolme käendaja: A. K. , M. V. ja T. Kiviselg lepingulisi kohustusi, vaid ainult T. Kiviselja käenduslepingust tuleneva solidaarvastutuse maksimaalsumma 50 000 krooni. O. P. ei ole võlatunnistuses midagi kinnitanud ega avaldanud, et võtab kanda teiste käendajate kohustusi peale T. Kiviselja või et ta on solidaarvõlgnikuks T. Kiviseljaga. Võlatunnistust sõlmides soovis O. P. vabastada oma endine elukaaslane T. Kiviselg käenduslepinguga võetud kohustuse kandmisest. O. P. palvel koostas hageja esindaja T. I. 18.02.
3. a võlatunnistuse selleks, et vabastada T. Kiviselg kohustustest panga ees. Kohus on õigesti leidnud, et kostja käenduskohustus on hageja nõusolekul üle läinud O. P. ning kostja on vabanenud oma käenduskohustusest; 2) on põhjendamatu hageja väide, et kohus on rajanud oma otsuse asjaolule, mida kostja ega hageja ei ole väitnud. Kohtuotsuses on märgitud, et OÜ Mixture Grupp müüdi O. P. ja äriühinguga seotud kohustused läksid T. Kiviseljalt üle uuele omanikule. Kohtuotsuse põhjenduste ja järelduste osas ei ole kohus neid asjaolusid käsitlenud, vaid viidanud hagi 4 rahuldamata jätmisel üksnes VÕS § 175 lg-le 1 ja § 177 lg-le
4. Seega ei ole kohus rajanud oma otsust asjaoludele, mis käsitlevad äriühingu omanike ringi muutuste juriidilisi tagajärgi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab T. Kiviseljalt AS Eesti Krediidipank kasuks välja 50 000 krooni käenduslepingust tuleneva võlgnevuse katteks.
6. Maakohus põhjendas hagi rahuldamata jätmist sellega, et hageja ja O. P. vahel on sõlmitud kokkulepe kostja kasuks, millega kostja vabastatakse käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Samuti leidis kohus, et kostja kohustus on üle läinud O. P. Maakohus tugines VÕS § 175 lg-le 1 ja § 177 lg-le
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu eelnimetatud järeldus ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega, eelkõige hageja ja O. P. 18.02.2008 allkirjastatud võlatunnistusega, ning sellest tulenevalt on maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS §

§ 177lg 1.

VÕS § 175 lg 1 kohaselt kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Vastavalt VÕS § 177 lg-le 1 kohustuse ülevõtmisel lõpevad kohustuse täitmise tagamiseks antud kohustusega seotud tagatised. Hageja ja O. P. vahelisest 18.02.2008 võlatunnistusest (t.l 55) nähtub, et O. P. tunnistab ja võtab kanda käendaja T. Kiviselja võlgnevusest AS Eesti Krediidipank ees ja kohustub tasuma käenduslepingust tulenevat solidaarvastutuse maksimaalsummat 50 000 krooni. Samas võlatunnistuses leppisid pooled kokku, et võlatunnistuse asemel tasub O. P. võlatunnistusest tulenevad kohustused AS Eesti Krediidipank arvele maksegraafiku alusel solidaarselt laenulepingutes kirjeldatud käendajatega. Kuna VÕS § 175 lg-s 1 märgitud kohustuse ülevõtmine eeldab võlausaldaja nõusolekut, siis 18.02.2008 võlatunnistuse käsitlemisel kohustuse ülevõtmisena O. P. poolt eeldaks hageja selgesõnalist kostja vastu nõudest loobumist, s.t hageja soovi vabastada kostja käenduskohustusest. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et 18.02.2008 kokkuleppest seda ei nähtu ning seetõttu ei saa käsitleda nimetatud kokkulepet apellandi nõustumusena kostja käenduskohustusest vabastamiseks ning maakohtu vastupidine seisukoht on ebaõige. Ülalmärgitud 18.02.2008 võlatunnistuses kokkulepitut saab käsitleda VÕS § 178 lg-s 1 märgitud kohustusega ühinemisena. Vastavalt VÕS § 178 lg-le 1 kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale. Eelkõige viitab kohustusega ühinemisele võlatunnistuse kolmandas lõigus märgitu, millest nähtuvalt tasub O. P. kohustused pangale solidaarselt laenulepingutes kirjeldatud käendajatega. Laenulepingu p 2.11 järgi on käendajateks T. Kiviselg, A. K. ja M. V. . Eelmärgituga on O. P. avaldanud, et ta on solidaarvõlgnikuks koos kostjaga ning VÕS § 178 lg 4 alusel solidaarkohustus tekib kohustusega ühinemisel. Kuna O. P. ei võtnud üle kostja kohustust, siis on ebaõige ka kostja vastuses hagile märgitud seisukoht, mille kohaselt on käendus lõppenud seoses kohustuse ülevõtmisega käenduslepingu p 13.1 alusel. Kostja on vastuses hagile märkinud veel seda, et käenduskohustus on lõppenud seoses põhivõlgniku vahetusega. Nimetatud kostja seisukoht ei ole põhjendatud, kuna põhivõlgniku osaniku vahetumine ei too iseenesest kaasa pooltevahelise käenduslepingu lõppemist. 18.02.2008 võlatunnistuse alusel on O. P. solidaarvõlgnik koos kostjaga. 5 8. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel T. Kiviselja kanda. Andra Pärsimägi Egon Konsand 6 Üllar Roostoja