KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 7. veebruar 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-09-64264 Ts

§ 113kasutab lisaks viivise mõistele mõistet viivitusintress.

Mõisted viivitusintress ja viivis ei ole samatähenduslikud. Kui kostja oleks tasunud 30.06.2008 hagejale viivist laenu tagastamisega viivitamise eest, siis oleks ülekande selgitusse märgitud, et tasutud summa hõlmab viiviseid. Kostja poolt esitatud maksekorralduse kohaselt on hagejale tasutud intressi, s.o tasu raha kasutamise eest, mitte viivitusintressi ega viivist. Kostjalt laenu tagasisaamisega seoses kandis hageja oluliselt suuremaid kulutusi, kui oli 30.06.2008 hagejale üle kantud laenu ületav summa. Kuna kostja kasutas hageja rahalisi 2 vahendeid ja tingis oma käitumisega hageja poolt kulutuste kandmise, siis on põhjendamatu kostja väide, et ta on tasunud hagejale 5475 krooni alusetult.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§ 94sätestatud intressimäära, millele lisandub 7 % aastas.

Ajal, mil kostja viivitas hagejale laenu tagastamisega, s.o perioodil 23.02.2008 – 30.06.2008 oli

§ 113lg 1 sätestatud viivisemäär 11 % aastas, so 0,03 % päevas.

Viivis 127 päevase laenu tagastamisega viivituse eest on seega 9 525 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista 9 525 krooni viivist.

1. Kostja V. Vaher vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei vaidlusta kostja asjaolu, et võlgnes hagejale 250 000 krooni. Kostja tasus selle summa hagejale 30.06.
2. Lisaks laenu põhivõlgnevusele on kostja tasunud ka intressid. Vastavalt maksekorraldusele on 30.06.2008 tasutud kokku 265 000 krooni. Maksekorralduses on maksjaks E. R. , kes on kostja x ja kes tasus selle summa kostja eest ja korraldusel. Nimetatud summa kattis täielikult nii põhivõla, intressid ja kulud, mis olid tekkinud seoses kostja suhtes toimunud pankrotimenetlusega. Intressidena pidas kostja silmas just

§ 113lg-s 1 ja 94 lg-s 1 sätestatud seaduslikku viivitust ehk viivitusintressi.

Tartu Maakohus oma

1. augusti 2008 määrusega jättis hageja pankrotiavalduse kostja suhtes rahuldamata ja mõistis hagejalt välja kõik pankrotimenetluse kulud. Seega ei lasunud kostjal kohustust hagejale hüvitada mingeid kulusid, vaid selline kohustus tekkis hoopis hagejal. Nimetatud asjaolu tõendab ka Tartu Ringkonnakohtu
2. veebruari 2009 määrus. P. Kõlar on saanud seega tagasi laenu põhivõlgnevuse ja ka tema poolt arvestatud viivitusintressid 9525 krooni ulatuses. Kostja on kokkuvõttes tasunud hagejale 5475 krooni rohkem, kui tal on olnud õigus saada. Lisaks leidis kostja, et hageja esitas kohtusse kostja vastu hagi pahatahtlikult. MAAKOHTU LAHEND
3. Tartu Maakohus
4. mai 2010 otsusega jättis rahuldamata P. Kõlar hagi V. Vaher vastu 9 535 krooni viiviste väljamõistmiseks. Kohus otsustas tühistada kohtuotsuse jõustumisel 03.12.2009 määrusega seatud hagi tagamine, millega arestiti V. Vaher arveldusarved Eesti Krediidiasutustes 16 525 krooni ulatuses. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on nõude aluseks aeg, mil kostja viivitas hagejale laenu tagastamisega, s.o periood 23.02.2008 – 30.06.2008.

§ 113lg-s 1 sätestatud viivisemäär on 11% aastas, s.o 0,03% päevas.

Kostja oli viivituses 250 000 krooni tasumisega ning viivis päevas oli 75 krooni. Viivis 127-päevase laenu tagastamisega viivituse eest on seega 9 525 krooni. Tartu Ringkonnakohus asus

1. veebruari 2009 otsuses seisukohale, et võlausaldajal puuduvad nõuded intressi ja viiviste osas, kuna laenulepingu p-s 3.3 sätestatud võlgniku kohustused on otseselt seotud selle lepingu p-s 3.2 nimetatud kinnistu müügilepingu sõlmimisega, mitte laenu tagastamisega. Lepingu p-s 3.2 toodud poolte kokkulepe võlgniku kohustuse kohta võõrandada maa laenuandjale on TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine, kuna vastav tehing ei ole sõlmitud AÕS § 119 lg 1 järgi nõutavas notariaalses vormis. Kuna lepingu p-s 3.3 sätestatud leppetrahvi ja viiviste kui kõrvalkohustuste sissenõutavus sõltub põhikohustuse – kinnistu osalise võõrandamise kohustuse – kehtivusest, siis on käesoleval juhul tühised ka võlausaldaja nõuded intressi (leppetrahvi) ja viiviste osas ning võlausaldajal puudub alus nõuda võlgnikult nende kohustuste täitmist. 3 08.06.2009 kohtunikuabi määrusega on välja mõistetud P. Kõlarilt V. Vaheri kasuks menetluskulu 22 730 krooni 10 senti. Kohtumäärus jõustus 11.09.
2. Hageja on hagiavalduses märkinud, et 30.06.2008 tasus kostja saadud laenu summas 250 000 krooni. Hageja pole märkinud, et tegelikkuses on 30.03.2008 kostja tasunud kokku 265 000 krooni, mida tõendab kostja poolt esitatud maksekorraldus. Kostja x on maksekorraldusel märkinud selgituseks – Vello Vaheri eest laenu põhivõlgnevus (250 000) intressid ja pankroti kulud (15 000). Eelnevalt kohus märkis, et tühised on hageja nõuded intressi (leppetrahvi) ja viiviste osas ning hagejal puudub alus nõuda kostjalt nende kohustuste täitmist. Pankrotimenetluse kulud jäeti hageja kanda. Kostja on kinnitanud, et pidas intressidena silmas just

§ 113lg-st 1 ja § 94 lg-st 1 tulenevat seaduslikku viivist ehk viivitusintressi.

Siit tulenevalt on kostja tasunud isegi 5475 krooni rohkem ning hagi tuleb jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. P. Kõlar esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. mai 2010 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohtu otsus põhjendatud. Kohtu arvates on kostja tasunud 30.06.2008 hagejale hagiavalduses nõutud viivise. Kohus ei ole selgelt märkinud ning otsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on kohus vastavale järeldusele jõudnud. Tartu Maakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja 442 lg-t 8, jättes otsuses märkimata kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja tõendid, millele kohtu järeldused on rajatud. Kohus on otsuses märkinud, et kostja on kinnitanud, et pidas hagejale tasutud intressidena silmas just

§ 113lg-st 1 ja § 94 lg-st 1 tulenevat seaduslikku viivist ehk viivitusintressi.

Kuid poole kirjalik seletus ei ole tsiviilkohtumenetluses tõendiks. Seega ei saa kohus otsust tehes tugineda üksnes kostja seletusele. Kui kohus kostja seisukohaga nõustus, oleks kohus TsMS § 436 lg-st 1 tulenevalt pidanud oma seisukohta põhjendama. Seda ei ole kohus teinud. Samuti ei ole kohus analüüsinud ega ümber lükanud hageja väited selle kohta, et kostja poolt hagejale 30.06.2008 intresside katteks tasutud 15 000 krooni ei ole käsitletavad seadusjärgse viivisena; 2) ei ole kostja poolt tasutud intressid ja pankrotikulud käsitletavad viivisena. Kostja ei ole 30.06.2008 tasunud talle viiviseid laenu tagastamisega viivitamise eest. Hageja ei vaidle vastu, et kostja eest tasuti talle 30.06.2008 265 000 krooni laenu, intresside ja pankrotimenetlusega seotud kulude katteks. Ükski hagejale kostja poolt makstud summadest ei ole käsitatav viivisena kohustuse täitmisega, s.o laenu tagastamisega, viivitamise eest. 30.06.2008 tehtud ülekandes on selgelt määratletud, et hagejale tasutakse laenu, intresse ja hageja pankrotimenetluse kulusid. Kostja poolt kohtule esitatud maksekorralduse selgitus ei tõenda, et vastustaja on apellandile viiviseid tasunud.

§ 113kasutab lisaks viivise mõistele mõistet viivitusintress.

Kui vastustaja oleks tasunud

1. juunil 2008 apellandile viivist laenu tagastamisega viivitamise eest, siis oleks ülekande selgitusse märgitud, et tasutud summa hõlmab viiviseid. Sõltumata sellest, kas mõiste viivitusintress kasutamine praktikas on tavapärane või mitte, ei ole mõisted viivitusintress ja intress tulenevalt võlaõigusseadusest samatähenduslikud, vaid tähistavad erinevaid õiguse instituute. Kostja poolt esitatud maksekorralduse kohaselt on hagejale tasutud intressi, mitte viivitusintressi ega viivist. Hageja leiab, et arvestades kostjale laenu andmise ja selle tagastamise asjaolusid, oli igati põhjendatud, et kostja tasus lisaks laenule hagejale intressi ja pankrotimenetluse kulusid. Kostja ei ole tasunud hagejale rohkem, kui hageja oleks olnud õigustatud saama ning kostja ei ole tänaseni tasunud apellandile viiviseid laenu tagastamisega viivitamise eest. 4
2. V. Vaher vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohtuotsus vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 ja § 442 lg-le 8 põhjendatud. Kohus on oma otsuses selgitanud, miks ei ole hagejal pankrotimenetluse kulude nõuet tekkinud. Samuti on kohus põhjendanud, miks on tühised hageja nõuded kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingust tulenevate intressi (leppetrahvi) ja viiviste osas; 2) võlgnes kostja hagejale 04.04.2006 sõlmitud laenulepingu alusel 250 000 krooni, viivised ehk viivisintressi summas 9 525 krooni vastavalt

§ 113lg-le 1 ja § 94 lg-le 1 perioodi eest 23.02.2008 – 30.06.2008.

Kostja tasus 30.06.2008 hagejale 265 000 krooni, mis tähendab, et lisaks põhinõudele on tasutud ka viivised. Kostja on kokkuvõttes tasunud hagejale 5 475 krooni rohkem, kui tal oli õigust saada. Maksekorralduse järgi tasus kostja lisaks põhivõlale ka intresside ja pankrotikulude eest. Intressidena pidas kostja silmas just seaduslikku viivist ehk viivitusintressi vastavalt

§-le

1. Kuigi intressi ja viivise puhul on tegemist erineva tähendusega terminitega, on kostja tasunud viiviste eest, eesmärgiga kustutada võlgnevus hageja ees. Hagejal ei ole tekkinud kostja vastu pankrotimenetluse kulude katmise nõuet. Hageja esitas 03.03.2008 kostja vastu pankrotiavalduse. Pankrotimenetlus jäeti algatamata ning pankrotimenetlusega seotud kulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
3. mai 2010 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning kohaldanud materiaalõiguse normi ning ükski apellandi poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.
4. Nähtuvalt asja materjalidest tasuti hagejale ülekandega 30.06.2008 kostja eest 265 000 krooni ning tehtud ülekandes on määratletud, et tasutud on laen, intress ja hageja pankrotimenetluse kulud. Hageja ei vaidle vastu, et kostja eest tasuti talle 30.06.2008 265 000 krooni laenu, intresside ja pankrotimenetlusega seotud kulude katteks, kuid hageja seisukoha kohaselt ükski hagejale kostja poolt 30.06.2008 makstud summadest ei ole käsitatav viivisena kohustuse täitmisega, s.o laenu tagastamisega, viivitamise eest. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja nõue summas 250 000 krooni muutus sissenõutavaks 23.02.2008 ning kuna kostja tagastas laenu 30.06.2008, siis oli kostja laenu 250 000 krooni tagastamisega 127 päeva viivituses.
5. Poolte vahel 04.04.2006 sõlmitud laenulepingu punkti 3.
6. kohaselt „Juhul kui laenaja ei soovi või tal ei õnnestu laenu
7. a jooksul kustutada ülalnimetatu laenutehinguga, on laenajal kohustus laenu andja poolsel nõudmisel laen tagastada laenu andja määratud tähtajaks, ühekordse intressiga 200 (kakssada) % ning viivistega 2 (kaks) % maksmata summalt iga viivitatud päeva eest.“ (tl 7). Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja nõustunud Tartu Maakohtu
8. augusti 2008 määruses ja Tartu Ringkonnakohtu
9. veebruari 2009 määruses avaldatud seisukohaga, et laenulepingu punktis 3.
10. kokkulepitud viivise määr on tühine ning on viivise nõude esitanud lähtudes

5 §-dest 94 lg 1 ja 113 lg 1, s.o hageja on nõudnud kostjalt seaduses sätestatud intressimäära tasumist.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigustatult jätnud hagi rahuldamata, kuna 30.06.2008 hagejale kostja võlgnevuse katteks tasutud summa 265 000 krooni sisaldab ka hageja poolt nõutavat viivist. Ainuüksi see asjaolu, et 30.06.2008 maksekorraldusel on märgitud, et makse teostati V. Vaheri eest põhivõlgnevuse (250 000 krooni), intresside ja pankroti kulude (15 000 krooni) katteks, ei välista seda, et kostja tasus 30.06.2008 hagejale muu hulgas ka nõutavad viivised 9 525 krooni. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kostjal oleks olnud kohustus tasuda hagejale pankrotimenetluse kulusid. Asja materjalide kohaselt jäid pankrotimenetluse kulud hageja kanda. Samuti ei ole asja materjalidest aru saada see, kas kostjal oli kohustus tasuda hagejale lisaks viivitusintressile ka intressi ja kui vastav kohustus oli, siis kui pika perioodi eest ja kui suures ulatuses. Laenulepingu punktis 3.
2. kokkulepitud ühekordne intress 200 % on Tartu Ringkonnakohtu
3. veebruari 2009 määruses avaldatud seisukoha kohaselt tühine. Hageja ei ole esitanud mingeid väiteid selle kohta, et 15 000 krooni on käsitletav intressina, s.o ta ei ole esitanud perioodi, mille eest ta intressi nõuab ja märkimata on ka intressimäär. Lähtudes asjaoludest, võiks intressimääraks olla seaduse sätestatud intressimäär, kuid sel juhul ei ole selge, millise perioodi eest peaks intressi arvestama ning hageja vastava seisukoha puudumise tõttu ei saa ringkonnakohus ise kindlaks määrata perioodi, mille eest on hagejal õigus nõuda intressi. Kuna hageja ei ole tõendanud, kui suures summas oli tal õigus saada 04.04.2006 sõlmitud laenulepingu järgi intressi ning, et 30.06.2008 tasutud summa 15 000 krooni ongi tasutud intressi katteks, siis on maakohus õigesti lugenud, et viivised summas 9 525 krooni on kostja poolt hagejale 30.06.2008 tasutud.
4. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Egon Konsand Üllar Roostoja 6 Viivi Tomson