Obsah (4)

§ 113§ 162§ 94§ 415

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 8. aprill 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-09-8719 Ts

§ 113

lg-s 1 sätestatud määras; määras kostjalt hageja kasuks väljamõistetava viivise maksimumsumma selliselt, et J. Nõmmelt AS BIGBANK kasuks kohtuotsusega väljamõistetud intress, sissenõutavaks muutunud viivis ja alates 21.09.2010 arvestatav viivis kokku ei ületaks hagiga rahuldatud põhinõuet 69 174.24 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. AS BIGBANK esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
2. septembri 2010 tagaseljaotsuse ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, millele tuginedes ta otsustas tasumisele kuuluvat viivist vähendada seaduses sätestatud suuruseni (võtmata aluseks lepingujärgse intressimäära 25,09%). Samuti on põhjendamata vastustaja vabastamine viivise tasumisest perioodil 17.09.2009-20.09.
3. 52

§ 162järgi on viivisenõude vähendamiseks konkreetsed tingimused, mille tõendamise kohustus on Ts

MS § 230 lg 1 kohaselt vastustajal. Vastustaja vastavat taotlust ei ole esitanud. Kui isik soovib viivise vähendamist, siis peab ta seda taotlema ning tõendama järgmisi asjaolusid: 1) viivise suurus on ebamõistlikult suur ja 2) kohustuse täitmise ulatus on piisav viivise vähendamiseks ja 3) viivise suurus ei vasta õigustatud isiku õigustatud huvile ja 4) kohustatud isiku majanduslik seisund on viivise suurusega sellises seoses, et nõutud suuruses viivise väljamõistmine on kohustatud isiku suhtes oluliselt ebaõiglane ehk eelkõige kui see raskendaks oluliselt tema eluliste vajaduste rahuldamist, majandus- või kutsetegevust või põhjustaks muu suure kahju. Antud tsiviilasjas ei ole kohus analüüsinud ühtegi ülaltoodud asjaolu. Kui isik ei suuda tõendada kõiki ülaltoodud tingimuste täitumist, kuid kohus ikkagi otsustab viiviseid vähendada, siis on tegemist TsMS § 230 lg 1 ja § 436 lg 1 ja lg 2 rikkumisega; 2) on kohus

§ 113

lg-le 1 tuginedes asunud seisukohale, et viivise arvestamisel tuleb lähtuda seadusjärgsest intressimäärast (

§ 94

). Apellant eeltoodud seisukohaga ei nõustu ning leiab, et antud asjas kuulub kohaldamisele viivis määraga 25,09% ning põhjendab seda alljärgnevalt. Viivise maksmise kohustus tuleneb

§ 113

lg-st 1, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 113

lg 1 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

§-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul lepingujärgselt viivise määraks kokkuleppe nr 3 tingimustes sätestatud intressimäär ehk 25,09% võlgnetavalt summalt aastas. Viimast on kinnitanud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-120-08 p 12. Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul on pooled kokku leppinud 25,09% suuruses intressimääras aastas. Seega on apellandi viivise nõue põhjendatud ja seadusega kooskõlas. Samuti kohaldub kokkulepitud viivise määr ka apellandi poolt TsMS § 367 alusel nõutavale lisanduvale viivisele. Seega puudus kohtul pädevus viivisenõude vähendamiseks ning vastustajalt tuleb välja mõista kogu viivis summas 41 758.21 krooni (20.09.2010 s.o kohtuotsuse tegemise seisuga) ning alates 21.09.2010 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivis tagastamata krediidisummalt määras 25,09% aastas; 3) on kohtu arvutuskäik viivise osas on põhjendamata ja kohtuotsus on vastuoluline. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 1.3.1 on viivisenõude suurus (24 212.19 krooni) arvutatud 16.09.2009 seisuga, mil kohtusse esitati nõude täpsustus antud tsiviilasjas. Kohtuotsusest tulenevalt ei tuleks vastustajal perioodi eest 17.09.2009-20.09.2010 viiviseid üldse tasuda. Kohtuotsuse p-st 3.2 tuleneb, et sissenõutavaks muutunud viivist on kohus arvestanud alates 25.05.2008 kuni kohtuotsuse tegemiseni 20.09.2010

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

Apellandile jääb arusaamatuks kohtu viide kuupäevale 25.05.

2. J. Nõmm apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada ja asi saata TsMS § 657 lg 2 alusel täies ulatuses esimese astme kohtule läbivaatamiseks.
4. Nähtuvalt asja materjalidest leppisid pooled tarbijakrediidilepingus (selle muutmise kokkuleppes) kokku intressimääras 25,09 % aastas. 53

§ 415

lg 1 esimese aluse kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksetega tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus on 14.01.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 leidnud, et

§ 415

lg 1 esimese lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seetõttu on apellandil õigus nõuda vastustajalt viivist samas ulatuses, milles nad leppisid kokku tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Antud juhul leppisid pooled kokku 25,09 % suuruses intressimääras ning hageja nõue viivise väljamõistmiseks nimetatud määras oli õiguslikult põhjendatud. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatu ning see on aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus märgib, et vastustajal on õigus nõuda

§ 113lg 8 ja § 162 kohaselt viivise vähendamist.

8. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Andra Pärsimägi Viivi Tomson 54 Üllar Roostoja 5