Obsah (5)

§ 26§ 31§ 32§ 7§ 18

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 18.03.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-81 Haldusasi Menetlusosalised V. T.´i kaebu

§ 26lg 1 p 1) 2.

Sekretäril saata käesolev kohtuotsus kaebajale ja vastustajale. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 18.04.2011 (

§ 31lg 1 ja 4).

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil (

§ 32lg 5).

Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15.10.2009 käskkirjaga nr 762-d määrati kaebajale distsiplinaarkaristuseks 35-ööpäevaks kartserisse paigutamine koos teatud vangistusseaduses ettenähtud õiguste piiramisega. Kaevatava käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et 15.09.2009 kell 15.35 lõhkus V. T. eelvangistushoone kambris nr 410 ära kambri akna.
2. 16.10.2009 esitas kaebaja vaide, mis jäeti 07.01.2010 vaideotsusega rahuldamata.
3. 11.01.2010 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse käskkirja tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 1
4. Kaebaja leiab esialgses kaebuses, et määratud karistus ei ole õiglane. Teistele kinnipeetavatele on analoogses olukorras tehtud noomitus. Kaebaja väidab, et akent ei lõhkunud tema, vaid kinnipeetav Y., kes oli samas kambris. Kaebaja soovis, et distsiplinaarkaristusena võetaks tal õigus poes sisseoste teha, keelataks pikaajalised kokkusaamised ja tehtaks suuline noomitus. Õigeaegselt ravi mittesaamise tõttu jäi kaebaja haigeks. 24.03.2010 kaebuse täienduses (tlk 27) kaebaja väidab, et ei lõhkunud kambri akent, mistõttu taotleb käskkirja kehtetuks tunnistamist. 27.05.2010 kaebuse täienduses (tlk 46) kaebaja märgib, et lõhkus kambri akna, kuna seda soovitati kõrvalkambrist. Selle eest anti kaebajale suitsu ja teed. Akna lõhkumise põhjuseks oli lisaks eelnevale ka see, et kontaktisik ei toonud põranda pesemiseks vajalikke vahendeid, ei kutsunud elektrikut ja ei pannud kaebajat kirja arsti juurde. Arsti abi mittesaamise tõttu on kaebaja tervis halb. Kontaktisik R. J.-ga, kes ei täida tööülesandeid nõuetekohaselt, on kaebajal olnud probleeme korduvalt. Kaebaja leiab, et teda on karistatud põhjendamatult, kuna teiste kinnipeetavate poolt akna lõhkumisel ei ole alati distsiplinaarkaristust järgnenud.
5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaevatav haldusakt on õiguspärane. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 alusel määrati kaebajale distsiplinaarrikkumise eest karistuseks kartserisse paigutamine 35 ööpäevaks. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud menetlusnõudeid järgides. VangS § 67 p 4 kohaselt on kinnipeetav kohustatud suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevaid elu- ja olmeruume. Kaebaja on 15.09.2009 seletuskirjas ise tunnistanud, et lõhkus kambri nr 410 akna, kuna ei olnud rahul kontaktisiku poolt teenistusülesannete täitmisega. Määratud karistus ei ole ebaproportsionaalne, kuna tegemist on raske rikkumisega, mis ohustab vangla üldist julgeolekut. Kergendavad asjaolud puudusid ning raskendavaks asjaoluks oli kaebajal kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu. Kaebaja ei ole oma väiteid ravi tagamata jätmise kohta põhjendanud. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui ta tuvastab, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (

§ 7lg 1, § 26 lg 1 p 1).

Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54, mille kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Menetlusosalistel puudub vaidlus selles, et haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt ning vastab vorminõuetele. Kaevatava käskkirja tühistamist kaasa toovaid menetlusnormide rikkumisi kohus ei tuvastanud. Kaebajale tagati enne karistuse määramist ärakuulamisõigus, kuna kaebajalt on 15.09.2009 võetud kirjalik seletus (tlk 42). Kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli 07.10.2009, mida kaebaja kohtistungil kinnitas (tlk 103). Kaebaja on nähtuvalt distsiplinaarmenetluse protokollist (tlk 19) keeldunud distsiplinaarmenetluse protokolli allkirjastamisest ega ole sellele lisanud endapoolset täiendavat seletust. Kaebaja väitis kohtuistungil, et talle ei antud valvur M.P. 15.09.2009 ettekannet, kuid öeldi, et selline ettekanne on tehtud (tlk 103). Kohus märgib, et isikul on õigus tutvuda distsiplinaarmenetluses kogutud ja karistuse määramise aluseks olevate materjalidega 2 (sisuliselt), et tal oleks võimalik soovi korral esitada oma seletus kõigi oluliste asjaolude kohta. Antud juhul, isegi kui eeldada kaebaja väite (15.09.2009 ettekande sisu tutvustamata jätmise osas) õigsust, ei ole kohtu hinnangul tegemist menetlusnormi rikkumisega, mis tooks kaasa haldusakti tühistamise, kuna see ei saanud mõjutada haldusorgani otsust (HMS § 58). Vastustaja tugines kaevatavas käskkirjas eelkõige kaebaja 15.09.2009 kirjalikule seletusele (tlk 42), milles ta võttis omaks akna lõhkumise. Kaebaja seisukohaks kohtuistungil (tlk 102) jäi, et ta lõhkus kambri nr 410 akna, kuna kontaktisik ei toonud talle 15.09.2009 suuliselt esitatud palve peale harja, ämbrit, lappi põranda puhastamiseks ega pannud kirja arsti vastuvõtule. Vastuseks kohtu küsimusele selgitas kaebaja kohtuistungil (tlk 102), et kontaktisik pani küll kirja kaebaja soovid, kuid kaebajal oli varasema kogemuse põhjal teada, et kontaktisik ei täida oma ülesandeid ning arsti juurde saamist oli kaebaja palunud korduvalt. Vastuseks kohtu küsimusele selgitas kaebaja kohtuistungil, et samad terviseprobleemid olid tal juba varem ning vaidlusaluse sündmuse päeval mingit terviseseisundi järsku halvenemist ei toimunud. Samuti oli kaebaja seoses tervisega pöördunud kirjaliku kaebusega vangla direktori poole, millele ei saanud rahuldavat vastust, kuid kohtusse selle peale ei pöördunud ning leidis, et ainsaks võimaluseks probleemi lahendamisel on akna lõhkumine. (tlk 102) Kohus on seisukohal, et kaevatav haldusakt on antud selle andmise ajal kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning on proportsionaalne. Kaebajale pandi süüks VangS § 67 p 4 rikkumist. Viidatud norm kohustab kinnipeetavat mitte lõhkuma tema kasutuses olevat vangla vara. VangS § 63 lg 1 võimaldab vangistusseaduse süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Kaebaja süüline rikkumine oli kaevatava haldusakti andmise ajal tõendatud kaebaja enda poolt 15.09.2009 kirjutatud seletuskirjaga, milles ta tunnistab, et lõhkus akna tahtlikult (tlk 42). Kaebaja võttis kohtus omaks, et lõhkus kambri akna (tlk 102). Seega märgitud faktiline väide on tõendatud (

§ 18lg 3, Ts

MS § 231 lg 2). Distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole kohtu hinnangul rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus distsiplinaarsüüteo raskuse ja selle toimepanemise asjaoludega. Karistuse määramisel tuleb arvesse võtta nii karistust raskendavad kui kergendavad asjaolud (sh kinnipeetava eelnev käitumine). Distsiplinaarkaristus peab olema eesmärgipärane ja suunama kinnipeetavat õiguspärasele käitumisele. Distsiplinaarkaristuse määramine on diskretsiooniline otsustus, st karistuse määramise õigust omav ametiisik peab igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma. Kohtul ei ole antud juhul alust pidada määratud distsiplinaarkaristust ebaproportsionaalseks, kuna tegemist on vangla üldist julgeolekut ohustava raske rikkumisega, karistust kergendavad asjaolud puudusid, kaebajal olid karistuse määramise ajal kehtivad distsiplinaarkaristused ning kaebaja on distsiplinaarrikkumisi toime pannud korduvalt. Haldusorgan on eelnevat arvestades määranud distsiplinaarkaristuse õiguspäraselt. Kohtumenetluses ei ole selgunud ühtegi mõjuvat põhjust, mis oleks õigustanud kaebaja poolt rikkumise toimepanemist ja selle eest leebema distsiplinaarkaristuse määramist. Kaebaja poolt välja toodud põhjused, et ta ei saanud kontaktisikult koheselt nõutavaid asju, ei õigusta vangla vara lõhkumist. Kaebaja ei väitnud kohtuistungil, et tal olid viivitamatut reageerimist nõudvad terviseprobleemid. Kambri akna lõhkumist võinuks õigustada vaid reaalne oht kaebaja elule või tervisele. Asjaolu, et kaebaja eelistas oma probleemile tähelepanu pööramiseks ebaseaduslikku lahendust, kuigi olemas oli ka seaduslik võimalus, ei anna alust 3 pidada määratud karistust ebaproportsionaalseks. Kinnipeetaval on õigus oma subjektiivseid õigusi rikkuvate vangla toimingute (sh ebapiisav arstiabi tagamine) vastu pöörduda kohtusse. Kaebaja väited ebavõrdsest kohtlemisest distsiplinaarkaristuse valikul on paljasõnalised. Kohtuistungil väitis kaebaja (tlk 103), et kinnipeetav S.-le jäeti akna lõhkumise eest karistus määramata, kuid kaebaja ei osanud öelda, kas juhtumi asjaolud olid kattuvad. Seega ei ole antud paljasõnalise väite alusel kohtul võimalik järeldada ebavõrdset kohtlemist. Kohus peab siiski vajalikuks kaebajale selgitada, et võrdse kohtlemise põhimõttest ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt soodsalt koheldud, siis tuleb sellist kohtlemist laiendada ka kõigile teistele isikutele kõigil järgnevatel juhtudel. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kaebus tuleb jätta

§ 26lg 1 p 6 alusel rahuldamata.

Menetluskulude nõuet asjas ei esitatud. Kristina Maimann Kohtunik 4