Obsah (9)

§ 35§ 91§ 100§ 28§ 88§ 109§ 15§ 107§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2011. a Tartu Tsiviilasja number 2-10-136

§ 35alusel keskmine töötasu summas 32 558 krooni perioodi eest 06.10.2009.

a – 21.12.2009. a; 4) tunnistada tööleping ülesöelduks

§ 91

lg 2 alusel; 2 5) välja mõista kostjalt

§ 100

lg 4 alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 39 069 krooni ning puhkuse hüvitis 12 päeva eest summas 5120 krooni. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures töölepingu alusel alates 20.07.

1. a keevitajana töötasuga 13 023 krooni kuus. Töötasu tuli välja maksta iga järgneva kuu 10-ndaks kuupäevaks. Alates 05.10.
2. a ei kindlustanud tööandja hagejat tööga ega maksnud töötasu. Perioodil 05.10.
3. a - 16.12.
4. a taotles hageja kostjalt töölepingus kokkulepitud tööga kindlustamist, kuid kostja seda ei teinud. 17.12.
5. a saatis hageja kostjale e-posti teel elektroonilise kirja, milles esitas avalduse töölepingu ülesütlemiseks

§ 91lg 2 alusel.

12.01.

1. a sai hageja kostjalt 12.10.
2. a kuupäevaga käskkirja, kust sai teada, et kostja oli töölepingu hagejaga üles öelnud (töövaidluskomisjoni toimik tl. 1, 13)
3. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt kindlustas kostja hagejat tööga. Hageja oli 05.10.
4. a tööl ja talle arvestati selle päeva eest ka töötasu. Alates 06.10.
5. a hageja kadus ja kostjaga enam ühendust ei võtnud. Väited, et hageja püüdis kostjaga ühendust saada ja nõudis tööga kindlustamist, olid väärad. Kostjal ei olnud probleeme töötajate tööga kindlustamisel. 12.10.
6. a käskkirja tegemise ajaks oli kostja töölt puudunud viis tööpäeva. MAAKOHTU LAHEND
7. Viru Maakohus rahuldas 25.08.
8. a otsusega Andrei Kisseljovi hagi Omri Metall OÜ vastu osaliselt ning leidis, et pooltevaheline tööleping on Andrei Kisseljovi poolt üles öeldud

§ 91lg 2 p 2 alusel.

Viru Maakohus mõistis Omri Metall OÜ-lt Andrei Kisseljovi kasuks

§ 35

alusel keskmine töötasu summas kokku 13 192;

§ 100

lg 4 alusel kahe kuu keskmine töötasu summas 17 140 krooni; saamata jäänud puhkuse hüvitise summas 5120 krooni. Kohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et:

1. Poolte vahel oli sõlmitud tööleping määramata tähtajaks, mille alusel hageja pidi kostja juures töötama keevitajana.
2. Kostja 12.10.
3. a käskkiri hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemise kohta toimetati hagejale kätte alles 12.01.
4. a (töövaidluskomisjoni tl 15 ja 28).
5. Pooltel puudus kirjalikult sõlmitud ja mõlema poole poolt allkirjastatud tööleping.
6. Kostja sai hageja poolt esitatud töölepingu ülesütlemise avalduse kätte 17.12.
7. a.
8. Alates 06.10.
9. a hageja tööl enam ei käinud. Maakohus oli seisukohal, et kostja ülesütlemisavaldus hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemiseks vastas

§-le 95 lg 1 ja 2, kuid kohus oli seisukohal, et kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu üles alles 12.01.

1. a. Kohus leidis, et antud juhul puudus alus 12.10.
2. a käskkirja nr 2 tühiseks tunnistamiseks. Kostja oli nimetatud käskkirjas motiveerinud hageja töölepingu lõpetamise vajadust, kuid ülesütlemisavalduse esitas hagejale alles 12.01.
3. a. Kohtul puudus alus arvata, et käskkiri oli kostja poolt tagantjärele vormistatud. Keskmise töötasu nõue

§ 35alusel perioodi eest 06.10.2009.

a - 21.12.

1. a oli summas 32 558 krooni. Kohus oli seisukohal, et keskmise töötasu arvestamisel tuleb lähtuda kohtule esitatud andmetest, mis on töötaja suhtes soodsamad, st e-maksuameti tõendist (töövaidluskomisjoni tl 55). Eeltooduga oli tõendatud, et hageja keskmine brutotöötasu oli 8570 krooni. See langes kokku ka Omri Metall OÜ 15.02.
2. a tõendiga hageja ühe tööpäeva töötasu suuruse kohta (tl 59). 3 Kohus leidis, et kostja oli hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse esitanud alles 12.01.
3. a. Seega kuni 21.12.
4. a oli kostjal kohustus maksta hagejale töölepingus kokkulepitud töötasu. Kuna pooled vaidlesid töötasu suuruse üle, lähtus kohus e-maksuameti tõendist tulenevast keskmisest palgast
5. a juulist oktoobrini. Maakohus oli seisukohal, et kostjal oli

§ 28lg 2 p 2 kohaselt kohustus maksta hagejale perioodi eest 06.10.2009.

a - 20.12.

1. a 34 tööpäeva eest töötasu summas kokku 13 192 krooni (34 x 388). Vaidlust ei olnud selles, et kostja oli otsustanud
2. a oktoobris hageja töölepingu lõpetada, koostades 12.10.
3. a käskkirja hageja sõlmitud töölepingu ülesütlemiseks ja maksnud hagejale 12.10.
4. a lõpparvestuse summas 1000 krooni (töövaidluskomisjoni tl 58), samas jättes hagejale vastavalt

§-dele 95 ja 97 ülesütlemisavalduse esitamata. Seega hageja ja kostja vaheline töösuhe jätkus ja kostjal oli tööandjana kohustus hageja

§ 28lg 2 p 2 järgi kokkulepitud töötasu maksta.

Vaidlust ei olnud selles, et alates 13.10.

1. a ei ole kostja hagejale töötasu maksnud. Maakohus oli seisukohal, et sellega oli tõendamist leidnud hageja 17.12.
2. a ülesütlemisavalduses toodu ülesütlemise üks alustest, et tööandja ei maksa hagejale töötasu välja ning oli olemas

§ 91

lg 2 p 2 sätestatud alus töötaja poolt töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Maakohus oli seisukohal, et hagejal on alus saada kostjalt

§ 100

lg 4 alusel hüvitist seoses töölepingu erakorralise ülesütlemisega tööandja poolt töölepingu olulise rikkumise eest. Samas pidas kohus vajalikuks hüvitise suuruse arvestamisel arvestada seda, et hageja oli õigeks võtnud, et sai tööandja soovist lõpetada poolte vaheline tööleping teada juba 05.10.

1. a ning vaidlust ei olnud selles, et alates 07.10.
2. a hageja tööl enam ei käinud. Kohus leidis, et õiglaseks hüvitise suuruseks oli hageja kahe kuu keskmine palk summas 17 140 krooni. Kostja tunnistas kohtuistungil puhkusehüvitise nõude põhjendatust (tl 47) ja TsMS § 440 lg 1 alusel rahuldas kohus nõude. Maakohus leidis, et asjas ei oma tähtsust tunnistajate A. T. ja O. K. ütlused, sest tunnistajad kinnitasid üksnes seda, et hageja töötas kostja juures ja alates 06.10.
3. a enam mitte. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. OÜ Omri Metall esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsuse tegemist, millega lugeda Omri Metall ja Andrei Kisseljovi vahel 25.06.
5. a sõlmitud tööleping lõppenuks

§ 88

lg 1 p 3 alusel ja välja mõista Omri Metall OÜ-lt Andrei Kisseljovi kasuks

§ 109lg 1 alusel ühe kuu keskmine töötasu summas 8500 krooni.

Apellant palub muus osas jätta Andrei Kisseljovi hagiavalduse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellant palub menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole

§ 91lg 2 p 2 kohane alus töölepingu ülesütlemiseks.

Kohtu järeldus, et töölepingu ülesütlemise alust tuleks kvalifitseerida

§ 91lg 2 p 2 järgi ei vasta kohtu enda tuvastatud asjaoludele.

Kohtu põhjendustest järeldub, et töölepingu lõpetamise situatsioon oli antud juhul olemas. Apellant rõhutab, et A. Kisseljov rikkus jämedalt töötaja kohustusi

§ 15lg 2 alusel, sooritades tööluuse ja puududes töölt alates 6.

oktoobrist neli päeva järjest, mistõttu ei saa apellandile ette heita

§-s 91 lg 2 p-s 2 sätestatud kohustuste täitmata jätmist. 4 Töölepingu ülesütlemise õiguslik alus tulenes

§ 88lg 1 p-st 3.

Töölepingu lõppemise päevaks oli 12.10.

1. a. Kuivõrd töölepingu rikkumine oli eriliselt raske, ütles tööandja töölepingu üles eelneva hoiatuseta. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata tunnistajate A. T. ja O. K. ütlused. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et tööseisakuid ei esinenud ja kõik töötajad olid tööga kindlustatud. Samuti kinnitasid tunnistajad, et hageja puudus
2. a oktoobrikuu alguses töölt, temaga lõpetati töösuhe, tööle ta enam ei tulnud. Apellant rõhutab, et hageja ei ole tõendanud, et tal oli mõjuv põhjus
3. a oktoobris töölt puudumiseks. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et tööandja poolne töölepingu ülesütlemine

§ 88

lg 1 p 3 järgi on tühine põhjusel, et lepingu ülesültemise tahet ja põhjendusi sisalduv dokument edastati töötajale hilinenult, lõpetab töölepingu kohus tuginedes

§-le 107 lg 2-le. Apellatsioonkaebuse kohaselt puudub alus töötasu väljamõistmiseks

§ 35alusel.

Töötaja töötasu nõude rahuldamist välistab asjaolu, et töötaja ise ei olnud valmis töö tegemiseks ja töö andmata jätmine oli tingitud töötaja enda süüst.

§ 100lg 4 ei ole kohane alus töölepingu ülesütlemise hüvitise väljamõistmiseks.

Töölepingu ülesütlemise hüvitise õiguslik alus tuleneb

§-st 109 lg 2, mille kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Apellant peab põhjendatuks välja mõista töölepingu ülesütlemise hüvitisena ühe kuu keskmine töötasu. Apellant leiab, et arvestada tuleb eeskätt poolte käitumist töösuhtes hüvitise ulatuse kindlaksmääramisel. Töökohustusi ignoreeris just töötaja, mistõttu oli tööandjal õigus töölepingu lõpetamisele. 5. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist ning maakohtu otsuse muutmata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et antud vaidlusaluses asjas oli olemas

§-s 91 lg 2 p-s 2 sätestatud alus töötaja poolt töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Vastustaja on seisukohal, et apellant jättis vastustajale ülesütlemisavalduse esitamata, mida tunnistab ka apellant apellatsioonkaebuses. Seetõttu jätkus vastustaja ja apellandi vaheline töösuhe, millest tulenevalt oli apellandil tööandjana kohustus vastustajale

§ 28lg 2 p 2 järgi kokkulepitud töötasu maksta.

Vastustaja on seiskohal, et puudub alus lepingu ülesütlemiseks

§ 88lg 1 p 3 järgi.

Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et nimetatud säte näeb ette, et töötaja on eiranud korduvalt tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi ning tööandja on sealjuures teinud eelnevalt ka hoiatuse. Töölepingu seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on

§ 88

lg 1 alusel tööandjal õigus töötajast, sh tema isikust ja käitumisest tuleneval mõjuval põhjusel öelda üles tähtajatu tööleping etteteatamistähtaega järgides. Vastustajale on arusaamatu, miks võttis apellant seaduslikud abinõud tarvitusele alles 12.10.2009. a. Vastustaja juhib tähelepanu

§ 88

lg-s 4 sätestatule, mille kohaselt tööandja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Töölepingu seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt tuleb töötajale mõistliku tähtaja andmist rikkumise lõpetamiseks käsitleda koostoimes

§ 88

lõikega 3, mille kohaselt tööandja võib lepingu töötaja rikkumise või töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud hoiatus. Hoiatus võib 5 olla nii suuline kui kirjalik, kuid tööandja peab olema hilisemalt võimeline hoiatuse tegemist tõendama. Vastustaja rõhutab veelkord, et apellant ei ole tõendanud, et oleks toimunud oluline rikkumine vastustaja poolt, mis annaks aluse töölepingu ülesütlemiseks

§ 88lg 1 p 3 alusel.

Ning samuti ei ole apellant tõendanud, et tegi vastustajale hoiatuse. Vastustaja ei nõustu apellandi väitega, et vastustajal ei ole õigust nõuda töötasu väljamõistmist

§ 35alusel.

Nimetatud sätte kohaselt tuleb töötasu maksta töötajale alati, kui töötamine on takistatud tööandjast tuleneval põhjusel ning töötaja on sel ajal töötamiseks võimeline ning töö tegemiseks valmis. Vastustaja ei nõustu apellandi väitega, et

§ 100lg 4 ei ole kohane alus töölepingu ülesütlemise hüvitise väljamõistmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega loeb poolte vahelise töölepingu lõppenuks

§ 107lg 1 alusel alates 12.10.2009 ja mõistab töötaja kasuks välja 8570 kr.

Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata puhkuse hüvitise summas 5120 kr, väljamõistmise osas. Hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust ja jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

1. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus rahuldas hageja puhkuse hüvitise nõude tuginedes kostja õigeksvõtule (tl 47). Apellatsioonkaebuses ei ole apellant esitanud nõuet puhkuse hüvitise osas maakohtu otsuse tühistamiseks, samuti ei ole esitanud põhjendusi maakohtu otsuse järelduse ebaõigsuse kohta. Eeltoodust tulenevalt ei vaata ringkonnakohus maakohtu otsust läbi puhkuse hüvitise väljamõistmise osas.
2. Ringkonnakohus leiab, et tööandja poolt 12.10.2009 töölepingu ülesütlemine on tühine

§ 88

lg-s 4 märgitud alusel.

§ 88

lg 4 kohaselt võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Tööandja esitas töövaidluskomisjonile 12.10.2009 kuupäeva kandva erakorralise töölepingu ülesütlemise käskkirja, milles märgiti, et A. Kisseljov (hageja) oli tööl 1, 2 ja 5 oktoobril. Alates 6. oktoobrist ta tööle ei tulnud ning tööandja ütleb töölepingu erakorraliselt üles

§ 88

lg 1 p 3 alusel, lugedes töölepingu lõppemise päevaks 12.10.2009 (töövaidluskomisjoni toimik lk 22). Tööandja ülesütlemisavaldus on ühepoolne tehing, mis hakkab kehtima kättesaamisega. Tööandja ei ole tõendanud, millal töötaja ülesütlemisavalduse kätte sai. Hageja kinnitusel sai ta ülesütlemisavalduse kätte 12.01.2010, nimetatud kuupäeva kannab ka toimikusse lisatud kirjaümbrik ( TVK toimik lk 15). Ringkonnakohus märgib, et kuna ülesütlemine ei jõustunud enne 12.01.2010, siis on tegemist

§ 88

lg-s 4 sätestatud mõistliku tähtaja rikkumisega, mis toob kaasa avalduse tühisuse

§ 104lg 1 alusel.

6 9. Õige on apellandi väide, et asja materjalidega on tõendatud hageja töökohustuste rikkumine sel määral, et see andis aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Ringkonnakohus leiab, et materiaalsed alused tööandja poolt 12.10.2009 töölepingu ülesütlemiseks olid täidetud.

§ 88

lg 1 p 3 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Hageja on ainsa põhjusena, miks ta tööle ei läinud esile toonud, et tööandja ei kindlustanud teda tööga. Hageja enda kinnitusel ei andnud tööandja talle tööd alates 5.10.2009 ja hageja tööle ei läinud. Menetluse käigus tööandja nõustus, et hageja ei ilmunud alates 6.10.2009 tööle, kuid vaidles vastu sellele, et ta ei kindlustanud hagejat tööga. Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate A. T. ja O. B. ütlustega on kostja vastuväide tõendatud. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et töötasid hagejaga samas ruumis, et hageja käis 5. või 6. oktoobril viimati töö juures ja rohkem enam tööle ei tulnud. Tunnistajad kinnitasid, et oktoobris oli tööd ja pärast hageja tööle mitteilmumist võeti hageja asemele tööle uus keevitaja. Tunnistajate ütluste kohaselt lasti hageja tööluusi tõttu lahti (tl 45, 46). Ringkonnakohus leiab, et asjas on tõendatud, et hageja ei ilmunud alates 6.10.2009 tööle ilma mõjuva põhjuseta. Tööandjal oli alus hagejaga töölepingu lõpetamiseks

§ 88lg 1 p 3 alusel.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades seda, et hageja ei ilmunud põhjuseta tööle, siis oli

§ 88

lg 3 alusel tööandjal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda ilma eelneva hoiatuseta. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et hagejaga tuleb lugeda tööleping lõppenuks

§ 107lg 2 alusel alates 12.10.2009.

10. Ringkonnakohus leiab, et töötaja töölepingu ülesütlemisavaldus 17.12.2009

§ 91lg 2 alusel on tühine, kuna täidetud ei ole materiaalõiguslikud eeldused.

Töötaja väide, et teda ei kindlustatud tööga ei ole tõendamist leidnud. Kuna tuvastatud on asjaolud, et töötaja alates oktoobrist 2009.a tööle ei ilmunud ja tööd ei teinud, siis on töötaja palga mittemaksmisele tuginemine alusetu ja ülesütlemine seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu

§ 104lg 1 alusel tühine.

11.

§ 109

lg 1 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Tööandja on apellatsioonkaebuses nõustunud maksma hüvitist

§ 109lg 1 alusel ühe kuu keskmise töötasu ulatuses.

Ringkonnakohus leiab, arvestades, et töötaja ei teinud tööd pärast 12.10.2009 ning tõendatud on, et see ei olnud põhjustatud tööandjast, siis on alus seaduses märgitud kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise vähendamiseks. Arvestades, et tööandja kandis 12.10.2009 töötajale üle lõpparve koosseisus olevad summad ning töötaja ei ole tõendanud, et tal tekkis kahju seoses töösuhte tegeliku lõppemisega, on apellandi nõue põhjendatud ning töötaja kasuks 7 tuleb välja mõista 8750 kr. Nimetatud summa on maakohus tuvastanud töötaja keskmise brutotöötasuna ning selles osas ei ole apellant maakohtu otsust vaidlustanud. 12. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja jätab käesoleva otsusega apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Viivi Tomson Üllar Roostoja 8 Andra Pärsimägi