3-10-3364/16

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-3364 Otsuse kuupäev

1. mai 2011 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Andres Vähi kaebus Tartu Vangla direktori
2. augusti
3. a käskkirja nr 1-4/1718 tühistamiseks
4. aprill
5. a Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja Andres Vähi; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar
6. Jätta kaebus rahuldamata.
7. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni
8. juunini
9. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
10. Tartu Vanglas kinnipeetava Andres Vähi kambris oli 29.07.
11. a kella 22.00 paiku kinnitatud kambri õhutusava ette käterätik. Tartu Vangla 26.08.
12. a käskkirjaga nr 1-4/1718 karistati A. Vähit distsiplinaarkorras noomitusega Tartu Vangla Kodukorra p 7.2.11 ja vangistusseaduse § 67 p 1 sätestatud nõuete süülise rikkumise eest, kuna A. Vähi kattis rätikuga akna õhutusava ning ei allunud vanglaametniku korraldusele eemaldada rätik akna õhutusava eest. A.Vähi esitas 31.08.
13. a käskkirja peale vaide taotledes käskkirja tühistamist. Tartu Vangla direktori 24.11.2010 vaideotsusega nr E5 390-2 jäeti vaie rahuldamata.
14. A. Vähi esitas 20.12.
15. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla direktori 26.08.
16. a käskkirja nr 1-4/1718 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused ja taotlused
17. Kaebuse esitaja leiab kaebuses, et ta esitas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja peale vaide, millele Tartu Vangla vastas oluliselt hilinenult ja puuduliku 24.11.
18. a vaideotsusega nr E5 390-
19. Kaebaja märgib, et juba seoses selle olulise vaideotsuse hilinemisega taotleb ta distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 1-4/1718 õigustühiseks tunnistamist. Antud vaideotsus on kaebaja arvates ka vägagi ennatlik ja sellest tulenevalt olulisel määral valesti esitatud, teatud olulisi fakte kontrollimata. Kaebaja soovib, et kohus tunnistaks vaidlustatud käskkirja nr 1-4/1718 õigustühiseks. Kaebuse täienduses osundab kaebaja, et 29.07.
20. a oli ta asunud kinnises sektoris juba 143 päeva, s.o 53 päeva lubatust rohkem. Tema karistamine on tingitud varasemalt esitatud vaidest, mille esitamise peale olid ametnikud pahased. Sel õhtul oli kambris soe vesi, kaebaja käis duši all ja kuivatas ka duširuumi ning WC põranda, mis võttis aega vähemalt kella 22.15-ni. Seega ei saanud kaebaja kuulda G. Leego poolt kella 22.00 paiku antud korraldust. Rätik oli õhutusava ees pikka aega, ajast, mil sääsed välja ilmusid. Rätiku olemasolust ava ees olid teadlikud kõik sektori ametnikud. Kaebaja helistas kell 22.15 kambrist korrapidajale, et kiri ära saata, mille peale tulid ametnikud kambrisse seletuskirja blanketiga. G. Leego tuli kambrisse, lükkas kaebaja eest ja võttis õhutusluugi eest ära rätiku. Kaebajal ei võimaldatud tutvuda videosalvestisega. Rätiku äravõtmise kohta ei koostatud akti ja kaebaja on seetõttu ilma rätikuta. Kohtuistungil täiendab kaebaja kaebuse põhistust väitega, et tal ei olnud puhtfüüsiliselt võimalik korraldust täita. Pesemise ajal oli raske korraldust täita. Kaebaja soovis ametnikega rääkida pärast pesemist. Kaebaja oli paigutatud kambrisse, kus tingimused ei vastanud nõuetele. Vastustaja vastuväited
21. Kaebaja vaide alusel direktori poolt tehtud vaideotsuse põhjenduste kohaselt on distsiplinaarmenetluse käigus A. Vähi poolt rikkumine ja süü selle toimpanemises tõendatud, menetlusnorme rikutud ei ole ning seega on tema distsiplinaarkorras karistamine õiguspärane ja käskkirja tühistamiseks puudub alus. Vastustaja jääb vaideotsuses toodud selgituste ja põhjenduste juurde ega pea otstarbekaks neid korrata.
22. Vastustaja jätab tähelepanuta kaebaja märkused, mis puudutavad kaebaja väidetavalt ebaseadusliku kinnipidamist kinnises sektoris ja tema varasema distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja peale esitatud vaide kadumist, kuna need ei ole seotud kaebajale käesolevas vaidluses distsiplinaarkaristuse määramisega ning seega ei puutu asjasse. Kaebaja on nii oma vanglale esitatud vaides, kui ka kohtule esitatud kaebuses püüdnud järjekindlalt 29.07.2010 õhtul kella 22.00 ajal toimunut minutilise täpsusega kajastades tõendada, et tema ei ole süüks arvatud tegu toime pannud, kuna vanglaametnikud ei ole tema kambri juures käinud korraldusi andmas. Samas on kaebaja ise kinnitanud, et kambri akna õhutusluuk oli eest juba siis, kui tema sinna kambrisse paigutati ja rätik, mis akna õhutusluugi ava ees oli, kuulus temale. Seega on tema enda selgitustega tõendatud, et rätiku aknaluugi ette panija oli kaebaja. Kaebaja ei saa enda rikkumist õigustada ka asjaoluga, et väidetavalt ei ole varasemalt vanglaametnikud sellist käitumist rikkumiseks pidanud ning sellele tähelepanu juhtinud. Samas peab vastustaja vajalikuks märkida, et kaebaja on teadlik, et rätiku akna õhutusluugi ette riputamine on keelatud, kuna kaebajale on 16.07.2010 käskkirjaga nr 1-4/1252 määratud distsiplinaarkarituseks noomitus selle eest, et 02.07.2010 oli tema poolt riputatud akna ette saunalina ning ka seekord ei allunud kaebaja vanglaametniku seaduslikule korraldusele saunalina eemaldada. 2 Kaebaja on oma 05.08.2010 distsiplinaarmenetluses antud seletuskirjas ise avaldanud, et: 1) valvur G.Leego viis läbi õhtust loendust – seega sai valvur G. Leego kontrollida, et akna õhutusluugi eest rätikut ei olnud; 2) loenduse ajal valvur G. Leego ärasaadetavate kirjade kohta midagi ei küsinud, vaid tuli kaebaja kambri juurde selle kohta küsima kell 21.
23. Kaebaja vastas G. Leegole, et on küll kirju ning ta annab need hiljem, kui on ennast ära pesnud ja kuivatanud - seega käis valvur G. Leego kaebaja kambri juures, tuvastas, et akna õhutusluugi ette on riputatud rätik ning andis kaebajale korralduse see sealt eemaldada, mille täitmisest kaebaja keeldus. Ilmselgelt ei saanud vestlus duširuumis peseva kaebaja ning koridoris seisva valvuri vahel toimuda täielikult suletud ukse kaudu, valvur pidi igal juhul tuvastama kambri sisemust uurides, kus on kaebaja kellega ta rääkida tahab. Seega ei oma mingit tähtsust asjaolu, kas ja millal uste vaateklaaside katted üles tõsteti; 3) kella 22.10 ajal teavitas kaebaja valvureid, et tema on nüüd valmis ning võib kirjad ära anda – seega vastab tõele ametnike ettekannetes märgitu, et kaebaja istus kella 22.00 paiku (kaebaja, mõistliku inimesena, peaks aru saama, et kella 22.00 paiku ei ole sama mis täpselt kell 22.00) oma voodil, olles seega ennast juba ära pesnud, kui valvurid uuesti tema kambri juurde tulid. Kambrisse sisenedes anti kaebajale uuesti korraldus rätik akna õhutusluugi eest eemaldada ning kaebaja sellele korraldusele ei allunud, mistõttu eemaldas vanglaametnik rätiku ise, koostas rätiku äravõtmise kohta äravõtmise akti, millele kaebaja keeldus alla kirjutamast. Asjakohatu on süüdistada vanglaametnikke ennatlikus otsustuses võtta kella 22.10 ajal kaebaja kambri juurde minekul kaasa juba ka seletuskirja blankett. Selle kaasavõtmine oligi tingitud sellest, et kaebaja ju keeldus eelnevalt kella 21.45 ajal valvur G. Leego poolt antud korralduse täitmisest ning tavapäraselt antakse vanglas kinnipeetavatele võimalus selle kohta koheselt selgitus anda, millest kaebaja ise sel hetkel vabatahtlikult loobus. Vastustaja on jätkuvalt veendunud, et kaebaja distsiplinaarkorras karistamine oli põhjendatud ja õiguspärane. Kui kaebaja ei oleks ise rätikut akna õhutusluugi ette pannud või selle ise koheselt, vastava korralduse saamisel eemaldanud, siis ei oleks olnud alust kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks. Kõik kaebaja toodud selgitused ning põhjendused on paljasõnalised ja ennastõigustavad ega tekita kahtlust, et kaebaja on saanud distsiplinaarkorras karistada alusetult. Tuginedes eeltoodule palub vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg 1 p 6 alusel jätta Andres Vähi kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus
24. Kohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ja on õiguspärane. Kaebaja on kaebuse põhistamiseks esitanud tõenditena lisaks vaideotsusele ja vaidlustatud käskkirjale ning vaide käiguta jätmise määrusele, 05.08.
25. a seletuskirja (tlk 5) ja 27.08.
26. a avalduse ning vastused märgukirjadele (tlk 6, 7, 8). Kaebaja poolt esitatud vangla vastused märgukirjadele ei saa tõendada 29.07.2010.a sündmustega seonduvat, kuna nende kirjadega on vastatud kaebaja 27.08.
27. a ja 26.07.
28. a märgukirjadele, mis käsitlesid seega ajaliselt varasemaid sündmusi kui kaebajale käesolevas asjas süüks arvatud distsipliinirikkumine. Mis puutub kaebaja väidet valvekaamera videosalvestuse olulisuse osas tõendina, siis kohus on seisukohal, et kuna kohtule teadaolevalt vanglas 3 kasutatavad kaamerad heli ei salvesta, siis ei saa valvekaamera videosalvestuse abil ka tuvastada, kas vanglaametnik andis kaebajale suuliselt korralduse või mitte ja kas kaebaja jättis vanglaametniku seadusliku korralduse täitmata või mitte. Kaebuses ja kaebuse täienduses esitatud väited on kummutatud kaebaja enda poolt haldusemenetluse käigus antud kirjaliku seletuse ja kaebaja kohtuistungil antud seletusega ning vastustaja poolt kogutud kirjalike tõenditega. Kohtuistungil antud seletuses ei eita kaebaja (tlk 67) pöördel, et ta sai korrapidajalt duši all olles korralduse käterätik õhutusava eest eemaldada. Samuti on kaebaja kohtuistungil antud seletusega tõendatud, et ta sai aru temale antud korralduse sisust, kuid ta leidis, et korralduse täitmise üle on otstarbekas diskuteerida pärast duši võtmise lõpetamist. Kui uskuda kaebaja versiooni, et talle ei antudki mingit korraldust, siis jääb arusaamatuks, mille üle kaebaja soovis diskuteerida pärast duši võtmise lõpetamist. Tõsiselt võetav ei ole kaebaja väide, et tal ei olnud füüsiliselt võimalik korraldust täita, kuna nähtuvalt kaebaja poolt vastustajale antud seletusest ja vastustaja poolt kogutud tõenditest, ei olnud valvuril mingeid probleeme käterätiku õhuava eest eemaldamisega. Kaebaja võib küll olla keskmisest parema toitumusega, kuid fakt on see, et kaebaja ei eita, et rätik, mis oli õhutusava ees kuulus temale. Fakt on ka see, et kinnipeetav on vastutav tema kambris olevate asjade sihipärase kasutamise eest. Nähtuvalt kohtute infosüsteemi andmetest on kaebaja ka haldusasjas nr 3-10-3363 vaidlustanud Tartu Vangla haldusakti, mis oli antud seoses kaebaja poolt 02.07.
29. a saunalina akna trellide ette paigutamisega, millega loeb kohus kummutatuks ka kaebaja väite, et käesolevas asjas vaidluse põhjustanud rätik oli kaebaja poolt õhuava ette paigutatud juba
30. aasta mai kuus. Märkimist väärib, et 29.07.
31. a oli õhutusava ette paigutatud käterätik, mitte aga saunalina. Kaebajale määratud karistuse õiguspärasuse suhtes ei oma tähtsust fakt, kas kaebaja oli käterätiku õhutusava ette paigutanud 29.07.
32. a õhtul või varem, fakt on see, et rätik avastati sealt sel päeval kella 22.00 paiku. Käesoleva delikti aspektist on oluline süüteo avastamise aeg, mitte aga kaebaja poolt rätiku paigaldamise aeg, kuna süütegu ei ole aegunud ja jätkuva süüteo puhul on oluliseks süüteo avastamise aeg. Neil asjaoludel loeb kohus tõendatuks, et kaebaja on süüdi temale inkrimineeritud distsipliinirikkumises ja kaebajale määratud karistus on proportsionaalne rikkumisega. Vastustaja on õiguspäraselt osundanud asjaolule, et isegi kui asuda seisukohale, et valvurid ei olnud alati reageerinud sellele, kui kaebaja oli kambri õhutusava millegagi katnud, siis ei saa sellest asjaolust kaebajal tekkida õigustatud ootust, et õigusnormide vastane käitumine on õiguspärane. Ükski asjas kogutud tõend ja kaebaja poolt esitatud väide ei viita sellele, et kaebajat oleks käesolevas asjas karistatud alusetult või kättemaksuks varasemalt esitatud vaiete eest, kuna kaebajale määratud karistus on üks leebemaid võimalikest. Kaebaja poolt toimepandud distsipliinirikkumist ei vabanda ka asjaolu, kui kaebaja isegi oli kinnises sektoris viibinud kauem, kui tema poolt osundatud sätetes reguleeritud. Sellisel juhul on kaebajal õigus vaidlustada vastav toiming või õigusakt, kuid ta ei saa õigustada sellega käesolevas asjas süüks arvatud distsipliini rikkumist. HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel jääb kaebus rahuldamata ja HKMS § 92 lõike 1 alusel poolte menetluskulud nende endi kanda, kuna vastustaja ei ole taotlenud kaebuse rahuldamata jätmise korral menetluskulude panemist kaebaja kanda. Roby Koik kohtunik 4