TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1693 Otsuse kuupäev 10. jaanuar 2011 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Vjatšeslav Julini (Julin) kaebus Justiitsminis

) § 41 lg-st 11 tulenevalt toitlustatakse pikaajalisel kokkusaamisel kokkusaajat ja kinnipeetavat vanglas pakutava toiduga.

§ 46

sätestab asjad, mida isikud võivad võtta kaasa pikaajalisele kokkusaamisele.

§ 46

lg-st 31 tuleneb, et kinnipeetaval või kokkusaajal on õigus võtta kokkusaamisruumi väikeses koguses mahla, kohvi, teed, kohvikoort, suhkruasendajat, limonaadi, vett, küpsiseid, šokolaadi ja kartulikrõpse, kui need on kokkusaamise eel tellitud ja ostetud vanglateenistuse vahendusel või vanglas asuvast kauplusest. Määrus ei näe ette võimalust lubada kinnipeetaval või kokkusaajal võtta kokkusaamiste ruumi kaasa muid toiduaineid, sh lihatooteid ja puuvilju. 3. V. Julin esitas 30.06.2010. a Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada

§ 46

lg 31, teha Justiitsministeeriumile ettekirjutus anda välja

§ 46

redaktsioonis luba vangla kauplusest kaupade ostmiseks ning tunnistada õigusvastaseks, et Justiitsministeerium piirab kauba ostmist vangla kauplusest ning jättis 22.06.2010. a otsusega nr 11-7/6077 V. Julini vastavasisulise taotluse toidu otsmise loa saamiseks rahuldamata. Kaebuse põhjendused ja taotlused 4.

§46

lg 31 ei vasta kaebaja arvates põhiseadusele (PS) Tartu Vangla poest toiduainete ostmise keelamise osas. Nimetatud säte määrab kaebaja arvates piirangud täiesti ebaproportsionaalselt. Akt on loodud olulisi asjaolusid ja põhjendatud huvisid arvestamata, tekitades takistusi. Samuti sekkub säte kaebaja arvates oluliselt era- ja perekonnaellu. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ning seoses sellega tarvitatakse tema suhtes õiguste ja vabaduste piiramist, ei anna kaebaja arvates õigust sekkuda isiku põhiõigustesse rohkem, kui see tuleneb otse seadusest. Justiitsministeeriumi toimingud õiguste ja vabaduste piiramisel on kohustatud vastama PS §-le 3 ja 11. See, et

§ 46

keelab osta toiduaineid kauba sortimendis Tartu Vangla poest, ei ole kaebaja arvates mitte millegagi põhjendatud ja on ebaseaduslik. Kaebaja viitab VangS § 41 lg-st 1, lg-st 2, PS §-st 26 tulenevatele õiguste ja vabaduste rikkumisele. Kaebaja 17.06.

1. a taotlus on Justiitsministeeriumi poolt kaebaja arvates õigusvastaselt rahuldamata jäetud. Kaebuse põhjendatud huviks on V. Julin märkinud preventiivse huvi, et taolisi rikkumisi tema suhtes ei korduks. Vastustaja vastuväited
2. Justiitsministeerium leiab, et V. Julini kaebus on põhjendamata ning palub kaebuse jätta rahuldamata ja kohtukulud jätta kaebaja kanda. Justiitsministeerium ei ole seoses kaebaja taotlusega andnud haldusakti s.t otsust , vaid tagastas V. Julini 17.06.
3. a taotluse koos selgitustega

§ 46lõike 31 kohta 22.06.2010.

a kirjaga nr 11-7/6077, seega sooritas toimingu.

ei näe ette võimalust lubada kinnipeetava taotluse alusel ei Justiitsministeeriumil ega vanglal kinnipeetavale ega kokkusaajale kokkusaamisele võtta kaasa täiendavalt esemeid või toiduained, mida

regulatsioon ette ei näe. Seega puudus kaebajal alus sellise taotluse esitamiseks. Justiitsministeeriumil puudus siinkohal täiendav otsustuspädevus. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lõike 4 alusel jäeti kaebaja taotlus läbi vaatamata ja tagasitati talle koos selgitustega. Haldusmenetlus lõppes taotluse läbi vaatamata jätmisega. Antud kaebuses ei taotle kaebaja Justiitsministeeriumi kohustamist esitatud taotluse lahendamiseks või kehtiva regulatsiooni põhiseadusvastaseks tunnistamist üksnes põhjusel, et tema ei saanud vangla kauplusest osata pikaajalisele kokkusaamisele kaasa meelepäraseid kaupu. Kinnipeetaval puudub aga subjektiivne õigus nõuda 2 Justiitsministeeriumilt või mõnelt muult haldusorganilt endale meelepärase regulatsiooni kehtestamist. Kaebajal tekib kaebeõigus vaid enda subjektiivsetest õigustest lähtuvalt. Kaebusest ei nähtu, millist kaebaja subjektiivset õigust riivab pikaajalisele kokkusaamisele asjade kaasa võtmist reguleeriv

säte. Halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine. Justiitsministri 30.11.2000. a määrus nr 72 Vangla sisekorraeeskiri on vangistust reguleeriv üldakt ehk õigustloov akt haldusmenetluse seaduse mõttes.

vaidlusaluse sätte õiguspärasuse kontroll on võimalik põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu. Vastustaja on seisukohal, et Justiitsministeerium tagastas 22.06.2010. a kirjaga kaebajale tema taotluse õiguspäraselt. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla või Justiitsministeerium kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. VangS § 25 lg 2 kolmas lause sätestab, et pikaajaliste kokkusaamiste kord, sagedus ja kokkusaajatele lubatud asjade loetelu sätestatakse vangla sisekorraeeskirjas. Seega on seadusandja andnud täitevvõimule õiguse reguleerida pikaajaliste kokkusaamiste korda veelgi täpsemalt seadusest õigusjõult madalamal astmel asuva õigusaktiga – määrusega. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju. Justiitsministeerium leiab, et

§ 46

lg 31 on igati kooskõlas eelnevaga ning ei alanda kuidagi kinnipeetava inimväärikust ega riku kaebaja põhiõigusi. Juba vangistuse olemusest tuleneb see, et isik ei saa tegutseda nii vabalt nagu vabaduses viibides. Muuhulgas ei saa isik ka piiramatult tarbida talle meeldivaid asju. Seega on kinnipeetava õigused teatud mõttes piiratumad juba tulenevalt asjaolust, et seadusandja on isiku karistamiseks näinud ette võimaluse paigutada ta vanglasse koos sellest tulenevate piirangutega liikumisvabadusele ja tegutsemisvabadusele. Justiitsministeerium arvestas õiguskantsleri 2008. a soovitusega ning täiendas regulatsiooni toiduainete nimekirjaga, mida kokkusaajad võivad vangla kauplusest kokkusaamisele kaasa osta. Pikaajalisele kokkusaamisele kaasavõetavate toiduainete põhieesmärk on luua pingevaba ja perekondlik õhkkond, mitte luua alternatiivi vangla poolt pakutavale toitlustamisele.

§ 41lg 11 järgi tagatakse kokkusaajate toitlustamine vangla poolt.

Kaasavõtmisele lubatud toiduainete nimekiri on piiratud eelkõige vangla sisejulgeoleku kaalutluste tõttu. Arvestada tuleb sellega, et vangla kaupluse sortiment on üsna suur ja kui lubada osta pikaajalisele kokkusaamisele kaasa vabalt kõiki toiduaineid, võib tekkida probleem nende kontrollimisel pärast kokkusaamise lõppu. Pikaajalise kokkusaamise eesmärgiks on läbi pereliikmete vahelise emotsionaalse sideme tihendamise suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele. Samuti on oluline osa õiguskuulekast elust oskus hankida õiguspärasel moel raha ja saadud vahendeid hallata. See tähendab, et kinnipeetav peaks õppima tema kasutada olevaid summasid realistlikult hindama ja neid mõistlikult kasutama. Selleks peab ta oskama seada prioriteete ja langetama otsuseid mida ja kui suurte summade eest piiratud vahenditest soetada. VangS eesmärgiks ei ole soodustada kinnipeetava põhjendamatut tarbimist. Kohtu põhjendused ja otsus

1. Kaebaja on kaebuses esitanud kolm nõuet:
2. Tühistada Justiitsministri 30.11.
3. a määruse nr 72 Vangla sisekorraeeskiri § 46 lõige 31; teha Justiitsministeeriumile 3 ettekirjutus vangla kauplusest kaupade ostmise võimaldamiseks; tunnistada õigusvastaseks Justiitsministeeriumi toiming, millega piiratakse vangla kauplusest kauba ostmist.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lõike 1 kohaselt on haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Justiitsministri 30.11.
5. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ ei ole üksikjuhtumi reguleerimiseks antud õigusakt, vaid õigustloov akt, mis reguleerib seadusest tuleneva volitusnormi alusel määratlemata arvu juhtumeid, mitte aga üksikjuhtumit. HKMS § 3 lõike 2 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse avalikõiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Seadused ei näe ette isikutele individuaalset kaebeõigust õigustloovate aktide vaidlustamiseks kohtus iseseisva kaebusega. Vastustaja on õigesti märkinud, et halduskohtu pädevuses on ainult õigustloova akti põhiseadusega kooskõlas olemise kontrollimine, kui tegemist on asjassepuutuva normiga. HKMS § 11 lõige 4 sätestab, et halduskohus tagastab kaebuse, kui selle lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kuna õigustloova akti tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, tuleb tagastada läbivaatamatult V. Julini kaebus Justiitsministri 30.11.
6. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 46 lõike 31 tühistamise nõudes. 8.

§ 46

lõige 31 sätestab, et kinnipeetaval või kokkusaajal on õigus võtta kokkusaamisruumi kaasa väikeses koguses mahla, kohvi, teed, kohvikoort, suhkruasendajat, limonaadi, vett, küpsiseid, šokolaadi ja kartulikrõpse, kui need on kokkusaamise eel tellitud ja ostetud vanglateenistuse vahendusel või vanglas asuvast kauplusest. Justiitsministeeriumi 22.06.

1. a kirjaga nr 11-7/6077 tagastati V. Julini 17.06.
2. a taotlus, milles kaebaja taotles Justiitsministeeriumilt luba, et kokkusaaja võiks osta pikaajalisele kokkusaamisele kaasa vorsti ja teisi lihatooteid ning puuvilju. Taotluse tagastamise kirjas on vastustaja selgitanud, et

§ 41

lõike 11 kohaselt toitlustatakse pikaajalisel kokkusaamisel kokkusaajat ja kinnipeetavat vanglas pakutava toiduga,

§ 46

sätestab asjad, mida isikud võivad kaasa võtta pikaajalisele kokkusaamisele,

§ 46

lõige 31 ei näe ette võimalust lubada kinnipeetaval või kokkusaajal võtta kokkusaamiste ruumi kaasa lihatooteid ja puuvilju. Vaidluse esemeks on seega vastustaja toiming, millega jäeti kaebaja taotlus läbi vaatamata ja tagastati. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja vastustaja kohustamiseks sooritamata toimingu sooritamiseks puudub alus, sest vastustaja 22.06.

1. a toiming ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi ning on kooskõlas kehtiva õigusega.
2. Vastustaja toiming on teostatud õiguslikul alusel. HMS § 15 lõige 4 sätestab, et kui haldusorganile esitatud taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata. Vangistusseaduse (VangS) kohaselt tegeleb karistusjärgse kinnipidamise täideviimise korraldamisega vangla. Seega peab kinnipeetav kõik taotlused, mis tal seoses karistuse kandmisega tekivad, esitama reeglina vanglale, mitte Justiitsministeeriumile (VangS § 1 1 lõige 4). Kuna käesoleval juhul otsustas kaebaja 17.06.
3. a taotluse esitada vahetult Justiitsministeeriumile, siis oli vastustaja õigustatud ja kohustatud kaebaja taotluse läbivaatamatult tagastama HMS § 15 lõikele 4 tuginedes. Kuna vastustaja tuvastas, et kaebaja taotluse rahuldamine on kehtiva õiguse kohaselt 4 välistatud ka vangla poolt, siis täitis vastustaja hea halduse tava ja uurimisprintsiipi selgitades kaebajale kehtivat õigust, mis välistab kaebaja 17.06.
4. a taotluse rahuldamise. Seega polnud menetlusökonoomia printsiibist tulenevalt vastustajal tarvidust, rääkimata kohustusest, kaebaja taotluse vanglale edastamiseks. Vastustaja 22.06.
5. a kiri evib seega selgitustaotlusele vastamise toimingu tunnuseid ja ei saa juba ainuüksi seetõttu kuidagi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi ega piirata tema vabadusi. Vastustaja on õigesti märkinud, et kiri ei sisalda otsustust ega keeldu, mis annaks aluse rääkida haldusaktist.
6. Kaebaja poolt esitatud väide, et

§ 46lõige 31 ei ole kooskõlas PS-ga ei ole põhjendatud.

Nii kaebaja poolt vaidlustatud õigusnorm kui vastustaja toiming (kaebaja taotlusele vastamine) on õiguspärased. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda pikaajalisele kokkusaamisele kaasa võtta lubatavate toiduainete piiramise keelamist. Kaebaja on kinnipeetav ja temalt on võetud kohtuotsuse alusel vabadus. Käesoleva kaasuse raames ei ole tema vabadusi piiratud rohkem, kui see on vangistuse raames hädapäraselt vajalik. Kaebaja kannab karistust kinnises vanglas, kuid talle on tagatud seaduses sätestatud määras võimalus isiklike asjade kasutamiseks ja omamiseks. Riik on seadusega võtnud endale kohustuse toitlustada kinnipeetavaid. Pikaajalise kokkusaamise raames on riik lisaks sellele võtnud endale ka kohustuse toitlustada kinnipeetavaga kokkusaajat. Toitlustamine vanglas vastab võimaluste piires elanikkonna toitumise tavapärastele harjumustele. Lisaks sellele on vanglatele pandud ka kohustus tagada kinnipeetavatele ja kokkusaajatele võimalus osta vanglateenistuse vahendusel ka vangla kauplusest teatud esemeid ja toiduaineid. Vangistuse täideviimise eesmärk on suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ja kaitsta õiguskorda (VangS § 6 lõige 1). Kõik tegevused ja toimingud vanglas peavad lähtuma sellest eesmärgist. Seega peab ka kaebaja poolt vaidlustatud toiming (keeld) olema kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja poolt vaidlustatud vastustaja 22.06.

1. a toiming on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga, aga samuti vangla kui terviku julgeoleku tagamise eesmärgiga (VangS § 66 lõige 1). Seega on vastustaja toiming kooskõlas ka PS-ga, kuna toiming teostatud seaduse alusel (VangS §-de 4 1 lõige 2 ja 25 lõike 2 kolmas lause), sest kaebaja poolt vaidlustatud normi andmiseks on seadusest tulenev volitus. Vaidlustatud toiminguga ei ole piiratud ega rikutud kaebaja põhiõigusi ega moonutatud nende õiguste olemust, mis on kaebajal alles vaatamata vangistusele. Norm ei riiva ka pikaajalise kokkusaamise eesmärki, milleks on pereliikmete vahelise suhtlemise kaudu tagada kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. Normiga kehtestatud keeld on proportsionaalne ega sekku kaebaja era- ja perekonnaellu.
2. Neil faktilistel ja õiguslikel alustel ja juhindudes HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tulenevast volitusnormist jätab halduskohus kohustamis- ja tuvastamisnõude osas kaebuse rahuldamata.
3. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda Roby Koik kohtunik 5