KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 19.04.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-1469 Haldusasi Anne Õmbluse kaebus Türi Vallavalitsuse 27.04.2010 korralduse nr 313 tühistamise ning Türi Vallavalitsuse kohustamise nõudes Vaidlustatav lahend Tallinna Halduskohtu 15.10.2010 otsus Anne Õmbluse apellatsioonkaebus Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise viis Menetlusosalised Kirjalik menetlus Kaebuse esitaja: Anne Õmblus Vastustaja: Türi Vallavalitsus RESOLUTSIOON Jätta Anne Õmbluse apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.10.2010 otsus haldusasjas 3-10-1469 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. Kui kassatsioonkaebuses või sellele esitatud vastuses ei taotleta kassatsioonkaebuse lahendamist istungil, võib Riigikohus selle lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 61 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Järva maakonnakomisjoni 28.10.1993 otsusega tunnistati Kabala vallas Villavere külas asunud endise Puskari 174 talu maad omandireformi objektiks ning omandireformi subjektideks selle maa suhtes ½ suurustes võrdsetes osades Enn Hendrikson ja Anne Õmblus. Kabala Vallavalitsuse 23.02.1995 korraldusega nr 85 ja 20.01.1997 korraldusega nr 25 on vastavalt A. Õmblusele ja E. Hendriksonile määratud eelnimetatud maa eest kompensatsioon ning maa mittetagastamise alusena on märgitud maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p
- 3-10-1469 Keskkonnaministri 28.10.2004 käskkirja nr 1026 punkti 1 alapunkti 1.2 kohaselt jäeti riigi omandisse Villevere külas asuv Puskari katastriüksus XXXXX:XXX:XXXX, pindalaga 14,38 ha ning kanti 05.10.2009 kinnistusraamatusse (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX, katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX). A. Õmblus esitas 02.10.2009 Türi Vallavalitsusele avalduse, milles palus MaaRS § 6 lg 31 alusel anda talle Puskari katastriüksusel asuvate Puskari talu hoonete varemete kordategemiseks tähtaeg ja määrata ehitiste teenindamiseks vajalik maa. Kõnealusele avaldusele vastas Türi Vallavalitsus 21.10.2009 vastuskirjaga nr 5.4-9/4741-2, mille kohaselt puudusid vallavalitsusel tõendid endise Puskari talu maadel paiknevate ehitiste olemasolu kohta ning tõendatud ei ole ka väidetavate hoonete omandiõigus. 30.09.2009 toimunud paikvaatluse kohaselt selgus, et endise Puskari talu maadel ei ole hooneid ega rajatisi ehitusseaduse (EhS) mõistes. Endistest hoonetest on säilinud sammaldunud ja rohtu kasvanud hoone vundamendi tükid ning selliseid ehitisi ei ole võimalik korda teha. A. Õmblus esitas 04.12.2009 Türi Vallavalitsusele hoonestusõiguse seadmise avalduse Järva maakonna Türi valla Villevere küla Puskari maaüksusele. Taotluse kohaselt on taotletava maatüki ligikaudne suurus 14,38 ha, hoonestusõiguse seadmist taotletakse elamu, aida, lauda ja kaevu juurde ning hoonete püsimise eeldatav tähtaeg on 99 aastat. Türi Vallavalitsus keeldus 21.12.2009 kirjaga nr 5.4-9/4741-4 Vabariigi Valitsuse 08.11.1996 määrusega nr 276 kinnitatud „Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra“ (Kord) punkti 12 alapunktides 3 kuni 5 ja punktides 13, 14 ja 15 nimetatud toimingute tegemisest. A. Õmblus esitas 20.01.2010 kaebuse Tallinna Halduskohtule Türi Vallavalitsuse 21.12.2009 otsuse nr 5.4-9/4741-4 tühistamise ja riigimaale hoonestusõiguse seadmise avalduse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks (haldusasi nr 3-10-188). Tallinna Halduskohtu 23.03.2010 otsusega rahuldati haldusasjas nr 3-10-188 A. Õmbluse kaebus osaliselt. Kohus tegi Türi Vallavalitsusele ettekirjutuse vaadata viivitamata läbi A. Õmbluse hoonestusõiguse seadmise avaldus ning teha Korra punktis 13 nimetatud otsus või anda nõuetekohane haldusakt selle otsuse tegemisest keeldumise kohta. Kohtuotsus on käesolevaks ajaks jõustunud. Türi Vallavalitsuse 27.04.2010 korraldusega nr 313 otsustati hoonestusõiguse seadmist Türi vallas Villevere külas asuvale Puskari maaüksusele mitte algatada ning jätta A. Õmbluse hoonestusõiguse seadmise avaldus rahuldamata, kuna täidetud ei ole riigimaale hoonestusõiguse seadmise taotlemise õiguse eeldused: maaüksusel asuvatel varemetel ei ole MaaRS-s ja EhS-s sätestatud ehitise tunnuseid ning puuduvad tõendid, mis kinnitaksid vara kuulumist A. Õmblusele. Korralduses leiti veel, et puudub vajadus hoonete kordategemiseks MaaRS § 6 lg-s 31 sätestatud tähtaja määramiseks, kuna sellises seisundis kunagiste ehitiste varemete kordategemine ei ole enam võimalik. Hooned on lagunenud väga ammu ning nende väidetav omanik ei ole nende taastamist ega kordategemist aastakümnete jooksul vajalikuks pidanud. Varemete tänases seisus kordategemine oleks sisuliselt uute ehitiste püstitamine riigi omandisse jäetud maale, mis ei ole käesoleval juhul põhjendatud.
- Anne Õmblus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Türi Vallavalitsuse 27.04.2010 korralduse nr 313 tühistamiseks, riigimaale hoonestusõiguse seadmise avalduse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramiseks kohustamiseks ja riigimaale hoonestusõiguse seadmise avalduse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) hooned on omandatud kaebaja vanavanaisa poolt ning
- aasta seisuga oli hoonete omanikuks viimase poeg Jaan Hendrikson. Puskari talu hooneid pole kunagi õigusvastaselt võõrandatud. Samuti pole ka hilisemalt neid hooneid ega nende varemeid võõrandatud. 2
(8)3-10-1469 Kaebaja on jätkanud Puskari talukoha istanduse ja hoone säilinud osade hooldamist, sissesõidutee ja taluhoonete kompleksi õueala pidevat korrashoidmist. Kaebaja ei ole asjaõigusseaduse (AÕS) § 39 mõttes valdust lõpetanud ja ei ole loobunud tegelikust võimust asja üle. Puskari talu hoonete varemeid ei ole peremehetuks kuulutatud; 2) korralduses toodud põhjendused hoonestusõiguse seadmise algatamisest keeldumise kohta tuginevad vastustaja mitteobjektiivsetel hinnangutel. Hinnanguline andmete sobimatus avalduses (teenindamiseks vajaliku maa suurus, hoonestusõiguse seadmise aeg) ei ole piisav põhjus hoonestusõiguse seadmise algatamisest keeldumiseks; 3) 30.09.2009 koostatud paikvaatuse protokollis on vääralt leitud, et tegemist on betoonplatsiga. Tegemist on põrandatega. Kuna Puskari katastriüksusel on säilinud vundamendid, vaheseinte alumised palgid, ukseorvad, selgesti eristatav ruumijaotus, siis on hooned võimalik täielikult taastada. Vastustaja on jõudnud väära hinnangulise järelduseni, et Puskari maaüksusel asuvaid varemeid ei ole võimalik enam korda teha; 4) nõustuda ei saa vastustajaga, et maaüksusel asuvatel varemetel ei ole MaaRS ja EhS sätestatud ehitise tunnuseid. Kord sätestab punkti 2 alapunktis 2, et riigimaale seatakse hoonestusõigus ehitusloa alusel alustatud ehitise omaniku või MaaRS § 6 lõikes 3 sätestatud tingimustele vastava ehitusloa omaniku kasuks. Kuna ehitusluba antakse välja dokumendi kujul, võib täiendav dokument olla see, mis tõendab riigimaale hoonestusõiguse seadmiseks vajalike ehitiste olemasolu Puskari maaüksusel. Vastavalt EhS § 25 lõikes 1 sätestatule on ehitusluba tähtajatu; 5) kaebaja on A. Hendriksoni pärandi vastu võtnud, kuna ta on vastu võtnud tema piibli. Olles vastu võtnud osa pärandvarast, loetakse vastavalt Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 551 lõike 2 teisele lausele kaebaja poolt kogu A. Hendriksoni pärandvara vastuvõetuks. Testamendijärgne pärija pärandit vastu ei võtnud.
- Türi Vallavalitsus palus jätta A. Õmbluse kaebuse rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktis toodud põhjenduste juurde. Täiendavalt leidis vastustaja, et korralduse andmisel on järgitud kõiki HMS-s sätestatud haldusorgani tegevust reguleerivaid sätteid. Vastustaja andis kaebajale 21.12.2009 kirjaga nr 5.4-9/4741-4 võimaluse HMS § 40 lõike 1 kohaselt esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Korra p 12 alapunkti 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel kohustus kontrollida taotleja õigust taotleda hoonestusõigust. Seda on vastustaja teinud ning jõudnud kontrollimise tulemusel järeldusele, et kaebajal puudub õigus hoonestusõiguse taotlemiseks riigimaale.
- Tallinna Halduskohtu 15.10.2010 otsusega jäeti Anne Õmbluse kaebus rahuldamata: 1) Puskari talu hoonete näol oli tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, mistõttu pärimisõiguse sätted käesoleval juhtumil kohaldamisele ei kuulu. ORAS § 6 lg 5 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse või kompenseeritakse ühtsetel alustel, olenemata ORAS § 6 lõikes 2 sätestatud õigusvastase võõrandamise viisist, välja arvatud § 13 lõikes 3 ja §-s 14 sätestatud juhtudel. Rahvusarhiivi poolt 08.03.2005 väljastatud arhiiviteatisest nähtub, et Puskari talu elumaja koos lauda ja aidaga kuulus
- a seisuga Villevere kolhoosi alla ning A. Hendrikson oli Villevere kolhoosi liige. Kuigi kaebaja on just nimetatud tõendil tehtud märkele „Elab omas majas“ tuginedes väitnud, et elumaja koos lauda ja aidaga kuulus A. Hendriksonile, on vaieldamatu, et eraomand oli
- aastal välistatud ning seega kuulus ka elumaja koos lauda ja aidaga kolhoosile. Hoolimata asjaolust, et A. Hendrikson võis elumajas endiselt sees elada, ei saanud teda pidada elumaja, lauda ja aida omanikuks. Samuti ei ole testamendiga võimalik tõendada omandiõigust ehitistele. Seega oli vaidlusaluse vara näol tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga. Kaebaja võis saada nimetatud vara omanikuks ainult ORAS-s sätestatud alustel (vara tagastamise teel); 3
(8)3-10-1469 2) Järva Maavalitsuse 08.11.2005 tõendist nähtub, et A. Hendrikson suri 26.12.1965, seega enne ORAS jõustumist. A. Hendriksoni poeg ning kaebaja isa Johannes Hendrikson suri 26.02.
- Vastustaja poolt kohtule esitatud kaebaja venna, E. Hendriksoni 27.11.1991 avaldusest õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta Järva Maakonnavalitsusele nähtub, et viimane taotles muuhulgas Villevere külas asuva Puskari talu kui õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimist ning Puskari talu maade tagastamist, märkides, et peale tema omab õigust nimetatud varale ka õde A. Õmblus. Avalduse kohaselt kuulus vara enne õigusvastast võõrandamist E. Hendriksoni vanaisale Jaan Hendriksonile. Vara õigusvastase võõrandamise viisiks on märgitud „sundkollektiviseerimine“; 3) ÕVVTK Järva Maavalitsuse komisjoni 28.10.1993 otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et taotletud maa kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Jaan Hendriksonile ning vara A. Hendriksonile. Otsuse p-ga 3 tunnistati E. Hendrikson ja kaebaja võrdsetes osades õigustatud subjektideks õigusvastaselt võõrandatud maa osas. Otsuse punktiga 6 jäeti rahuldamata E. Hendriksoni ja kaebaja taotlused ühistatud varale, kuna ORAS § 8 järgi ei ole vennalapsed õigustatud subjektideks. Kabala Vallavalitsuse 23.02.1995 korraldusega nr 85 on õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus kaebajale kompenseeritud. ÕVVTK Järva Maavalitsuse komisjoni mõlemad otsused on kehtivad ning seega peab kohus neist juhinduma; 4) kuna kaebajale ühistatud vara ei tagastatud, ei saanud tal tekkida ka omandiõigust nimetatud varale ega ka selle varemetele. Kuna vaidlusalune maa kaebajale kompenseeriti, tuleb sellega lugeda kompenseerituks ka endisel maatükil kasvanud vilja- ja muude puude väärtus, mida saab ORAS § 11 lõike 1 järgi tagastada või kompenseerida ainult õigusvastaselt võõrandatud maa koosseisus. Kuna ainuüksi vara omanikuks mitteolemine välistab riigimaale hoonestusõiguse seadmise, ei ole vajalik täiendavalt hinnata seda, kas vaidlusaluste varemete näol oli tegemist ehitistega või mitte. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
- Anne Õmbluse apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 15.10.2010 otsus tühistada. Põhjendused: 1) ebaõige on kohtu seisukoht, et Puskari talu hoonete näol oli tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga. Lisaks on kohus ebaõigesti hinnanud ÕVVTK Järva Maavalitsuse komisjoni 28.10.1993 otsust nr 53-
- Antud haldusasjas ei ole tõendatud, et hooned oleksid olnud õigusvastaselt võõrandatud. Põllumajandusliku artelli 02.02.1949 põhikirja kohaselt ühistatud vara vastuvõtmise komisjoni aktist nr 6 nähtub, et Puskari talu hooned ei kuulunud ühistatud vara hulka. E. Hendriksoni poolt 26.11.1991 esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldus ei ole E. Hendriksoni ja kaebaja ühisavaldus. Kaebaja taotles üksnes maa kompenseerimist. Kuna Eesti NSV Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga natsionaliseeriti Puskari talu maad, siis on ilmselge, et E. Hendriksoni soov saada kompensatsiooni Puskari talu hoonete eest on õigustühine, sest hooneid ei ole kunagi võõrandatud. Kohtu viide aastale 1965 ja selgitus, et eraomand oli sellel ajal välistatud, ei ole õige. Kuna Puskari talu hoonete näol ei olnud tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, siis käesoleval juhtumil kuuluvad kohaldamisele pärimisõiguse sätted. Pärimisõiguse alusel saadud omandiõigust hoonetele ei ole kaebajalt seaduslikult ära võetud; 2) ebaõiged on kohtu järeldused selles osas, mis puudutab õunapuude ja marjapõõsaste olemist võõrandatud maaga püsivalt seotud loodusobjektiks. Selleks, et viljapuud oleksid käsitletavad õigusvastaselt võõrandatud maaga püsivalt seotud loodusobjektidena, oleksid 4
(8)3-10-1469 viljapuud pidanud olema ORAS § 6 lõike 2 kohaselt võõrandatud ajavahemikus 16.06.1940 kuni 01.06.1981; 3) vastustaja on rõhutanud, et omandit tõendava esitamine ei muuda kaebaja poolt esitatud riigimaale hoonestusõiguse seadmise avalduse menetlemise käiku, rikkudes sellega faktiliselt ärakuulamisõigust. Nõustumata määrama tähtaega riigimaale hoonestusõiguse seadmise avalduse puuduste kõrvaldamiseks, rikub vastustaja kaebaja ärakuulamisõigust. Vastustaja ei ole 21.12.2009 kirjaga nr 5.4-9/4741-4 andnud kaebajale võimalust HMS § 40 lõike 1 kohaselt esitada oma arvamust. Vastustajal puudub valikuvõimalus, kas seada tähtaega hoonestusõiguse seadmise avalduse puuduste kõrvaldamiseks või mitte. Nimetatud kohustus tuleneb HMS § 15 lõikest
- Kuna vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 15 lõikele 1 on riigimaal asuv ehitis lahuskäibes ja ei muutu maatüki oluliseks osaks, peaks haldusorgan omandi kontrollimiseks määrama kaebajale tähtaja tõendite esitamiseks; 4) ehitusõiguse realiseerimise keelamine on omandi vaba kasutamise oluline piirang, mille möödapääsmatus käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel ei ole tõendatud; 5) 30.09.2009 paikvaatluse protokoll on ebaõige. Ka vastustaja kinnitab ise oma hilisemates kirjalikes seisukohtades ehitistest suurema mahu säilimist, kui seda on kirjas paikvaatluse protokollis. Puskari talu hoonete seinapalgid teisaldati
- aasta segaste augustisündmuste ajal. Asjakohane on Tallinna Ringkonnakohtu 10.05.2006 otsus nr 3-05132, kus leiti, et tulekahjus hävinud ehitiste juurde teenindusmaa määramine ja ehitiste kordategemiseks tähtaja andmine oli õiguspärane. Puskari taluhoonete palkseinad varastati, mis on võrreldav tulekahjuga.
- Türi Vallavalitsus palub jätta A. Õmbluse apellatsioonkaebuse rahuldamata: 1) kaebaja võib taotleda kohtumenetluses tema omandiõiguse tunnustamist kõnealuste varemete suhtes, esitades õiguslikke põhjendusi ja faktilisi tõendeid, kuid see ei saa muuta korralduse andmise põhjendusi, sest EhS-s sätestatud tunnustele vastava ehitise puudumine on paikvaatluse käigus kontrollitud fakt, mida on tõendatud nii hoonestusõiguse seadmise menetluses vastustajale kui ka antud haldusasjas esitatud fotodega. Järva Maavalitsusele 26.11.1991 esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldusest nähtub, et Puskari talu hooned olid hävinud juba avalduse esitamise ajal; 2) omandireformi käigus on tuvastamata, kas õigusvastaselt võõrandatud Puskari talu maal asunud ehitiste näol oli tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga ORAS tähenduses. Puskari talu ehitiste ja nende omandi kohta puuduvad kanded riiklikus ehitisregistris. Samuti puuduvad nimetatud registris muud kanded, mille kohaselt kuulus või kuulub käesoleval ajal mõni endise Kabala valla territooriumil asuv ehitis A. Hendriksonile või kaebajale. Vastustaja valduses ei ole dokumente, mis võiksid vaidlusaluste ehitiste kuulumist kaebajale kinnitada; 3) vastustaja ei ole pidanud vajalikuks nõuda kaebajalt täiendavaid omandit tõendavaid dokumente, kuna kõiki eeltoodud asjaolusid silmas pidades on nende hankimine ilmselgelt keeruline, ajakulukas ja kaebajale väga koormav. Olenemata saavutatavast tulemusest, ei saa see mõjutada hoonestusõiguse seadmise võimalikkust, kuna üks hoonestusõiguse seadmise eeldus (EhS-s sätestatud tunnustele vastava ehitise olemasolu) on jätkuvalt täitmata; 4) endise Puskari talu ehitiste puhul ei ole tegemist alustatud ehitistega või lõpetamata ehitistega MaaRS tähenduses, kuna ehitised on olnud valmis, kuid käesolevaks ajaks hävinud. Ehitise hävimise korral ei anna selle ehitise varasem ehitusluba õigust ehitada vana ehitise kohale uut ehitist. Seetõttu puudub Puskari talu hoonetel selline kehtiv ehitusluba, mille alusel võiks hoonestusõiguse seadmist taotleda; 5) kusagilt ei tulene, et vastustaja peaks andma tähtaja ehitise kordategemiseks igal juhul, kui maal asuvad kunagise, ent otsustamise ajaks lagunenud ehitise jäänused; 5
(8)3-10-1469 6) kaebaja etteheited ärakuulamisõiguse rikkumise osas on asjakohatud. Kaebajal oli hoonestusõiguse seadmise avalduse esitamisest kuni korralduse andmiseni võimalik esitada mistahes täiendavaid dokumente, samuti olla ära kuulatud tema avaldust käsitlevas menetluses. Käesoleval juhul ei ole tegemist avalduses esinevate formaalsete puudustega. Ehitise kui hoonestusõiguse esmase eelduse puudumine on sisuline puudus, mida ei ole võimalik parandada mistahes täiendavate dokumentide esitamisega tähtaegselt või tähtajatult. Õigusvastaselt võõrandatud Puskari talu hoonete omand on jätkuvalt selgusetu ja tõendamata, kuid selle selgitamine käesolevas haldusasjas ei ole asjakohane ega vajalik, kuna puuduvad sellised ehitised, mis võimaldaks nende omanikul saada hoonestusõigus riigimaale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- MaaRS § 351 kohaselt võib ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, seada hoonestusõiguse. Nimetatud sättes sisalduva volitusnormi alusel vastu võetud Korra p 2 ap 1 kohaselt seatakse riigimaale hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada. Eeltoodud regulatsiooni kordab ka AÕSRakS § 15 lg 1, nähes muuhulgas ette, et hoonestusõiguse seadmise avalduse võib esitada ühe aasta jooksul, arvates maa kandmisest kinnistusraamatusse. Pooled ei vaidle eelviidatud normide tõlgendamise üle, mille kohaselt peab hoonestusõiguse taotlemiseks samaaegselt olema täidetud kaks eeldust: tegemist peab olema ehitisega ning ehitis peab olema hoonestusõiguse taotleja omandis. Ringkonnakohus märgib, et hoonestusõiguse seadmise alusena ei saa käesoleval juhul vaadelda Korra p 2 ap 2, mis võimaldab hoonestusõiguse seada ka ehitusloa alusel alustatud ehitise omaniku või seaduslikus korras välja antud ehitusloa omaniku kasuks. Kaebaja on sellisele võimalusele oma kaebuses viidanud. Ehitusluba on kehtiv üksnes kuni selle realiseerimiseni, so ehitise valmimiseni. Antud juhul ei ole vaidlust, et tegemist on millalgi püstitatud, kuid seejärel lagunenud ehitistega. Taoliste ehitiste taaspüstitamine ei saa toimuda ehitiste esmavalmimise aluseks olnud ehitusloale tuginedes.
- Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata põhjendusega, et tõendamata on kaebaja omandiõigus vaidlusalustele ehitistele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, märkides veel täiendavalt, et kaebaja omandiõiguse kohta puuduvad tõendid sõltumata sellest, kas endise Puskari talu hooned õigusvastaselt võõrandati ning kas kaebaja päris ehitised kui vallasasjad A. Hendriksoni pärandi vastuvõtmisel piibli vastuvõtmise teel. Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2009 otsuses haldusasjas 3-08-1690 on leitud, et halduskohus saab küll avalik-õigusliku vaidluse lahendamise käigus anda hinnanguid tsiviilõiguslikele küsimustele, kuid halduskohtu pädevuses ei ole kohtuotsuse resolutsioonis siduvalt tsiviilõiguslikke asjaolusid kindlaks teha. See, kui halduskohus peaks käesoleva asja lahendamisel otsuse põhjendavas osas leidma, et kaebaja on ehitiste omanik, ei tekita kaebajale omandiõigust, mistõttu on jätkuvalt täitmata MaaRS §-st 351 ning AÕSRakS § 15 lg-st 1 tulenev eeldus hoonestusõiguse seadmiseks. Kaebajal peab omandiõigus olema hoonestusõiguse seadmise avalduse esitamise hetkel. Seega peab omandiõigus olema ka vormistatud nimetatud ajal kehtiva regulatsiooni kohaselt. Vaidlust ei ole selles, et riiklikes registrites puuduvad igasuguses märked kaebaja omandiõiguse kohta endise Puskari talu ehitiste suhtes. Veelgi enam, puuduvad andmed isegi 6
(8)3-10-1469 nende ehitiste kui vallasasjade olemasolu kohta. Kaebaja ei ole kasutusele võtnud õiguslikke meetmeid selleks, et saavutada enda omandiõiguse tunnustamine. Eeltoodud asjaolusid on vastustaja kaebajale selgitanud juba enne hoonestusõiguse seadmise avalduse esitamist 21.09.2009 kirjas. Sellele vaatamata ei ole kaebaja käesoleva ajani kasutusele võtnud kohaseid abinõusid oma omandiõiguse tõendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja täitis oma selgitamiskohustust nõuetekohaselt. Nii nagu halduskohtul, pole ka haldusorganil võimalik üksnes kaudsete tõendite abil kaebaja omandiõiguse osas võtta sellist siduvat seisukohta, mis tekitaks kaebajale MaaRS §-st 351 ja AÕSRakS § 15 lg-st 1 tuleneva subjektiivse õiguse taotleda riigimaale hoonestusõiguse seadmist.
- Kuigi asja lahendamisel ei ole see määrav, peatub ringkonnakohus järgnevalt ka teisel hoonestusõiguse seadmise eeldusel: Hoonestusõigust saab seada ehitise teenindamiseks vajalikule maale. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et endise Puskari talu maadel asunud ehitiste varemed ei vasta ehitise määratlusele. Selle vastu ei vaidle põhimõtteliselt ka kaebaja, samas leides, et vastustaja oleks MaaRS § 6 lg-st 31 tulenevalt pidanud määrama tähtaja ehitiste kordategemiseks. Tallinna Ringkonnakohus on 03.09.2010 määruses haldusasjas 3-10-1585 on leidnud, et MaaRS § 6 lg 31 näol on tegemist reformisättega ning maa kandmisega kinnistusraamatusse on omandireform vaidlusaluse kinnistu osas lõppenud. AÕSRakS § 15 lg 1 regulatsioon ei kohaldu lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitistele. Vastupidine tõlgendus ei ole eesmärgipärane ning tooks kaasa maaomaniku õiguste põhjendamatu riive. Ringkonnakohus jääb ka käesolevas haldusasjas nimetatud seisukoha juurde, kuid isegi juhul, kui möönda MaaRS § 6 lg 31 kohaldatavust pärast maa osas omandireformi lõppemist, on vastustaja käesoleval juhul kohaldanud kaalutlusõigust nõuetekohaselt, leides, et ehitiste varemete kordategemiseks tähtaja andmine ei ole põhjendatud. Nii kaebaja kui vastustaja poolt kohtule esitatud fotodelt on näha, et endistest taluhoonetest on säilinud väga vähe ning kaebaja poolt soovitud ehitusõiguse realiseerimisel oleks tegemist uute hoonete ehitamisega, mitte aga vanade hoonete kordategemisega. Ehitised on olnud kasutusest väljas pikka aega. Tõendamata on kaebaja väide, et hoonete seinapalgid teisaldati
- aastal augustisündmuste ajal, so pärast omandireformi aluste seaduse jõustumist 20.06.
- Kaebaja 03.11.2004 kirjas keskkonnaministrile on küll viidatud talu elamu ja abihoonete palkseinte vargusele, kuid jäetud täpsustamata, millal nimetatud sündmus aset leidis. Isegi kui lugeda tõendatuks seinapalkide vargus
- aasta augustis, tõendab seinapalkide varguse fakt, et hooned pidid juba tol ajal olema oluliselt lagunenud ning kasutusest välja langenud. Taolistel eeldustel kaebajale MaaRS § 6 lg 31 kohaldamise kaudu riigimaale hoonestusõiguse seadmise taotlemise õiguse andmine looks kaebajale põhjendamatu eelise võrreldes isikutega, kes samuti sooviksid riigimaale ehitada. Samuti riivaks see avalikku huvi, sest hoonestusõiguse seadmisel puuduks riigil võimalus maad eesmärgipäraselt oma ülesannete täitmiseks kasutada, sh teenida vajadusel maa võõrandamisega tulu.
- Küsimus, kas kaebaja puhul on täidetud MaaRS § 351 ja AÕSRakS § 15 lg 1 koosseis (esinevad hoonestusõiguse seadmise taotlemise eeldused), ei kuulu lahendamisele kaalutlusõiguse kohaldamise teel. Seega ei ole haldusmenetluses tehtud menetlusvead üldjuhul olulise kaaluga. Kaebaja on vastustajale ette heitnud ärakuulamisõiguse ning uurimispõhimõtte rikkumist, leides muuhulgas, et kui vastustaja hinnangul oli hoonestusõiguse seadmise avaldus puudustega, oleks kaebajale tulnud anda tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. 7
(8)3-10-1469 Ringkonnakohus leiab, et kuna kohtumenetluses on kinnitust leidnud vaidlustatud korralduse materiaalne õiguspärasus, puudub vajadus hakata täiendavalt hindama toimunud haldusmenetluse nõuetekohasust. Sõltumata vastava kontrolli tulemustest, ei järgneks HMS §st 58 tulenevalt korralduse nr 313 tühistamist, sest ka pärast menetlusvigade kõrvaldamist tuleks välja anda samasisuline haldusakt. Kuna kaebaja puhul on täitmata mõlemad hoonestusõiguse seadmise taotluse esitamise eeldused, ei ole vajalik ka pikemalt analüüsida, kas kaebajale oleks tulnud anda tähtaeg nõuetekohase omandiõigust tõendava dokumendi esitamiseks. 11. Eeltoodud põhjendustel jääb esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastusaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaire Pikamäe Viive Ligi Oliver Kask 8
(8)