3-10-1644/10

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. august 2010, Jõhvi 3-10-1644 J. S kaebus Kirde Kaitseringkonna 27.05.2010 käskkirja nr 204P tühistamiseks
2. juuli 2010 J. S, tema esindaja Kaido Kooga ning Kaitseväe esindajad Maris Tekkel ja Tarmo Metsa Resolutsioon 1.Jätta J. S kaebus täies ulatuses rahuldamata 2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, seega hiljemalt 09.09.
3. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 27.05.2010 andis Kaitseväe Kirde Kaitseringkonna ülem käskkirja nr 204P (tl 4-5), millega määras kaitseväe distsiplinaarseaduse § 15 lg 2 p 1, § 16 lg 1 ja 2, § 34 lg 1 p 8, § 40 lg 4, § 42, § 51 p 2, § 52 lg 1 ja § 59 tuginedes Viru Jalaväepataljoni staabi- ja tagalakeskuse riietuse- ja erivarustuse lao ülem veebel J. Sle teenistusalase käsu täitmata jätmise eest noomituse. Käskkirjas märgiti, et veebel J. S sõitis 05.05.2010 Valga-Uulu maanteel kaitseväe rivisõidukiga MB GD 61 EKS kiirusega 83 km/h jättes sellega täitmata kaitseväe juhataja 29.04.2010 käskkirjaga nr 153 õppuse „Kevadtorm“ 1 alal kehtestatud kiirusepiirangud ja rikkudes kaitseväe korralduse seaduse § 29 lg 7 sätestatud kohustust. 25.06.2010 esitas J. S Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-2) ning palus, et tema karistamise kohta antud käskkiri tühistataks. Ta eitas 70 km/h kiirusepiirangu ületamist väites, et sõjaväepolitsei mõõtis ekslikult hoopis tagant suure kiirusega läheneva auto kiirust ja arvestatud pole ka võimalikku viga. Veel väitis kaebaja, et ei ole andnud vastukäivaid seletusi, karistamise aluseks märgitud käskkirja pole talle tutvustatud, selles sisalduv kiirusepiirang käis rivi- ja reservsõidukite kohta, majandussõidukitele seda ei kehtestatud ning lisas, et Kirde Kaitseringkonna ülem oli kaalutlusõigusest ilma jäetud, kuna pidi täitma maaväe ülema poolt antud karistamise käsku. Kaitseväe kirjalikus vastuses (tl 22-26) peeti vaidlustatud käskkirja seaduslikuks, paluti kaebus rahuldamata jätta ning leiti, et sõjaväepolitsei teenistuja poolt teostatud kiirusemõõtmise toimingu õigsuses kahtlemiseks puudub alus. Väidet kiiruse eksliku mõõtmise kohta peeti paljasõnaliseks, juhiti tähelepanu selle, et kasutatud seadme puhul arvestatav viga ±1km/h on liiklusprotokolli aktis kajastatud ning viidati seadme kasutaja kogemustele ja läbitud koolitusele. Vastuses nõustuti, et karistuse aluseks olevat käskkirja pole kaebajale tutvustatud, kuid peeti seda tagantjärele otsitud õigustuseks ja leiti, et tegelikult oli kaebaja kiirusepiirangust teadlik. Seejuures viidati igapäevaselt läbi viidud koosolekutele ja neil räägitud kiirusepiirangutele, varem kaebaja poolt läbitud õppustele ja analoogsele rikkumisele ning asjaolule, et kaebuses on ta esitanud väite kiirusega 70 km/h sõitmise kohta. Veel viidati asjaolule, et rivisõiduki mõiste on defineeritud „Kaitseväe ja Kaitseliidu maismaasõidukite kasutamise eeskirjas“ ja Kirde Kaitseringkonna sõidukite kasutamise korras“ ning märgiti, et väide kaalutlusõiguse rikkumise kohta jääb arusaamatuks ja vaidlustatud käskkirja motivatsioon võimaldab aru saada millistel kaalutlustel on Kirde Kaitseringkonna ülem otsustanud kaebajat karistada. Kohtuistungil jäid nii kaebaja ja tema esindaja kui ka Kaitseväe esindajad oma kirjalike väidete ja taotluste juurde. J. S kinnitas, et pole rikkumist toime pannud ning esitas oma nägemuse toimunust. Kaido Kooga esitas kokku 2650 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude. Maris Tekkel ja Tarmo Metsa täiendavaid selgitusi ei andnud. KOHTU PÕHJENDUSED Kaitseväelaste distsiplinaarvastutus, distsiplinaarkaristused ning distsiplinaarmenetluse läbiviimise kord on reguleeritud kaitseväe distsiplinaarseaduses. Selle § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 määratlevad distsiplinaarsüüteona seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süülise täitmata jätmise või nende mittekohase täitmise ning kehtestavad, et toimepandud distsiplinaarsüüteo eest peab kaitseväelane kandma süüteo laadile ja raskusele vastava distsiplinaarkaristuse kandmises seisnevat distsiplinaarvastutust. J. S distsiplinaarkorras karistamisel on tuginetud kaitseväe korralduse seaduse § 29 lg 7 ja kaitseväe juhataja 29.04.2010 käskkirjaga nr 153 (tl 34) õppuse „Kevadtorm 2010“ toimumise ajal kehtestatud kiirusepiirangu rikkumisele. Käskkirja pole J. Sle kaebuse ja sellele antud vastuse väidetel allkirja vastu tutvustatud (tl 1 ja 23 pöördel), kuid kaitseväe sisemäärustiku punkt 6.3 paneb kaitseväelasele tema teenistust reguleerivate õigusaktide ja juhendite tundmise kohustuse. Kohtuistungil ei lükanud kaebaja ümber vastuse väidet, et õppusel kehtivatest kiirusepiirangutest ja 2 käskkirjast oli koosolekutel juttu, möönis aimdust piirangute olemasolust ning kinnitas, et järgis neid (tl 102 ja 106). Samas jäi ta ka selle juurde, et sõjaväepolitseinik eksis mõõtes hoopis tema taga liikunud sõiduki kiirust. Kohtuistungil tunnistajatena üle kuulatud sõjaväepolitseinikud Karmo Nuut ja Martin Siht eitasid kindlalt eksimise võimalust ning kinnitasid, et nägid mõõtmise hetkel ainult kaebaja poolt juhitud sõidukit ja fikseerisid lubatust suurema kiiruse just sellele (tl 102-104). Rikkumise kohta on vormistatud Sõjaväepolitsei liikluskontrolli akt (tl 29) ning selles nimetatud seade Stalker II nr AS003620 on läbinud taatluse (tl 30). Halduskohtul puudub vähimgi alus kahelda Karmo Nuudi ettekandes või tema ja Martin Sihti poolt kohtus vande all antud tunnistuste tõepäras. Kaebaja poolt esitatud selgitused on aga ebausutavad. Seda eelkõige seetõttu, et juhul kui vastaks tegelikkusele arvamus, et sõjaväepolitseinikud ei eristanud päikese tõttu üheks tombuks sulanud sõidukeid, pidid mõlemad liikuma ühesuguse kiirusega ja tagumisele ei saanud kuidagi mõõta esimesest olulisemalt suuremat kiirust. Lisaks on mitmed kaebaja erinevad väited ka asjakohatud, vastuolulised ja otsitud ning teenivad sellistena ilmselgelt kohtu eksitamise, enda õigustamise ja seeläbi vastutusest vabanemise eesmärki. Näiteks on kaebuses välja toodud, et kiirusepiirang kehtis ainult rivi- ja reservsõidukitele, kuid majandussõidukitele seda ei kehtestatud ning väidetud, et õigusaktid erinevaid sõidukeid ei piiritle (tl 1). Tegelikult on vastavad õigusaktid siiski olemas (tl 45-81), vähemalt ühte neist on J. Sle allkirja vastu ka tutvustatud (tl 82) ning kohtuistungil möönis ta, et juhtis just 70 km/h piirangule allutatud rivisõidukit (tl 102). Kuna kaebaja eitab järjekindlalt rikkumise toimepanemist, jääb arusaamatuks ja ka see, millist tähendust saaksid sellisel juhul omada piiranguid sätestava käskkirja mittetutvustamine või asjaolu, kas kiiruse mõõtmisel arvestati võimalikku viga ja kui suur see üldse pidi olema. Eelnevalt juba nimetatud liikluskontrolli akt, mõõtevahendi taatlustunnistus ja ettekanne (tl 29-33) ning riigisisese lähetuse kohta antud käskkiri (tl 35) kinnitavad, et alus distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks oli olemas. Selle on J. Sle määranud kaitseväe distsiplinaarseaduse § 42 kohaseid volitusi omav isik sama seaduse § 52 lg 1 sätestatud tähtaja piires ning vastav käskkiri sisaldab piisaval hulgal selle mõistmist võimaldavaid faktilisi ja õiguslikke põhjendusi. Noomitus on kaitseväe distsiplinaarseaduse § 15 lg 2 kohaselt üks kaitseväelase suhtes kohaldatavatest distsiplinaarkaristustest, see vastab J. S süüteo raskusele ja laadile ning on tema varasemat karistatust (tl 43) arvestades suhteliselt leebe. Mis puutub kaebuse väitesse, et karistuse määranud Kirde Kaitseringkonna ülemal puudus kaalutlusõigus ning ta pidi täitma käsku, siis on kaebajal jäänud tähelepanuta asjaolu, et kaalutlusõigus tähendab kas õigust kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel, see peab otseselt tulenema vastavast seadusest ja võib olla antud ka piiratud kujul. Eespool juba osundatud kaitseväe distsiplinaarseaduse § 9 lg 1 kehtestatu kohaselt tuleb kaitseväelasel toime pandud distsiplinaarsüüteo eest kanda distsiplinaarkaristuse kohaldamises seisnevat distsiplinaarvastutust. Niisuguse sõnastuse kasutamisega on seaduseandja selgelt piiranud distsiplinaarkaristuse määraja kaalutlusõigust, ei võimalda tal toime pandud süütegu karistamata jätta ning lubab kaalutleda üksnes karistusliigi valiku üle. Eeltoodust tulenevalt on J. S distsiplinaarkorras karistamine õiguspärane. Seetõttu jääb kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt tasutud 250 krooni suurune riigilõiv (tl 3) ja 2400 krooni suurune õigusabikulu (tl 8 ja 107) sama seadustiku § 92 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Kaitseväe esindajad menetluskulude nimekirja ja kuludokumente ei esitanud (tl 105). 3 Raili Randlane Kohtunik Kohtuotsus jõustus 12.07.
4. a Tartu Ringkonnakohtu 10.06.2011.a kohtuotsusega nr 310-1644, millega jäeti Tartu Halduskohtu 10.08.
5. a otsus muutmata. Raili Randlane Kohtunik 4