3-10-1067/43

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. november 2010, Jõhvi 3-10-1067 E. T kaebus kambritesse lukustamisega Viru Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks
2. november 2010 E. T Resolutsioon Jätta E. T kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, seega hiljemalt 30.12.
3. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 18.01.2010 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 1.1-1/15 (tl 53), milles otsustati seoses kinnipeetavate haigestumisega lukustada alates 18.01.2010 kuni asjaolude äralangemiseni S7 osakonna kambrite uksed. 28.01.2010 vormistati samas vanglas korraldus nr 1.1-4/19 (tl 54) Selles otsustati lukustada S7 osakonna kambrite uksed 28.01.2010 kuni asjaolude väljaselgitamiseni. Korraldust põhjendati asjaoluga, et samal päeval toimunud läbiotsimise käigus oli kahest kambrist leitud isevalmistatud torkeriistad. 26.04.2010 esitas E. T Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-2) ja palus vangistusseaduse § 4’ tuginedes, et kohus mõistaks Viru Vanglalt välja riigi poolt seadusevastase vahi all pidamise eest ette nähtud suurusega hüvitise ajavahemikel 15.01.2010 kuni 22.01.2010 ja 28.01.2010 kuni 04.02.2010 alusetult lukustatud kambris viibitud kokku 14 päeva eest. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl 51-52) paluti kaebust mitte rahuldada, kirjeldati eraldi kummagi vaidlusaluse haldusaktide andmise aluseks olnud asjaolusid ning oma seisukohti asjasse puutuvate õigusaktide sisu suhtes. Seejuures leiti, et tegemist polnud kaebaja vabaduse alusetu võtmisega vaid vanglasisese režiimi ajutise muutmisega, viidati Euroopa Inimõiguste Kohtu kahele lahendile ning märgiti, et kaebusest ei tulene sellist rikkumist, mis tooks kaasa kohustuse maksta rahalist hüvitist. 1 1 Vastuse peale esitatud selgituses (tl 84-85) viitas E. T vangistusseaduse § 8 lg 2, „Vangla sisekorraeeskirja“ § 1, haldusmenetluse seaduse § 54, § 56 lg 1, 2, 3, § 106 ja halduskohtumenetluse seadustiku § 15 lg 2 ning leidis, et vangla direktoril puudus õigus anda suulist korraldust kambrite sulgemiseks, 28.01.2010 korraldus ei vasta õiguspärase haldusakti tunnustele, mõlemal juhul on tegemist toimingutega ning vangla kuritarvitab vastusega oma menetlusõigusi ja rikub tema õigusi. Kohtuistungil jäi kaebaja kirjalike väidete ja taotluse juurde. Kaebusele täienduseks väitis ta, et saab aru karantiini vajadusest, kuid antud juhul ei kandnud valvurid maske ja kõik kinnipeetavad lubati koos jalutama ning leidis, et teise juhtumi puhul tulnuks sulgeda vaid need kambrid, kust terariistad avastati. Tekkinud kahju väitis ta seisnevat liikumisvabaduse piiramises ning leidis selle olevat justkui karistuse, mille põhjustest ta aru ei saanud. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud ja palus vastavas taotluses (tl 109) asja ilma tema esindajata arutada. KOHTU PÕHJENDUSED Mõlemad E. T kaebuse aluseks olevad Viru Vangla haldusaktid (tl 53 ja 54) rajanevad vangistusseaduse § 8 lg
4. Nimetatud säte kohaselt võib vanglateenistus põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada vangla sisekorraeeskirjas või kodukorras ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Kuna seejuures on seaduseandja määratlenud ainsa tingimusena, et vastav otsus oleks kirjalik, on tegemist kaalutlusotsustusega, mille puhul on vanglal väga ulatuslik kaalutlusruum. Vangistusseaduse § 66 lg 1 kohaselt tuleb vanglal korraldada kinnipeetavate järelevalve niisugusel viisil, mis tagab selle seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas See, mida täpselt hõlmab mõiste „vangla julgeolek“ sõltub konkreetse vangla eripärast ja on suurelt osalt iga vangla enda otsustada. Nakkushaiguste leviku ennetamise kohustust õigusaktidest vanglale otseselt ei tulene, kuid on mõistlik järeldada, et kuna seeläbi kaitstakse nii kinnipeetavate kui vanglaametnike tervist, on ka see kaitsevaldkond vangla üldise julgeoleku tagamise kohustuse üheks osaks. Kui see kohustus otsustatakse täita terve eluosakonna kambrite sulgemise abil, on tegemist suure hulga kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabadusele suunatud piiranguga, mis eeldab vahetut ja olulist põhjust ning rakendatavate meetmete ja puudutatud huvide eriti hoolikat kaalumist. Viru Vangla 18.01.2010 käskkirjas nr 1.1-1/15 on vaid viide kolmele päeva jooksul vanglas haigestunud sarnaste sümptomitega kinnipeetavale, kelledest üks pärines ka S7osakonnast. Vangla vastusele lisatud meditsiiniline õiend (tl 66) kinnitab, et mõned päevad varem oli ülemiste hingamisteede viirushaigustesse haigestunud kaks selle osakonna kinnipeetavat. Kuna jaanuaris on niisugused viirushaigused Eestis tavapärased ja kaebaja väitel on selles osakonnas 40 kinnipeetavat (tl 116), jääb arusaamatuks, miks oli vaja lukustada terve osakonna kambrid. Käskkirjas pole selle kohta esitatud üldse mingeid põhjendusi ja kaalutlusi ning neid ei tulene ka kohtumenetluses esitatud muust materjalist. Seetõttu ei ole halduskohtul võimalik kontrollida käskkirja vastavust proportsionaalsuse põhimõttele ehk seda, kas valitud meede oli sellisel kujul püstitatud eesmärgi suhtes üldse vajalik, sobiv ja mõõdukas. Kaebuse peale antud vastuses (tl 51-52) ei lükka vangla ümber väidet, et kambrid lukustati vangla direktori suulise korralduse alusel juba 15.01.
5. Kuna vangistusseaduse § 8 lg 2 lubab kambrite erandkorras lukustamist vaid kirjaliku otsuse alusel, oli nende sulgemine enne käskkirja andmist õigusvastane. Vangla sisekorraeeskirja § 64’ p 1 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud vardad ja muud sarnased esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi. Antud juhul nähtub Viru Vangla 28.01.2010 korraldusest nr 1.1-4/19 (tl 54) selgelt, et S7 osakonna kahest kambrist leiti isevalmistatud torkeriistad. Julgeolekuosakonna spetsialisti poolt koostatud õiendi ja fotode (tl 6365) kohaselt oli tegemist kambrites asuvate seebialuste küljest pärinevate metalloradega, millede suhtes saab järeldada, et tegu võib olla vigastuste tekitamist võimaldavate ja seetõttu nii vangla 2 2 ametnike kui kinnipeetavate tervist ja julgeolekut ohustavate esemetega. Kuna metallorad puudusid paljude kambrite seebialuste küljest, oli vajadus asjaolusid kogu osakonna ulatuses selgitada ilmselgelt olemas ning selleks valitud meede eesmärgi suhtes igati proportsionaalne. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et temaga samas olukorras olid kõik S7 osakonna kinnipeetavad (tl 146), seega pole kinnipeetavaid ebavõrdselt koheldud. Ükski kohtule esitatud väidetest ja tõenditest ei anna alust arvata ka seda, et rikuti mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet, rakendatud meetme otstarbekuse üle otsustamiseks halduskohtul aga õigus puudub, sest kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktide kohtuliku kontrolli võimalused on piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid, kas on täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused ning järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on toodud haldusmenetluse seaduse §
6. Viru Vangla vaidlustatud korraldus järgib neid, sest on antud pädeva vanglaametniku poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 12 järgi on vangistusseaduse § 8 lg 2 kohase otsuse tegemine direktori asetäitja pädevuses, kellele allub vangistusosakond. Vaidlustatud korraldus ongi antud vangistuse ala direktori ülesandeid täitnud vanglaametniku poolt (tl 110), sisaldab viiteid asjakohaste õigusaktide kehtivatele sätetele ja selles on esitatud nii faktiline alus kui ka tegelikkusele rajaneva põhjendus, mis võimaldab mõista, miks oli kambrite lukustamine vajalik. See, et kaebaja kambrist keelatud esemeid või puuduvaid seebialuste osiseid ei leitud, ei anna piisavat alust lugeda vaidlustatud haldusakt ebaseaduslikuks ja tähendust pole ka sellel, millistele järeldustele toimunu asjaolude selgitamine lõppkokkuvõttes viis. E. T on oma kaebuse esitanud kahju hüvitamise nõudena ning kohtus antud selgituste (tl 116) kohaselt peab ta seejuures silmas alusetu vabaduse võtmisega tekkinud kahju. Samas esitatud väide ebamugavustundest ja täiendava seletuse viide vangistusseaduse § 4’ lg 1 võimaldab oletada ka tema inimväärikusele tekkinud kahju võimalust. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt on süüline väärikuse alandamine ja vabaduse võtmine iseenesest küll rikkumised, mis võimaldavad nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist, kuid halduskohtumenetluse praktikas on juba ammu kinnitunud seisukohad, et vanglas kinnipeetavatele laienevad piirangud pole samastatavad vabaduse võtmisega ning mitte iga ebamugavustunne, mida kinnipeetav vanglas viibides taluma peab, ei ole käsitletav tema inimväärikuse alandamisena. Vangistusseadustiku § 4’ lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele ning vanglal on julgeoleku kaalutlustel õigus kohaldada ka selliseid piiranguid, mida pole seaduses otseselt ette nähtud. Õigus lukustada terve osakonna kambrid tuleneb otseselt vangistusseaduse § 8 lg 2 ja on seotud kohustusega tagada vangla julgeolek, tegemist on liikumispiirangu mitte vabaduse võtmise või ebaväärika kohtlemisega ning miski ei viita ka sellele, et antud juhtumitel oli otsuste tegelikuks aluseks vangla soov kõiki S7 osakonna kinnipeetavaid piirangu kehtestamise läbi karistada. Seetõttu on rahalise kahjuhüvitise määramine kambrisse lukustatud kinnipeetavale välistatud olenemata sellest, kas vastava otsustuse kohta vormistati kõigile nõuetele vastav haldusakt või mitte. Eelnevalt toodud järeldustel on E. T kaebus põhjendamatu ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 18) alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud ei ole. Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja muud võimalikud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt poolte endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3 Kohtuotsus jõustus 04.08.
7. a Tartu Ringkonnakohtu 31.05.2011.a kohtumäärusega nr 3-10-1067, millega jäeti E. T taotlus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ja tagastati apellatsioonkaebus. Raili Randlane Kohtunik 4 4