3-10-2626/11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. detsember 2010, Jõhvi 3-10-2626 R. V kaebus arstiabita jätmises seisnenud Viru Vangla tegevusega tekitatud 4000 krooni suuruse kahju hüvitamiseks Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta R. V kaebus täies ulatuses rahuldamata Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, seega hiljemalt 28.01.
2. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 07.10.2010 esitas R. V Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-2) ning palus mõista Viru Vanglalt kannatuste ja inimväärikuse alandamise eest välja 4000 krooni suurune hüvitis. Kaebaja väitis, et ajavahemikul 22.01.2001 kuni 23.01.2010 peale vastuvõtuosakonna kamber 1153 põlengut valutas tal pea ja oli halb olla, arst soovis toiduluugi või kambriukse avamist, kuid valvur ei teinud seda, kuna ei saanud luuki lahti ja väitis, et ei saa peale ukse avamist enam riivi kinni. Vangistusseaduse § 53 lg 1 tuginedes leidis kaebaja, et talle ei võimaldatud arstiabi ning märkis, et arst ei saanud tema kaebusi ja kohest arstiabi mittevajamist fikseerida, kuna ei saanud teda läbi vaadata. Veel tugines R. V riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 ja väitis, et tema õigus nõuda rahalist hüvitist tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, millest lähtuvalt saab inimväärikuse rikkumise ja arstiabi mittevõimaldamise puhul olla tegemist tõsise rikkumisega. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl 21-22) paluti kaebust mitte rahuldada ning leiti, et kaebaja väärikust ei ole alandatud, talle pole kahju tekitatud ja kaebuses pole ta välja toonud ega tõendanud, et tema tervisele üldse tekkis mingi kahju. Seejuures selgitati, et meditsiiniõe õiendis on kirjutatud, 1 1 et 22.01.2010 käis ta kõik vastuvõtuosakonna kambrid läbi, R. V kaebusi ei esitanud ja tema tervisekaarti väljavõttest kuni 20.02.2010 ei nähtu, et tal oleks seoses tulekahjuga tekkinud mingisugune tervisekahjustus. Kaebaja väidet inimväärikuse alandamisest peeti asjakohatuks ja liialdatuks ning märgiti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikkel 3 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu mitmetele lahenditele viidates, et inimväärikuse mõiste on kindla sisuga, selle kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebamugavustunnet ja arstiabita jätmine on sellena kvalifitseeritav vaid raske vigastuse või surma korral. 30.11.2010 Jõhvi kohtumajja edastatud täienduses (tl 36) juhtis R. V tähelepanu vastuoludele vanglaametnike ettekannetes, meditsiiniõe õiendis ja oma tervisekaardi kannetes ning väitis, et vastustaja väited on paljasõnalised ja ei vasta tõele. 07.12.2010 koostatud täiendavas seisukohas (tl 40-41) väitis Viru Vangla, et kaebaja kambri uks ja toiduluuk olid küll deformeerunud, kuid uks oli avatav ning lisas, et kinnipeetava poolt viidatud ametnike vastuolulised ütlused ei ole olulise tähendusega ja meditsiiniosakonna juhataja ülesannetes tegutsenud vanemõe toiminguid ei saa kuidagi ebanormaalseks või kahtlustäratavaks pidada. KOHTU PÕHJENDUSED Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on käsitletud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja 2, millede kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda siis, kui see tekitati avaliku võimu kandja õigusvastase ja isiku õigusi rikkuva tegevuse või tegevusetusega ning seda polnud võimalik vältida või muul viisil õiguste kaitsmise või taastamisega kõrvaldada. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on reguleeritud sama seaduse § 9 lg
3. Kehtestatu järgi on see võimalik muuhulgas ka süüliselt väärikuse alandamise või tervise kahjustamise korral. R. V kaebuse nõue lähtub arstiabita jätmisega tekitatud kannatusest ja inimväärikuse alandamisest. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt on süüline väärikuse alandamine iseenesest küll rikkumine, mis annab õiguse nõuda rahalist hüvitist, kuid nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Eesti Vabariigi halduskohtumenetluse praktikas on juba ammu kinnitunud seisukoht, et iga ebamugavustunne, mida kinnipeetav vanglas viibides taluma peab, ei ole käsitletav talle kannatuste tekitamise või inimväärikuse alandamisena. Arstiabi andmata jätmise võib sellise hüvitise kaasa tuua vaid juhul, kui see põhjustas isiku surma või rasked tervisekahjustused. R. V kohta niisugused väited ja tõendid puuduvad. Tervisekaardi väljavõtte (tl 27-31) kohaselt on ta kogu põlengule järgneva kuu jooksul kurtnud üksnes ühe korra unetuse ja teise korra näopunnide üle ning 12.02.2010 on tema üldseisund rahuldavaks ja vaktsineerimise kõlbulikuks hinnatud. Viru Vangla ei võta arstiabita jätmist üldse omaks ja on esitanud meditsiiniosakonna õiendi (tl 23), millest nähtuvalt käis valveõde 22.01.2010 valvuri saatel kõik vastuvõtuosakonna kambrid läbi, kuid R. Vlt mingeid kaebusi ei saanud. Sama kinnitab ka kaebaja tervisekaardi väljavõte (tl 28). Asjaolu, et kanne sisaldab meditsiiniõe ametinime asemel arsti ametinime, ei oma kahju hüvitamise nõude seisukohalt mingit tähendust. Seda ei oma ka asjaolu, et meditsiiniosakonna õiendi (tl 23) kohaselt oli mitmetel vastuvõtuosakonnas viibinud isikutel kaebusi, kuid valvur Vahur Vaide ettekandes väidetakse, et ükski kinnipeetav ega vahialune tervise üle ei kaevanud (tl 26). Isegi juhul, kui vastab tõele kaebaja väide, et valveõde tegelikult tema kambrisse ei pääsenud ja 22.01.2010 mingit läbivaatust ei teostatud, ei ole toimunut võimalik käsitleda vangla õigusvastase käitumisena. Kaebuses viidatud vangistusseaduse § 53 lg 1 kehtestab küll kohustuse tagada kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus, kuid mõiste „vältimatu abi“ ei hõlma mitte igasugust tervisehäda või halba enesetunnet vaid üksnes niisuguseid olukordi, mis ähvardavad elu ja võivad põhjustada pöördumatuid kahjustusi tervisele. R. V enda väited ja eespool juba viidatud tervisekaardi väljavõtte andmed ei anna vähimatki alust arvata, et ta oli 22.01.2010 sellises seisundis, mis tinginuks vajaduse osutada vältimatut arstiabi või, et tema poolt väidetud peavalu ja halva enesetunde peale arstiabita jätmine mõjutas oluliselt tema tervist. Eeltoodud järeldustel on R. V kaebus põhjendamatu ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 14) alusel vabastatud 250 2 2 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud pole. Raili Randlane Kohtunik Kohtuotsus jõustus 01.07.
4. Tartu Ringkonnakohtu 07.06.
5. a määrusega nr 310-2626, millega tagastati apellatsioonkaebus. Raili Randlane Kohtunik 3 3