3-10-2382/17

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2382 Otsuse kuupäev

1. märts 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi A. S kaebus Viru Vangla 29.07.2010 käskkirjaga nr 6-3/1700D tekitatud 17 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Kohtuistung 24.03.2011 Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: A. S /sünd. 03.06.1968/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon Jätta A. S kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 02.05.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 29.07.2010 andis Viru Vangla käskkirja nr 6-3/1700-D (tl 13-14), millega karistas kinnipeetav A. S vangistusseaduse § 67 p 1 ning Viru Vangla kodukorra punktides 8.1.1 ja 7.5 sätestatud nõuete rikkumise eest 12 ööpäevase kartserisse paigutamisega. 05.08.2010 käskkirjaga nr 6-3/1737-D (tl 15) ja 24.08.2010 käskkirjaga nr 6-3/1861-D (tl 16) parandati käskkirja nr 6.3/1700-D resolutsioonis olevaid ebatäpsusi asendades sõna „vahistatu“ sõnaga „kinnipeetav“ ning Viru Vangla kodukorra punkt 7.5 punktiga 8.2.
3. 14.09.2010 esitas A. S Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1) ja palus, et kohus mõistaks talle ebainimlike tingimustega kartseris viibimise eest välja 17 000 euro suuruse hüvitise. Ta väitis, et näitas loenduse ajal oma nimesildil peale ja läks kontaktisikuga pakilisi probleeme lahendama, kuid valvur tuli järele, hakkas karjuma, perekonnanime nimetamist, püsti tõusmist ja käte selja taha panemist nõudma, kuigi seda pole enam alates
4. juunist vaja teha. Kaebaja leidis, et valvur rikkus vangistusseaduse § 4’ ja vangla meelega provotseerib teda kuriteo toimepanemisele ning lisas, et viibis 12 ööpäeva kartseris, kus pidi iga päev närveerima ja rahutust tundma kartseri õudsete tingimuste ja samasuguse suhtumise eest. Veel leidis kaebaja, et vanglal polnud õigust parandada käskkirja, mis rikub tema õigusi ja vabadusi ning tekitab talle kahju. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl 39-40) paluti kaebust mitte rahuldada, peeti seda alusetuks ja kirjeldati oma seisukohti kaebaja rikkumise, käskkirja aluseks olevate õigusaktide sätete, kartseris valitsevate tingimuste ning kahju tekitamise ja hüvitamise suhtes. Muuhulgas väideti, et kaebaja viibib Viru Vanglas alates 16.04.2008 ja pidi olema hästi teadlik loenduse korrast ja kohustusest alluda vanglaametnike korraldustele, et tema suhtes läbi viidud menetlus ja määratud karistus olid õiguspärased, et tingimused kartserikambrites on head ja vastavad „Vangla sisekorraeeskirja“ sätestatud nõuetele ega saanud tervisekahju põhjustada ning kaebaja probleemid on tingitud hoopis raskusest kohaneda vangla igapäevaeluga. Kohtuistungil jäi A. S kirjalike väidete ja taotluse juurde ning väitis, et täiendavaid selgitusi hakkab ta andma kõrgemas kohtus. Siiski seletas ta küsimustele vastates, et põhiseaduse § 17 kohaselt pole vanglal õigust tema au ja head nime ilma tema nõusolekuta alavääristada ning väitis, et ta vaatab inimese järgi, kes tuleb ja kuidas küsib ja kui see talle ei meeldi, on tegu alandamisega. Kartseri ebainimlike tingimuste kohta selgitusi andes loetles ta hulga seal keelatud esemeid ja põhiseaduse paragrahve, mida vangla tema arvates rikub ning lisas, et pole rahul ka menetlusega, sest tunnistajaid ei kuulatud üle ja teda jäeti ilma kaitsest. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud paludes vastavas taotluses (tl 63) kaebust ilma tema esindajata arutada. KOHTU PÕHJENDUSED A. S kaebuse aluseks olevas Viru Vangla käskkirjas on kaebajale vangistusseaduse § 67 p 1 ja Viru Vangla kodukorra punktidele 8.1.1 ja 8.2.4 toetudes süüks pandud seda, et loenduse ajal keeldus ta ütlemast oma nime ning kasutas vanglaametnikuga suhtlemisel ebatsensuurseid ja ähvardavaid väljendeid. A. S ise pole käskkirjas kirjeldatut seletuses vanglale (tl 52), kaebuses (tl 1) ja kohtuistungil (tl 66) eitanud, kuid peab oma käitumist vanglaametnike enda käitumisest tulenevalt õigustatuks. Vangistuse täideviimise korda reguleeriva vangistusseaduse § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Põhimõtteliselt sama on kehtestatud ka Viru Vangla kodukorra punktis 8.1.
5. Loenduse läbiviimise kord on reguleeritud samas kodukorras, selle punktides 7.3 ja 7.4 sätestatu kohaselt peab kinnipeetav loenduse ajal ametnike kambrisse sisenemisel püsti tõusma, hoidma käsi keha kõrval vanglaametnikule nähtaval, seisma oma korrastatud voodi kõrval või vanglaametniku korraldusel mujal ja kandma kaelas nähtaval kohal vangla väljastatud nimesilti. Punkt 7.5 kohaselt küsib loendust teostav vanglaametnik kinnipeetava ees- ja perekonnanime, kontrollib tema isikusamasust ja vastavust loenduskaardiga. Kinnipeetava kohustus olla teenistujate ja teiste isikutega viisakas ja keeld mitte kasutada nendega suhtlemisel seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid ja laimavaid väljendeid või žargooni on sätestatud sama kodukorra punktides 8.1.3 ja 8.2.
6. Vanglaametniku korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud vaid korralduse ilmselge tühisuse puhul ning isiku teistsugune arusaam õigusaktidest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Vanglaametniku õigus nõuda loendusel kinni peetavalt isikult ees- ja perekonnanime ütlemist, tuleneb eelnevalt juba nimetatud Viru Vangla kodukorra punktist 7.5, seega ei ole tegemist tühise korraldusega vaid vanglaametnikule pandud kohustuse täitmisega. Olenemata sellest, kas kaebuste esitaja pidas korraldust õigustatuks ja kas talle meeldis ametniku käitumisviis ja kõnetoon, tuli tal korraldus vastu vaidlemata täita ja seejuures viisakalt käituda. Missugused väljendid täpselt on ebatsensuursed, solvavad või ähvardavad, on suures osas selle isiku hinnangute küsimus, kellele need adresseeritakse, kuid kindlasti mahuvad nende alla käskkirjas (tl 41-44) ja selle aluseks olevas distsiplinaarmenetluse protokollis (tl 46-48) 2 kajastatud väljend ja ähvardused. Seda, et kaebaja ei taha käituda viisakalt ja kasutab vanglaametnike suhtes solvavaid väljendeid ja ähvardusi tõendavad selgelt ka käskkirjale selle kätteandmisel kirjutatud lubadus edaspidi pidevalt nii väljenduda (tl 44) ning tema vaides (tl 17) ja kohtule esitatud kaebuses (tl 1 pöördel) valvuri kohta kasutatud väljendid „tühi koht/pustoje mesto“ ja „mölakas/dolbannõi“. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on A. S rikkumise puhul järgitud kõiki vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’ tulenevaid nõudeid. Menetluse käik on protokollitud (tl 46-48), karistatut on teavitatud selle algatamisest (tl 49), talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 51-52), karistus on määratud ettenähtud tähtaja ja pädevuse piires ja seda on käskkirjas (tl 41-44) üksikasjalikult põhjendatud. Vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kinnipeetavale muude distsiplinaarkaristuste hulgas ka kuni 45 pööpäeva pikkust kartserisse paigutamist. Seega ei ole 12 ööpäevaks kartserisse paigutamine ülemäärase raskusega ning arvestab nii A. S rikkumise asjaolusid kui tema isikut. Kuna kaebaja ei ole toimunut distsiplinaar- ega kohtumenetluse käigus antud seletustes (tl 52 ja 66-67) eitanud, puudus menetlejal tunnistajate ülekuulamise vajadus ning seda pole tarvis teha ka kohtul. Asjaolu, et vangla on kaks korda pidanud parandama käskkirja ebatäpsusi (tl 15-16) näitab küll lohakust selle vormistamisel, kuid ei anna alust selle õiguspäras kahtlemiseks. Haldusmenetluse põhimõtete kohaselt saavad haldusakti tühistamise kaasa tuua vaid sellised vormivead, mis mõjutasid otsustuse sisu, vaidlusaluse käskkirja ebatäpsused seda aga teha ei saanud. Vangistust kandva isiku vabadus on vanglas allutatud vangistusseaduse ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega kehtestatud piirangutele, tema õiguste ja vabaduste maht pole samane vabaduses viibiva isiku omadega ning seega ei ole mingit alust rääkida kaebaja poolt loetletud põhiseaduse sätete rikkumisest. Viited põhiseaduse § 12, § 19 ja § 41 rikkumisele jäävad aga üldse arusaamatuks. Esimene neist kaitseb võrdseid ebavõrdse ja ebavõrdseid võrdse kohtlemise eest, kinnipeetav ja vanglaametnik aga pole võrdsed, teine käsitleb õigust vabale eneseteostusele, kuid kohustab seejuures austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust, kolmas võimaldab küll jääda oma arvamusele ja veendumustele truuks, kuid ei võimalda nende abil õiguserikkumist vabandada. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt saab isik kahju hüvitamist nõuda juhul, kui avaliku võima kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ning mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on võimalik üksnes süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuna A. Sle määratud distsiplinaarkaristus oli õiguspärane, ei saanud selle kandmisest tuleneda talle kaebuses nimetatud rahalist kahju. Seda ei saanud tekitada ka kartseri tingimused, sest need piirangud ja ebamugavused, mis kaebaja kohtuistungil ära nimetas (tl 66) tulenevad justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 7 lg 4 ja § 60 lg 1 ning Viru Vangla kodukorra punktist 6.18, kus on loetletud kartseri sisustusse kuuluv ja need esemed, mis võivad kinnipeetaval kartseris kaasas olla ning kehtestatud kartseris kinni peetavate isikute päevakava. Eeltoodust tulenevalt ei ole A. S kaebus põhjendatud ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 18) alusel vabastatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest ning see summa jääb riigi kanda. Viru Vangla menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3 Kohtuotsus jõustus 04.08.
7. Tartu Ringkonnakohtu 27.05.
8. a määrusega nr 3-102382, millega tagastati apellatsioonkaebus. Raili Randlane Kohtunik 4