3-09-2627/17

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-2627 Otsuse kuupäev 09.11.2010.a. Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi K. M kaebus Viru Vangla tegevusele (kartseris hügieenitarvete keelamise ja madratsi ööpäevaringselt mittelubamisega seoses). Menetlusvorm Kohtuistung 20.10.2010.a. Menetlusosalised Kaebaja K. M Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, so arvates 09.11.2010.a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 12.11.2009 saabus Tartu Halduskohtule K. Mi kaebus Viru Vangla toimingute (kartseris hügieenitarvete keelamine, madratsi ööpäevaringselt mittelubamine, inimväärikust mittealandavate kartseritingimuste tagamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamiseks ja vangistusseaduse (VangS) § 65’ lg 2 ning vangla sisekorraeeskirja (VSkE) §-de 60 lg 1 ja 7 lg 4 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. Kaebusest nähtub, et kaebaja viibis kartseris ajavahemikul 10.03.2009-30.05.2009 ning 35 päeva ravil haiglas. Kaebuses oli samuti märgitud, et tuvastamiskaebuse esitamise osas on kaebaja põhjendatud huviks preventiivne huvi ja soov esitada hiljem vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõue seoses inimväärikuse alandamisega ja tervisekahju tekitamisega. Tartu Halduskohtu 13.01.2010 määrusega jäeti kaebus käiguta, kuna kaebusest ei nähtunud, kas kaebaja on vaidlustanud ka Viru Vangla käskkirju, mille alusel talle kohaldati distsiplinaarkaristusena kartseris viibimist. Kohus andis kaebajale võimaluse esitada tõendid oma kaebuse väidete kinnitamiseks ja kaebust täpsustada ning selgitada kohtule, milles seisneb tema põhjendatud huvi Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. 27.01.2010 täpsustuses märkis kaebaja, et juba kaebuses on põhjendatud huvina välja toodud soov nõuda edaspidi vanglalt kahju hüvitamist ning ka preventiivne huvi, et vangla väldiks tema suhtes edaspidi selliseid rikkumisi. Kaebaja pole vaidlustanud Viru Vangla käskkirju, mille alusel talle kohaldati distsiplinaarkaristusena kartseris viibimist. Tartu Halduskohus tagastas 03.02.2010 määrusega K. Mi kaebuse HKMS § 11 lg 3’ p 5 alusel. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt ei ole soov tuvastada Viru Vangla toimingute õigusvastasus käsitletav tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks oleva põhjendatud huvina. Tuvastamiskaebuse esitamisel võib põhjendatud huviks iseenesest olla ka soov esitada õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kuid tuvastamiskaebuse esitamise aluseks ei saa olla üksnes kaebaja deklaratiivne väide selle kohta, et ta soovib hiljem vastustaja vastu kahjunõuet esitada, vaid asja materjalidest peab olema võimalik ka järeldada, et kahjunõuet on hiljem võimalik esitada ja, et tegemist ei ole ilmselgelt perspektiivitu nõudega. Kahjunõude esitamise põhjendatud huvi väljaselgitamiseks tuleb siiski hinnata, kas vaidlusaluse haldusakti või toiminguga seoses on kaebaja viidatud kahjunõude esitamine üldse võimalik. Kaebajal ei saa olla tema väidetud kahjunõude esitamises seisnevat põhjendatud huvi juhul, kui on ilmselge, et vaidlustatud haldusakt või toiming ei saanud temale põhjustada hüvitamisele kuuluvat kahju. Vaidlusalused toimingud ei saa kaebajale põhjustada RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud tagajärgi. Muu mittevaraline kahju hüvitamisele ei kuulu. Seetõttu ei annaks esitatud tuvastamiskaebuse võimalik rahuldamine ja Viru Vangla vaidlusaluste toimingute õigusvastasuse tuvastamine kaebajale iseenesest võimalust esitada Viru Vangla vastu moraalse kahju hüvitamise nõuet. Seega, kuna tuvastamisnõude puhul kaebusega halduskohtusse pöördumiseks ei ole vaidlustatud haldusakti/toimingu õigusvastasus piisavaks põhjendatud huviks ning tuvastamiskaebuse rahuldamisega ei kaasneks kaebaja jaoks ka seoses võimaliku mittevaralise kahju nõudega mingisugust õiguslikku kasu või eelist, siis puudub kaebajal käesoleval juhul tuvastamisnõude eelduseks olev põhjendatud huvi. Tartu Ringkonnakohtu määrusega tühistati Tartu Halduskohtu 13.01.2010 määrus ja saadeti asi menetluse jätkamiseks halduskohtule. Vastustaja Viru Vangla leidis Tartu Halduskohtule esitatud vastustes, et kaebaja kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. K. M esitas halduskohtule kaebuse Viru Vangla toimingute – kartseris hügieenitarvete keelamine ja madratsi ööpäevaringselt mittelubamine – õigusvastaseks tunnistamiseks ning VangS § 651 lg 2 teise lause ja VSkE § 60 lg 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. Vastustaja on esitanud halduskohtule 24.08.2010 endapoolse seisukoha K. M kaebuse. Vastustaja edastab kohtule täiendavalt K. M 2.09.2009 seletuskirja, distsiplinaarmenetluse protokolli ja 29.09.2009 käskkirja nr 6-3/2264-D. Nimetatud tõenditest tuleneb otseselt kaebaja tahtmatus täita vanglas kehtivat korda ja seda ka distsiplinaarkaristuse kandmise ajal. Kaebaja seletuskirjast tuleneb otseselt, et kaebajal oli kartseris viibimise ajal kambris enam hügieenitarbeid, kui seda lubab VSkE § 60 lg 1 sätestatu. Seega on alusetud ka väited, et kaebajal ei olnud kartseri karistuse kandmise ajal kambris hügieenitarbeid. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised. Kaebaja leiab kaebuses, et vangla toimingud – kartseris hügieenitarvete keelamine ja madratsi ööpäevaringselt mittelubamine – on õigusvastased. Poolte vahel ei ole vaidlust selles osas, et kaebaja viibis kartseris. VSkE § 60 lg 1 kohaselt võivad kartseris kinnipeetaval olla kaasas pühakiri, tema õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (eelkõige «Eesti Vabariigi põhiseadus», «Vangistusseadus», «Vangla sisekorraeeskiri» ja «Vangla kodukord»), abielusõrmus, ususümbolid, mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust, kirjapaberit, kirjutusvahendeid, kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud kohtuotsuseid ja -määrusi, süüdistuskokkuvõtteid, tema kirjadele saabunud vastuseid, üks telefonikaart, seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt, tualettpaber ning naiskinnipeetaval hügieenisidemed. 2 Vastavalt VangS § 65’ lg 2 teisele lausele kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Kaebusest tuleneb, et kartseris viibimise ajaks võeti kaebajalt ära dušigeel, šampoon, habemeajamisvahendid, nuustikud, higipulk, küünetangid ja tolmulapp. VSkE § 60 lg 1 sätestatu annab ammendava loetelu, millised esemed võivad kinnipeetaval kartseris olla ning VangS § 65’ lg 2 teise lause kohaselt annab kinnipeetav kambris olnud isiklikud asjad kartseris viibimise ajaks hoiule. Kaebusest järeldub, et vangla on täitnud õigusaktides sätestatut. Kohus on vastustajaga nõus, et VSkE § 60 lg 1 nimetatud hügieenitarbed on piisavad igapäevase hügieeni eest hoolitsemiseks. Viru Vangla on andnud hommikuti kinnipeetavatele vastava soovi avaldamisel kartseris viibimise ajal ajutiselt kambrisse habemeajamistarbed ning kui habe aetud, on esemed uuesti lattu paigutatud. Kui isik soovib küüsi lõigata, annab ta sellest vanglaametnikule teada ning tal võimaldatakse protseduur läbi viia. VangS § 50 lg 2 sätestatu kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Viru Vanglas sauna ega vanni ei ole ja kinnipeetavatele võimaldatakse duši kasutamist vastavalt VangS § 50 lg 2, seda ka kartseris viibimise ajal. Duši kasutamise ajaks antakse kinnipeetavale kätte vajalikud hügieenitarbed. Tegemist ei ole õigusega, mida vangla piiraks kartseri karistuse ajal ning kartseris viibimise ajal on kinnipeetavatele hügieeni eest hoolitsemine tagatud. Tolmulapp ei ole ilmselgelt hügieenitarve ning vangla on kaebajale selgitanud, et koristamistarbed annab kinnipeetavale vangla. Kaebaja on avaldanud rahuolematust, et talle ei võimaldatud kartseris viibimise ajal ööpäevaringselt madratsit kasutada. Vastavalt Viru Vangla Kodukorra punktile 6.18 annavad kinnipeetavad voodivarustuse hommikul ajavahemikul kell 06.30-07.00 ära ja õhtul ajavahemikul kell 22.00-22.30 väljastatakse voodivarustus. Asjaolu, et päevasel ajal ei olnud kambris madratsit, võis kaebajale tekitada ebamugavust, kuid mitte väärikust alandada. Päevaseks ajaks antakse kartseri kambrisse madrats vaid juhul, kui kinnipeetava tervislik seisund seda nõuab. Kaebaja tervislikust seisundist ei tulene vajadust päevasel ajal madratsi kasutamiseks. Peale selle on kartserikambris laud ja toolid ning kaebajal oli soovi korral võimalik istuda toolil. Kvalifitseerimaks teguviisi inimväärikuse alandamisena peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIÕK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegu inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIÕK leidnud, et hinnates minimaalse raskusastme kriteeriumi hindamisel tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIÕK) on välja öelnud põhimõtte, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust ning et karistuse kandmise viis ning täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Sellest lähtuvalt on sätestatud ka VangS § 41 lõikes 1, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu, selle avamiseks tuleb taas pöörduda EIÕK praktika poole. Halduskohus märgib, et igasugune kaebaja ebamugavustunne ei ole veel inimväärikuse alandamine. 3 Viidatud põhimõte tuleneb EIK praktikast ning seda põhimõtet järgib ka vangistusseaduse § 41, mille kohaselt kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut tuleb kohelda inimväärikust austades ning kindlustada, et vanglas või arestimajas viibimisel ei põhjustaks isikule rohkem kannatusi ega ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega. EIK on leidnud, et halb kohtlemine peab siiski saavutama minimaalse tõsidusastme, et selle suhtes oleks võimalik kohaldada konventsiooni artiklit 3 (kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada). Ka kõnealuse minimaalse tõsidusastme hindamine on suhteline - see sõltub kõikidest konkreetse juhtumi asjaoludest, nagu näiteks halva kohtlemise kestus, selle füüsiline ja vaimne mõju ja mõnel juhul ohvri sugu, vanus ja tervislik seisund (vt. Valašinas vs Leedu, nr 44558/98, p 101). Kohus on korduvalt rõhutanud, et isiku vahi all pidamise tingimused austaksid inimväärikust ning et selle meetme rakendamise viis ei põhjustaks talle kannatusi ega raskusi määral, mis ületaks kinnipidamisega paratamatult kaasneva kannatuse määra (vt Kudùa vs Poola (suurkoda), nr 30210/96, p-d 92-94, EIÕK 2000XI). Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kõnealuste tingimuste kumulatiivset mõju ning kaebaja väiteid ja ka ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kalashnikov vs Venemaa, nr 47095/99, p 102, Kehayov vs Bulgaaria, nr 41035/98, p 64, 18. jaanuar 2005, Dougoz vs Kreeka, nr 40907/98, p 46). Kinnipeetava isiku suhtes kartseri režiimi või sellega kaasnevate piirangute kohaldamine ei ole iseenesest inimväärikuse alandamine. Sisuliselt on tegemist kinni peetava isiku suhtes vanglasisese rangema režiimi kohaldamisega. Põhjendatud ei ole kaebaja väited, et Viru Vangla toimingud, kartseris hügieenitarvete keelamine ja madratsi ööpäevaringselt mittelubamine, tõid kaebajale kaasa tema õiguste ja inimväärikuse sellise rikkumise, mille tõttu tuleks Viru Vangla tegevus tunnistada õigusvastaseks ning VangS § 651 lg 2 teine lause ja VSkE § 60 lg 1 põhiseadusevastaseks. Kuna Viru Vangla vaidlustatud toimingud kaebaja subjektiivseid õigusi tegelikult ei riku, tuleb kaebus jätta rahuldamata. Seetõttu puudub ka vajadus algatada VangS § 651 lg 2 teise lause ja VSkE § 60 lg 1 suhtes põhiseadusele vastavuse kontrollimenetlus. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda. Ülle Polluks /digitaalselt allkirjastatud/ Kohtunik Kohtuotsus jõustus 21.06.2011. a Tartu Ringkonnakohtu 21.04.2011. a kohtuotsusega nr 309-2627, millega jäeti Tartu Halduskohtu 09.11.2010. a otsus muutmata. Riina Klemberg Kohtuistungisekretär 4