Selle tingis ka asjaolu, et intsidendi ja käskkirja andmise vahe oli 6-8 tundi.
Kuna tegemist oli ennetava meetme käskkirjaga, oli selle andmisel vajalik rakendada uurimispõhimõtet (
).
Haldusakt peab olema kaalutlusvigadeta ja välja antud kehtiva õiguse alusel.
kohaselt peab haldusakt olema põhjendatud, haldusaktis peab olema piisav põhjendus süü osas. Vangla asus fakte välja tooma alles vaideotsuses, faktid olid esitatud tagantjärgi. Õigusaktid ei näe ette, et vangistusseaduse §-s 69 sätestatud piiranguid kohaldatakse käskkirjaga menetlust läbi viimata, õigusaktid ei näe ette ka tähtaega, millal tuleb asuda asjaolusid piirangute mahavõtmiseks läbi vaatama. Peab läbi viima uurimise, et tuvastada piirangute edasine alus. Kuna Tartu Vangla rikkus menetlusnõudeid, on kaebuse esitajal õigus nõuda
Vastuseks Tartu Vangla seisukohtadele kaebusele esitatud vastuses selgitab kaebuse esitaja, et eraldi paigutamise ja süüteo vahel oleks pidanud olema seos. Vangla tunnistab oma vastuses, et kaebaja ei allutanud kedagi oma tahtele, vaid andis halba eeskuju. Eeskuju ja allutamine on kaks eritähenduslikku asja. Vangla tunnistab ka oma vastuses, et kaebuse esitaja paigutati eraldi, kuna ta esitas taotlusi. Taotuste esitamise õiguse annab kaebuse esitajale põhiseadus. Kaebuse esitaja leiab, et vangla paigutas ta eraldi hirmuks teistele. 05.01.2011 käskkirjas nr 1-4/22 on julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise põhjenduseks toodud nende kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemine. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, millised asjaolud ära langesid, kuna ta esitas taotlusi jätkuvalt. 2 Kuna kaebuse esitaja tegu ei olnud seadusevastane, siis ei järgnenud ka distsiplinaarkaristust. Tegu, mis väidetavalt ohustas vangla julgeolekut, oleks kindlasti toonud kaasa karistuse. 10.06.2011 esitatud kirjalikus täienduses märgib kaebuse esitaja, et vangla direktor on oma viimases vastuses kohtule muutnud tema eraldi paigutamise põhjust. Vanglal puudus seaduslik alus kaebuse esitajat eraldada lukustatud kambrisse, lukustamise eel, ajal ja järel rikuti menetlusnorme, osapooli üle ei kuulatud ja ei ole seda tehtud tänaseni. Vangla on rajanud oma süüdistuse kolmanda isiku ütlustele, millega kaebuse esitaja ei ole tutvunud ja sellega võetakse temalt võimalus veenduda ütluste sisus ja õigsusele vastavuses. Vangla poolt viidatud Riigikohtu lahend puudutab meedet, mitte abinõu rakendamist. VangS § 70 läheb § 69 mõjualast välja ja eraldamist ei saa võrdsustada meetmega. Seega ei puuduta see Riigikohtu lahend eraldatud kambrisse paigutamist. Kaebuse esitaja tegevus oli kooskõlas seadustega, millele ei oleks saanud järgneda 45 päevast õiguste piiramist. Vastustaja vastuväited Tartu Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja märgib, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist tingis asjaolu, et vangla julgeolekuosakonna ametnike poolt oli tuvastatud, et K. Saarva allutab kaaskinnipeetavaid oma tahte saavutamisele õhutades neid esitama vangla administratsioonile massiliselt põhjendamatuid kirjalikke pöördumisi, millede lahendamine halvab ametnike igapäeva tööd ning võib kaasa tuua olukorra, kus teiste kinnipeetavate olulisemad probleemid jäävad seetõttu tähtaegselt või üldse lahendamata, millega omakorda võib kaasneda kinnipeetavate suur rahulolematus saamata jäänud vastuste, sooritamata jäänud toimingute või lahendamata jäänud probleemide tõttu. Kinnipeetavate võimalik massiline rahulolematus võib üle minna selle füüsilisele väljendamisele, mis kujutab endast ilmselget julgeoleku ohtu vangla kui terviku normaalsele toimimisele. Kaebaja alustas 16.11.2010, nagu ta ka ise oma kaebuses märgib „vanglale tagasi tegemist“ selle eest, et temale ei antud luba isikliku elektriseadme kambris kasutamiseks. Tagasi tegemine seisnes nagu kaebaja ise tunnistab, temale põhiseadusega antud õiguse pahatahtliku ärakasutamisena ning väljendus vanglale korraga mitmete sadade irooniliste ja tänavate kuid sisutute kaebuste, taotluste ja vaiete esitamises. Vangla reageeris kaebaja sellisele käitumisele ning tema pöördumisele. 18.11.2010 antud vastuses selgitati talle, miks vangla peab kaebaja käitumist pahatahtlikuks, selgitati haldusorganile esitatavate taotluste vormile ning sisule esitatavaid nõudeid ja samuti hoiatati kaebajat, et tema sellist tegevust võib vangla käsitleda ametnike töökohustuse täitmise takistamisena, mida saab vanglas käsitleda distsipliinirikkumisena. Kaebaja edasisest käitumisest st uute massiliste avalduste, taotluste ja vaiete esitamisest võis järeldada, et kaebaja jätkab nn jonni ajamist, kuigi temale pidi olema selge, et masspöördumiste esitamine ei aita kaasa soovitud elektriseadme kasutamise loa saamisele. Kaebajale anti mõista, et tema käitumine sunnib vanglat reageerima selliselt, et võimalikud saabuvad tagajärjed oleksid sedavõrd minimaalsed ning tavapärane töö vanglas ei saaks häiritud. Vastustaja ei pea asjakohaseks kaebaja väiteid, et tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õigusvastane seetõttu, et tema õhutusel mingite masskaebuste esitamist teiste kinnipeetavate poolt tegelikult ei järgnenud. Samuti ei nõustu vastustaja kaebajaga selles osas, et kuna teda ei ole distsiplinaarkorras avalduste esitamise eest karistatud, siis ei ole tema ka midagi sellist teinud, mis õigustaks tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. 3 Riigikohus on oma 13.11.2009 otsuses nr 3-3-1-63-09 märkinud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise näol on tegemist ennetava meetmega võimaliku õigushüve kahjustamise vältimiseks. Kuna kaebaja on tunnistanud oma masspöördumiste motiiviks vanglale „tagasi tegemise“ põhjendamatute pöördumiste esitamisega, mis halvab vanglaametnike töö teiste kinnipeetavate probleemide lahendamisel, siis saavadki kahjustada just teiste kinnipeetavate õigused, kellel on võrdselt kaebajaga õigus saada oma pöördumistele sisulisi vastuseid ning õigeaegselt lahendusi probleemidele. Kuigi kaebaja arvab, et tema masspöördumiste kirjutamine tema poolt teisi kinnipeetavaid ei mõjutanud, kinnitab vastupidist asjaolu, et kinnipeetav Madis Retpap otsustas samuti oma tahtmise saavutamiseks esitada vanglale sisutuid hulgipöördumisi. Isegi, kui kaebaja märgib, et tema ei ole M. Retpappi pöördumisi kirjutama verbaalselt mõjutanud, siis oli M. Retpapi käitumine tingitud kaebaja eeskujust, sest millega muidu selgitada asjaolu, et M. Retpap, kes on terve 2010 aasta jooksul esitanud ainult 28 avaldust, otsustab ühel päeval ning just peale kaebaja poolt massavalduste esitamist, esitada vanglale 50 avaldust, milledele antavad vastused teda tegelikkuses ei huvita. Vastustaja selgitab, et vangla ei võinud kindlalt ette teada, kas vangla igapäevategevust halvava põhjendamatute masspöördumiste esitamine teiste kinnipeetavate poolt algab või ei, kui kaebaja jääks avatud osakonda pikemaks. Kaebaja on ise tunnistanud, et on paljudele kinnipeetavatele olnud nõuga abiks nende kaebuste koostamisel. Teadaolevalt on kinnipeetavad solidaarsed üksteiste kaebuste ning vanglavastase tegevuse toetamisel ning olid ka esimesed viited sellele tegevusele, võis oletada, et masspöördumiste kirjutamine siiski leiab aset. Kinnipeetavate üksteise toetamist võib välja lugeda ka kaebaja poolt tõenditena lisatud tema ja kinnipeetava M. Retpapi kirjavahetusest, kus M. Retpap kinnitab, et „toetab otse loomulikult kaebajat ning kirjutab tema heaks mida vaja“. Ülalviidatud Riigikohtu otsusest tulenevalt ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise näol tegemist karistamisega, vaid õigushüvede kahjustamise vältimine. Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piirarud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabub, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Vastustaja ei pea vajalikuks esitada vastuväiteid kaebaja väidetele, mis leidsid aset peale kaebaja poolt 19.11.2010 käskkirja nr 1-4/2659 peale vaide esitamist, kuna nende sündmuste osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, st neid väiteid ei ole kaebaja vaiemenetluses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja vaidlustamisel esitanud ning seega ei saa ka halduskohus nende väidetega arvestada. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane, kuna kaebaja tegevus masskaebuste esitamisel oli otseselt suunatud vanglaametnike igapäevatöö häirimisele, mis kujutas ohtu vangla julgeolekule, mitte ei olnud tingitud kaebaja vajadusest. Kaebaja mõistlikele pöördumistele on vangla vastanud ning seega ei saa kaebaja väita, et tema avaldustega ei ole vangla tegelenud. Kui kaebaja leiab, et tema õigusi elektriseadme kasutamise loa andmata jätmisel rikuti, millest kogu tema nn protestiaktsioon alguse on saanud, siis miks ei pöördu kaebaja oma õiguste, milles ta arvab ennast 100% kindel olevat, kaitseks kohtusse. Sellega oleks tal võimalik saavutada oma tegelik eesmärk oluliselt lihtsamal viisil. 4 Vastuseks kaebuse täiendustele märgib vangla, et on ka peale K. Saarva poolt kaebuse nõude muutmist ja täiendavate selgituste esitamist jätkuvalt seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas 15.11.2010 vanglale 301 erineva sisuga avaldust, märgukirja ja vaiet millest suurem osa (125 tk) olid sisutud ning sellist tegevust jätkas kaebaja ka järgnevate päevade jooksul. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kasutas teisi kinnipeetavaid enda nimel avaldusi ja pöördumisi kirjutama. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja abistas kinnipeetavat M.Retpapi vanglale esitatavate pöördumiste koostamisel ega selles, et 19.11.2010 avastas peaspetsialist üksusejuht Peeter Peemot M. Retapi kambrist laua pealt üle 50 valmis kirjutatud aga vanglale veel esitamata avaldust, mille esitamisest M.Retpap loobus peale seda, kui temaga oli vesteldud. Seega on kaebaja enda poolt avaldatuga leidnud tõendamist teiste kinnipeetavate mõjutamine nii füüsilise kaasabi saamise näol kui ka suuline mõjutamine, mis realiseerus M. Retpapi kavatsuses esitada vanglale hulgaliselt põhjendamatuid pöördumisi. Salajase koostöö raames saadud informatsiooniga leidis kinnitust kaebajapoolne teiste õhutamine tema teguviisi järgida. Kohtu põhjendused ja otsus Vastavalt VangS § 69 lg-le 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvusega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 2 kohaselt on täiendavate julgeolekumeetmetena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, ohjeldusmeetmete kasutamine. Lõige 3 sätestab, et abinõu kohaldamise asjaolude äralangemise korral täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja esitas 15.11.2010 vanglale 301 erineva sisuga avaldust, märgukirja ja vaiet ning jätkas sellist tegevust ka järgnevate päevade jooksul. Kaebuse esitaja enese sõnul tegi ta seda põhjusel, et teda solvas vanglaametnik Terje Lille käitumine ning ta asus „sisemise viha toel vanglale tagasi tegema“. Ta ostis 480 lehte paberit ja 6 pastapliiatsit ning asus kirjutama taotlusi ja vaideid (tl 5). Kaebaja eitab seda, et tema õhutas teisi kinnipeetavaid vanglale taotlusi, märgukirju ja vaideid kirjutama. Vangla ei ole seda tõendanud. Enda nimel erinevate pöördumiste kirjutamine on tema põhiseaduslik õigus. Vangla väitel laekus julgeolekuosakonna ametnikele informatsioon, et kinnipeetav Kaupo Saarva õhutab kirjutama vanglale massiliselt taotlusi ja vaideid ka teisi kinnipeetavaid. 19.11.2010 avastas peaspetsialist üksusejuht Peeter Peemot M. Retapi kambrist laua pealt üle 50 valmis kirjutatud, aga vanglale veel esitamata avaldust, mille esitamisest M. Retpap loobus peale seda, kui temaga oli vesteldud. Seda asjaolu kinnitab ka Madis Retpap ise (tl 34). Vangla arvates abistas kaebaja kinnipeetavat Madis Retpappi vanglale esitatavaid pöördumisi koostada. Informatsiooni, et K. Saarva õhutas kaaskinnipeetavaid vanglale massiliselt taotlusi ja vaideid esitama sai vangla julgeolekuosakond kinnipeetavalt. See informatsioon on fikseeritud 26.11.2010 kaastööteates nr 149 (mis on riigisaladuse ja salastatud teabe seaduse § 8 p1.2 kohaselt riigisaladus). Kohus tutvus riigisaladuseks oleva teabega. Selles sisalduv informatsioon 5 kinnitab, et kinnipeetav Kaupo Saarva õhutas kaaskinnipeetavaid (nimetatud on kolme kinnipeetava nimed) kirjutama vanglale kaebusi, taotlusi, märgukirju ja vaideid ja jätkama seda tegevust senikaua, kui talle antakse kätte tema CD mängija. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole karistus, vaid preventiivne või tõkestav meede. Kaebuse esitaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid vangla julgeoleku tagamiseks. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on julgeolekuosakonna ametnikud tuvastanud, et K Saarva õhutab kaaskinnipeetavaid massiliselt koostama kirjalikke, osati põhjendamatu sisuga, pöördumisi administratsioonile. Vangla hinnangul võis selline tegevus saada ohuks vangla julgeolekule. Riigikohtu halduskolleegium märgib 02.06.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-33-10, et VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud, kohus saab kontrollida üksnes seda, kas kaalumisviga täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul esines või mitte, kuid kohus ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kinnipeetavale on vangla prognoosotsustus kinnipeetavaga seotud võimalike ohtude üle. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei pea võimalikud ohtlikud tagajärjed olema saabunud või täiesti kindlalt saabuma, piisab sellest, kui vanglal on põhjendatud kahtlus, et kinnipeetava käitumine võib ohtlikud tagajärjed kaasa tuua (antud juhul võib ohustada vangla julgeolekut). Kohus on seisukohal, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli Tartu Vangla poolt kaalutletud otsustus. Tartu Vangla julgeolekuosakonnale laekunud informatsiooni pinnalt tekkis vanglal põhjendatud kahtlus, et kinnipeetav K. Saarva õhutab kaaskinnipeetavaid kirjutama vanglale massilisi pöördumisi. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetavate poolt vanglale massiliste ning reeglina sisutute taotluste, märgukirjade ja vaiete kirjutamine võib halvata vangla haldussuutlikkuse. Kõigile pöördumistele (ka põhjendamatutele) tuleb seaduse nõuete kohaselt reageerida (vastata või teha muud seadusest tulenevad menetlustoimingud). See koormab vanglaametnikke ning häirib nende muud igapäevatööd. Paljude teiste kinnipeetavate lahendamist vajavate probleemidega tegelemine selle tõttu venib, millega võib kaasneda kinnipeetavate rahulolematus, mis omakorda võib ohustada vangla julgeolekut. Kohus leiab, et valitud meetmed olid eesmärgipärased ja proportsionaalsed. K. Saarva isoleerimine teistest kinnipeetavatest oli antud ajahetkel vajalik, teiste kinnipeetavatega kokkupuutumise ajutiseks vältimiseks oli sobiv abinõu liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, spordisaalis käimise mittevõimaldamine ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. Kaebaja arvates tuli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks läbi viia eelnev menetlus (uurimine) ning anda talle võimalus omapoolsete vastuväidete esitamiseks.
lg 3 p 1 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Julgeolekuabinõude kohaldamisel tuleb tegutseda võimalike kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks viivituseta. Seetõttu ei pidanud kaebajalt eelnevalt ka seletust võtma. Oma selgitused ja vastuväited oli kaebajal võimalik esitada vaides. 6 Kaebuse esitaja väite kohta, et vanglale taotluste, märgukirjade ja vaiete esitamine on tema põhiseaduslik õigus, märgib kohus, et kahtlemata on see kaebaja seadusest tulenev õigus, kuid oma seaduslikke õigusi tuleb kasutada heauskselt, mitte „sisemise viha toel vanglale tagasi tegemiseks“. Kohtu arvates ei ole vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel teinud kaalumisviga ning seda ei esinenud ka meetmete valikul. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmise korral kaebajale menetluskulusid (antud juhul kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu) ei hüvitata. Mai Saunanen kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.