KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Peeter Pällin Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 22.10.2010.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number

§ 401lg 1.

Lepingu tõlgendamise juhised on antud võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29.

§ 29lg 1 lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

§ 29

lg 4 kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

§ 29

lg 5 p 1, 3, 4 lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki /---/. Kostja väitel oli poolte ühine tahe suunatud sellele, et sõlmida leping tähtajaga 1 aasta koos tingimusega, et laen makstakse välja üksnes siis, kui kostja saab hageja ettevõttest dividende. Kostja väitel sõlmiti vastav kokkulepe hr A D enne raha üle kandmist. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kostja tõendama sellise kokkuleppe olemasolu. Hageja ei ole sellise kokkuleppe olemasolu tunnistanud ning on väitnud, et hr A D ei ole kunagi olnud volitusi hageja esindamiseks. Kohus leiab, et puuduvad tõendid selle kohta, et hr A D oleks kunagi olnud volitusi hageja esindamiseks ja et ta oleks kostja kirjeldatud tingimustel kokkuleppe sõlminud. Hageja juhatuse liikmeks on kogu aeg olnud MD, kelle allkiri on ka raha ülekandmiseks antud maksekorraldustel. Kohus märgib, et kostja esitas oma väited vastava kokkuleppe kohta alles kohtuistungil, kuigi tal oli võimalik sellele viidata nii vastuses hagile kui ka hilisemates kirjalikes dokumentides, mida kostja esitas. Kohus leiab, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud ning et poolte ühist tahet (VÕS § 29 lg 1) ei ole võimalik kindlaks teha. Järgnevalt hindab kohus, kas lepingupooltega sarnane mõistlik isik pidi mõistma lepingut viisil, et laen kuulub tagastamisele üksnes juhul, kui laenusaaja saab laenuandja ettevõttest dividende ja et laenu lõpptähtajaks on 1 aasta? Kohus leiab, et kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mille alusel võiks mõistlik tõlgendaja eeldada, et laen kuulub tagasi maksmisele üksnes dividendide saamisel. Üksnes asjaolust, et kostjale kuulus osalus hageja äriühingus, ei saa sellist kokkulepet eeldada. Tingimus on laenusuhte seisukohalt nii määrava tähtsusega, et eeldab igal juhul selgesõnalist kokkulepet. Tõendamata on kostja väited, et poolte varasemas laenupraktikas oli laenu tagasimaksmine seotud dividendide saamisega. Vastupidiselt on hageja selgitanud, et pooltevahelises varasemas laenupraktikas lepiti kokku hoopis laenuandja täiendavas tagatises, selliselt, et kui kostja saab dividende, siis kuulub saadu arvel koheselt kustutamisele laenuvõlgnevus. Samas puuduvad tõendid ka selle kohta, et pooled oleks vaidlusalust laenu käsitlenud ühtsetel alustel varasemate laenudega. Seega loeb kohus tuvastatuks, et laenu tagasimaksmise kohustus käesoleval juhul ei sõltunud dividendide saamisest. Kohus leiab, et laenuleping oli sõlmitud ilma tagasimaksmise tähtajata. Kostja esitatud avaldus laenu saamiseks viitab küll, et kostja soovis küll laenu üheks aastaks, kuid mitmed tõendid viitavad sellele, et tegelik kokkulepe sõlmiti ilma tagasimaksmise tähtajata. Esmajoones viitab tähtaja puudumisele poolte käitumine pärast laenulepingu sõlmimist. Hageja ei asunud ühe aasta möödumisel raha andmisest raha tagasi nõudma, vaid loovutas nõude TEOÜ-le, kes ütles laenulepingu üles (paraku kehtetult). Tsiviilasjas nr 2-07-4671415.06.2009 Tallinna Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et tegemist on tähtajatu laenulepinguga (tl 42). Samas tsiviilasjas esitatud vastuses vaidles kostja hagile vastu, kuigi tunnistas raha saamist (tl 63, vt selle avalduse tõlgendust Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 32-1-35-09 p 12). Kuivõrd eelnevalt on kohus tuvastanud, et raha tagasimaksmine ei olnud seotud dividendide saamisega, on ainus järeldus, et ka vastuses viitas kostja lepingu sõlmimisele tähtajatult, kuigi ta seda selles menetlusstaadiumis otsesõnu ei avaldanud. Kui kostja oleks vastuse esitamisel 20.12.2007 olnud seisukohal, et laenuleping sõlmiti tähtajaga 1 aasta, oleks ta vastuses vähemalt 3

§ 108

lg 1 on hagejal õigus nõuda põhivõla tasumist, seadusjärgset intressi VÕS § 94 lg 1 alusel ning viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. 05.08.2009 saatis hageja kostjale avalduse laenulepingu üles ütlemiseks, mille kostja sai kätte 11.08.

1. Seega tuli kostjal 01.10.2009 tasuda põhivõlg 50 000 krooni. Avaldusega ütles hageja laenulepingu üles alates 01.10.
2. Seega kuulub kuni nimetatud ajani tasumisele intress ja alates sellest ajast viivis. Hageja on põhjendamatult intressi arvestanud kuni 12.10.2009 ehk 12 päeva võrra rohkem. Õigeks intressi suuruseks on 7376,64 – (1,37*12 e 16,44 kr)= 7360,20 krooni. Lepingu ülesütlemise teate kohaselt ei olnud kohustuse sissenõutavaks muutumise tähtaeg seotud teate kättesaamise ajaga. Teate kohaselt tuli kohustus täita 01.10.
3. Hageja on palunud seadusjärgse viivise välja mõista perioodi eest 13.10.2009-03.11.2009 summas 241,10 krooni. Hageja viivise arvestus on korrektne ning viivis kuulub nõutud summas välja mõistmisele. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis hagi rahuldamata, seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus leiab, et arvestades hagi rahuldamise suurt ulatust, tuleb menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hagi 57601,3/57617,74=99,97 % ulatuses, seega jääb 99,97 % menetluskuludest kostja kanda ja 0,03 % menetluskuludest hageja kanda. Peeter Pällin Kohtunik 4