← Eesti

3-09-1571/51

Obsah (4)§ 2§ 23§ 22§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juulil 2011. a, Tallinnas Haldusasja number 3-09-1571 Haldusasi K. K. ning

) ja selle rakendusaktidele vastavalt ainult maareformi seaduse muutmise seaduse §-de 7 ja 221 muutmise seaduse, mis jõustus 27.03.1999, § 2 alusel. Nimetatud säte ei kohaldunud käesoleval juhul ning sellele sättele ei ole viidatud ka korralduse nr. 4126-k õigusliku alusena. Ilma korralduse nr. 4126-k välja andmiseta poleks tekkinud endise kinnistu nr. 3581 maa mittetagastamist korralduses nr. 755-k märgitud 252 m2 ulatuses.

  1. Korraldus nr. 4126-k oli kaebajate subjektiivseid õigus rikkuv mitte varem kui 04.02.2004, mil anti välja teistkordne XXXXXXX ostueesõigusega erastatava maa määramise korraldus, Tallinna Linnavalitsuse 04.02.2004 korraldus nr. 198-k, s.o. hiljem kui on lubatav halduskohtusse pöördumise tähtaeg haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Korralduse nr. 198-k vaidlustamisel Tallinna Halduskohtus haldusasjas nr. 3-1093/2004 ei pidanud kohus kaebuse kontrollimisel vajalikuks teha kaebuse esitajatele ettepanekut kaebuse täiendamiseks korralduse nr. 4126-k tühistamise taotlusega. Kaebuse esitajate korralduse nr. 189-k tühistamiskaebust ei rahuldatud ja kohtuotsus jõustus 18.01.
  2. Korraldus nr. 189-k on käesolevaks hetkeks kehtivuse kaotanud, sest sellega antud õigused on lõplikult realiseerunud haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2 kohaselt XXXXXXX maa kinnistusse kandmisega. Juhul, kui Tallinna Linnavalitsus oleks teostanud XXXXXXX elamuomanikule maa ostueesõigusega erastamise tervikuna õiguspäraselt, oleks olnud võimalik kaebuse esitajatele tagastada vähemalt korralduses nr. 755-k märgitud 252 m2 maad. Kuna XXXXXXX elamuomanikule ostueesõigusega erastatud maa on kinnistatud, ei ole korralduse nr. 755-k tühistamise korral maa tagastamine käesoleval hetkel enam kaebuse esitajatele võimalik. Vastavalt

§ 2

tuleb maareformi läbiviimisel lähtuda endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivseks kasutamiseks. Maa ostueesõigusega erastamine ja maa tagastamine on õiguslikelt alustelt võrdsed ning maa ostueesõigusega erastamine, mis

§ 23

lg 2 tulenevalt eelneb ajaliselt maa tagastamise otsustamisele, on käesoleval juhul mittetagastatava maa konkreetse suuruse tekkimise põhjuseks ning käesoleval juhul on kahju tekkinud XXXXXXX ostueesõigusega erastatava maa suuruse määratlemise ebaõigsusest. Kaebuse esitajatele jäi Tallinna Linnavalitsuse poolt tagastamata 252 m2 maad. Kuna tagastamata maa kõrval asuv tagastatud maa, XXXXXXXn 17a, on sihtotstarbeta maa, mille maksustamishind on alates viimasest, so

  1. a maa korralisest hindamisest, 200 kr/m2, siis on 252 m2 maa maksumus vähemalt 50 400 krooni. Kaebuse esitajate kahjunõude suurus on 5000 krooni, mis moodustab ühe kümnendiku eelnimetatud summast, on sümboolne kahjunõue õigusrikkumise eest Eesti Vabariigi esimeselt kohtuministrilt õigusvastaselt võõrandatud maal. Korralduse nr. 198-k kohtuliku menetluse tulemustest ei selgu maakasutuse õiguspärase suuruse tuvastamine, mistõttu ei ole kaebuse esitajatel võimalik XXXXXXX maa ostueesõigusega erastamist 598 m2 ületavas osas, so 685 m2 osas õiguspäraseks tunnistada. Kuigi korralduse nr. 198-k osas eksisteerib jõustunud kohtuotsus, ei kehti see kohtu suhtes ega ole kohtule õiguslikult siduv. VASTUSTAJA SEISUKOHT 4
  2. Tallinna Linnavalitsus võttis 04.02.2004 vastu korralduse nr. 189-k, millega määrati XXXXXXX ehitiste teenindamiseks vajalik maa suurusega 1283 m2 ja erastati see ostueesõigusega V. K.le. Kaarel ja Ü. K. vaidlustasid nimetatud korralduse Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohus jättis 06.05.2004 otsusega haldusasjas nr. 3-1093/2004 kaebajate kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.10.2005 otsusega esimese astme kohtu otsuse jõusse. Kohtuotsus jõustus 18.01.2006 määrusega nr. 3-7-1-3-588, mil Riigikohus otsustas Kaarel ja Ü. K. kassatsioonkaebust mitte menetleda, pidades seda ilmselt põhjendamatuks. Kaebuse esitajate väited XXXXXXX maa ostueesõigusega erastamise õigusvastasuse kohta ei ole asjakohased, kuna Tallinna Linnavalitsuse 04.02.2004 korraldus nr. 198-k on läbinud korduvalt kohtuliku kontrolli ning kohtuotsused on jõustunud ja kohus ei ole pidanud seadusevastaseks XXXXXXX maa ostueesõigusega erastamist. Kuna XXXXXXX kinnistu koosseisu on ostueesõigusega erastatud ca 246 m2 maad, mis on olnud õiguspärane ja see osa jääb maa tagastamise nõudeõiguse piiridesse, ei saa väita, et sellega oleks kaebajatele kahju tekkinud. Ka on kaheldav see, kas olukorras kus maa tagastamise nõudeõigus on plaanil piiritletud ning see ei ulatu tervele XXXXXXXn juurdepääsuteele, vaid ca 30 m2-le, saaks suuremas osas maa tagastamist nõuda. Kaebajad pole selgitanud ega tõendanud põhjusliku seose olemasolu vastustaja tegevuse ja väidetavalt tekitatud kahju vahel. Vastustaja tegevuses puudub õigusvastasus, kuna Tallinna Linnavalitsuse 04.02.2004 korralduse nr. 189-k näol on tegemist õiguspärase ja kehtiva haldusaktiga, mis on läbinud kaebuse esitajate algatusel kohtuliku kontrolli. Varalise kahju suuruse tõendamiseks ei ole esitatud ühtki tõendit. Kaebajad on Tallinna Linnavalitsuse 04.02.2004 korraldusest nr. 189-k ja sellega tekitatud kahjust teada saanud
  3. aastal. Kaebajate kahjunõue on Riigivastutuse seaduse § 17 lõikest 3 ja HKMS § 9 lõikest 4 tulenevalt aegunud. KOHTU PÕHJENDUSED
  4. Kaebajad taotlevad, et kohus mõistaks neile Tallinna Linnavalitsuselt välja
  5. veebruari
  6. a. korraldusega nr. 189-k tekitatud kahju. Kohus asus käesolevas haldusasjas
  7. juunil 2011 tehtud määruses seisukohale, et kuivõrd kaebajatele sai kahju tekkimine selguda alles Tallinna Linnavalitsuse
  8. mai
  9. a korraldusest nr. 755-k, millega jäeti kaebajatele
  10. veebruari
  11. a. korralduse nr. 189-k tõttu tagastamata maa, pindalaga 252 m2, on kahju hüvitamise nõue Tallinna Linnavalitsuse
  12. veebruari
  13. a. korraldusega nr. 189-k tekitatud kahju hüvitamiseks tähtaegne (määruse p 4). Kohus jääb jätkuvalt eeltoodud seisukoha juurde. Kohtu eeltoodud seisukohta toetab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25.10.2007 määrus haldusasjas nr. 3-3-1-50-07, milles kohus leidis, et „õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ja maa tagastamata jätmine selgub lõplikult haldusaktist, millega otsustatakse maa tagastamata jätta“ (p 8). Seega ei olnud kaebajatel kohustust pöörduda kahju hüvitamise nõudega kohtusse enne vastustaja poolt
  14. mai
  15. a korralduse nr. 755-k andmist. Tallinna Linnavalitsuse
  16. veebruari
  17. a. korraldusega nr. 189-k otsustati määrata XXXXXXXn. 9 ehitiste teenindamiseks vajalikuks maaks 1283 m2 ning erastada maa ostueesõigusega V. K.le. Tallinna Linnavalitsuse 13.05.2009 korralduse nr. 755-k punkti 1 alapunktist 1.2 nähtuvalt on kaebajatele maa, pindalaga 252 m2 tagastamata jätmine osaliselt tingitud just eeltoodud korralduse andmisest, kuna tagastataval maal asuvad V. K.le kuuluvad hooned ja rajatised ning maa on määratud viimasele ostueesõigusega erastamiseks. Asjaolu, et V. K.le ostueesõigusega erastatud maa kattub kaebajatele tagastamisele kuuluva maaga ilmneb ka XXXXXXX tagastamise toimiku materjalidest (vt endise kinnistu asendiplaane kd I, lk. 189; kd II 42 ja 45) ning XXXXXXX katastriüksuse moodustamise toimikust (kd II, lk. 91, 167). Seega on kaebajatele maa tagastamata jätmine põhjuslikus seoses V. K.le maa, pindalaga 1283 m2, ostueesõigusega erastamise korralduse andmisega. Kinnistusregistri 5 väljavõttest ilmneb, et XXXXXXXn. 9 kohta avati registriosa 22.09.2006 ning kinnistu omanikuna kanti kinnistusraamatusse V. K.. Alates 19.03.2007 on kinnistu omanikuks T. K.. Seega tuleb nõustuda kaebajatega selles, et 252 m2 maa tagastamine kaebajatele on muuhulgas vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamisest tulenevalt muutunud võimatuks.
  18. Vaidlus puudub selle üle, et kaebajad taotlesid Tallinna Linnavalitsuse
  19. veebruari
  20. a. korralduse nr. 189-k tühistamist Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr. 3-1093/2004), kus kaebus jäi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.10.2005 otsusega Tallinna Halduskohtu otsuse jõusse ning Riigikohus otsustas 18.01.2006 määrusega nr. 3-7-1-3-588-05 kaebajate kassatsioonkaebust mitte menetleda. Vastavalt HKMS § 17 lõikele 1 hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Riigikohtu halduskolleegium on eeltoodud sätte tõlgendamise osas korduvalt väljendanud seisukohta, et reeglina ei vaja asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, kui sellest võtavad osa samad menetlusosalised, uuesti tõendamist. Ühes protsessis juba tuvastatud asjaolusid ei ole haldusprotsessis vaja enam täiendavalt tuvastada, vaid need võib võtta asja lahendamisel eelduseks. Kui protsessiosalised sellised asjaolud haldusprotsessis vaidlustavad või tekib halduskohtul endal kahtlus nende asjaolude suhtes, võib halduskohus uurimisprintsiibist tulenevalt sellised asjaolud ümber hinnata (vt 04.11.2002 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-47-02, p 10; 17.02.2005 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-94-04, p 22 ning 20.10.2005 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-34-05, p 7). Seega ei ole kohus kaebajate kahjunõude menetlemisel pöördumatult seotud kohtute seisukohtadega haldusasjas nr. 3-1093/2004 ning kuigi kaebajatele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmisel tugines Tallinna Linnavalitsus kehtivale haldusaktile, võib kaebajate kahjunõue vaidlustatud korralduse õigusvastasuse korral olla põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on kaebajatel kaebeõigus kahjunõude esitamiseks.
  21. Kaebusest saab järeldada, et kaebajate arvates olnuks õiguspärane erastada V. K.le ostueesõigusega maad vaid 598 m2 ulatuses, nagu seda tehti algselt Tallinna Linnavalitsuse 16.10.1998 korraldusega nr. 6115-k. Viidatud korralduse 01.11.2000 korraldusega nr. 4126-k kehtetuks tunnistamine ning seejärel V. K.le
  22. veebruari
  23. a korraldusega nr. 189-k maa ostueesõigusega erastamine 598 m2 ületavas osas - s.o. 685 m2 ulatuses (kokku erastati maad 1283 m2) oli kaebajate arvates ebaseaduslik. Ühtlasi ei kontrollinud vastustaja kaebajate arvates V. K.le maa ostueesõigusega erastamisel taotleja märgitud andmete õigsust reservmaa suuruse kohta, mistõttu võidi maa ostueesõigusega erastada mitteautentse dokumendi alusel. Kohus märgib kõigepealt, et kuna kaebajad ei taotle kahju hüvitamist seoses Tallinna Linnavalitsuse 01.11.2000 korraldusega nr. 4126-k, ei saa kohus käesolevas vaidluses hinnata kaebajate väiteid nimetatud korralduse õigusvastasuse kohta. Samas tuleb kaebajatega nõustuda selles, et eeltoodud korraldus muutus kaebajate õigusi riivavaks alles Tallinna Linnavalitsuse poolt
  24. veebruari
  25. a. korralduse nr. 198-k andmisel, kuna korraldusest nr. 4126-k ei saanud kaebajatele nähtuda, et Tallinna Linnavalitsus plaanib V. K.le ostueesõigusega erastatava maa pindala suurendada. Eeltoodu selgumisel võis tõepoolest tõusetuda küsimus, kas ja millistel õiguslikel alustel oli Tallinna Linnavalitsusel võimalik V. K.le juba kinnistatud maad taas erastada. Nimetatud asjaolu saaks aga kohus kontrollida vaid 01.11.2000 korralduse nr. 4126-k üle peetavas vaidluses. Käesolevaks ajaks on korralduse nr. 4126-k vaidlustamistähtajad möödunud. Seetõttu on kohtul võimalik anda hinnang vaid korralduse nr. 198-k seaduslikkuse kohta ning võtta seisukoht selles, kas V. K.le erastati korraldusega maad suuremas ulatuses, kui tal selleks seaduse järgi õigus oli. Korralduse nr. 198-k seaduslikkuse kontrollimisel tuleb kohtul lähtuda
  26. jaanuaril 2002 jõustunud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54, mille järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. 6 20.

(korralduse andmise ajal kehtinud redaktsioonis) § 22 lg 6 järgi määrab erastatava maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Tallinna Linnavalitsuse

  1. veebruari
  2. a korraldusest nr. 189-k nähtuvalt määrati XXXXXXXn. 9 ehitiste teenindamiseks vajalik maa muuhulgas AS E.O.MAP poolt koostatud katastriüksuse plaani tööle nr. 99K1376 tuginedes. Vaidlus puudub selle üle, et XXXXXXXn. 9 (end. XXXXXXXn. 5d) aadressil oli krunt, pindalaga 598 m2 kindlaks määratud (vt August Vommi individuaalelamu juurdeehituse projekt t lk. 14 ja XXXXXXXn. 9 katastriüksuse moodustamise toimiku kd II lk. 68; individuaalelamu ehituskrundi plaan ning Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo eksplikatsioon - XXXXXXXn. 9 katastriüksuse moodustamise toimiku lk-d 190 ja 208). Seega oleks vastustaja reeglina pidanud juhinduma kindlaksmääratud krundi suurusest. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist saab siiski käesoleva haldusasja erisusi arvestades lugeda põhjendatuks. Nimelt selgub OÜ Maamõõdukeskus Tallinna osakonna juhataja 16.08.2000 kirjast V. K.le, et plaanimaterjali alusel moodustatud XXXXXXXn. 9 katastriüksuse piir läheb läbi krundil asuva seadusliku ehitise, millega seoses tuleks koostada uus katastriüksuse plaan (XXXXXXX katastriüksuse moodustamise toimiku lk. 131). Samuti ilmneb Tallinna Omandireformiameti juhataja asetäitja Eha Võrgu 05.10.2000 õiendist, et mõõdistamise tulemusena ilmnes ka see, et XXXXXXXn. 9 ja XXXXXXXn 7 krundi vahele jääb viil ning vormistamata maakasutus jääb ka XXXXXXXn. 9 ja Joa tn. 2, 3 krundi vahele (XXXXXXX katastriüksuse moodustamise toimiku kd II lk. 152). Seega tuleb käesoleval juhul pidada ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist maakorralduse nõuetest tulenevalt ning varasemast mõõtmisest tekkinud probleemide korrigeerimiseks vajalikuks.
  3. Kaebajad on seadnud V. K.le reservmaa eraldamise seaduslikkuse ning eraldatud reservmaa suuruse kahtluse alla. Vaidlus puudub selle üle, et XXXXXXXn. 9 asub tiheasustusega alas. Vastavalt

§ 22

lõikele 6 tiheasustusega alal asuvale elamule määratakse teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid

§ 75. ja 51.

lõikes sätestatud alustel.

§ 7

lg 5 kohaselt määrab ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, kusjuures kohaliku omavalitsuse otsusega võib ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrata detailplaneeringut koostamata.

§ 7

lg 51 sätestab: „Elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Maakasutus loetakse õiguspäraseks, kui: 1) maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne Aluste jõustumist või 2) maa kasutamist tõendatakse maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne Aluste jõustumist.“ Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr. 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p 11 alapunkt 2 täpsustab, et senist maakasutusõigust tõendavateks dokumentideks võivad olla näiteks maa kasutamiseks andmise otsus, maa looduses eraldamise akt, krundi plaan vms. V. K.le reservmaa eraldamist tõendab Tallinna linna Mererajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee Kommunaalmajanduse osakonna 22.08.1955 luba kasutada ajutiselt XXXXXXXn 5d tagant 550 m2 krunti reservmaana (t. lk. 15). Kohus nõustub kohtute poolt haldusasjas nr. 3-1093/2004 tuvastatuga, mille kohaselt saab muuhulgas eelviidatud dokumendiga reservmaa eraldamise kohta tõendada V. K. maakasutusõigust reservmaal (vt ka Tallinna Halduskohtu

  1. mai
  2. a. otsus haldusasjas nr. 3-1093/2004 lk. 10-11 ning Tallinna Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus haldusasjas nr. 2-3/252/05, p-d 13-14).
  5. Kaebajad ei ole käesolevas haldusasjas kahtluse alla seadnud Tallinna Linna Mererajooni TSN Täitevkomitee pädevust
  6. aastal maa kasutusse andmiseks ning ka kohtul puudub mõistlik põhjus eeltoodud organi pädevuses kahtlemiseks. Kaebajate poolt kohtule esitatud Kohtuekspertiisi 7 ja kriminalistika keskuse 11.04.2006 ekspertiisiaktis nr. DM-0127-06/1975 (t. lk. 17 pöördel) tuvastatakse, et otsusel on tekst „reservmaa XXXXXXXn. 5d tagant 550 m2“ kirjutatud samaliigilise sinise värvainega kirjutusvahendiga ja tõenäoliselt samaaegselt kui ülejäänud otsuse lünkadesse kodanik, krundi asukoht ja krundi saaja allkiri käsitsi kirjutatud tekst. Vaidlustatud tekstiosa juurdekirjutamise tunnused puuduvad. Ühtlasi tuvastatakse, et otsus on tavapäraselt koostatud dokument ja tunnuseid, mis viitaksid sellele, et dokument või selle osad ei ole tehtud ajajärgul, mida märgib dokumenti kuupäev, ei esine. Allkiri E. Jürve nimelt on kirjutatud dokumendile samaliigilise sinise kirjutusvahendiga nagu kuupäev ja kirja number, mis viitab sellele, et nimetatud kirjed tehti tõenäoliselt samaaegselt. Seega ei saa eksperdiarvamuse põhjal järeldada, et tegemist oleks mitteautentse dokumendiga. Kaebajate viidatud „reservmaa kasutamise skits“ (t lk. 11) annab ülevaate reservmaa umbkaudsetest piiridest, mis skitsilt nähtuvalt ei ole ametlikult mõõdistatud. Seega on tegemist illustreeriva tõendiga, mis ei ole iseseisvalt käsitletav pädeva organi maa kasutada andmise otsusena. Õige on kaebajate väide, et viidatud ekspertiisiaktis tuvastatakse, et skitsilt on kustutamise või radeerimise teel eemaldatud pindala tähis „415 m2“ ja mitmeid jooni (t. lk. 17 pöördel, lk. 18). See ei anna aga siiski piisavalt alust, et pidada pädeva organi tahteks eraldada V. K.le 415 m2 reservmaad. Ekspertiisiaktist ei nähtu, millal ja kelle poolt kanti pindalale tähis „415 m2“ ning millal nimetatud tähis eemaldati. Küll aga ei välista eksperdid allkirjade vaatluse põhjal, et allkiri E. Jürve on otsusele ja skitsile kirjutatud samaaegselt. Kuivõrd ei saa mõistlikult eeldada, et E. Jürve andis otsusele allkirja 550 m2 reservmaa eraldamiseks V. K.le, otsust illustreerivale skitsile aga vaid 415 m2 reservmaa eraldamiseks, saab pidada kõige tõenäolisemaks, et juurdekirjutus 415 m2 on skitsile tehtud alles pärast skitsi koostamist ja allkirjastamist. Kohtu järeldust kinnitab V. K. 06.08.2001 avaldus Tallinna Maa-ameti juhataja asetäitjale, milles selgitatakse, et Mererajooni TSN TK asejuhataja E. Jürve loaga 22.08.1955 eraldati talle nn reservmaa ja täiendavalt loale lisati ka skits, mille mõlema peal märgiti maa suuruseks ilma mingisuguse mõõdistamiseta 550 m2 (XXXXXXX katastriüksuse moodustamise toimiku lk. 110). Lisaks nähtub V. Kallaste avaldusest, et
  7. aastal talle eraldatud reservmaa pindala paberil – 550 m2 ei vastanud tol ajal tegelikult kasutatavale pinnale; see vähenes
  8. aastal, mil osa V. Kallastele eraldatud reservmaast anti naabrile XXXXXXXn. 11 ning reservmaa täpne pindala selgus alles
  9. a. kogu krundi mõõdistamisel EO MAP poolt – 679 m2 (Ibi, lk. 110). Tehnilise Inventariseerimise Büroo poolt
  10. a. majavalduse plaanil märgitud reservmaa suurust, 415 m2, selgitab V. Kallaste XXXXXXXn 11 naabrile loovutatud äralõike suuruse (135 m2) lahutamisega V. Kallastele eraldatud reservmaast, mille tulemusena kujunes reservmaa suuruseks ametlikes dokumentides 415 m2 (XXXXXXX katastriüksuse moodustamise toimik, lk. 74), mis aga ei vastanud V. Kallastele faktiliselt kasutamiseks antud reservmaa suurusele (vt ka
  11. a. koostatud majavalduse hoonete pindade ja mahtude arvutamise lehte, mille kohaselt on reservmaa suuruseks 415 m2; t. lk. 15b).
  12. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et käesolevas haldusasjas on tõendatud kaebuse esitajale õiguslikul alusel maa eraldamine kokku 598 m2 + 550 m2 ehk 1148 m2 ulatuses. Ülejäänud 135 m2 maa kaebuse esitajale ostueesõigusega erastamine on kohtu arvates põhjendatud maakorralduslikel eesmärkidel, vältimaks vastasel korral XXXXXXXn. 9 ning naaberkruntide XXXXXXXn. 7 ja Joa tn. 2, 3 kruntide vahele tekkivaid kiilde ja ribasid. XXXXXXXn. 9 maatüki varasemal mõõtmisel võisid kohtu arvates kiildude ja ribade tekkimist põhjustada erinevused kaebuse esitajale 22.08.1955 väljastatud loale märgitud ning talle faktiliselt looduses kätte näidatud reservmaa piirides; samuti muudatused kaebuse esitaja reservmaa suuruses, mida põhjustas V. K. reservmaast naaberkruntidele reservmaa eraldamine, mida ametlikult ei dokumenteeritud. Õige on Tallinna Ringkonnakohtu
  13. oktoobri
  14. a otsuses kogutud tõendite põhjal tehtud järeldus, mille kohaselt ei tõenda
  15. aastal väljastatud luba V. K. kasutusse antud maa täpset suurust, kuna reservmaa kasutusse andmisel maa mõõdistamist ei toimunud. Nõustuda tuleb ka ringkonnakohtu järeldusega selles, et vaidlusaluse reservmaa 8 mõõdistamine toimus esmakordselt alles
  16. aastal maamõõdufirma EO MAP poolt, ning vastava plaani kohaselt on krundi kogupindalaks koos reservmaaga 1277 m2, millest suure kiildumisega reservmaa pindala on 679 m2 (otsuse lk. 7). V. K. arvukad selgitused (XXXXXXX katastriüksuse moodustamise toimiku lk. 73-75; 85-87; 110-111; 116-117; 127-128) ning OÜ Maamõõdukeskus katastriüksuse plaan (XXXXXXX katastriüksuse moodustamise toimiku lk. 53) kinnitavad ringkonnakohtu järeldust. Kohus möönab, et käesolevas haldusasjas on tegemist erandliku olukorraga, kus 22.08.1955 väljastatud loale märgiti maatüki pindala ilma seda mõõdistamata. Asjaolu, et ka V. K. ise oli maatüki tegelikust pindalast eksimuses, näitab tema poolt
  17. juulil
  18. aastal Tallinna Linnavalitsusele koostatud avalduses märgitud reservmaa suurus – 415 m2 (XXXXXXX katastriüksuse moodustamise toimiku lk. 207); samuti
  19. novembril 1996 koostatud avaldus, milles ta jättis reservmaa pindala hoopis märkimata (Ibid, lk. 206). Eeltoodud asjaolusid arvestades ei oleks käesoleval juhul põhjendatud lahutada V. K.le ametlikult eraldatud 550 m2 suurusest reservmaast naaberkruntidele täiendavaks reservmaaks eraldatud, ametlikult dokumenteerimata, kuid muude tõenditega tõendatud maa-ala (135 m2) ning selle võrra V. K. esialgse reservmaa suurust 415 m2 suuruseni vähendada, vaid lähtuda tuleb V. K.le ametlikult eraldatud reservmaa suurusest, millele tuleb liita juurde need maaribad, mille võrra V. K.le ametlikult eraldatud maatüki piirid naaberkruntide piiridest erinevad.

§ 23lõike 1 järgi erastatakse maa vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega.

Vastavalt maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p-le 5 lähtutakse maakorralduse läbiviimisel kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamise, lihtsate ja selgete piiride loomise ning looduslike piiridega arvestamise nõuetest ning p 6 kohaselt tuleb vältida kinnisasja kiildumist ja ribasust. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korraldus ei ole eeltoodud nõuetega vastuolus. Kohus märgib, et maakorralduslikest nõuetest tulenevalt võib ostueesõigusega erastamiseks määratava maatüki pindala isiku õiguspärases kasutuses oleva maatüki pindalast mõnevõrra erineda. Arvestades XXXXXXXn. 9 esialgsel mõõtmisel XXXXXXXn. 9 ning XXXXXXXn 7 ja Joa tn. 2,3 kruntide vahele tekkinud maaribasid, oli kohalik omavalitsus maakorraldusnõuete täitmise eesmärgil õigustatud krundipiire korrigeerima, mis tõi käesoleval juhul kaasa XXXXXXXn. 9 krundi pindala suurenemise. Kuna kohus on eeltoodust lähtuvalt seisukohal, et Tallinna Linnavalitsuse 4. veebruari 2004. a korraldust nr. 189-k ei saa pidada õigusvastaseks, on õiguspärane ka Tallinna Linnavalitsuse 13. mai 2009. a korralduse nr. 755-k p 1.2, millega jäeti kaebajatele 252 m2 õigusvastaselt võõrandatud maad tagastamata muuhulgas V. K.le korraldusega nr 189-k ostueesõigusega maa erastamise tõttu. 24. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebajate kahjunõude HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Tiina Pappel kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.