Obsah (13)

§ 363§ 429§ 432§ 226§ 231§ 449§ 631§ 137§ 139§ 147§ 4§ 5§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 12. aprill 2010 Tartu Tsiviilasja number 2-09-25345 Tsi

) § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus.

§ 363

lg 1 p 1 2 kohaselt tuleb hagiavaldusse märkida hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese).

§ 429

lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. E. Märtens esitas 02.08.2006 Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajja oma esindaja advokaat K. Kutsari kaudu hagi S. V. vastu kaasomandi lõpetamiseks kinnistu jagamisega reaalosadeks ja E. Märtensile kinnistu reaalosa üleandmiseks koos kohustusega hüvitada S. V. vähem saadu väärtus rahas (tsiviilasi nr 2-06-20605). Kohtumenetluse kestel on hageja täpsustanud oma nõuet ning on esitanud alternatiivseid kaasomandi jagamise nõudeid, kuid ta ei ole kunagi esitanud nõuet selliselt, et S. V. saab väärtuslikuma osa kaasomandist ning et S. V. tuleb välja mõista hüvitis enamsaadu eest. Nimetatud asjaolu nähtub tsiviilasjas esitatud dokumentidest, maakohtu osaotsusest ning Tartu Ringkonnakohtu otsusest. Asjaolu, et E. Märtensil ei olnud peale kaasomandi reaalosadeks jagamise nõude muid nõudeid nimetatud tsiviilasjas, nähtub ka menetlusoaliste ja kohtu vahelisest kirjavahetusest pärast Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumist. E. Märtensi esindaja advokaat K. Kutsar teatas 14.08.2008 kohtule, et „Eeltoodut arvestades ei ole Enn Märtensil enam kaasomandi lõpetamise nõuet S. V. vastu. Muid nõudeid ei ole Enn Märtens tsiviilasjas nr 2-06-20605 esitanud ning seega sõltub menetluse jätkumine sellest, kas S. V. jääb vastuhagis esitatud rahalise nõude juurde.“ S. V. esitas 15.08.2008 kohtule avalduse, mille kohaselt „Võttes arvesse seda, et Enn Märtensil ei ole käesolevas asjas nõudeid S. V. vastu, loobub S. V. pärandvara hulka kuuluvate vallasasjade jagamise nõudest Enn Märtensi vastu ja ka P. K. osas.“ Tl-l 265 on E. Märtensi esindaja K. Kutsari allkirjastatud avaldus 16.09.2008 Jõgeva kohtumajale, mille kohaselt „Enn Märtensi poolt hagiavalduses esitatud nõuete osas on olemas jõustunud kohtuotsus ning ta ei nõua seoses kaasomandi lõpetamisega rahalise tasaarvestuse tegemist.“ Kohus asus seisukohale, et E. Märtens ei ole kunagi esitanud kohtusse hagi S. V. vastu enamsaadu väärtuse hüvitamiseks 247 499.95 krooni või muus ulatuses, mistõttu E. Märtens ei ole kaotanud õigust sellist nõuet kohtusse esitada. Advokaat K. Kutsar on 16.09.2008 Jõgeva kohtumajale esitatud avalduses märkinud, et E. Märtens ei nõua rahalise tasaarvestuse tegemist, kuid esindaja ei ole kirjutanud avaldusse, et E. Märtens loobub hagist. See on arusaadav, sest hagi

§ 363lg 1 p 1 tähenduses ei olnud kohtu menetluses.

Eeltoodust tulenevalt ei ole advokaat K. Kutsar põhjustanud hagejale varalist kahju. Kuivõrd hageja ja advokaat K. Kutsari väited juhiste andmise või mitteandmise kohta on mõlemalt poolelt jäänud paljasõnalisteks, siis kohus nentis, et advokaat K. Kutsar ei ole tõendanud kohtule esitatud avalduse vastavust tema esindatava tahtega. Kuid see ei ole ära võtnud esindatavalt õigust pöörduda uuesti kohtusse, kui ta seda vajalikuks peab. Kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta võtab hagejalt õiguse pöörduda kohtusse sama nõudega samal alusel sama kostja vastu (

§ 432). E.

Märtens esitas 02.08.2006 kohtusse hagi kaasomandi reaalosadeks jagamisel temalt hüvitise väljamõistmiseks kostja kasuks ning see on ainus E. Märtensi hüvitise nõue, mis on olnud kohtumenetluses. Selles osas on kohus loobumise vastu võtnud ning asjas menetluse lõpetanud. E. Märtensi esindaja advokaat K. Kutsari teade kohtule, et hageja ei nõua (ei soovi) kostjalt hüvitust, ei ole hagist loobumine ning selles osas ei saanud kohus asjas menetlust lõpetada. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 3

1. E. Märtens esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. detsembri 2009 vaheotsuse tühistamist, asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule saatmist ja menetluskulude jaotuse kindlaksmääramist, millega jätta kõik menetluskulud solidaarselt vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuleb vaheotsusega nõude põhjendatuse üle otsustamisel hinnata ka hagi õiguslikku alust, s.t kas hagi on õiguslikult põhjendatud, antud juhul asjaolu, kas käsundit on rikutud. Maakohus on jätnud andmata hinnangu apellandi poolt hagiavalduses toodud väidetele kostjate poolse käsundi rikkumise asjaolude kohta. Kohus ei ole hinnanud, kes ja kuidas pidi käsundi vormistama. Samuti ei tuvastanud maakohus, milline oli tegelikult apellandi poolt vastustajatele antud käsundi maht ega andnud hinnangut ka sellele, kas vastustajate poolt täideti käsund nõuetekohaselt või mitte. Maakohus ei ole käsitlenud seda, kas ja millisel määral oleks pidanud vastustajad oma kutsetegevuse raames tegutsevate advokaatidena tegelema kaasomandi lõpetamisel tekkinud hüvitisnõuete formuleerimisega. Samuti ei andnud maakohus hinnangut apellandi väidetele selle kohta, kas vastustajatel oli õigust 12.08.2008 ja 12.09.2008 avalduste esitamiseks isegi siis, kui vastanuks tõele vastustajate väide, et neil puudusid juhised edasiseks tegutsemiseks. Alternatiivsed nõudevõimalused (ehk nõuded S. V. vastu) tuleksid kõne alla vaid juhul, kui on tuvastatud käsundi rikkumine vastustajate poolt. Vaid käsundi rikkumise tuvastamisega saaks ümber lükata vastustaja K. Kutsari õigused tunnistada nõude puudumist S. V. vastu, sest

§ 226lg 1 alusel eeldatakse advokaadi puhul piiranguteta esindusõiguse olemasolu.

Kuna kohus tugineb peamise apellandi nõude põhjendamatuse alusena apellandi võimalikule nõudeõigusele S. V. vastu, siis oleks kohus pidanud tuvastama ka selle, kas apellandil on olemas nõue S. V. vastu ning kas see on käesoleval hetkel realiseeritav; 2) ei ole kohus analüüsinud kõiki asjas kogutud tõendeid. Maakohus viitab oma otsuses vaid üksikutele tõenditele, jättes enamuse tõendeid sisuliselt uurimata ja analüüsimata. Kohus ei ole analüüsinud vastustaja poolt kohtule esitatud apellandi ja vastustaja vahelist kirjavahetust, kus justkui oleks vastustajad selgitanud apellandile menetluslikku olukorda. Kohus ei ole andnud hinnangut nende kirjade usaldusväärsusele (ehtsusele). Samuti ei ole kohus analüüsinud K. Kutsari poolt 12.08.2008 ja 12.09.2008 tsiviilasjas nr 2-06-20605 esitatud avaldusi. Kohus jättis tuvastamata nende avalduste õigusliku tähenduse nii menetluslikus mõttes (kas tegemist on hagist loobumise avaldusega või menetluse lõpetamise taotlustega või poole omaksvõtuks loetava avaldusega kohtule

§ 231

lg 2 tähenduses) ega ka nende materiaalõiguslikku tähendust (kas tegemist on materiaalõiguslikus mõttes nõudest loobumisega VÕS § 207 mõttes või nn negatiivse võlatunnistusega ehk nõude puudumise tunnistamisega VÕS § 30 mõttes). Isegi kui K. Kutsar poolt 12.09.2008 esitatud avaldus ei ole käsitletav hagist loobumisena, on tegemist materiaalõiguslikus mõttes nõudest loobumisega VÕS § 207 tähenduses ning apellandil S. V. vastu nõude puudumise fakt oleks nii selles menetluses kui ka võimalikes teistes menetlustes tõendamisest vabastatud

§ 231

lg 2 alusel; 3) väljus maakohus vaheotsuse tegemisel vaheotsuse piirest.

§ 449

lg-st 1 tulenevalt on kohtul kahju hüvitamise nõudes õigus teha vaheotsus osas, kas kahju tekitamise fakt on aset leidnud, ehk kas on toimunud lepingu rikkumine või õigusvastane tegu, ning kas asjakohase lepingu- või õigusrikkumise on toime pannud kostja(d). Antud juhul asus aga maakohus muuhulgas tuvastama võimalikku kahju suurust ning kes veel võiksid olla vastutavad kahju eest. Sellega on maakohus rikkunud

§ 449

lg 1 ja 2 sätestatud vaheotsuse piire; 4) on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. 4 Maakohus ei ole toonud välja, mis õigusaktile tuginedes leidis kohus, et apellandil puudub nõue vastustajate vastu. Kohus ei ole toonud välja ühtegi materiaalõiguse normi, mis välistaks apellandi õiguse nõuda kahju hüvitamist vastustajatelt, kui nad rikkusid käsundit. Isegi juhul, kui apellandil oleks nõue S. V. vastu, siis see ei välistaks apellandi õigust nõuda kahju hüvitamist käsundit täitnud esindajalt; 5) jättis kohus kohaldamata AdvS § 47 ja VÕS § 127. Kohus jättis analüüsimata vastustajate poolt käsundi rikkumisena käsitletava faktikogumi ning kvalifitseerimata selle AdvS § 47 ja VÕS § 127 kohaldamise alustena (

§ 631lg 2).

1. OÜ Advokaadibüroo Valge & Uiga palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu
2. detsembri 2009 otsuse muutmata. Vastuväidete kohaselt: 1) on vaidlustatava otsuse näol tegemist lõppotsusega

§ 449lg 2 esimese ja kolmanda lause kohaselt.

Sellest tulenevalt tulnuks riigilõivu tasuda mitte vaheotsuse peale edasikaebamise korra kohaselt (

§ 137

lg 5), vaid lõppotsuse vaidlustamise korra kohaselt (

§ 139lg 3).

Seega tuleks apellandilt nõuda vähemmakstud riigilõivu tasumist

§ 147lg 3 alusel.

Riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamise eest peaks olema 25 000 krooni; 2) ei vasta tegelikkusele apellandi väited, et kohus ei ole hinnanud käsundit ja selle rikkumise asjaolusid. Kohtuotsuse 3-l leheküljel on kohus võtnud seisukoha käsundi suhtes. Apellant pole ise esitanud ega viidanud ühelegi tõendile, mida kohus oleks pidanud hindama käsundi mahu tuvastamiseks. Sellest ka kohtu järeldus, et väited käsundi olemusest (juhiste andmine) on mõlema poole poolt paljasõnalised; 3) on kahju hüvitamise nõude eelduseks võlasuhte (käsundi) olemasolu poolte vahel ja sellest tulenevate kohustuste rikkumine. Puudub vaidlus selle üle, et käsund poolte vahel kehtis. Apellant ei ole tõendanud oma soovi esitada rahalist nõuet S. V. vastu. Kahjunõue saab tekkida käsundist tuleneva kohustuse rikkumisest. Hageja väitel soovis ta K. Kutsari poolt kohtule rahalise nõude esitamist. Sellise soovi olemasolu, tegutsemist sellise soovi realiseerimiseks (riigilõivu tasumine, tõendite esitamine jmt) ei ole hageja tõendanud. Tegelikkuses on tuvastatav käsund, mis seisnes hageja esindamises kaasomandi lõpetamise nõudes. See tuleneb tsiviilasja 206-20605 toimikust, kust nähtub, et hageja ja tema esindaja on ühiselt asja ajanud, hageja on isiklikult kõigist kohtuistungitest osa võtnud ning pole menetluse käigus esitanud kordagi ei isiklikult ega esindaja läbi soovi rahalise kompensatsiooni saamiseks. Haginõude puudumist tsiviilasja nr 2-06-20605 raames vähemsaadu hüvitamiseks on kohus ka tuvastanud ning seega ei olnud võimalik loobuda hagist (nõudest), mida kohtule pole esitatud; 4) on kahju hüvitamise nõude aluseks vajalik kahju olemasolu ning põhjuslik seos kahju ja rikkumise vahel. Vastustaja nõustub kohtu seisukohtade ja põhjendustega kahju puudumise osas. K. Kutsari poolt avalduse esitamine kohtule ei ole olnud hagist loobumise avaldus ega ole võtnud apellandilt võimalust esitada väidetavalt vähemsaadu arvelt rahalise kompensatsiooni nõuet S. V. vastu; 5) on arusaamatu apellandi etteheide, et kohus on jätnud kohaldamata AdvS § 47 ja VÕS § 127. AdvS § 47 näeb ette varalise solidaarse vastutuse juhul, kui õigusteenust osutades on kahju tekitatud. VÕS § 127 näeb ette kahju hüvitamise eesmärgi ja ulatuse. Mõlema sätte kohaldamise eelduseks on isikul kahju olemasolu. Antud juhul ei ole kohus tuvastanud hagejale kahju tekkimist, mistõttu ei olnud võimalik nimetatud sätteid kohaldada. 6. Advokaat K. Kutsar palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 5 1) taotles E. Märtens vaheotsuse tegemist tuvastamaks, kas talle on kahju tekitatud. Eeltoodust tulenevalt pidi maakohus E. Märtensi nõude kohta lahendi tegemiseks esmalt tuvastama, et hageja on kaotanud võimaluse esitada nõue S. V. vastu. Alles seejärel tõusetunuks küsimused käsunduslepingu võimalikust rikkumisest, selle põhjuslikust seosest saabunud tagajärjega ning vastustajate süüst. Maakohus tuvastas, et E. Märtensi nõue K. Kutsari ja OÜ Advokaadibüroo Valge & Uiga vastu on põhjendamatu, kuna E. Märtens ei ole kaotanud nõudeõigust S. V. vastu. Maakohus asus seisukohale, et kuna kohtu menetluses ei ole kunagi olnud E. Märtensi nõuet S. V. vastu rahalise kompensatsiooni saamiseks, siis ei saanud ka tema esindaja sellisest nõudest loobuda ning hagejal ei saa olla nõuet kostjate vastu. Maakohus on põhjendanud oma seisukohta

§ 4lg-ga 1 ja § 429 lg 1.

Kuna E. Märtensi nõue S. V. vastu rahalise kompensatsiooni saamiseks ei ole kunagi olnud kohtu menetluses, siis ei saanud ta ka sellest loobuda ning järelikult ei ole E. Märtens saanud materiaalset kahju. Juhul, kui E. Märtens leiab, et kaasomandi lõpetamisel tema omandisse jäänud kinnistu väärtus on väiksem talle kuulunud kaasomandi mõttelise osa väärtusest, tuleb tal esitada vastav nõue S. V. vastu, koguda nõuet kinnitavad tõendid ning tasuda riigilõiv. Eeltoodust tulenevalt on arusaamatud ning ebakohased apellatsioonkaebuse väited, et maakohus ei ole analüüsinud kõiki tõendeid ning jätnud kohaldamata AdvS § 47 ja VÕS § 127 sätted. Edasine tõendite analüüs ning eelnimetatud õigusnormide kohaldamise küsimus tõusetuks vaid juhul, kui oleks tõendatud, et apellandil ei ole enam võimalik saada kompensatsiooni S. V. , st oleks täidetud kahju tekkimise esmane eeldus. Kuna nimetatud tingimust ei esinenud, siis puudus maakohtul vajadus analüüsida teiste kahju hüvitamiseks vajalike tingimuste olemasolu või puudumist ning viidata vastavatele materiaalõiguse normidele; 2) on apellandi seisukoht, et kohus pidanuks tuvastama käenduslepingu rikkumise fakti, asjakohatu.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. E. Märtens taotles kostjatelt kahju hüvitamist, muid nõudeid apellant ei esitanud. Olukorras, kus kohus tuvastas, et kahju ei ole tekkinud, puudus alus hinnata käsunduslepinguga seonduvaid küsimusi, samuti ei saanud kohus tuvastada, kas E. Märtensil on nõue S. V. vastu. Arusaamatu on apellandi käsitlus, et nõude esitamine S. V. vastu on võimalik vaid juhul, kui tuvastatakse käsunduslepingu rikkumine vastustajate poolt. Maakohtule saadetud avaldused ei piira E. Märtensi õigust pöörduda kohtusse hüvitise saamiseks ning seos käsunduslepingu täitmisega puudub. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 7. detsembri 2009 otsus muutmata. 8. Vastavalt

§ 449

lg-le 1 kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks, ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Hageja esitas maakohtule hagi käsunduslepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Maakohus oli õigustatud

§ 449lg 1 alusel hindama, kas nõue on põhjendatud.

Maakohus, leides, et hagejal ei ole väidetavat kahju tekkinud, ei pidanud hindama seda, kas kostja K. Kutsar rikkus käsunduslepingut või mitte, sest nõue ei olnud käsunduslepingu rikkumise tuvastamiseks, vaid rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Seetõttu on alusetu apellandi väide, et maakohus oleks pidanud vaheotsusega nõude põhjendatuse üle otsustamisel hindama, kas käsundit on rikutud. Hageja on nõudnud seoses käsundi rikkumisega kahju hüvitamist ning on ise piiritlenud, milles seisneb hüvitamisele kuuluv kahju. Maakohus on tuvastanud, et hageja poolt nimetatud 6 kahju ei ole talle üldse tekkinud (olenemata sellest, kas käsundit on või ei ole rikutud) ning seetõttu puuudus vajadus hinnata seda, kas kostja K. Kutsar rikkus käsunduslepingut või mitte.

1. Ringkonnakohus leiab, et kui hinnata seda, kas kostja K. Kutsar on rikkunud tsiviilasjas nr 2-06-20605 sõlmitud käsunduslepingut, siis asjas olevad tõendid ei anna alust asuda seisukohale, et lepingu rikkumine leidis aset. VÕS § 619 järgi kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandjale) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 620 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi
2. lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Seega tuleneb eelnimetatud sätetest esindajale kohustus tegutseda kõigiti esindatava huvides. Kui esindaja on oma kohustusi rikkunud, on esindataval võimalik esitada kahju hüvitamise nõue. Apellandi väitel kostja K. Kutsar ei täitnud käsundit nõuetekohaselt seetõttu, et ta loobus tsiviilasjas nr 2-06-20605 E. Märtensi esindajana kaasomandi lõpetamisega seoses rahalise tasaarvestuse tegemise nõudest. Oma väite kinnitamiseks viitab apellant kostja K. Kutsari Tartu Maakohtule 12.08.2008 esitatud avaldusele, milles ta muuhulgas teatas, et „Eeltoodut arvestades ei ole Enn Märtensil enam kaasomandi lõpetamise nõuet S. V. vastu. Muid nõudeid ei ole Enn Märtens tsiviilasjas nr 2-06-20605 esitanud ning seega sõltub menetluse jätkamine sellest, kas S. V. jääb vastuhagis esitatud rahaliste nõuete juurde“. Samuti peab hageja käsunduslepingu rikkumiseks kostja K. Kutsari 12.09.2008 kirjas maakohtule märgitut, mille kohaselt „Enn Märtensi poolt hagiavalduses esitatud nõuete osas on olemas jõustunud kohtuotsus ning ta ei nõua seoses kaasomandi lõpetamisega rahalise tasaarvestuse tegemist“. Kostjate vastuväite kohaselt ei rikkunud K. Kutsar maakohtule nimetatud kirjade saatmisega käsunduslepingut, sest hageja poolt K. Kutsarile antud käsund ei hõlmanud nõuet kaasomandi lõpetamisega seoses rahaliseks tasaarvestuseks.
3. Seega on poolte vahel vaidlus käsundi mahu üle. Hageja väite kohaselt sisaldus käsundis ka juhis kaasomandi lõpetamisega seoses tasaarvestuse tegemiseks, kostjate väitel oli käsundi sisuks kaasomandi lõpetamise saavutamine ja vajaduse korral hagejapoolne hüvitise maksmine S. V. Ringkonnakohus leiab, et kuna kirjalikku käsunduslepingut ei ole esitatud, siis tuleb käsundi maht tuvastada tsiviilasjas nr 2-06-20605 olevate tõendite alusel. Hinnates tsiviilasjas nr 2-06-20605 olevaid tõendeid ning samuti kostja K. Kutsari ja hageja käitumist viidatud tsiviilasja menetluses, saab asuda seisukohale, et hageja andis K. Kutsarile käsundi X kinnistu osas kaasomandi lõpetamise saavutamiseks ning tema esindamiseks vastava tsiviilasja menetluses. Seda, et käsund sisaldas ka juhist nõuda seoses kaasomandi lõpetamisega rahalise tasaarvestuse tegemist, ei ole võimalik asja materjalide alusel tuvastada. Hageja on ise osa võtnud tsiviilasjas nr 2-06-20605 toimunud kohtuistungitest ning seetõttu pidi olema teadlik sellest, millised nõuded tema poolt (esindaja vahendusel) on esitatud. 03.09.2007 kohtuistungil on kohus selgitanud menetlusosalistele (sh ka hagejale), et „Riigikohus ei pea võimalikuks sama kohtulahendiga reaalosadeks jagamist ja kompensatsiooni väljamõistmist. AÕS § 77 lg 3 hüvitise määramine ei ole kohustuslik“ (tsiviilasja nr 2-06-20605 toimik lk 180). Kuna hageja taotles maakohtus kinnisomandi lõpetamist viisil, mille tulemusena ei oleks talle jääva reaalosa väärtus vastanud tema mõttelise osa väärtusele ja see oleks kaasa toonud rahalise tasaarvestuse 7 osade ühtlustamiseks teise poole (mitte hageja) kasuks, siis ei ole hageja nõudnud tasaarvestuse tegemist tema kasuks ning tõendatud ei ole ka temapoolse juhise andmine K. Kutsarile nõuda vastavat tasaarvestust. Kuigi K. Kutsar tegutses oma kutsetegevuse raames, ei pidanud ta ise ilma vastava juhiseta kaasomandi lõpetamisel tekkinud hüvitusenõuet oma esindatava nimel esitama, sest üldjuhul ei ole võimalik kinnistu reaalosadeks jagamise nõude korral AÕS § 77 lg 3 alusel hüvitise määramine kaasomandis oleva kinnistu reaalosadeks jagamise nõudega ühes menetluses, sest kinnistu jagamine otsustatakse lõplikult kohtuvälises menetluses. Võimaliku vaidluse AÕS § 77 lg 3 kohaldamiseks saab lahendada pärast seda, kui kaasomandis oleva kinnistu jagamisel on reaalosade piirid kindlaks määratud ja jagamise teel tekkinud uued kinnistud kinnistusraamatusse kantud.
4. Lähtudes eeltoodust ei ole K. Kutsar rikkunud käsunduslepingut maakohtule 12.08.2008 ja 12.09.2008 avalduste esitamisega. Siinkohal on alusetu apellandi väide, et K. Kutsar poolt 12.09.2008 esitatud avaldus on materiaalõiguslikus mõttes nõudest loobumine VÕS § 207 tähenduses. Tsiviilasja nr 2-06-20605 materjalidega ei ole tõendatud see, et hageja käsundi raames andis kostja K. Kutsarile juhise esitada hüvitusenõue seoses kaasomandi lõpetamisega. Asjaolu, et hageja ei olnud andnud juhiseid selle kohta, et K. Kutsar tema esindajana peaks esitama tsiviilasjas nr 2-06-20605 hüvitise nõude, kinnitab ka see, et hageja on saanud Tartu Maakohtu
5. septembri 2008 määruse, millega võeti vastu E. Märtensi loobumine rahalise tasaarvestuse määramise nõudest, kätte 08.10.2008, kuid ei ole seda vaidlustanud. Ringkonnakohus möönab, et maakohus on ebaõigesti
6. septembri 2008 määrusega vastu võtnud E. Märtensi loobumise rahalise tasaarvestuse määramise nõudest, sest E. Märtens ei olnud asjas üldse vastavat nõuet esitanud. Menetlusosalised ei ole viidatud määrust vaidlustanud ja määrus on jõustunud. Samas aga see asjaolu ei võtnud E. Märtensilt õigust esitada hagiavaldus AÕS § 77 lg 3 alusel hüvitise määramiseks pärast seda, kui kaasomandis oleva kinnistu jagamisel olid (on) reaalosade piirid kindlaks määratud ja jagamise teel tekkinud uued kinnistud kinnistusraamatusse kantud.

sätted ei välista hagi esitamist sama eseme kohta teistel alustel.

1. Nähtuvalt toimiku materjalidest, on K. Kutsar saatnud E. Märtensile 04.08.2008 ja 01.09.2008 kirjad (tl 83, 84), milles on palunud juhiseid selleks, kas esitada vastav nõue. Kuna puuduvad andmed selle kohta, kas E. Märtens on ka osundatud kirjad kätte saanud, siis ei saa väita, et E. Märtens oli kirjade alusel teadlik vajadusest anda omapoolseid juhiseid, kuid ta ei teinud seda.
2. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on otsuse tegemisel väljunud vaheotsuse piiridest. Maakohus on teinud

§ 449

lg 1 kohaselt vaheotsuse nõude põhjendamatuse kohta ning ei ole tuvastanud võimaliku kahju suurust, nagu ekslikult väidab apellant.

1. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ning apellandi vastupidine väide on alusetu. Maakohus jättis õigesti kohaldamata AdvS § 47 ja VÕS § 127, sest kohus ei tuvastanud hagejal kahju tekkimist, mistõttu ei olnudki võimalik nimetatud sätteid kohaldada.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad

§ 171lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda.

Egon Konsand Üllar Roostoja 8 Viivi Tomson