lg 1 ja § 56 lg 1, 2 ja 3 tuginedes leidis ta, et vaidlustatavas otsuses ei ole toodud põhjendusi ja kaalutlusi ning seega on see ebaselge ja motiveerimata. Veel leidis kaebaja, et otsus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala, sest kõik avalik-õiguslikud kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktidega või seaduseandja piisavalt määratletud volituse alusel, käesoleval ajal vastav seadus või delegatsiooninorm puuduvad ja tasu võtmist hauaplatsi kasutusõiguse eest ei näe ette ka 23.02.2011 vastu võetud kalmistuseadus. 3. Vaivara Vallavolikogukirjalikus vastuses (tl 16-17) paluti kaebus rahuldamata jätta ning väideti, et õigus kehtestada tasu hauaplatside eest tuleneb kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 3 p 2 ja „Vaivara valla kalmistute heakorra- ja kasutamise eeskirja“ § 2 lg 3.
lg 1 tuginedes märgiti, et vaidlusaluse otsuse põhjendused on esitatud selle juurde kuuluvas seletuskirjas, mis on kättesaadav koos haldusaktiga nii volikogu kantseleis kui valla koduleheküljel. Veel viidati maksukorralduse seaduse § 2 ja väideti, et kehtestatud tasu näol ei ole tegemist maksu ega koormisega vaid kasutusõigusest tuleneva tasuga, sest vastu saadakse hauaplatsi koha kasutamise õigus. 4. 29.06.2011 koostatud täienduses (tl 45-46) märkis kaebaja vastustaja veebilehe andmetele tuginedes, et vaidlusaluse otsusel pole seletuskirja, vastuses viidatu kuulus eelnõu juurde ning seega on otsus õigusvastane, kuna selles puuduvad põhjendused ja viide neid sisaldavatele dokumentidele. Veel leidis ta, et otsuse tekstist pole võimalik aru saada, kes peab tasuma hauaplatsi kasutusõiguse tasu, mistõttu on otsus
lg 2 p 2 järgi tühine ning lisas kohalike maksude seaduse § 5 ja põhiseaduse § 157 tuginedes, et Riigiküla kalmistul on avalik funktsioon ja kehtestatud tasu tuleb käsitleda mitte teenustasu vaid erieesmärgiga kohaliku maksuna, mille suhtes puudub seadusest tulenev volitus.
Nimetatud säte kehtestab, et üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Vaivara Vallavolikogu otsus käsitleb Riigiküla kalmistu hauaplatside kasutusõiguse tasu ja on seega suunatud nende isikute õiguste ja kohustuste reguleerimisele, kelle nimele on sinna vormistatud hauaplatsi kasutamise õigus või kes soovivad tulevikus niisugust kasutusõigust saada. Halduskohtu kontrollile mittealluv üldakt aga kehtestab vaid üldkohustuslikke abstraktseid käitumiseeskirju. Vaivara Vallavolikogu on vaidlusaluses otsuses ilma täiendavate tingimusteta kehtestanud, et hauaplatsi kasutusõiguse tasu kahekümneks aastaks on Riigiküla kalmistu iga haua kohta 100 eurot ilma käibemaksuta. Seega määrab see otsus hauaplatsi tasu suuruse üheselt kindlaks nii selle võtja kui maksja jaoks ning mõjutab vahetult hauaplatsi kasutusõigust taotleva või omava isiku õigusi. Otsus on imperatiivne ning sellest ega ka 25.11.2010 määrusega nr 15 kehtestatud „Vaivara valla kalmistute heakorra- ja kasutamise eeskirjast“ (tl 20-23) ei tulene kalmistu haldajale ja hauaplatsi 2 kasutajale võimalust leppida kasutuslepingu sõlmimisel kokku tasu mittevõtmine või määratleda see mingis muus suuruses. Seetõttu ei ole vähimatki alust väita, et tegemist on eraõigusliku lepingulise suhtega, mille üle saab vaielda lepingu sõlmimisel. Vaivara Vallavolikogu poolt kohtuistungil esitatud menetluse lõpetamise taotluses (tl 69-70) viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-27-10 ei ole käesoleva kaebuse puhul asjakohane, sest selles käsitleti otsuseid, millega kehtestati soojusenergia piirhinnad, Narva linna konkreetsed kohustused aga tulenesid soojusvõrguga sõlmitud lepingutes kindlaksmääratud tasudest. Kohaldatavad on hoopis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtumäärus nr 3-4-1-6-10, milles leiti Tallinna linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste hindade kohta kehtestatud määrust analüüsides, et kuna vastavad tasud on konkreetselt kindlaks määratud ja nende üle ei saa tarbimislepingute sõlmimisel vaielda, on tegemist mitte üldakti vaid halduskohtu kontrollile alluva üldkorraldusega. 7. A. J väidab kaebuses, et hoolitseb Riigiküla kalmistule maetud ema, isa ja venna haudade eest ning on esitanud selle kinnituseks nimetatud isikute surmatunnistused (tl 6-8). Vaivara Vallavolikogu pole seda väidet kahtluse alla seadnud. Tema eespool juba viidatud 25.11.2010 määruse nr 15 § 20 lg 1 ja 2 kohustab hauaplatsi kasutusõiguse lepingut sõlmima ka neid isikuid, kes juba omavad hauaplatsi kasutusõigust. Kuna vaidlusaluses otsuses ei sisaldu mingeid eritingimusi või mööndusi nende isikute suhtes, kes praegu juba omavad hauaplatside kasutamise õigust, puudutab vaidlusalune otsus otseselt kaebajat, sest paneb talle kohustuse maksta lepingu sõlmimisel otsuses kindlaksmääratud suurusega hauaplatsi kasutamisõiguse tasu. 8. Vaidlustatud otsus rajaneb Vaivara Vallavolikogu 25.11.2010 määruse nr 15 § 2 lg 3, milles on sätestatud, et hauaplatsi kasutusõiguse tasu suuruse kehtestab vallavolikogu. Kuna seejuures ei ole määratletud mingeid tingimusi, on tegemist laiaulatusliku kaalutlusõigusega. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktide kohtuliku kontrolli võimalused on piiratud, kuid halduskohus saab siiski kontrollida, kas on täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused, järgitud kaalutluse piire, eesmärki ning õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on toodud
ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Vaivara Vallavolikogu vaidlustatud otsus lähtub vaid volikogu poolt iseendale antud pädevusest, sest ükski muu kehtiv õigusakt midagi hauaplatsi kasutusõiguse tasu kehtestamist kohta ette ei näe.
lg 2 ja § 6 kohaselt peab kaalutlusõigust teostama kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärkide ja õiguse üldiste põhimõtetega. Haldusmenetluse seadustiku § 56 lg 1, 2 ja 3 nõuab, et kirjalik haldusakt oleks kirjalikult põhjendatud, põhjendus sisalduks haldusaktis endas või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud ning sellest selguks nii haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus kui ka kõik kaalutlused, milledest haldusorgan lähtus. Vaidlustatud otsus sisaldab ainult viidet „Vaivara valla kalmistute heakorra- ja kasutamise eeskirja“ § 2 lg 3, selle andmise faktilised alused puuduvad, vähimalgi määral ei nähtu, kas üldse ja kuidas täpselt on volikogu otsuse tegemisel kaalunud asjassepuutuvate isikute õigusi ja erinevaid huve ning pole viidet ka ühelegi dokumendile, kust neid leida võiks. Seega ei ole kohtul kuidagi võimalik täita oma halduskohtumenetluse seadustiku § 19 lg 6 tulenevat kohustust ja kontrollida, kas kohaldatud meede oli püstitatud eesmärgi suhtes vajalik, sobiv ja mõõdukas ning kas sellega ei rikuta isikute võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldisi põhimõtteid. Vaidlusaluse otsuse põhjenduste puudulikkus ei luba otsustatust ja selle tähendusest selgelt aru saada ka neil, kellele see peaks adresseeritud olema. Hauaplatside kasutusõiguse tasu kehtestamine ei ole võrreldav detailplaneeringu kehtestamisega. Kuna planeerimisseaduse §2 lg 1 ja 2 sätestatu kohaselt on planeering erinevatest kirjeldustest, joonistest ja kooskõlastustest koosnev terviklik dokument, ei pruugi täiendavate põhjenduste esitamine viimatinimetatud otsustuses üldse vajalik olla. Seega on viide Riigikohtu lahendile nr 3-31-84-08 kohatu. Selles asjas leidis kohus, et vaidlustatu ei riku ega riiva kaebaja õigusi, mistõttu ei 3 saa ta tugineda põhjendamiskohustuse rikkumisele ning rõhutas, et ei pea vajalikuks muuta oma varasemat seisukohta, mille kohaselt on ka ulatuslikumate aktide kehtestamise korral põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist mitte üksnes otsusele lisanduvates dokumentides, vaid ka otsuses endas. 9. Vaidlusalust otsust pole võimalik pidada õiguspäraseks isegi juhul, kui käsitleda otsuse põhjendusena kaebusele antud vastuse lisana esitatud seletuskirja (tl 18) ning jätta tähelepanuta vastava viite puudumine ja asjaolu, et see oli Vaivara valla kodulehel avalikustatud vaid otsuse eelnõu juures (tl 19 ja 47). Seletuskirjas on kirjeldatud Riigiküla kalmistu olukorda ja märgitud, et hauaplatsi kasutusõiguse tasu kehtestamise vajaduse tingis sellele kalmistule mõeldud rahaliste vahendite vähendamine Narva linna poolt, mistõttu ei jätku kalmistu haldus- ja hoolduskuludeks enam vahendeid. Seega sisaldab seletuskiri üksnes andmeid, sobiksid küll
lg 2 nimetatud faktiliseks põhjenduseks, kuid sama paragrahvi kolmanda lõike kohast hauaplatside kasutusõigust omavate isikute erinevate huvide kaalumist sellest ei nähtu. See aga oli ilmtingimata vajalik, sest otsusega kehtestati tasu suurus niisuguses tegevusvaldkonnas, mille eest hoolitsemine kuulub kohaliku omavalitsuse avalik-õigusliku kohustuse alla ning mida peavad hakkama maksma väga erinevad isikud. 10. Eeltoodud järeldustel tuleb A. Ji kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 1 alusel täies ulatuses rahuldada. Sama seadustiku § 92 lg 1 alusel peab Vaivara vald hüvitama kaebajale riigilõivu, õigusabi ja sõidukulu tasumisega kantud kokku 219,81 euro suuruse menetluskulu (tl 5764). Valla 1800 euro suurune õigusabi kulu (tl 74-77) aga jääb tema enda kanda. Vaidlustatud otsuse põhjenduste puudumise tõttu ei pea kohus vajalikuks ega võimalikuks hinnata seda kõigist menetlusosaliste poolt esitatud väidetest lähtuvat. Raili Randlane Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.