Obsah (5)

§ 82§ 49§ 70§ 51§ 50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-09-41266

§ 82alusel alates 01.06.2009.

Tööandja lõpetas töölepingu 25.05.2009

§ 82lg 1 alusel ja tasus lõpparvena A.

Roosele 19 378 krooni.

1. OÜ MAZ Eesti hagi ei tunnistanud. Kostja selgitas, et jaanuaris
2. a vähenesid kostja võimalused töötajatele pidevat tööd pakkuda. Samas hakati tellima kallurvedusid kliendi poolt Koidula objektile Põlva maakonnas. Hageja ei võtnud pakutud tööd vastu. Ka tööandja korduvatest hilisematest samale objektile tööle suunamistest töötaja keeldus. Lõpuks esitas kostja hagejale kirjaliku töölesuunamise, millele järgnes töötaja poolt esitatud lahkumisavaldus. Hageja ei ole kostjale nõudmisi töö ega palga suhtes esitanud. Hageja oli rahul, et saab kodus olla ja tööl mitte käia ning tööandja maksis talle selle eest miinimumpalka. Pooled leppisid kokku, et töötaja ootab paremaid tööpakkumisi, mis on lähemal tema elukohale ning töötaja oli nõus jääma tööootele. Töölepingu p 4.1 kohaselt toimus töötasu arvestamine tunnitöö alusel, st palka maksti reaalselt töötatud töötundide alusel. Alates jaanuarist
3. a ei ole hageja ühtegi tundi tööd teinud. Miinimumpalga säilitamise ja väljamaksmisega kuni töölepingu lõpetamiseni on tööandja oma kohustused täitnud. MAAKOHTU LAHEND
4. Tartu Maakohtu
5. mai 2010 otsusega jäeti A. Roose hagi OÜ MAZ Eesti vastu töövaidluses rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmiti OÜ MAZ Eesti ja A. Roose vahel tööleping 22.09.
6. Tööleping lõpetati

§ 82lg 1 alusel.

Tööandja lõpetas lepingu töötajaga ning töötaja pöördus töövaidluskomisjoni poole avaldusega, milles nõudis saamata jäänud töötasu 34 498.85 krooni ja viivist palga maksmisega viivitamise eest.

§ 49

p 1 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi. Töölepingu p 2.2 kohaselt oli töötaja töö tegemise asukoht tööandja asukoht aadressil x või asukoht hoolduste ja remonditööde teostamiseks klientide poolt tellitud aadressil. Tunnistaja T. R. ütlustest selgus, et A. Roose on varem töötanud ka Jõgeva maakonnas asuval objektil. A. Roose ei ole sellele vastu vaielnud. 2 Nimetatud asjaolu näitab, et A. Roose pidi aru saama, et töö tegemise asukoht ei ole ainult Tartumaal, vaid tulenevalt töö iseloomust võis töökoht olla ka mujal. Ajavahemikus jaanuar kuni mai 2009. a pakkus kostja hagejale korduvalt tööd Koidula objektil, mida on kinnitanud ka tunnistajad T. R. ja A. R. Arvestades hageja eelnevat töötamist Jõgeva maakonnas asuval objektil, mis asus samuti väljaspool Tartut, ei saanud vahemaa olla objektiivseks takistuseks tööle asumiseks Koidula objektil. Eeltoodut arvestades asus kohus seisukohale, et tööandja ei ole rikkunud

§ 49

p-st 1 tulenevalt kohustust kindlustada töötaja kokkulepitud tööga.

§ 49p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Palgaseadus (Pal

S) § 18 lg 2 järgi kui töötaja ei saa täita tööülesannet temast olenemata asjaoludel, maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. See, et hageja ei saanud Koidula objektil tööle asuda perekondlikel põhjustel, oli temast endast olenev asjaolu, mis oleks võinud olla aluseks töölepingu lõpetamiseks. PalS § 18 lg 1 järgi kui töötaja ei täida tööülesannet oma süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle. Hageja on ka ise kinnitanud, et vahemikus jaanuar kuni mai 2009. a ta tööd ei teinud. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-136-07 p-s 12 asunud seisukohale, et sisuliselt on tööandjal PalS § 18 lg-st 2 tulenevalt kohustus tasuda töötajale töölepingus kokkulepitud tasu ka ajal, mil tööandja töötajat tegelikult tööga ei kindlusta. Samas on tööandjal õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et töö oli olemas Koidula objektil ja on tõendatud, et kostja pakkus hagejale seda tööd. Järelikult oli tööandjal õigus töötajale palka mitte maksta, sest reaalselt hageja tööd ei teinud. Ka

§ 49p-st 2 ja Pal

S § 2 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et palka makstakse tehtud töö eest. Ülaltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et tulenevalt PalS § 18 lg-st 1 on hageja nõue põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. A. Roose esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
2. mai 2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada A. Roose hagi OÜ MAZ Eesti vastu ja mõista OÜ-lt MAZ Eesti välja A. Roose kasuks perioodi jaanuar kuni mai
3. a eest tasumata palk 36 556 krooni ja tasumata palgalt perioodi
4. jaanuar kuni
5. mai
6. a eest arvestatud viivised 8073.30 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohtuotsuse põhjendav osa pealiskaudne ja selles ei ole analüüsitud hageja poolt hagiavalduses esitatud väiteid. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta hagivalduses esitatud väiteid ei arvesta. Menetlusnormide rikkumine on kaasa toonud materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja sellega ka ebaõige kohtulahendi (TsMS § 442 lg 8); 2) on kohus põhjendamatult asunud seisukohale, et A. Roose töölepingus kokkulepitud töö tegemise asukoht hõlmas suuremat piirkonda kui Tartumaa ning et A. Roose, mitte vaieldes Jõgeva objektil töötamise vastu, pidi aru saama, et töö tegemise asukoht ei ole ainult Tartumaal, vaid tulenevalt töö iseloomust võis töökoht olla ka mujal. Asjaolu, et A. Roose tegi töölepingu alusel tööd ka Jõgeva objektil ning ei vaielnud sellele vastu, ei muuda töölepingus kokku lepitud töö tegemise asukohta. A. Roose ja OÜ MAZ Eesti vahel sõlmitud töölepingu p-s 2.2 oli töö tegemise asukohana kokku lepitud tööandja (kostja) asukoht aadressil x Tartumaa või asukoht hoolduste ja remonditööde teostamiseks klientide poolt tellitud aadressil. Kuni 30.06.2009 kehtinud

§ 70tulenevalt tuli kõik muudatused töölepingu tingimustes vormistada kirjalikult.

Tööandja ei teinud A. Roosele ettepanekut töölepingus töö tegemise asukoha muutmiseks ega vormistanud töölepingu muudatusi kirjalikult. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja poolt A. Roose suunamist tööle Jõgeva objektile käsitleda töölähetusena

§ 51lg 1 mõttes.

Kostja esindaja ja A. Roose vahelisi vestlusi, mille käigus A. Roose küsis tööd ja kostja esindaja ütles, et tööd on pakkuda ainult Koidula objektile, ei saa käsitleda korraldusena minna tööle 3 Koidula objektile. Tunnistajate ütlusest nähtub, et kostja esindaja ja A. Roose vestlused olid üldsõnalised ja A. Rooset ei informeeritud sellest, mis ajast alates tuleb Koidula objektile minna, milline on töökorraldus Koidula objektil, kas objektile tuleb minna mitmeks järjestikuseks päevaks ja kas tööandja hüvitab sõidu- ja majutuskulud. Kuivõrd Koidula objekt asus hageja töölepingus kokku lepitud töö tegemise kohast oluliselt kaugemal ning tunnistaja A. R. ütluste kohaselt pidi töö Koidula objektil toimuma vahetustega, oli kostjal kohustus A. Rooset eelnimetatud asjaoludest informeerida. Kostjal puudus alus nõuda hagejalt töötamist väljaspool töölepinguga määratud töö tegemise asukohta ilma kostja kirjaliku otsuseta, kus oleks ära näidatud töölähetuse sihtkoht, kestus ja ülesanne ning hüvitatavate lähetuskulude ja päevaraha määrad; 3) on kohus ebaõigesti märkinud, et hageja ei saanud Koidula objektil tööle asuda perekondlikel põhjustel ning et seetõttu ei täitunud ta tööülesandeid oma süül. Kohus on oma järelduses tuginenud üksnes kostja selgitustele. Tunnistaja T. R. ütlustest nähtub, et kostja esindaja H. T. ütles talle, et A. Roose ei taha tööd vastu võtta perekondlikel põhjustel; 4) on kohus asunud seisukohale, et kostjal oli hagejale pakkuda tööd perioodil

1. a jaanuar kuni töölepingu lõpetamiseni
2. a mais. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta asjaolu, et kostja selgituste ja tunnistajate ütluste kohaselt ei olnud kostjal 2009 A. Roosele tööd töölepingus kokkulepitud töötamise kohas pakkuda. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et tööde alguse ja tööde mahu kohta esitatud dokumentaalsed tõendid on vastuolus kostja seadusliku esindaja selgituste ja tunnistaja A. R. ütlustega. Kostja poolt esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub (OÜ MAZ Eesti arved AS-le ASPI), et töid tehti Koidula objektil alates 19.01.2009 kahe autoga ning auto registreerimisnumbriga XXX XXX läks Koidula objektile alles veebruaris
3. Seega ei vasta tõele kostja väited ja tunnistajate ütlused selle kohta, et kostjal oli A. Roosele pakkuda tööd alates jaanuarist
4. a. Kuigi kostjal oli hagejale sobivat tööd Koidula objektil, ei andnud ta hagejale tööd ajavahemikus 01.01.2009 kuni 25.
6. Kostja ei vormistanud tahtlikult töökorraldust ega nõuetekohast töölähetust hageja saatmiseks tööle Koidula objektile, s.o väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta, ega ka ühtegi muud dokumenti hageja töölepingu muutmiseks või lõpetamiseks; 5) on kostja väited, et ta ei lõpetanud hagejaga töölepingut vastutulelikkusest ja oli nõus maksma hagejale kodus oldud aja eest miinimumpalka, paljasõnalised. Asjaolu, et kostja lõpetas 2008 lõpus ja 2009 alguses töölepingud kõigi teiste autojuhtidega ja võttis Koidula objektile uued autojuhid, näitab ilmekalt, et kostja soovis kokku hoida töötajate transpordi ja majutuskulude ning palga arvelt ning ei kavatsenud ühtegi Tartus asuvat töötajat saata tööle Koidula objektile. Kostja arvestas ja maksis hagejale palga 2009 jaanuari, veebruari, märtsi ja aprilli kuu eest välja alles 20.05.
7. Seejuures ei arvestanud kostja palga arvestamisel A. Roosega töölepingu p-s 3.3 kokkulepitud tunnitasust, vaid arvestas palga ühepoolselt ilma hagejaga kokku leppimata Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud miinimumpalgamäärast lähtudes. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et kohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata PalS § 18 lg 2 ja kohaldanud põhjendamatult PalS § 18 lg
9. OÜ MAZ Eesti palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu
10. mai 2010 otsuse muutmata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus rikkunud menetlusnorme ja on kohaldanud seadust õigesti ning apellandi apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks; 2) on apellandi seisukohad töö tegemise koha üle põhjendamatud. A. Roose võeti tööle autojuhiks. Ta ei ole kunagi teinud autojuhi tööd aadressil x. Autojuhi töö on liikuv töö ja seda ei ole võimalik teha ainult ühes konkreetses kohas. Olles töötanud erinevatel objektidel, oli sellest teadlik ka apellant. Seoses majanduslangusega tekkisid probleemid paljudel ettevõtetel, s.h nii vastustajal kui ka lepingupartneritel, kes lepingutest loobusid. Ettevõte otsis tööd sealt, kust oli võimalik, et „ellu jääda". Tööks raskel majandusaastal sai Koidula objekt. See oli töö, mis oli reaalselt olemas, kuid A. Roose keeldus sellest.

§ 50

lg 1 kohaselt on töötaja kohustatud 4 tegema kokkulepitud tööd ning täitma ilma erikorraldusteta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust. A. Roosele pakuti teha erialast tööd, kuid ta keeldus sellest. Palka on võimalik maksta üksnes tehtud töö eest; 3) ei ole apellandi viited töölähetusele, kulutuste hüvitamisele, kohapealse töö korraldusele asjakohased. Kõigist asjaoludest oli A. Rooset teavitatud ja selgitatud. Töölähetuse vormistamine saab toimuda siis, kui töötaja on valmis tööd tegema. Antud juhul A. Roose keeldus tööle minemast; 4) ei ole apellant esitanud ühtegi tõendit kinnitamaks asjaolu, miks ta erialast tööd vastu ei võtnud. Kohus on arvestanud asjaolu tuvastamisel esitatud tõenditega (s.o tunnistajate ütlustega), mis on kooskõlas TsMS § 229 lg-ga

1. Ümberlükkavaid tõendeid hageja esitanud ei ole ja kostja poolt esitatud väitele ei ole hageja ka kunagi vastu vaielnud; 5) peavad töötaja ja tööandja töösuhtes teineteise suhtes tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Viidatud sättest tulenevalt ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi (Riigikohtu lahend 3-2-1-7-09). Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas apellandi käitumine, kus talle pakutakse erialast tööd, ta keeldub sellest ning nõuab hiljem töö mittetegemise eest palka. Nii töötaja kui ka tööandja peavad vastastikku arvestama ja austama kummagi poole tööspetsiifikat ning üldist majanduslikku olukorda ja võimalusi ning olema vastastikku lojaalsed. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
3. mai 2010 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
4. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele ja asjaoludele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult leidnud, et hagejal puudub õigus saada kostjalt palka 36 556 krooni ja sellelt viiviseid 8073.30 krooni ajavahemiku jaanuar kuni mai
5. a eest. 7.
6. Pooltevahelise töölepingu p 2.2 kohaselt töötaja töö tegemise asukoht on tööandja asukoht Tartumaal aadressil x või asukoht hoolduste ja remonditööde teostamiseks klientide poolt tellitud aadressil. Apellant on nimetatud töölepingu punktist ekslikult järeldanud, et kokkulepitud töö tegemise asukoht hõlmab ainult Tartumaad ning tal puudus kohustus teha tööd kostja kliendi poolt tellitud Koidula objektil. Ringkonnakohus leiab, et apellandi taoline seisukoht on ekslik. Autojuhi ametijuhendist (t.l 70.71) nähtuvalt on autojuhi töö eesmärk vedude teostamine firmale kuuluvate transpordivahenditega ning autojuhi kohustuseks ametijuhendi p 3.1 järgi on kaupade kohaletoimetamine klientidele vastavalt tööplaanile või saatelehtedele. Pooltel ei ole vaidlust selles, et varasemalt teostas hageja vedusid ka Jõgeva objektil. Seega on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja kui autojuhi töö tegemise asukoht töölepingu p 2.2 järgi oli vedude teostamine klientide poolt tellitud aadressidel ning seda mitte ainult Tartu maakonna piires. Töölepingu p 2.2 apellandi poolse tõlgenduse kohaselt hõlmaks hageja töö tegemise asukoht tööandja asukohta x, kuid selliselt ei ole kumbki pool vaidluse tekkimiseni töö tegemise asukohta määratlenud. 7.
7. Hageja on tuginenud saamata jäänud palga nõudes PalS § 18 lg-le
8. Nimetatud sätte kohaselt kui töötaja ei saa täita tööülesannet temast olenemata asjaoludel, maksab tööandja 5 väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. Riigikohus on 16.01.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07 asunud seisukohale, et PalS § 18 lg 2 järgi peab tööandja tagama töötajale töölepingus kokkulepitud palga maksmise ka ajal, mil töötajat tegelikult tööga ei kindlustatud. Tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud. Seda, et kostja pakkus hagejale
9. a jaanuaris tööd Koidula objektil, on kinnitanud tunnistajad T. R. ja A. R. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja ei rikkunud

§ 49p-st 1 tulenevat kohustust kindlustada töötaja kokkulepitud tööga.

Tunnistajate T. R. ja A. R. ütlused tõendavad, et hageja ei soovinud ise Koidula objektile tööle minna ning tähendust ei ole sellel, millistel põhjustel ei soovinud hageja talle pakutud tööd vastu võtta. Samuti ei ole asjakohane apellatsioonkaebuse see väide, et kostja ei esitanud kirjalikku korraldust Koidula objektile tööle asumiseks. Apellandi väide, et kostjal ei olnudki talle

1. a jaanuaris Koidula objektil tööd pakkuda, ei ole kooskõlas esitatud tõenditega ning hageja esialgse seisukohaga. Nii on hageja kinnitanud (t.l 17, t.l 60), et kostja ei võimaldanud talle tööd ja suunas autod Koidula objektile. Seega on hageja ise kinnitanud, et kostjal oli Koidula objektil töö olemas. Asjaolust, et hageja autoga reg nr XXX XXX tehti Koidula objektil töid alates veebruarist
2. a, on apellant ekslikult järeldanud, et tegelikult jaanuaris
3. a tööd Koidula objektil ei olnud. Kuna hageja keeldus
4. a jaanuaris Koidula objektile tööle minemast, siis on loomulik, et kostja ei suutnud kohaselt hageja autot uue autojuhiga komplekteerida. Ülaltoodu alusel on maakohus õigesti leidnud, et kostjal oli hagejale vaidlusalusel perioodil tööd anda, kuid hageja keeldus sellest. Seetõttu jättis maakohus hageja nõude põhjendatult rahuldamata.
5. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud apellandi kanda. Andra Pärsimägi Viivi Tomson 6 Üllar Roostoja 7