Obsah (6)

§ 147§ 146§ 149§ 152§ 6§ 144

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 28. märts 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-10-16026 T

§-le 149 10 aastat ja hageja nõue ei ole käesolevaks ajaks aegunud. 2. M. Bergmann vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on hageja nõue aegunud. Hageja tugines oma nõudes M. Bergmanni ja hageja vahel sõlmitud kokkuleppele õppelaenu võlgnevuse tasumiseks. Kokkuleppe kohaselt olid kokkuleppe poolteks M. Bergmann, L. L. , H. B. ja Haridus- ja Teadusministeerium, kes pidid kokkuleppe allkirjastama. Kõnesoleva dokumendi on aga allkirjastanud vaid M. Bergmann ja Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja. Dokumendil puudub L. L. ja H. B. allkiri, mistõttu ei ole kokkulepe jõustunud ning M. Bergmannile ei tulene kokkuleppest kohustusi. Kuna kokkulepe ei ole jõustunud, on hageja nõue M. Bergmanni vastu muuhulgas aegunud. Hageja nõue tuleneb muuhulgas kostja ja panga vahel sõlmitud laenulepingust, sest juhul, kui kostja ei oleks pangaga laenulepingut sõlminud, puuduks hagejal ka nõue kostja vastu. Riigitagatise andmise ja realiseerimise korra kehtestamine ja selle korra kohaselt pangale kohustuste täitmine ja regressnõude esitamine kostja vastu ei muuda iseenesest nõude aluseks olevaid asjaolusid ega kostja vastu esitatud nõuet seadusest tulenevaks. Eristamisel, kas nõue on seadusest või tehingust tulenev, tuleb hinnata, kas nõudeõigus tuleneb seadusest (ilma tehingut tegemata) või tehingust (tehtud tehingu alusel, mis on muuhulgas seadusega kooskõlas). Kostja nõustus hagejaga selles, et nõude aegumise tähtaja alguse määramisel tuleb lähtuda

§ 147lg-st 1 ja nõude aegumise tähtaeg algas 10.12.2004.

2 MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus
2. novembri 2010 otsusega rahuldas M. Bergmanni taotluse kohaldada aegumist Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) õppelaenulepingust tulenevale nõudele ja lõpetas menetluse Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) hagis M. Bergmanni vastu. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on M. Bergmann taotlenud aegumise kohaldamist hageja õppelaenulepingust tulenevale nõudele.

§ 147

lg 1 järgi aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et nõude aegumise tähtaja alguseks tuleb lugeda 10.12.2004. Poolte vahel on vaidlus selles, kas tegemist on seadusest või tehingust tuleneva nõudega, millest sõltub aegumistähtaja pikkus. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et hageja nõude puhul on tegemist seadusest tuleneva nõudega. Ainuüksi asjaolu, et seadus on sätestanud lepingu sõlmimisele ja täitmisele erikorra, ei muuda selle lepingu alusel tekkinud nõuet seadusest tulenevaks. Käesoleval juhul on M. Bergmann ja AS Hoiupank võtnud endale vabatahtlikult vastastikused kohustused ning nõue läks üle Eesti Vabariigile. Teatud tingimustel õpilasel või üliõpilasel on õigus saada õppelaenu, kuid selleks tuleb sõlmida vastav leping, seega nõuete aluseks saab olla leping, mitte seadus. Seega on käesoleval juhul tegemist tehingust tuleneva nõudega.

§ 146lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

Hageja esitas M. Bergmanni vastu hagi 05.04.

1. Arvestades nõude 3-aastast aegumistähtaega ja aegumistähtaja algust 10.12.2004, on käesolevaks ajaks hageja nõue M. Bergmanni vastu aegunud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
3. novembri 2010 vaheotsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kuulub käesolevas asjas kohaldamisele

§ 149

ja mitte

§ 146

lg 1.

§ 149

kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käesolevas asjas tuleb lugeda nõude aegumise tähtaja alguseks 10.12.2004, sest sel hetkel muutus vastavalt

§ 147

lg-le 1 nõue kostja vastu sissenõutavaks, kuna võlgnik ei täitnud panga ees laenu tagasimaksmise kohustust. Käesoleval juhul on tegemist seadusest tuleneva nõudega. Seda põhjusel, et õppelaenu andmine, õppelaenulepingute sõlmimine ja lepingute alusel võetud laenu tagasimaksmine toimub seaduses reguleeritud viisil. Käeolevas tsiviilasjas on selleks seaduseks Eesti Vabariigi haridusseadus, sest õppelaenuleping on sõlmitud enne õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) jõustumist. Käesoleval juhul on tegemist erinormiga ehk eriseadusega ja mitte seaduse üldnormiga (võlaõigusseaduses laenulepingu kui võlaõigusliku lepingu sõlmimiseks ettenähtud üldtingimused). Pooltevahelise suhte puhul on seega tegemist eriseadusega reguleeritud võlaõigusliku valdkonnaga ja apellandi nõue vastustaja vastu tekib seaduses reguleeritud erinormi alusel, milleks on HaS § 362 lg 2, mitte lepingu alusel, nagu kohus on ekslikult leidnud; 2) reguleerivad HaS § 361 lg 3 ja § 362 lg 1 ka riigitagatise eesmärgi, mille mõtte kohaselt kui laenusaaja ei ole ettenähtud tähtaja jooksul asunud laenu tagasimaksmisele ning laenuvõtja ei täida õppelaenulepingust tulenevaid kohustusi, realiseerub riigitagatis. Ehk teisiti öelduna Rahandusministeeriumi kaudu tasus riik HaS § 362 lg 1 alusel võlgnevuse krediidiasutusele ja asus seda Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu võlglaselt sisse nõudma vastavalt HaS § 362 3 lg-le 2. Panga ja laenuvõtja vahel sõlmitud leping reguleerib tingimusi panga ja laenuvõtja vahel, kuid see fakt ei muuda riigi poolt esitatud nõuet tehingust tulevaks nõudeks, mille aegumistähtaeg on vastavalt

§ 146lg-le 1 kolm aastat.

Vastasel juhul puuduks riigi jaoks riigitagatise rakendamise regulatsiooniks ka igasugune mõte. 5. M. Bergmann vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kostja nõus hageja seisukohaga, et käesolevas asjas kuulub kohaldamisele

§ 149

. Hageja nõuab kostjalt õppelaenulepingu alusel saadud laenusumma ja intressi tasumist. Kuigi laenulepingu koostas ja laenu väljastas pank, on hageja selgelt väljendanud, et hageja omandas panga nõude M. Bergmanni vastu. Hageja nõue on

§ 146lg 1 alusel aegunud.

Hageja nõue kostja vastu tuleneb kostja ja panga vahel sõlmitud laenulepingust, sest juhul, kui kostja ei oleks pangaga laenulepingut sõlminud, puuduks hagejal nõue kostja vastu. Sisuliselt täitis hageja panga ees kostja nõude ja pank loovutas nõude kostja vastu hagejale. Riigitagatise andmise ja realiseerimise kord on kehtestatud seaduses. Kõnesoleva korra kehtestamine ja selle korra kohaselt pangale kohustuse täitmine ja regressnõude esitamine kostja vastu ei muuda iseenesest nõude aluseks olevaid asjaolusid ega kostja vastu esitatud nõuet seadusest tulenevaks. Hageja kannab ka omandatud nõude esitamisel riski nõude õigeaegse esitamise eest ning hageja poolt tagatise täitmine ei pikenda automaatselt kostja vastu esitatava nõude aegumistähtaega. Riigitagatise rakendamisel muutub vaid soorituse saaja, st et kostja peaks tasuma laenulepingust tuleneva summa mitte pangale, vaid hagejale.

§ 146

lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ja selline säte kohaldub kõigile tehingust tulenevate nõuete aegumisele; 2) näeb

§ 152

ette aegumise kohaldamise regulatsiooni juhuks, kui nõude saab esitada nii seaduse kui ka tehingu alusel.

kommenteeritud väljaandes on leitud, et

§ 147

on

§ 149suhtes erinormiks.

See tähendab, et juhul, kui nõude saab esitada lisaks seadusest tulenevale tehingu alusel, tuleb kohaldada tehingu alusel esitatavate nõuete aegumistähtaega. Samuti ei ole oluline asjaolu, et panga asemel nõuab nõuete täitmist hageja. Kuna panga nõue kostja vastu oleks olnud hagi esitamise ajal aegunud, on kostjal õigus VÕS § 171 lg 1 alusel ka hageja nõude suhtes kohaldada aegumist. Hageja oli teadlik kostja vastu nõude tekkimisest hiljemalt 30.03.2005, mil jäi nõude aegumiseni veel üle 2 aasta ja 8 kuu. Antud juhul on hageja esitanud hagi alles 5 aastat pärast nõudest teatama saamist, mistõttu hagejal puudus igasugune mõistlik põhjus jätta hagi õigeaegselt esitamata ning haginõue on aegunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Samas tuleb maakohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada Tartu Maakohtu
2. novembri 2010 otsuse resolutsiooni punkt 2, millega kohus lõpetas menetluse Eesti Vabariigi hagis M. Bergmanni vastu ning ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) hagi M. Bergmanni vastu 3571 euro 81 sendi (s.o 55 886 krooni 76 sendi) väljamõistmiseks rahuldamata.
3. Maakohus on
4. novembri 2010 määrusega lõpetanud menetluse Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) hagis H. B. ja L. L. vastu seoses hageja loobumisega oma nõudest käendajate H. B. ja L. L. vastu ning nimetatud kohtumäärust ei ole vaidlustatud.
5. Riigikohus on
6. novembri 2007 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 leidnud, et vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral 4 väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Samale seisukohale on Riigikohus asunud
7. jaanuari 2008 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-101-
8. Maakohus, lõpetades tsiviilasjas menetluse, on jätnud tähelepanuta selle, et TsMS §-st 428 ei tulene menetluse lõpetamise alusena aegumise kohaldamine. Samuti ei anna menetluse lõpetamiseks alust TsMS § 449 lg
9. Kuna maakohus on ebaõigesti asjas menetluse lõpetanud, siis tuleb otsuse resolutsiooni punkt 2 tühistada ning ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab nõude aegumise tõttu hagi rahuldamata.
10. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et antud asjas kuuluvad vaidluse lahendamisel kohaldamisele haridusseaduse sätted.
11. Maakohus on õigesti kohaldanud nõude aegumistähtaja osas

§ 146

lg-t 1 ning alusetu on apellandi väide, et nõude aegumistähtaja arvutamisel kuulub kohaldamisele

§ 149

. Nähtuvalt asja materjalidest, sõlmis kostja pangaga 17.09.1997 õppelaenu saamiseks õppelaenulepingu õppelaenulepingu lisa sõlmiti 17.09.1998 (tl 6-12). Riigikohus on

1. märtsi 2011 otsuse nr 3-2-1-178-10 punktis 20 asunud seisukohale, et sisuliselt on õppelaen tavaline tsiviilõiguslik laenuleping, mille eripäraks on soodusintress (intressivahe katab riik) ja riigipoolne tagatus krediidiasutuse ees.
2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 10.12.
3. Kuna selles osas vaidlus ei ole, siis ringkonnakohus ei kontrolli seda, kas nõue muutus või ei muutunud sissenõutavaks 10.12.2004, kuna hilisemat nõude sissenõutavust ja seega aegumise algust ei ole menetluses väidetud. Kui laenusaaja ei ole HaS § 362 lg 1 järgi ettenähtud tähtaja jooksul asunud laenu tagasi maksma ning tema või tema käendajad ei täida õppelaenulepingust tulenevaid kohustusi, tekib krediidiasutusel õigus nõuda riigilt laenusaaja või tema käendaja kohustuse täitmist laenule antud riigitagatise ulatuses. Juhul, kui riik on selles ulatuses täitnud laenusaaja kohustuse krediidiasutuse ees, tekib riigil HaS § 362 lg 2 järgi nõudeõigus laenusaaja vastu kogu krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. Seega nägi haridusseadus ette, et õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle riigile. Riigikohtu
4. märtsi 2011 otsuse nr 3-2-1-178-10 punktis 23 märgitu kohaselt „ei ole tegemist seadusest tuleneva riigi (uue) nõudega laenusaaja vastu, vaid seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega

§ 6mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega.

Seaduse alusel nõude üleminekule kohaldatakse VÕS § 173 lg 2 järgi nõude loovutamise kohta sätestatut, mh VÕS § 164 lg-t 2, mille järgi nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele, ja VÕS § 171 lg-t 1, mille järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada mh kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.“ Samuti asus Riigikohus viidatud otsuses seisukohale, et „Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt maksab laenusaaja HaS § 362 lg 3 järgi riigile intressi 5% aastas. Kolleegiumi arvates ei ole see mitte riigi eraldi nõue laenusaaja vastu, vaid seadusjärgne viivisenõue VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega viivitamise korral.“ Hageja positsioon riigitagatisena laenusaaja nõuet pangale rahuldades on võrreldav käendaja omaga VÕS § 142 lg 1 mõttes ja riigi tagasinõudele saab täiendavalt kohaldada ka käendaja tagasinõudele kehtivaid sätteid. Erisuseks käendusest on see, et HaS § 362 lg 1 ei sätesta riigi puhtakujulist solidaarvastutust laenusaajaga (nagu näeb üldjuhul ette VÕS § 145 lg 1), vaid n.ö täiendava vastutuse, mis kohaldub, kui laenusaaja (ja käendajad) vabatahtlikult oma kohustusi ei täida. 5 Lähtudes eeltoodust ei lõpetanud asjaolu, et hageja rahuldas panga nõude, seda nõuet ega muutnud selle olemust, s.o panga nõue läks tervikuna üle hagejale ja seda koos viivisenõudega (intressinõudega). Esitatud asjaoludel muutus nõue sissenõutavaks ja hakkas aeguma pärast 10.12.2004, nagu leidis põhjendatult maakohus. Haridusseaduses nõude aegumise kohta erisätteid ei ole ja aegumise kohta ei tulene erisust ka käenduse sätete kohaldamisel. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS § 152 lg 1 kolmanda lause järgi vastavalt VÕS §-s 70 sätestatut. Sellest tulenevalt lõpeb hageja tagasinõude aegumistähtaeg VÕS § 70 lg 1 järgi ajal, mil aeguks panga nõue kostja suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Kuna hagejale läks üle panga nõue kostja vastu laenulepingu alusel, ei tekkinud hagejal seaduse alusel uut nõuet kostja vastu. Seega on tegemist tehingust tuleneva nõude aegumisega. Sellise nõude aegumistähtaeg on

§ 146

lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Kuna hageja nõude hiliseim võimalik sissenõutavaks muutumise aeg on

1. detsember 2004 ja hagi esitati alles
2. aprillil 2010, on hageja nõue laenu tasumiseks aegunud.
3. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaks aluse kohaldada kümneaastast nõude aegumist ettenägevat

§ 146lg-t 4.

Samuti ei ole hageja esitanud asjaolusid, mis viitaks aegumise katkemisele või peatumisele. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub

§ 144järgi ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. 13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad Ts

MS § 171 lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 6 Viivi Tomson