Obsah (8)

§ 107§ 89§ 84§ 78§ 97§ 109§ 3§ 100

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 22. november 2010 Tartu Tsiviilasja number 2-10-4134 Ts

§ 107

lg 2 alusel 02.10.2009 ja mõistis tööandjalt välja ülesütlemise hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 60 880.68 krooni, hüvitise etteteatamise tähtaja mittejärgimise eest 59 915 krooni, puhkusehüvitise 4 637.32 krooni, töötasu 1818.18 krooni, intressi 988.40 krooni. Hageja ei nõustunud töölepingu ülesütlemisega koondamise tõttu, kuna kostja on rikkunud koondamisel võrdse kohtlemise põhimõtet. Töölepingu ülesütlemisel 02.10.2009 pidanuks kostja võrdlema töötajate tööalaseid näitajaid hageja tööle ennistamisest 23.09.2009 kuni 02.10.2009. Hagejale on teada, et temaga samal ajal koondatud töötajatele pakuti teist tööd tellerina, kuid hagejale teise töö pakkumist ei tehtud. 2. Kostja AS Swedbank vaidles hagile vastu. Vastuväidete järgi ei sätesta alates 01.07.2009 kehtiv töölepingu seadus (

) vormi, kuidas ja millistel alustel peaks tööandja koondamise situatsioonis koondatavaid välja selgitama. Järgida tuleb vaid võrdse kohtlemise printsiipi. Kontorijuhatajate ametikohal toimub töötulemuste hindamine kaks korda aastas - jaanuaris ja juunis. Samuti toimub töötaja kompetentside hindamine juhi ametikohal pikema perioodi tagant, kontorijuhtide puhul kaks korda aastas. Kuna hageja tegi reaalselt tööd kuni 19.06.2009, sai kostja septembris töötajate võrdlemisel aluseks võtta töötaja 2009 esimese poolaasta töötulemused. Hageja väide, et teda järjepidevalt diskrimineeritakse, on alusetu. 2 Tulenevalt asjaolust, et 15.09.2009 tehtud töövaidluskomisjoni otsusega ennistati hageja tööle, langes hagejal ära õiguslik alus saada koondamishüvitist ning hüvitist töölepingu lõpetamisel vähem etteteatatud aja eest. Seoses hageja tööle ennistamisega tekkis kostjal nõue hagejale 19.06.2009 koondamise käigus väljamakstud summadele ning 02.10.2009 koondamisega tekkis hagejal samaliigiline nõue kostja suhtes. MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohtu 7. mai 2010 otsusega jäeti rahuldamata M. Leesmendi hagi AS Swedbank vastu töövaidluses. Maakohus tuvastas, et AS Swedbank ja M. Leesmendi vahel sõlmitud töölepingu T-264 ülesütlemine 02.10.2009 ei ole tühine ning jättis rahuldamata M. Leesmendi nõude välja mõista AS-lt Swedbank hüvitis 3 kuu keskmise palga ulatuses ning nõude tuvastada 30.09.2009 AS Swedbank poolt tehtud lõppearve kinnipidamise tühisus. AS Swedbank menetluskulud jäeti M. Leesmendi kanda. Otsuse põhjenduste järgi võib

§ 89

lg 1 alusel tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Käesolevas vaidluses on kostja koondamise põhjusena toonud tööde ümberkorraldamise ning Lõuna-Eesti regiooni kontori ja selle juhataja ametikoha likvideerimise. Töölepingu seadus ei anna tööandjale töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu muid piiranguid, kui et vastavalt

§ 89

lg 5 on tööle jäämise eelisõigus töötajate esindajal ja töötajal, kes kasvatab alla kolmeaastast last. Ülejäänute hulgast saab tööandja teha vaba valiku, järgides töötajate selekteerimisel vaid võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohus nõustus kostja väitega, et töötaja tööle ennistamisel taastus koondamise vajadus, sest üks kontorijuhataja oli liigne. Tekkis 19.06.2009 olnud olukord, millest tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel ka lähtuda. Töövaidluskomisjonile esitatud töötajate võrdlustabelist nähtuvalt on kostja võrdse kohtlemise tagamiseks koostanud hageja ja teiste Tartu linna kontori juhatajate töötulemuste põhjal võrdluse, mille tulemusena osutusid hageja tööalased näitajad võrreldes teiste kontorijuhtide näitajatega kõige kehvemateks. Võrdluse aluseks oli nii hageja kui teiste võrreldavate töötajate puhul 2009.a esimese poolaasta töötulemused. Hindamise aluseks olid ühesugused näitajad, muuhulgas töötaja äriline mõtteviis, tulemuslikkus ja initsiatiiv, kliendikesksus, inimeste arendamise ja koostöö oskus ning isiklik mõju. Vaidlust ei ole selles, et hageja juhatada olev Lõuna-Eesti regiooni kontor suleti juunis

1. Varasemalt oli hageja aastaid lapsehoolduspuhkusel ja 2008 töötas alla poole aasta. Kuivõrd muud võrdlusperioodi ei ole, siis tulebki võrrelda töötajaid 2009.a I poolaasta töötulemuste põhjal. Kohus leidis, et ei ole põhjendatud hageja seisukoht, mille kohaselt kostja oleks pidanud pooleaastase võrdlusperioodi asemel võrdlema töötajaid alates hageja tööle ennistamisest 23.09.2009 kuni töölepingu ülesütlemiseni 02.10.
2. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja sisuliselt septembris-oktoobris ei töötanud, sest füüsiliselt tema töökohta ei eksisteerinud. Asja materjalidest nähtuvalt toimub kontorijuhatajate ametikohal töötulemuste hindamine kaks korda aastas. (Juhtiv)töötajate hindamine ja võrdlemine erakorraliselt 10-päevase perioodi ulatuses on ebamõistlik ja põhjendamatu ning ei saa kaasa tuua objektiivse hinnangu andmist. Antud juhul on kostja võrrelnud sama valdkonna töötajate töötulemusi, võrdluse aluseks on võetud sama ajaperiood ning ühesugused eesmärgid. Seega on kostja arvestanud võrdse kohtlemise põhimõttega ning on teinud oma valiku tööalaste näitajate alusel. 3 Hageja väited selle kohta, et koondamise aluseks oli hageja vanus või töövõimetuse aste, ei ole tõendamist leidnud. Kostja esindaja seletuse kohaselt ei olnud kostja hageja töövõimetuse astmest isegi teadlik. Tervisekontrolli tulemusi kajastav tõend 06.03.2009 kinnitab, et hageja tervis vastab regioonikontori juhataja ametikohal töötamiseks. Seega on alusetud hageja väited nagu oleks kostja koondamisel tuginenud hageja halvale tervisele või vanusele. Töölepingu ülesütlemisteatisest 30.09.2009 nähtub, et kostjal ei olnud hagejale teist ametikohta pakkuda. Kostja selgitustest ilmneb, et hagejale ei pakutud teist töökohta, sest ta oleks pidanud telleri kompetentsi saamiseks läbima 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika. Muid vabu töökohti ei olnud. Samal ajal koondati ka investeerimiskonsultante, kes ei vajanud täiendavat koolitust ning kellele pakuti seetõttu telleri tööd. Arvestades eeltoodut leidis kohus, et hageja ei saanud eeldada enda täiendõppe korraldamist kostja poolt. 4-kuulise koolituse ja praktika korraldamist ei saa pidada lühiajaliseks töökohal toimuvaks väljaõppeks, mida tööandja oleks olnud antud juhul kohustatud pakkuma. Töötaja koolituse vajaduse ja selle pikkuse määrab tööandja, mitte töötaja.

§ 84

lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks.

§ 78

lg 1 kohaselt võib tööandja kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 78

lg 3 järgi võib tööandja lg 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-107-04 järgi, kui kohus on andnud hinnangu, et koondamine oli ebaseaduslik ja selle tulemusel langes õiguslik alus koondamishüvitise saamiseks ära, siis võib tööandja alusetult makstud koondamishüvitise töötajalt kinni pidada. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 19.06.2009 on kostja maksnud hagejale koondamishüvitise ning hüvitise vähem etteteatatud aja eest kokku 160 948.30 krooni. Kostja on teinud tasaarvestuse 19.06.2009 välja makstud summade ning 30.09.2009 töölepingu ülesütlemisel seaduse kohaselt makstavate summade vahel. Ülesütlemisteatisest 30.09.2009 nähtuvalt on kostja hagejale välja makstud 160 948.30 kroonist maha arvestanud järgmised summad: 15.09.2009 töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud hüvitis töölt sunnitult puudutud aja eest summas 38 500 krooni; hüvitis 30.09.2009 koondamisest vähem ette teatatud aja eest ning koondamishüvitis summas 80 207.88 krooni; kasutamata 7 puhkusepäeva eest summas 4637.32 krooni, töötasu 1818.18 krooni oktoobrikuu kahe tööpäeva eest. Maakohus leidis, et tulenevalt asjaolust, et 15.09.2009 töövaidluskomisjoni otsusega ennistati hageja tööle, kadus hagejal õiguslik alus saada 19.06.2009 väljamakstud koondamishüvitist. Kostja võis alusetult makstud koondamishüvitise tasaarvestada hagejale väljamaksmisele kuuluvate summadega. Olukord, kus töötaja ennistatakse tööle ning talle mõistetakse sunnitult töölt puudumise aja eest välja keskmine töötasu ning töötajale jääb sama perioodi eest tasutud hüvitis töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest, on vastuolus hea usu põhimõttega. Sisuliselt tähendaks see seda, et töötaja saaks sama tööandja poolt sama aja eest kahekordselt tasustatud. M. Leesment ennistati tööle 19.06.2009. Sellest kuupäevast ennistub ka töösuhe ning töötajal on õigus saada sunnitult puudutud aja eest töötasu, mis vastavalt jõustunud kohtuotsusele tsiviilasjas nr 2-09-55838 oli 61 904.70 krooni. Töötajale oli välja makstud hüvitis koondamisest etteteatamata jätmise aja eest ning koondamishüvitis. Koondamist ei ole toimunud, mis on 4 tuvastatud töötaja enda poolt esitatud nõude alusel. Seega on töötaja saanud hüvitise 160 948.30 krooni alusel, mis hiljem on ära langenud. Tööandjal on tasaarvestuse õigus tulenevalt VÕS § 197 lg-s 1 sätestatust ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-107-04 märgitust. 19.06.2009 hagejale väljamakstud koondamishüvitis 8 keskmise kuupalga ulatuses katab töötaja keskmised kuupalgad kuni 19.02.2010. Töötajaga sõlmitud tööleping öeldi etteteatamistähtaega järgimata teistkordselt üles 02.10.2009, millest tulenevalt oli töötajal

§ 97

lg 2 p 3 ja § 100 lg 1 alusel õigus saada hüvitist kokku 4 kuu keskmise palga ulatuses, s.o kuni 02.02.

1. Kostja poolt 19.06.2009 makstud hüvitis on katnud kõik hageja nõuded seoses temaga sõlmitud töölepingu uue ülesütlemisega 02.10.
2. Kostjal on õigus tasaarvestada saamata jäänud töötasu hüvitis 61 904.70 krooni, hüvitis 02.10.2009 koondamisest vähem etteteatatud aja eest ja koondamishüvitis summas 80 207.88 krooni, hüvitis kasutamata 7 puhkusepäeva eest 4 637.32 krooni ja tasu oktoobrikuu kahe tööpäeva eest 1 818.18 krooni, kokku 148 568.17 krooni ulatuses. Kostja ei võlgne hagejale midagi, mistõttu tuleb jätta rahuldamata ka hageja intressi nõue. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et töölepingu ülesütlemisest etteteatamata jätmise aja eest hüvitise maksmine on tööandja risk ning seda summat ei saa tasaarvestada. Töölepingu lõpetamine töötaja koondamise tõttu alates 19.06.2009 on tunnistatud seadusega vastuolus olevaks, seega tühiseks. Selle toimingu alusel makstud summad on töötajale alusetult makstud ning raha tuleb maksjale tagastada. Ei ole seadusest tulenevat alust ega mõistlikku põhjendust jätta tööandja kanda tööandja riskina hüvitus töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja eest, kui tööandja algatusel töölepingu lõpetamine tunnistati tühiseks. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb hagejal kanda kostja menetluskulud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. M. Leesment esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
4. mai 2010 otsuse täielikult ning saata asja maakohtusse uueks läbivaatamiseks või nõuda välja vastustajalt töötajate hindamiskaardid ja tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada, st tuvastada koondamise tõttu töölepingu T-264 ülesütlemise tühisus; lõpetada tööleping alates 02.10.2009; mõista vastustajalt apellandi kasuks

§ 109

lg 1 alusel välja hüvitis 3 kuu keskmise töötasu ulatuses summas 60 880.68 krooni; tuvastada vastustaja poolt 30.09.2009 tehtud kogu lõpparve kinnipidamise tühisus ning sellega seoses mõista vastustajalt apellandi kasuks välja lõpparve: hüvitis etteteatamise tähtaja mittejärgimise eest summas 59 915 krooni, puhkuse rahaline hüvitis 4 637.32 krooni, töötasu 1 818.18 krooni. Mõista vastustajalt apellandi kasuks välja viivitusintress seadusliku intressimäära (0,0219% võlasummalt päevas) järgi alates 03.10.2009 kuni 12.03.2010 summas (0,000219x66 370.5x161) 2 340.15 krooni; kohaldada TsMS § 367 ning mõista vastustajalt välja viivis seadusliku viivitusintressi määra järgi alates 13.03.2010 kuni lõpparve (66 370.50 krooni) tasumiseni; kohaldada TsMS § 367 ning mõista vastustajalt välja viivis seadusliku viivitusintressi määra järgi kohtuotsuse tegemisest kuni hüvitise summas 60 880.68 krooni tasumiseni. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsiooni põhjenduste järgi: 1) on tuvastatud jõustunud töövaidluskomisjoni 15.09.2009 otsusega, et vastustajal puudus võimalus apellandi tööalaseid näitajaid hinnata. Isegi kui vastustaja oleks esitanud hindamiskaardid, oli apellandi tööperiood 2009.a I perioodil mittetäielik ning tema töötulemuste võrdlusandmed ebapiisavad võrreldes teiste analoogsetel ametikohtadel töötanud töötajatega. Juba 2009.a alguses oli teada, et apellandi töökoht likvideeritakse. Seetõttu polnud vastustajal vajalik püstitada apellandile järgmisi eesmärke: kontori ärieesmärk, tegevusefektiivsus, teenindus, personali ja kulu, äriline mõtteviis, tulemuslikku ja initsiatiiv, kliendikesksus, 5 inimeste arendamine, isiklik mõju. Kuivõrd eesmärgid puudusid, oli täiesti silmakirjalik asuda teise koondamise ajal väidetavalt mingeid töötulemusi hindama, kui eelnevalt on tuvastatud, et hindamine osutus võimatuks. Kuigi deklaratsioon ja hindamismeetod olid 02.10.2009 koondamisteatises välja toodud, polnud vastustaja lisanud teatisele ühtegi võrdlustabelit, hindamiskaarti jm, mille järgi oleks kõige kehvemaks kuulutatud töötaja saanud enda kaitseks midagi kosta ja ehk isegi käimasoleva vaidluse algatamist vältida. Võrdlustabeli esitas vastustaja töövaidluskomisjoni istungil, tabel on vormistatud 27.11.2009, s.o ligi 2 kuud hiljem koondamisteatisest. Tabelit ei ole allkirjastanud apellandi vahetu ülemus P. L. , vaid I. E. , kellega apellandil puudus tööalane suhe, tabelil puudub apellandi allkiri tutvumise kohta. Tabelisse on sisestatud ka isikud, kes pole kontorijuhatajad, vaid allusid kontorijuhatajatele. Lisaks jääb arusaamatuks, miks välistati Lõuna-Eesti regioonikontori juhatajate võrdlemisel Võru, Põlva, Valga jt Lõuna-Eesti linnade pangakontorite juhatajate tööalased näitajad. Apellant leiab, et tegelikku võrdlust ning võrdluse lähteandmeid koondamise hetkel ei eksisteerinud ning arvestades vastustaja varasemaid kinnitusi hindamisvõimatusest ja isegi kinnitusest 23.03.2010 kohtuistungil (hindamise aluseid kirjalikult esitada ei ole), on usutav, et tegelikku töötajate võrdlemist ning hindamist pole toimunudki; 2) on maakohus jätnud tähelepanuta apellandi taotluse välja nõuda vastustajalt hindamiskaardid. Kuna tsiviilasjas menetleti töövaidluskomisjonile esitatud avaldust, mis loetakse hagimenetluses hagiavalduseks (ITVLS § 24 lg 5), on lahendamata hagi taotlused: nõuda tööandjalt töötaja hindamiskaart ning nõuda tööandjalt nende töötajate hindamiskaardid, kellega M. Leesmenti enne lepingu ülesütlemist võrreldi. Toimiku lk 67 esineva tõendi kaudu pole võrdse kohtlemise sisu objektiivselt kontrollitav. Seega ei olnud maakohtul võimalik jõuda ka järeldusele, et apellanti on koondamise situatsioonis võrdselt koheldud. Apellant on seisukohal, et maakohus on sellega rikkunud kohtumenetluses poolte võrdse kohtlemise printsiipi (TsMS § 7). Kuna maakohtul polnud koondamise protseduuri võimalik kontrollida, on otsus põhjendamata, ebaseaduslik ning kuulub tühistamisele. 3) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et töötaja tööle ennistamisel taastus koondamise vajadus, sest üks kontorijuhataja oli liigne. Vastustajal oli nii 19.06.2009 kui ka 02.10.2009 võimalik koondada inimene muul ametikohal ja jätta apellant tööle või pakkuda apellandile muud tööd Lõuna-Eesti regioonis. Maakohus, leides, et võrdluse aluseks olid nii hageja kui teiste võrreldavate töötajate puhul 2009. a I poolaasta töötulemused ning hindamise aluseks olid ühesugused näitajad, muuhulgas töötaja äriline mõtteviis, tulemuslikkus ja initsiatiiv, kliendikesksus, inimeste arendamise ja koostöö oskus ning isiklik mõju ja, et hindamiskaardid ja aastavestluste vormid olid kättesaadavad jooksvalt ka panga siseveebis, ei ole otsuses põhjendanud, millistele tõenditele sellised järeldused tuginevad. Maakohus tugineb vastustaja esindaja suulistele väidetele kui tõsikindlatele ning lubatavatele tõenditele ning vastustaja on ka ise väitnud, et hindamise aluseid kirjalikult esitada ei ole. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et võrrelda tuli 2009. a I poolaasta töötulemusi. Apellant on seisukohal, et võrreldavaid töötulemusi ei olnud ja vastustaja on ise kinnitanud, et võrdlus oli võimatu, see asjaolu on tõendatud 15.09.2009 töövaidluskomisjoni jõustunud otsusega. Komisjoni jõustunud otsus on käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes; 4) ei seisnenud koondamise põhjus tegelikult kõige kehvemates tööalastes tulemustes, vaid apellandi vanuses ning puudes. VKS § 3 lg 6 järgi peetakse diskrimineerivaks ka sellist tegevust, kui isikut koheldakse teistest halvemini või talle kaasnevad negatiivsed tagajärjed seetõttu, et ta on esitanud kaebuse diskrimineerimise kohta. Hageja poolt töölepingu lõpetamise vaidlustamine juunis 2009 võis mõjuda asjaoluna, miks temast sooviti 02.10.2009 vabaneda. 6 Maakohus on leidnud, tuginedes vastustaja selgitustele, et hagejale ei pakutud teist töökohta, kuna telleri kvalifikatsiooni omandamiseks oleks apellant pidanud läbima 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika ning muid vabu töökohti ei olnud. Apellant on seisukohal, et kuna vastustaja esindajat ei kuulatud maakohtus üle vande all ja seda ei saadud tema rollist tulenevalt ka teha, ei ole vastustaja esindaja seletus tõend TsMS § 229 lg 2 mõttes. Maakohus on jätnud kontrollimata, kas ka tegelikult peab 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika läbima apellant kui pangakontori juhataja, kelle alluvuses töötasid tellerid ning kelle tööstaaž panganduses oli 16 aastat. Teise töö pakkumata jätmine koondamisel on otseselt

§ 89lg 3 rikkumine.

Maakohus on otsuses vääralt kohaldanud nii

§ 3

kui ka

§ 89lg 4.

Maakohus on ilma igasuguse põhjenduse ja kontrollita lugenud apellandi väidetavalt kõige kehvemad töötulemused tuvastatuks ning seega töölepingu ülesütlemise kehtivaks; 5) peab VKS § 8 lg 2 järgi isik, kelle vastu on avaldus esitatud, menetluses tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga. Maakohus on vääralt jätnud kohaldamata VKS § 8 lg 2, mis on viinud ebaõige kohtulahendini; 6) on maakohus ebaõigesti kohaldanud

§ 78

lg 3, mille järgi on tööandjal õigus töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse. Käesolevas tsiviilasjas ei ole aga töötajale tehtud ettemakseid. 2009 juunis esimese koondamise puhul apellandile makstud koondamishüvitis ja koondamisest vähem ette teatatud aja eest hüvitis brutosummas 160 948.30 krooni ei ole ettemakse. Kuna hüvitise puhul pole tegemist ettemaksega, ei ole võimalik apellandile välja makstud hüvitisi tasaarvestada võlgnetava töötasuga. Samuti on ebaõige maakohtu seisukoht, et sunnitult puudutud aja eest hüvitis, puhkuse rahaline hüvitis ja 30.09.2009 koondamisest vähem ette teatatud aja eest hüvitis ning koondamishüvitis on töötasud, millest saab kinnipidamisi teostada. Kuna seaduse järgi saab tasaarvestada töötasu vaid varem välja makstud ettemaksega, polnud vastustaja õigustatud 02.10.2009 lõpparve väljamaksmisel tegema ühepoolset tasaarvestust apellandi kirjaliku nõusolekuta. Apellant on menetluses möönnud, et vastustajal võib esineda summa tagasinõude õigus koondamishüvitise, mitte koondamisest mitteetteteatamise hüvitise osas, kuivõrd nimetatud põhimõte on tuletatav Riigikohtu lahendist 3-2-1-107-04. Nimetatud lahendis on käsitletud koondamishüvitist, mitte koondamisest mitteetteteatamise hüvitist. Tegemist on kahe täiesti erineva hüvitise liigiga. Koondamishüvitis ja koondamisest mitteetteteatamise hüvitis on

-ist tulenevad tööandjapoolsed kohustused töösuhte koheseks ülesütlemiseks koondamise alusel. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et selle toimingu alusel makstud summad on töötajale alusetult makstud ning raha tuleb maksjale tagastada ning et ei ole seadusest tulenevat alust ega mõistlikku põhjendust jätta tööandja kanda tööandja riskina hüvitus töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja eest, kui tööandja algatusel töölepingu lõpetamine tunnistatud tühiseks. Maakohus on väljunud hagi piiridest ning leidnud, et raha tuleb maksjale tagastada, s.t apellant peab vastustajale raha tagastama. Vastustaja pole alusetult saadu tagastamise nõuet esitanud, mistõttu on maakohus rikkunud TsMS §

2. Vastustaja AS Swedbank vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastuväidete järgi: 1) on ebaõige apellandi väide, et vastustaja enda hinnangul oli apellandi tööalaste näitajate hindamine võimatu. Vastustaja seisukoht oli, et kontori juhataja ja regioonikontori juhataja võrdlemine oli võimatu tulenevalt tööülesannete erinevusest, mitte hinnatavate töötulemuste puudumisest. Vastustaja nõustub apellandiga selles osas, et
3. aastal eesmärke ei püstitatud, 7 kuid selgitab, et vastupidiselt apellandi seisukohale neid ka ei hinnatud. Koondamisel hinnati
4. a I poolaasta tulemusi. Vastustajale jääb selgusetuks, millistele tõenditele tugineb apellant väites, et tema ei olnud võrreldav teiste kontorijuhatajatega. Vastustaja on esitanud töötulemuste hindamise võrdlustabeli, mida maakohus on otsuse tegemisel hinnanud. Apellandiga 02.10.2009 töölepingu lõpetamisel selgitas Lõuna-Eesti regiooni direktor P. L. apellandile, et on koostatud töötulemuste põhjal võrdlus, kuid seda apellandile välja ei anta, kuna see sisaldab informatsiooni ka teiste töötajate töötulemuste kohta. Kuna Töövaidluskomisjon nõudis töötulemuste võrdlust, esitas vastustaja võrdlustabeli töövaidluskomisjonile. Võrdlustabelil olev kuupäev 27.11.2009 on täiendiga „kirja juurde" ning kirja number 200.120-030/55715 on aga Töövaidluskomisjonile 27.11.2009 saadetud vastuse number. Vastustaja peab mitteoluliseks fakti, kes dokumendile tööandja poolt alla kirjutab. Dokumendi originaalil on Swedbank AS-i ametlik tempel, mis kinnitab dokumendi ehtsust. Vastustajale jääb arusaamatuks, mida apellant nimetatud kuupäevale ning allakirjutanud isikule viidates taotleb; 2) on vastustaja seisukohal, et alates 01.07.2009 kehtiv töölepingu seadus ei määra reegleid, mille alusel koondamise olukorras töötajaid selekteerida, reeglid määrab tööandja ise, arvestades võrdse kohtlemise põhimõtet. Seadus ei kohusta koondatavate ringi kindlaksmääramisel lähtuma ettevõttest tervikuna. Swedbank AS on teinud organisatsioonis kokkuleppe, mille kohaselt koondamise situatsioonis võrreldakse kõiki sarnast tööd samas piirkonnas tegevaid töötajaid, käesoleval juhul siis Tartu linnas töötavaid kontorijuhatajaid ning kontori müügi- ja teenindusjuhte. Apellant on ebaõigesti tõlgendanud vastustaja ütlusi 23.03.2010 kohtuistungil (hindamise aluseid kirjalikult esitada ei ole) ning ebaõigesti järeldanud, et tegelikult hindamist ei olegi toimunud. Vastustaja viitas hindamiskaartide esitamise võimatusele konkreetse istungi raames, mitte aga asjaolule, et hindamisaluseid üldse ei ole. Vastustaja esitas 08.04.2010 kohtuistungil nii organisatsioonis üldiselt kehtiva kompetentside hindamise aluseks oleva dokumendi, kui hinde kujunemist selgitava tabeli. Vastustaja on seisukohal, et apellant on kogu menetluse ajal hindamiskaartide tõendamisväärtust ülehinnanud; 3) on apellandi seisukoht, et kohus on rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi ning viide kohtu erapoolikusele, alusetu ja pahatahtlik. Kohtul oli võimalik hinnata asjas esitatud tõendeid (töötulemuste võrdlustabel, hindamise aluskriteeriume kirjeldavad tabelid) ning jõuda järeldusele, et töötajaid on võrdsetel alustel hinnatud ning pidada sellest tulenevalt töölepingu ülesütlemist ka õiguspäraseks. Apellandi tõlgendus, et 15.09.2009 Töövaidluskomisjoni otsusega on tuvastatud asjaolu, et apellandi võrdlemine oli võimatu, on meelevaldne ja väär. Viidatud töövaidluskomisjoni otsus kohustas vastustajat apellanti teiste kontorijuhatajatega võrdlema ning pidas toetumist võrdlemise võimatusele ebaseaduslikuks. Ebaõige on apellandi seisukoht, et koondamise põhjus ei seisnenud tegelikult kõige kehvemates tööalastes tulemustes vaid apellandi vanuses ning puudes. Vastustaja on esitanud kohtule nii töötajate tööalaste tulemuste hinnangutest koosneva võrdlustabeli kui ka 06.03.2009 Medicover Eesti AS-i poolt läbi viidud tervisekontrolli otsuse, mille järgi sobis apellant töötama juhataja ametikohal. Mõlemale tõendile on maakohus ka otsuses viidanud. Hinnates esitatud dokumentaalseid tõendeid on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et vastustaja poolt ei ole toimunud apellandi suhtes diskrimineerimist tema vanusest või puudest tulenevalt; 4) nõustub vastustaja apellandiga, et

§ 89

lg 3 järgi peab tööandja koondamisel pakkuma võimalusel uut tööd, kuid töö pakkumise kohustus on tööandjal võimalusel ning kohustus kehtib juhul, kui see ei too tööandjale kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Apellant ei ole 8 menetluse käigus tõendanud, et vastustajal oli 02.10.2009 apellandile tööd pakkuda. Apellant on küll väitnud, et temale teadaolevalt on mõned töötajad organisatsioonis saanud telleri pakkumise, kuid oma vastavasisulisi väiteid ei ole apellant tõendanud ning menetlusosalisena antud seletused ei ole tõendiks TsMS § 229 lg 2 tähenduses. Vastustaja on viidanud asjaolule, et tellerina töötamiseks, juhul kui selline vakants apellandi koondamise hetkel oli, oleks apellant pidanud läbima 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika. Kui apellant isegi oleks tõendanud vakantse telleri ametikoha olemasolu tema koondamise hetkel, oli vastustajal õigus valida kellele koondatavatest pakkumine teha. Seega ei ole vastustaja rikkunud

§ 89

lg 3 sätestatud teise töö pakkumise kohustust; 5) ei ole maakohus jätnud kohaldamata võrdse kohtlemise seaduse § 8 lg 2 ning on leidnud põhjendatult, et menetluses esitatud tõendid, töötulemuste võrdlustabel ja Medicover Eesti AS-i poolt väljastatud tõend on piisavad jõudmaks järeldusele, et vastustaja ei ole apellanti diskrimineerinud. Kuna Töövaidluskomisjon tegi 15.09.2009 otsuse apellant tööle ennistada ja taastada endine olukord, langes ära õiguslik alus apellandil koondamishüvitist ja hüvitist töölepingu lõpetamisel vähem etteteatatud aja eest saada. Vähem etteteatatud aja eest on apellant saanud ka töötasu. Ennistamine tingis õiguslikult olukorra, kus töölepingut ei ole lõpetatud, mis tähendab, et sellel alusel saadu on omandatud õigusliku aluseta. Tööandjal on

§ 78

alusel õigus töötaja töötasust ilma töötaja nõusolekuta kinni pidada töötajale tehtud ettemakse, mille puhul on töötajal tagasimakse kohustus. VÕS § 197 alusel saab tasaarvestada samaliigilisi sissenõutavaks muutunud vastastikke kohustusi, milleks on töösuhtes ainult rahalised kohustused. Seoses apellandi tööle ennistamisega ehk endise õigusliku olukorra taastamisega tekkis vastustajal nõue apellandi suhtes 19.06.2009 koondamise käigus väljamakstud summadele ning 02.10.2009 koondamisega tekkis apellandil samaliigiline nõue vastustaja suhtes. Vastustaja lähtus tasaarvestuse tegemisel eeltoodud kohtulahendist ja mõistlikkuse põhimõttest. Vastustaja pidas ebamõistlikuks, teha apellandile täiendavaid väljamakseid ning hakata apellandilt juba väljamakstud summasid VÕS § 1027 alusel tagasi nõudma. Ka Riigikohus on sellist tasaarvestamist mõistlikuks pidanud.

§ 100

lg 5 kohaselt on hüvitise eesmärk tagada töötajale tasu, millele tal oleks olnud õigus etteteatamistähtaja järgimisel. Vastustaja on apellandile 19.06.2009 maksnud välja kokku 8 kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise, muuhulgas ka hüvitise vähem etteteatatud aja eest 4 kuu ulatuses, st sisuliselt töötasu, millele apellandil oli õigus kuni 19.02.2010. Sama perioodi eest on makstud ka töötasu (ennistamisest kuni uue koondamiseni) ning vastavalt Töövaidluskomisjoni otsusele ka hüvitist sunnitult töölt puudutud aja eest. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja poolt täidetud

§ 100lg-s 5 sätestatud eesmärk.

Vastustaja nõustub apellandiga, et menetluses pole vastustaja nõuet, kuid ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohus on väljunud hagi piiridest ning leidnud, et raha tuleb maksjale tagastada, st apellant peab vastustajale raha tagastama. Kuna maakohus ei ole raha tagastamise kohustuse osas otsust teinud, ei ole maakohus rikkunud TsMS §

1. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
3. mai 2010 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja hinnanud asjas olevaid tõendeid ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. 9
4. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on jätnud tähelepanuta tema taotluse välja nõuda vastustajalt hindamiskaardid. Vastava taotluse on apellant esitanud töövaidluskomisjonile avalduse täiendustes (töövaidlusasja nr 9.2-2/5507-2009 toimik lk 110), samuti on ta oma hagiavalduses maakohtule 12.03.2010 (tl 21-28) märkinud, et hageja pöördus enne kohtumenetlust töövaidluskomisjoni poole avaldusega, milles muuhulgas taotles nõuda tööandjalt välja tema hindamiskaardi (p 1.1.7.) ja nende töötajate hindamiskaardid, kellega hagejat võrreldi enne lepingu ülesütlemist (p 1.1.8.). Seega ei ole hageja vastavat taotlust maakohtule esitanud. Kuigi ITVLS § 24 lg 5 kohaselt loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul hagiavalduseks, ei anna viidatud säte alust väita, et maakohus peab lahendama menetlusosalise poolt töövaidluskomisjonile esitatud taotluse tõendi väljanõudmiseks, mille töövaidluskomisjon on jätnud vaikivalt rahuldamata. Nähes, et töövaidluskomisjon ei ole tema taotlust rahuldanud ning soovides jätkuvalt hindamiskaartide väljanõudmist vastustajalt, oli hagejal võimalik esitada vastav taotlus maakohtule, kuid ta ei ole seda teinud. Sellega on hageja ise aktsepteerinud olukorda, et töövaidluskomisjon ei ole tema taotlust rahuldanud.
5. Lisaks eeltoodule ei ole viinud töötajate hindamiskaartide puudumine antud juhul ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Vastavalt

§ 89

lg-le 4 peab tööandja töölepingu ülesütlemisel arvestama võrdse kohtlemise põhimõtet. Kostja on esitanud töötulemuste võrdlustabeli (tl 67) ning hindamise aluskriteeriume kirjeldavad tabelid (tl 68-71). Maakohus on õigesti hinnanud nimetatud tõendeid ning jõudnud järeldusele, et töötajaid on hinnatud võrdsetel alustel. Kohus ei saa tööandja asemel välja selgitada paremate tööalaste näitajatega töötajat, kuid vaidluse korral peab tööandja tõendama, et ta on koondatava isiku väljaselgitamisel täitnud

§ 89

lg-s 4 sätestatud kohustust ning töölepingu ülesütlemisel arvestanud võrdse kohtlemise põhimõtet. Antud juhul on tööandja võrrelnud hageja töötulemusi teiste kontorijuhatajate ning kontori müügi- ja teenindusjuhtide (sarnane ametikoht) töötulemustega ning koostatud võrdluse aluseks on olnud ühesugused aluskriteeriumid. Seega on kostja poolt esitatud töötulemuste võrdlustabel aktsepteeritav ning see asjaolu, et kostja ei ole esitanud kohtule ka iga töötaja kohta koostatud hindamiskaarti, ei muuda võrdlustabelit ebaõigeks. Alusetu on apellandi väide, et töötulemuste võrdlustabel on vormistatud alles 27.11.2009, s.o ligi 2 kuud hiljem koondamisteatisest. Apellandi poolt viidatud võrdlustabeli pealdisest nähtuvalt on see lisa 27.11.2009 kirja juurde, kuid võrdlustabelist ei tulene, et see oleks koostatud pärast hagejale koondamisest teatamist ja töölepingu erakorralist ülesütlemist. Kostja väitel oli töötajate võrdlustabel koostatud enne hagejale koondamise kohta teatise saatmist ning ükski asjas olev tõend ei kinnita vastupidist. Asjaolu, et võrdlustabelit ei ole allkirjastanud apellandi vahetu ülemus, ei muuda selles olevaid andmeid ebausaldusväärseteks, sest võrdlustabel ei sisalda andmeid mitte ainult apellandi, vaid ka teiste töötajate kohta. Kostja oli õigustatud võrdlustabeli koostamisel arvestama Tartu linnas töötavaid kontorijuhatajaid ning kontori müügi- ja teenindusjuhte (s.o samas piirkonnas tegutsevaid töötajaid, kellel on sarnased tööülesanded) ning alusetu on apellandi väide, et võrdlema oleks pidanud teda ka teiste Lõuna-Eesti regiooni linnade kontorijuhatajatega.

sätetest ei tulene tööandjale kohustust koondatavate ringi määratlemisel lähtuda ettevõttest kui tervikust juhul, kui ettevõtte tegevus haarab tervet vabariiki.

1. Kostja on töötajate võrdlustabeli koostamisel aluseks võtnud
2. a I poolaasta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna kostjal ei olnud muud võrdlusperioodi võtta (varasemalt oli hageja lapsehoolduspuhkusel ja 2008 töötas ta alla poole aasta), siis võrdles kostja õigesti töötajaid 2009 I poolaasta töötulemuste põhjal. Ebaõige on apellandi seisukoht, et 10 võrreldavaid töötulemusi ei olnud ning seetõttu oli võrdlus võimatu. Samuti on alusetu apellandi väide, et töövaidluskomisjoni 15.09.2009 otsusega on tuvastatud asjaolu, et apellandi võrdlemine teiste töötajatega oli võimatu. Viidatud töövaidluskomisjoni otsuses on asutud seisukohale, et „lisas 4 toodud töökohustused kontori juhataja ja nimetatud asendustellerite juht=regioonikontori juhataja vahel ei erine olulisel määral ja tööandjal oli võimalus töötulemuste võrdlemiseks“. Maakohus on õigesti leidnud, et kui hageja ennistati töövaidluskomisjoni 15.09.2009 otsuse alusel tööle, siis taastus koondamissituatsioon. Apellant on ekslikult leidnud, et maakohtu vaidlustatud otsusest tuleneb, et sellises olukorras muutus just hageja liigseks ja tuli koondada. Maakohus ei ole seda otsuses leidnud. Kuna oli koondamissituatsioon, siis pidi tööandja, arvestades võrdse kohtlemise põhimõtet, välja selgitama töötaja, kellele tööleping erakorraliselt üles öelda, ning kostja ongi seda antud juhul teinud, koostades töötulemuste võrdlustabeli võrreldavate töötajate kohta ja selle alusel otsustades, kellele töötajatest tööleping erakorraliselt üles öelda.
3. Apellandi väite kohaselt ei seisnenud koondamise põhjus tegelikult tema kõige kehvemates tööalastes tulemustes, vaid vanuses ning puudes. Siinkohal on apellant viidanud sellele, et maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VKS § 3 lg 6, mille kohaselt diskrimineerivaks peetakse ka sellist tegevust, kui isikut koheldakse teistest halvemini või talle kaasnevad negatiivsed tagajärjed seetõttu, et ta on esitanud kaebuse diskrimineerimise kohta või toetanud isikut, kes on esitanud sellise kaebuse. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud kohaldamata VKS § 3 lg 6, sest asjas puuduvad sellised asjaolud, mis tingiksid viidatud sätte kohaldamise. Asjaolu, et apellant vaidlustas juunis 2009 töölepingu lõpetamise, ei anna alust väita, et 02.10.2009 töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjuseks oli hageja poolt eelnev töölepingu lõpetamise vaidlustamine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et arvestades nii töötajate tööalaste tulemuste hinnangutest koosnevat võrdlustabelit kui ka 06.03.2009 Medicover Eesti AS-i poolt läbi viidud tervisekontrolli otsust, mille järgi apellant sobib töötama juhataja ametikohal, ei ole toimunud apellandi suhtes diskrimineerimist tema vanusest või puudest tulenevalt.
4. Apellandi väite kohaselt on maakohus jätnud vääralt kohaldamata VKS § 8 lg
5. Vastavalt VKS § 8 lg-le 2 isik, kelle vastu on avaldus esitatud, peab menetluses tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga. Antud juhul on kostja tõendanud, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet ning seda tõendavad nii töötulemuste võrdlustabel kui ka 06.03.2009 Medicover Eesti AS-i poolt läbi viidud tervisekontrolli otsus, mille järgi apellant sobib töötama juhataja ametikohal.
6. Ebaõige on apellandi väide, et töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt on tühine seetõttu, et talle ei pakutud teist töökohta.

§ 89

lg 3 kohaselt enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Tööandja korraldab vajaduse korral töötaja täiendusõppe või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Kostja väitel ei olnud tal võimalust hagejale pakkuda teist tööd ning kui oligi mõni vaba töökoht, siis oli see telleri ametikoht, millel töötamiseks oleks hageja pidanud läbima 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika. Siinkohal on asjakohatu apellandi väide, et maakohus oleks pidanud täiendavalt kontrollima, kas hageja ikka oleks pidanud telleri ametikohale tööle asumiseks läbima 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika. Kuna kostja kui tööandja väitel oli telleri ametikohal töötamiseks see vajalik, siis oleks pidanud hageja ise esitama tõendeid selle kohta, et 11 tema oskused vastasid telleri ametikohale ning ta oleks olnud suuteline töötama tellerina ilma täienduskoolitust ja praktikat läbimata, kuid ta ei ole seda teinud. Siinkohal on õige maakohtu seisukoht, et kui teisele töökohale asumisel on vajalik töötaja täiendusõpe, siis otsustab tööandja, kas selline töötaja täiendusõpe põhjustab talle ebaproportsionaalselt suuri kulutusi või mitte. Seega on õige maakohtu seisukoht, et kostja ei ole rikkunud

§ 89lg-s 3 sätestatud teise töö pakkumise kohustust.

13. Maakohus on õigesti kohaldanud

§ 78lg-t 3 ning apellandi vastupidine väide on alusetu.

Vastavalt

§ 78

lg-le 3 võib tööandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusolekuta töölepingu lõppemisel töötaja töötasust kinni pidada tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest ja töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tagastama. Apellandi väite kohaselt ei ole talle tehtud ettemakseid, sest 2009 juunis esimese koondamise puhul apellandile makstud koondamishüvitis ja koondamisest vähem ette teatatud aja eest hüvitis brutosummas 160 948.30 krooni ei ole ettemakse ning kuna hüvitise puhul pole tegemist ettemaksega, ei ole võimalik apellandile välja makstud hüvitisi tasaarvestada võlgnetava töötasuga. Õige on maakohtu seisukoht, et seoses hageja tööle ennistamisega töövaidluskomisjoni 15.09.2009 otsuse alusel langes ära õiguslik alus 19. juunil 2009 väljamakstud koondamishüvitise saamiseks, s.o tegemist on ettemaksega

§ 78lg 3 mõttes.

Siinkohal teeb apellant ebaõigesti vahet koondamishüvitise ja koondamisest vähem ette teatatud aja eest hüvitise vahel, leides, et viimane ei ole tööandja poolt tagasinõutav. Seoses hageja tööle ennistamisega langes ära õiguslik alus nii koondamishüvitise kui ka koondamisest vähem ette teatatud aja eest hüvitise saamiseks ning asemele astus õigus saada hüvitist töölt sunnitult puudutud aja eest. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-107-04 punktis 18 asunud seisukohale, et „ koondamine oli ebaseaduslik ja selle tulemusel langes õiguslik alus koondamishüvitise saamiseks ära, siis võib tööandja alusetult makstud koondamishüvitise töötajalt kinni pidada. Kooskõlas VÕS § 6 lg-ga 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega poleks kooskõlas olukord, kus töölepingu lõpetamise korral töötajale makstud koondamishüvitis jääb töötajale, kui töötaja hagi alusel tunnistatakse töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, töötaja ennistatakse tööle ning talle mõistetakse välja sunnitult töölt puudumise aja eest keskmine palk“. Maakohus on õigesti leidnud, et seoses hageja tööle ennistamisega tekkis kostjal nõue hageja vastu 19. juunil 2009 koondamise käigus väljamakstud summadele ning 2. oktoobri 2009 koondamisega tekkis hagejal samaliigiline nõue kostja vastu, seega on tegemist tasaarvestusega VÕS § 197 lg 1 mõttes. 14. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on väljunud hagi piiridest otsustades tasaarvestuse üle. Kostja on esitanud tasaarvestuse kui vastuväite ning maakohus pidi võtma seisukoha tasaarvestuseks kasutatud nõude olemasolu ja lubatavuse kohta. Tasaarvestuse kaudu saab oma nõude maksma panna vastuväitena ning seetõttu pole tasaarvestuse aluseks oleva nõude maksmapanekuks vajalik vastuhagi esitamine. 15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Egon Konsand Üllar Roostoja 12 Viivi Tomson